Süstimine Autor: Irma Nool

Süstimine ehk injektsioon on ravimite manustamine organismi kudedesse või kehaõõnde(nahasse, naha alla, lihasesse, veeni, arterisse, liigesesse, pleuraõõnde, lülisambakanalisse) süstla jm abil. 

Lihasesisene ehk intramuskulaarne süst tehakse tuharalihase ülemisse (välimisse) veerandikku, reielihase külgmisse ossa või õlavarre deltalihasesse, nii et lihaste all olevad suured veresooned või närvid ei kahjustuks. Lihasesiseste süstete korral ei tohi patsient lihaseid pingutada. Lihas on veresoontega hästi varustatud ning ravim hakkab toimima 10–30 minutit pärast süstimist. Lihasesse süstitava lahuse koguseks soovitatakse maksimaalselt 5 milliliitrit.

Nahasisest ehk intrakutaanset süstet kasutatakse erinevate diagnostiliste testide tegemisel. Nahasse manustatakse väike annus ainet, kõige rohkem 0,5 ml, kasutades peenikest nõela (süstlapakendil on nõela suurus 25G). Nõel torgatakse käsivarre- või kõhunahasse, hoides nõelaava 15-kraadise nurga all ülespidi niiviisi, et nõelaava pole näha. Süste järel tekib nahal väike kubel (1–2 mm). 

Nahaalune ehk subkutaanne süst tehakse õlavarre välisserva või reie, tuhara või kõhupiirkonna naha alla. Naha alla saab süstida suhteliselt väikesi ravimikoguseid (kuni 2 ml). Süstimisel tõstetakse nahka ja nõel lükatakse sisse 45° nurga all. Erandiks on hepariini- ja insuliinisüsted: need tehakse lühikese nõelaga 90° nurga all. Ravimite pikaajalisel süstimisel vahetatakse torkekohti, vähendamaks subkutaanset ärritust. Nahaalune süste on küllalt valulik, sest nahas on palju tundenärve.

Veenisisese ehk intravenoosne süstega saavutatakse ravimi kõige kiirem ja täielikum toime ning täpseim doseering, sest lahuse jõudmine vereringesse ei sõltu imendumisest kudedes.