SEDUXEN

Ärevusseisundid. Alkoholi võõrutusnähud. Skeletilihaste spastilisus ja spasmid.

Annustamine on individuaalne. Arvestada tuleb ka patsiendi seisundit, vanust ja reageerimist ravile,
seega võib anda ainult üldiseid juhiseid. Suurte erinevuste tõttu patsientide reageerimises ravimile
soovitatakse ravi alustada väikseimate põhjendatud annustega, seejärel annust järk-järgult suurendada
piisavalt talutava väikseima tõhusa annuseni.

Ööpäevase annuse jaotamisel enam kui 2…4 üksikannuseks tuleb otsustada individuaalselt. Üldiselt
soovitatakse manustada 2/3 ööpäevasest annusest õhtul.

Täiskasvanutele: keskmine ööpäevane annus on 5…15 mg (1…3 tabletti). Ühekordne annus ei tohi
ületada 10 mg.

Ärevusseisundid: tavaline ühekordne annus on 2,5…5 mg (½…1 tabletti). Tavaline ööpäevane annus
on 5…20 mg.

Ägedad alkoholi võõrutusnähud, delirium tremens: tavaline algannus on 20…40 mg ööpäevas (4…8
tabletti), säilitusannus on 15…20 mg (3…4 tabletti) ööpäevas.

Lihaskontraktuurid, -jäikus, spasmid: 5…20 mg (1…4 tabletti) ööpäevas.

Eakatel ja nõrgestatud organismigapatsientidel ning häirunud maksafunktsiooni korral võib
diasepaami eliminatsiooni poolväärtusaeg kesta oluliselt kauem. Nendel patsientidel tuleb kasutada
väiksemaid annuseid, st umbes poolt tavalisest annusest. Arvestada tuleb individuaalset taluvust.

Lapsed ja noorukid: lastel ja noorukitel võib diasepaami kasutada ainult äärmisel vajadusel.
Lastele määratakse annus individuaalselt, arvestatakse vanust, küpsusastet, üldist seisundit individuaalset vastust ravimile.
Tavaline algannus lastel on 1,25…2,5 mg ööpäevas, manustatuna vajadusel 2…4 üksikannusena.
Pärast kliinilise vastuse hindamist võib annust vastavalt kas suurendada või vähendada.

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine (nt laktoos) või teiste bensodiasepiini
derivaatide suhtes.
Raske hingamispuudulikkus.
Raske maksapuudulikkus.
Uneapnoe sündroom.
Myasthenia gravis.
Kitsa nurgaga glaukoomi ja ägedate glaukoomihoogude korral on ravimi manustamine
vastunäidustatud, kuid seda võib manustada avatud nurgaga glaukoomi puhul patsientidele, kes saavad
vastavat ravi.
Raseduse esimene trimester.
Imetamine.
Ravimi- ja alkoholisõltuvus (välja arvatud ägedad alkoholi võõrutusnähud). Alkoholi ja teiste
psühhotroopsete ravimite mürgistus.
Ravimit ei tohi kasutada psühhootiliste seisundite esmaseks raviks.
Ravimit ei tohi kasutada ka depressiooni raviks.

Hingamispuudulikkuse ja erksuse vähenemise korral tuleb hingamisdepressiooni ohu tõttu
manustamist hoolikalt kaaluda.

Bensodiasepiinide kasutamisel võib tekkida anterograadne amneesia, see seisund tekib tavaliselt
mõned tunnid pärast manustamist. Tekkerisk kasvab annuse suurenedes.

Vähenenud neeru- ja maksafunktsiooniga, hingamispuudulikkusega, eakatele või nõrgestatud
organismiga patsientidele tuleb annus määrata suure ettevaatusega. Seejuures on soovitatav ravimit
manustada väiksemates annustes ja harvem.

Eakatel patsientidel suureneb tundlikkus bensodiasepiinide suhtes, pikeneb eliminatsiooniaeg ja ravimi
sedatiivne toime võib olla tugevam, seega suureneb sellistel juhtudel kognitiivse häire (mäluhäire) ja
hüpotensiooni (kukkumise) oht.

Diasepaami ei soovitata manustada alla 6-aastastele lastele, sest ravimi jaotumise ja metaboliseerumise
vanusest tingitud erinevuste tõttu ei pruugi see olla ohutu.

Anksiolüütilise ravi korral tuleb kasutada väikseimat tõhusat annust lühima võimaliku aja vältel. Kui
ravimit kasutatakse pidevalt, regulaarselt või harva isegi lühiajaliseks raviks, võib see viia sõltuvuse
tekkimiseni.

Diasepaami ohutuks kasutamiseks tuleb patsiente hoiatada, et nad ei tohi iseseisvalt annust suurendada
ega ravimi kasutamist ilma arsti loata järsult lõpetada.

Kui ravimi kasutamine lõpetatakse pärast pidevat regulaarset manustamist, võivad tekkida
võõrutusnähud, mis võivad ilmneda isegi nädalaid pärast ravi lõpetamist. Seetõttu soovitatakse
võõrutusnähtude tekkimise vältimiseks lõpetada ravimi manustamine järk-järgult, vähendades annust
mitme nädala jooksul. Ärajätusümptomiteks võivad olla: peavalu, lihasvalu, suur ärevus,
pingeseisund, rahutus, segasus, ärrituvus. Rasketel juhtudel esinevad ka sellised sümptomid nagu
derealisatsioon, depersonalisatsioon, hüperakuusia, tuimus ja jäsemete paresteesiad, ülitundlikkus
valguse, lärmi ja füüsilise kontakti suhtes, hallutsinatsioonid või epileptilised krambid.

Bensodiasepiinide pikaajaline kasutamine võib tekitada harjumust. Ravi järsk katkestamine võib
tekitada tagasilöögi efektina ärevuse. Sellega võivad kaasuda ükskõik millised ülalnimetatud ärajätu
sümptomid. Seetõttu tuleb hoiduda ravi järsust lõpetamisest.
Tuleb arvestada võimalusega, et bensodiasepiinide kasutamisega võivad kaasneda paradoksaalsed
reaktsioonid nagu rahutus, ärevus, ärrituvus, agressiivsus, luupainajad, hallutsinatsioonid. Need
esinevad suurema tõenäosusega lastel ja eakatel. Sellisel juhul tuleb diasepaamii kasutamine
katkestada.

Pideval kasutamisel on soovitatav kontrollida maksafunktsiooni ja verepilti. Diasepaamiga ravitavaid
patsiente tuleb hoiatada diasepaami võimalike sünergistlike koostoimete eest alkoholi ja teiste
psühhotroopsete ravimitega.

Laktoositalumatuse korral tuleb arvestada, et ravimpreparaat sisaldab 120 mg laktoosi ühe tableti
kohta. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasi puudulikkuse või glükoos-galaktoosi
imendumishäirega patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Teised psühhotroopsed ravimid (nt anksiolüütikumid, uinutid, antipsühhootikumid, antidepressandid)
ja krambivastased ained, narkootikumid, narkootilised analgeetikumid, sedatiivse toimega
antihistamiinsed ained ning alkohol võivad tugevdada diasepaami toimet.

Diasepaami ei tohi kasutada 2 nädala jooksul pärast ravi lõppu mitte-selektiivse MAO inhibiitori -linesoliidiga, sest toimed kesknärvisüsteemile ja toksilisus võivad tugevneda.

Diasepaam potentseerib hüpotensiivsete ravimite toimet. Diasepaami kasutamisel koos alfa-
adrenoblokaatorite ja moksonidiiniga suureneb sedatiivne toime. Diasepaami sedatiivset toimet
suurendavad ka alfa agonist - lofeksidiin, lihasrelaksandid - baklofeen või tisanidiin, nabiloon ja
tsisapriid.

Manustamine koos isoniasiidiga inhibeerib diasepaami metabolismi. Teadaolevalt inhibeerib ka
disulfiraam bensodiasepiinide metabolismi, suurendades sedatiivset ja toksilist toimet.

Viirustevastased ravimid (amprenaviir, ritonaviir) võivad suurendada diasepaami toimet, suureneb
respiratoorse depressiooni tekke risk.

Seentevastased ravimid (flukonasool, itrakonasool, ketokonasool) suurendavad bensodiasepiinide
plasmakontsentratsiooni.

Diasepaamil võivad (eriti pideval manustamisel) esineda koostoimed tsütokroom P450 IIIA ensüümi
vahendusel metaboliseeritavate ravimitega (nt tsimetidiin, ketokonasool, fluvoksamiin, fluoksetiin,
omeprasool), mis vähendavad diasepaami kliirensit tugevdades ja pikendades ravimi sedatiivset
toimet. Ensüümi indutseeriva toimega ravimid (nt rifampitsiin), sealhulgas epilepsiavastased ravimid
(nt karbamasepiin, fenütoiin), võivad kiirendada diasepaami eliminatsiooni.
Kui diasepaami manustatakse koos hingamisdepressiooni esile kutsuva toimega opiaatidega, võib
hingamist pärssiv toime tugevneda.

Manustamisel koos teiste müorelaksantidega on toime ettearvamatu, tekib uneapnoe oht.

Manustamine koos antatsiididega võib pärssida diasepaami imendumist.

Suukaudsed kontratseptiivid võivad suurendada diasepaami toimet.

Suitsetajatel võib diasepaami eliminatsioon olla kiirem.

Teofülliini väikesed annused vähendavad diasepaami sedatiivset toimet.

Diasepaam võib vähendada levodopa toimet.

Rasedus ja imetamine

Mõned uuringutulemused viitavad kaasasündinud väärarengute suurenenud riskile, kui
bensodiasepiine kasutatakse raseduse esimesel trimestril. Seetõttu on nende kasutamine raseduse ajal
vastunäidustatud. Raseduse viimastes faasides võib bensodiasepiinide kasutamine põhjustada
vastsündinutel kesknärvisüsteemi pärssimist ja hingamisdepressiooni. Seetõttu peab arst otsustama
diasepaami manustamise üle individuaalselt pärast võimaliku kasu ja riski suhte hoolikat hindamist.
Rinnaga toitmise ajal tuleb ravimi manustamist vältida, sest diasepaam eritub rinnapiima.

Bensodiasepiinid, sealhulgas diasepaam, pärsivad otsustusvõimet, pikendavad reaktsiooniaega ja
seega mõjutavad ebasoovitavalt autojuhtimise ning masinatega töötamise võimet.

Ravi alguses on 12…24 tundi pärast ravimi manustamist rangelt keelatud juhtida autot või teha
ükskõik millist tööd, kus võib esineda õnnetuse oht (nt masinatega töötamine, kõrgustes töötamine),
sest see on ravimi toime tõttu ohtlik. Seejärel tuleb piirangud määrata individuaalselt sõltuvalt ravimi
eliminatsiooniajast, mis võib olla eakatel patsientidel ja neeru- või maksahaigustega patsientidel
pikenenud. Ravimi manustamise ja selle toimimise ajal on alkoholi tarvitamine rangelt keelatud.

Väga sage (>1/10); sage (>1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (>1/1000 kuni <1/100); harv (>1/10 000 kuni
<1/1000); väga harv (<1/10 000); teadmata (olemasolevate andmete põhjal ei ole võimalik
esinemissagedust hinnata).

Kõige sagedasemad kõrvaltoimed (näiteks väsimus, unisus ja lihasnõrkus) on annusest sõltuvad.
Enamikel juhtudel kaovad need iseenesest mõne päeva pärast või saab neid vältida annuse
vähendamisega.

Harvadel juhtudel võib esineda ataksia, segasus, uimasus, peavalu, meeleolu langus, nägemishäire,
akommodatsioonihäire, nahalööve, vegetatiivsed häired, kõhukinnisus, düsartria, hüpotoonia,
kusepidamatus, uriinipeetus, iiveldus, suukuivus või suurenenud süljeeritus, eksanteem, treemor,
libiido muutused, bradükardia, pärast intravenoosset süstimist võib tekkida hingamisdepressioon ja
anterograadne amneesia.

Väga harva suureneb transaminaaside aktiivsus ja leeliselise fosfataasi aktiivsus seerumis ning
esinevad ikterus ja neutropeenia. Harvadel juhtudel, enamasti lastel ja eakatel patsientidel, võib
esineda paradoksaalse reaktsioonina ka ärrituvuse ja ärevuse suurenemist, vaenulikkust, agressiivsuse
ilminguid, hallutsinatsioone, unetust, lihastoonuse tõusu. Nende tekkimisel tuleb ravimi manustamine
lõpetada.
Bensodiasepiinid, sealhulgas diasepaam, võivad pideval kasutamisel, suurte annuste korral ja vastava
eelsoodumusega isikutel põhjustada sõltuvust. Võõrutusnähud on kergetel juhtudel treemor,
psühhomotoorne rahutus, unetus, ärevus, peavalu ja tähelepanuhäire. Võivad tekkida ärrituvus,
tajumishäired, uimasus, südamepekslemine, anoreksia, iiveldus, oksendamine, higistamine, spasmid ja
kõhukrambid, harva ka deliirium ning krambid.

Organsüsteem PKõrvaltoime
Vere ja lümfisüsteemi häired: neutropeenia
Psühhiaatrilised häired: agressiivsus

agiteeritus

ärevus

segasusseisund

meeleolu langus

hallutsinatsioon

vaenulikkus

unetus

isiksuse häire

libiido vähenemine

libiido suurenemine
uimasus
Närvisüsteemi häired: anterograadne
amneesia

vegetatiivse närvisüsteemi häired
ataksia

koordinatsioonihäire

pearinglus

düsartria

peavalu

lihastoonuse tõus

lihastoonuse langus

unisus

treemor
Silma kahjustused: nägemishäired
akommodatsioonihäire
Südame häired: bradükardia
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired: hingamisdepressioon
Seedetrakti häired: kõhukinnisus

suukuivus

iiveldus

sülje hüpersekretsioon
Maksa ja sapiteede häired: ikterus
Naha ja nahaaluskoe kahjustused: lööve
eksanteem
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused: lihasnõrkus
Neerude ja kuseteede häired: kusepidamatus

uriinipeetus
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid: väsimus
Uuringud:
alkaalse fosfataasi aktiivsuse suurenemine

transaminaaside aktiivsuse suurenemine

Võõrutusnähud

Organsüsteem Kõrvaltoime
Ainevahetus- ja toitumishäired: anoreksia
Psühhiaatrilised häired: ärevus

deliirium

unetus

tajumishäired

rahutus
Närvisüsteemi häired: krambid

tähelepanuhäire

pearinglus

peavalu

treemor
Südame häired: südamepekslemine
Seedetrakti häired: kõhuvalu

iiveldus

oksendamine
Naha ja nahaaluskoe kahjustused: hüperhidroos
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused: lihaskrambid
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid: ärrituvus

Üleannustamisel võib tekkida kesknärvisüsteemi depressioon koos lihasnõrkuse sümptomitega,
segasusseisund, erksuse vähenemine, harva ka paradoksaalne erutusseisund. Väga suur üleannus võib
põhjustada koomat, reflekside kadumist, vereringehäireid, hingamisdepressiooni ja -apnoed. Hoolikalt
tuleb jälgida patsiendi vereringe, hingamis- ja neerufunktsiooni näitajaid. Tuleb rakendada üldist
sümptomaatilist ja toetavat ravi, mis hõlmab hingamisteede kaitset, vajadusel intravenoosset vedeliku
manustamist, kunstlikku ventileerimist ja vereringe toetamist, veresoonte toonust suurendava ravimi
manustamist. Võib manustada flumaseniili kui bensodiasepiini retseptori spetsiifilist agonisti.
Bensodiasepiiniga (diasepaamiga) ravitavatel epilepsiahaigetel ja bensodiasepiinsõltuvusega
patsientidel tuleb epilepsiahoo tekkimise ohu tõttu kasutada ettevaatusega flumaseniili.
Diasepaamiga üleannustamise korral dialüüs ei aita.

Farmakoterapeutiline grupp: anksiolüütikumid.

ATC kood: N05BA01

Diasepaam avaldab oma toimet GABA-ergilise (gamma-aminovõihape) sünaptilise ülekande
pärssimise teel, eelkõige limbilises süsteemis, subkortikaalsetes formatsioonides, talamuses ja
hüpotalamuses. GABA on tähtsaim pidurdusmediaator kesknärvisüsteemisis. GABAA-retseptor on ka
bensodiasepiinide (sealhulgas diasepaami) allosteeriliseks seondumiskohaks kesknärvisüsteemii
depressantidele. Bensodiasepiini retseptori agonistidel on anksiolüütiline, krambivastane, sedatiivne-
hüpnootiline ja lihaseid lõõgastav toime. Bensodiasepiinid ei põhjusta üldist neuronaalse funktsiooni
inhibeerimist. Bensodiasepiinide GABAA-retseptoriga seondumise tulemusena suureneb retseptori
afiinsus GABA suhtes. See põhjustab kloriidikanali pikaajalist aktivatsiooni retseptorkompleksil, mille
ajal suundub suurem kogus kloriidiioone neuronisse, hüperpolariseerides rakumembraani ja
inhibeerides erutuse ülekannet. On olemas rida bensodiasepiini retseptori alatüüpe, mida tuntakse kui
GABAA-retseptorkompleksi osi (ω1-ω6).

Diasepaam imendub seedetraktist hästi ja kiiresti, maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub
30…90 minutit pärast manustamist, ta seondub ulatuslikult plasmavalkudega (umbes 99%).
Diasepaam lahustub väga hästi lipiidides ja läbib hematoentsefaalbarjääri. Peamisteks metaboliitideks
on N-desmetüüldiasepaam (nordasepaam) ja oksasepaam. N-desmetüüldiasepaam (nordasepaam) on
peaaegu sama aktiivne kui lähteühend. Nii diasepaam kui ka nordasepaam hüdroksüülitakse aeglaselt
teisteks aktiivseteks metaboliitideks (näiteks oksasepaamiks). Lähteühendi toime pikeneb
nordasepaami veelgi pikema poolväärtusaja (umbes 60 tundi) tõttu. Pärast pikaajalist manustamist
suureneb nordasepaami suhteline osa organismis. Diasepaam metaboliseerub maksas, mille käigus
tekib teine metaboliit temasepaam. Diasepaami kontsentratsioon plasmas alaneb kahefaasiliselt,
esialgsele kiirele jaotumisfaasile poolväärtusajaga umbes 1 tund järgneb 24…48-tunnine pikenenud
terminaalne eliminatsioonifaas, mis kestab metaboliitide puhul isegi kauem. Diasepaam eritub uriiniga
peamiselt vabas vormis või konjugeeritud metaboliitidena. Eliminatsiooni poolväärtusaeg võib kesta
eakatel, vastsündinutel ja maksa- või neeruhaigusega patsientidel mitu korda kauem. Diasepaam ja
selle metaboliidid läbivad platsentaarbarjääri ja erituvad rinnapiima.

Akuutne mürgisus: LD50 suukaudsel manustamisel: hiirtel 720 mg/kg kehakaalu kohta, rottidel
1240 mg/kg kehakaalu kohta; LD50 intraperitoneaalsel manustamisel: hiirtel 150 mg/kg kehakaalu
kohta. Ahvidel põhjustas intraperitoneaalne manustamine annuses 400 mg/kg kehakaalu kohta
loomade surma 6. päeval.
Reproduktsioonitestid: suukaudne manustamine rottidele annuses 100
mg/kg kehakaalu kohta
põhjustas tiinuste ja elussündide arvu vähenemist. Väiksemate annuste kasutamisel jäi elussündide arv
normaalsesse vahemikku. Nendes testides täheldati mõnel vastsündinud loomal skeleti- või teisi
häireid. Täiendavad uuringud ei näidanud teratogeenset toimet rottidel annuse korral 80 mg/kg
kehakaalu kohta päevas. Loomkatsete andmetel võib oksasepaamil olla kartsinogeenne toime.
Inimestel läbi viidud uuringute põhjal ei tekita diasepaam rinnavähki.

Kolloidne veevaba räni, magneesiumstearaat, talk, maisitärklis, laktoosmonohüdraat.

Ei ole kohaldatav.

5 aastat.

Hoida blister väliskarbis valguse eest kaitstult.

Blisterpakendis on 20 tabletti. Üks kartongkarp sisaldab ühte blistrit.

Erihoiatused ravimi hävitamiseks jakäsitsemiseks

Seduxen 5 mg tablett on psühhotroopne ravim.