Lihas Autor: Toomas Asser

Lihas. Lihaskoe omaduseks on kontraktiilsus (kokkutõmbumisvõime), st ärritaja toimel suudab lihas lüheneda või pingestuda, mis teeb võimalikuks aktiivse liikumise. Lihaskude reageerib kontraktsiooniga nii otsesele ärritusele (mehaanilisele, termilisele, keemilisele, elektrilisele) kui ka närviimpulsile. Eristatakse kolme põhilist lihasetüüpi: silelihas, südamelihas ja skeletilihas.

Skeletilihas on luule või luukõhrele kinnituv vöötlihas. Vöötlihaskude koosneb varieeruvalt

1–340 millimeetri pikkustest ja 10–80-mikromeetrise läbimõõduga mitmetuumsetest lihaskiududest, mille sarkoplasmas (vöötlihaseplasmas) on tuhandeid kontraktsioonivõimelisi lihasfibrille. Lihasfibrillidel paiknevad heledamad ja tumedamad vöödid ehk diskid. Heleda vöödi keskel on tume Z-joon. Kahe Z-joone vahelist ala nimetatakse sarkomeeriks (lihasfibrilli segment), see on lihasfibrilli ehituslik ja talitluslik üksus. Lihase kokkutõmbel sarkomeerid lühenevad. Vöötlihaste talitlus on täielikult sõltuv innervatsioonist (närvidega varustatusest).

Silelihas on lihtsa ehitusega, koosnedes suhteliselt aeglaselt kontraheeruvatest ja kontraktsiooni säilitavatest rakkudest. Silelihasrakud on kujult käävjad, nende pikkus varieerub mõnest mikromeetrist kuni 0,5 millimeetrini, raku keskel asub ovaalne rakutuum. Silelihased moodustavad põhiosa hingamisteedest ning sooletraktist, kuid ka veresoonkonna kontraktiilsetest rakkudest. Silelihased paiknevad tavaliselt üksteise suhtes erisuunaliste kihtidena. Nende lihaste omaduseks on iseeneslikult kontraheeruda ning reageerida vastandlikult autonoomse närvisüsteemi ärritustele.

Südame põhiosa moodustab mitmete kestadega ümbritsetud südamelihas ehk müokard, millel on nii sile- kui vöötlihase omadusi, näiteks innervatsioon autonoomse närvisüsteemi poolt ning iseenesliku kontraktsiooni võime. Südamelihase rütmiline kontraktsioon ilmneb varases embrüonaalse arengu faasis ja kestab surmani. Südame lihaskiud on lühemad kui skeletilihastel ja omavahel kõrvalharudega ühendatud, muutes südamelihase ühtseks süsteemiks – süntsüütiumiks (laatrakustikuks). Südame kokkutõmbeid kutsuvad esile südame enese erilise ehitusega lihaskiududes tekkivad elektrilised impulsid. Seetõttu suudab süda töötada automaatselt ja võib vajalike toitainete olemasolul toimida ka väljaspool keha.

Vt ka autonoomne närvisüsteem.