Higistamine Autor: Andres Soosaar

---

Viited: antiperspirandid

---

Higistamine on higieritus nahas paiknevatest higinäärmetest. Higinäärmeid on kaht liiki: ekriinsed, mis katavad enamiku kehast, avanevad otse keha pinnale ja talitlevad juba sünnist alates, ning apokriinsed, mis arenevad välja puberteedieas, paiknevad kaenlaaugus, pea piirkonnas ja kubemes ning mille toodetud higi on viskoossem. Toatemperatuuril ja tavaolukorras eritavad täiskasvanud inimese higinäärmed ligikaudu 0,5 liitrit higi ööpäevas. See kogus võib aga kuumas keskkonnas ja seoses kestva tugeva füüsilise pingutusega suureneda 10–12 liitrini ööpäevas, mis omakorda mõjutab oluliselt organismi veesisaldust. Higis on 98–99% vett ning väikestes kogustes elektrolüüte, lämmastikuühendeid, lenduvaid rasvhappeid jt aineid. Higierituse peamine ülesanne on termoregulatsioon, mis kaitseb organismi ülekuumenemise eest. Higistamist saab organism üsna piiratud ulatuses kasutada ka teatud ainete eritamiseks. Higistamine hoiab naha puhta ja elastsena. Normaalsest tugevamat higistamist esineb mitmete haiguste puhul, nagu kilpnäärme liigtalitlus, tuberkuloos, reuma, gripp, seenemürgistus, alkoholism jt, samuti naistel klimakteeriumi ajal. Äsja eritunud higi on ilma lõhnata vedelik. Ebameeldiv lõhn tekib, kui naha pinnal elunevad bakterid hakkavad eelkõige apokriinsete higinäärmete toodetud higis sisalduvaid aineid lagundama. 

Ebaloomulikult suurt higieritust nimetatakse liighigistuseks ehk hüperhidroosiks, mille all kannatab umbes 1–3% inimestest, ning vähenenud higieritust hüpohidroosiks. Mõlemad võivad anda märku närvisüsteemi talitluse häiretest. Sageli on hüperhidroosi põhjuseks pidev hirm või muretsemine selle pärast, et teised võivad tunda higilõhna või et nägu leemendab, mis omakorda suurendab higistamist. Selliste emotsioonidega aitavad toime tulla psühhoteraapiaseansid asjatundja juhendamisel ning autogeenne treening (lõdvestusharjutused, emotsioonide üle kontrolli saavutamine).

Liighigistajad saavad mõningast abi lihtsatest võtetest, näiteks naha veresoonte “gümnastikast”, st dušši võttes tuleks vaheldada külma ja sooja vett, sest külm vesi pidurdab higi teket. Higistajad peaksid kandma õhku läbilaskvaid naturaalsetest kangastest (puuvill, vill, siid) rõivaid ja sokke ning nahkjalatseid. Jalatseid tuleks vahetada iga päev, et anda läbihigistatud jalanõudele aega kuivada, sageli peaks käima paljajalu. Vähendada tuleks kohvi, alkoholi ja vürtside tarvitamist või neist üldse loobuda. 

Tänapäeval on liighigistuse ravimiseks mitmeid meetodeid, eelkõige antiperspirantravi. Antiperspirandid sisaldavad metallide sooli, kõige sagedamini alumiiniumkloriidi heksahüdraati, mis koos higiga moodustab higinäärmete juhadesse korgi, nii et higi ei pääse nahapinnale. Antiperspirandid sobivad hästi kaenlaaluste, labakäte ja pöidade liighigistamise korral. Otse näole ei soovitata neid määrida, sest nad võivad ärritada näonahka. Kreem või geel kantakse liighigistavale piirkonnale õhukese kihina õhtul, raskematel juhtudel ka hommikul. Antiperspirantravi ebaefektiivsuse korral on häid tulemusi saadud botuliintoksiini süstimisest, mis blokeerib närviimpulsside ülekande higinäärmetele. Higistamine peatub 6–8 kuuks ning abi on peamiselt käte ja kaenlaaluste liighigistuse korral. Üks võimalik liighigistuse ravimeetod on iontoforees. See on veeprotseduur, mille ajal juhitakse nahka nõrk elektrivool, see tõkestab higi pääsu näärmejuhast nahapinnale. Iontoforeesi ei tohi teha rasedatele, samuti inimestele, kes põevad epilepsiat või südamehaigusi, kellel on südamerütmur või liiges(t)e endoprotees(id).

Tugeva ja inimest pidevalt häiriva liighigistuse ravis on viimastel aastatel kasutusele võetud endoskoopiline rindkere sümpatektoomia, mille käigus lõigatakse läbi higinäärmete tööd reguleerivad närvid. Operatsioon tehakse üldnarkoosi all ja tavaliselt on tulemus püsiv. Teine võimalik üldnarkoosi all läbiviidav kirurgiline ravimeetod on pindmine liposuktsioon: väikeste nahalõigete kaudu eemaldatakse nahaalust kude koos suurenenud higinäärmetega. Kasutatakse kaenlaaluste liighigistuse korral, mis pole allunud konservatiivsetele ravimeetoditele, sealhulgas botuliintoksiini süstetele.

Häiriva, elukvaliteeti halvendava liighigistuse korral tuleks ravivalikute tegemisel alati konsulteerida närviarsti või endokrinoloogiga, et valida igale inimesele sobivaim meetod või nende kombinatsioon.

Vt ka autonoomne närvisüsteem, termoregulatsioon.

---