Ninakõrvalurgete põletik Autor: Ulvi Lettermo

Ninakõrvalurgete põletik ehk sinuiit ehk sinusiit on erineva tekkepõhjusega äge või krooniline haigus. Ninakõrvalurked on ninaõõnt ümbritsevates luudes asetsevad, õhku sisaldavad ning ripsepiteeliga vooderdatud resonantselundid. Ametlik termin on ninakõrvalurge, kuid kasutatakse ka nimetust ninakõrvalkoobas. Ninakõrvalurked külgnevad vaheseinaga poolitatud ninaõõnega. Kummalgi pool on ülalõuaurge ehk põsekoobas (avastaja nime järgi Highmore’i urge), otsmikuurge ehk otsmikukoobas, põhiluuurge ehk põhiluukoobas ja sõelluu-urked ehk sõelluurakud.

Urgete õhutamine (ventilatsioon) ja drenaaž toimuvad loomulike kitsaste avauste kaudu, mis paiknevad ninaõõnes keskmiste karbikute all keskmistes käikudes. Urgete limaskest eritab lima, mida limaskesta ripsepiteel tõukab avauste suunas, kust see satub ninaõõnde ja sealt välja. Limast ja seroosset eritist toodetakse ööpäevas umbes 1 liiter. Nina limaskesta kattev kahekihiline nn limavaip on nõrgalt happeline ja sisaldab 95% vett. Ninas uueneb limavaip iga 10–20 minuti järel, ninakõrvalurgetes 10–15 minuti järel. Ripsepiteel ja limavaip moodustavad nn kaitsevalli, kus sissehingatav õhk soojendatakse, niisutatakse, puhastatakse ja vabastatakse haigustekitajatest. Ripsepiteel on väga tundlik välismõjudele. Kõige rohkem nõrgestab ripsepiteeli tööd kuivus. Seetõttu tulebki tube tuulutada, et taastada ripsepiteelile vajalik niiskus. Sage õhutamine on eriti tähtis kütteperioodil. Õhu niisutamiseks võib siis kasutada ka õhuniisuteid. Ripsepiteelile tarvilikku niiskust hoiab ja taastab rohke viibimine värskes õhus. 

Viirusinfektsiooniga kaasnev limaskesta turse blokeerib urgete avaused. Õhutamishäire tõttu tekib ninakõrvalurgetes negatiivne rõhk ja neisse imetakse veresoontest vedelikku. Lima koguneb urgetesse, bakterite lisandumisel tekib mäda ning areneb mädane ninakõrvalurgete põletik. Haiguse peamisi tunnuseid on ninahingamise takistus, ninast tuleb paksu kollast või rohelist eritist, võib esineda pakitsus või valu põletikulise urke kohal. Ülalõuaurke- ehk põsekoopapõletikuga kaasneb valu sageli ka otsmikupiirkonnas. Iseloomulikud on palavik, nõrkustunne, jõuetus, higistamine. Põletik on tavaliselt mõlemapoolne. Mädane eritis valgub kurku. Kõige sagedamini tekib põletik põsekoopas, tihti ka otsmikuurkes. Välimist turset harilikult ei esine. Samal ajal võib haigestuda mitu ninakõrvalurget (polüsinuiit). Diagnoosimisel on abiks röntgeniülesvõte, kroonilise põletiku korral kompuutertomograafia. Sõelluurakkude põletik ehk etmoidiit on peamiselt lapseeas esinev sinuiidivorm – lapsel on sündides sõelluurakustik juba välja arenenud. Äge viiruslik sõelluurakkude põletik on tavaliselt seotud viirusliku nohuga. Bakteriaalse infektsiooni lisandumisel muutub ninaeritis mädaseks. Etmoidiidile on iseloomulik silmalaugude ja silma sidekesta (konjunktiivi) turse ning silma ettesurutud asend; silmamuna liikuvus võib olla piiratud. Haigus on enamasti ühepoolne.

Ninakõrvalurgete põletike teket soodustavad: 1) anatoomilised iseärasused, näiteks suurenenud ninaneelumandel, ninavaheseina kõverdus, ninapolüübid, kasvajad; 2) võõrkehad ninas ning traumad, sh barotrauma (nt sukeldumisel) ja hammaste kirurgilised protseduurid; hambast põhjustatud põsekoopapõletik on ühepoolne, vinava mädaeritusega; 3) muud haigusseisundid, nagu allergiline nohu, immuunpuudulikkus, krooniline kurgumandlipõletik, viirushaigused; eriti soodustab nakkuse levikut eritise sattumine urgetesse, kui nuusatakse kõvasti ja mõlema ninapoolega korraga; 4) ravimid, eeskätt nohutilkade (dekongestantide) pikaajaline kasutamine, mis põhjustab lõpuks nina limaskesta turse; nina limaskesta ärritavad ained on ka tubakasuits, kloriidide aurud, saastatud õhk, värvid, lakid jms. 

Et otsmikuurget ja sõelluurakke eraldab koljukoopast vaid õhuke luuline sein, võib nende eriti ägeda põletiku ja ebatõhusa ravi korral protsess kanduda ajju – tekivad ajukelmepõletik ehk meningiit, ajumädanik ehk ajuabstsess jt haiguskolded. Sellise tüsistuse sümptomid on tugev peavalu, oksendamine, teadvuse hägunemine. Tõuseb palavik, millega kaasneb vappekülm. Haiged vajavad vältimatut arstiabi.

Ninakõrvalurgete põletiku ravis manustatakse turset alandavat pseudoefedriini ja allergiavastase toimega tablette või kapsleid, lastele antakse spetsiaalseid siirupeid, väga turselise nina puhul võib kasutada ninatilku või -aerosoole. Valu leevendavad valuvaigistid. Mädase põletiku ravis on tähtis koht antibiootikumidel, ravi peab kestma vähemalt 10 päeva. Ninaeritisest vabanemist kergendab paksu eritise veeldamine soolalahusega ning ninaloputused. Loobutud on varem levinud elekterravist. Mädapõletiku püsimisel uuritakse urkest punktsiooni teel võetud mäda bakterioloogiliselt, et täpsustada antibakteriaalset ravi. Pikaleveninud põletiku korral tehakse põsekoopaloputus. See leevendab pingest põhjustatud valu ja samas eemaldatakse limaskestale kogunenud leukotsüütide ja bakterite laguproduktid.

Otsmikuurkepõletiku ravi on keerukas, sest ligipääs otsmikuurgetesse on ninasiseselt raske. Rakendatakse otsmikukoopa eesseina puurimist, avasse asetatakse kanüül, mille kaudu paks mäda loputatakse välja. Tänu funktsionaalse endoskoopilise ninakõrvalurgete ehk siinuskirurgia arengule on võimalik puhastada ninasiseselt juurdepääs ninakõrvalurgetesse. Tõhusate ravimite olemasolul on ninakõrvalurgete põletike tüsistused jäänud tunduvalt harvemaks. Lastel esineva veniva kuluga ninakõrvalurgete põletiku korral tuleks mõelda ninaneelumandli eemaldamisele. Levinud on ninaloputused 0,9%-lise keedusoola- või meresoolalahusega, mis peseb ja niisutab nina limaskesta, veeldab põletikulist eritist ning aitab sellest vabaneda.

Kui põletik on kestnud üle 12 nädala või on esinenud 3–4 haigestumist ühe aasta jooksul, loetakse ninakõrvalurgete põletik krooniliseks. Kroonilise ninakõrvalurgete põletiku ehk kroonilise sinuiidi ravi on kirurgiline, kui medikamentoosne ravi ei ole osutunud efektiivseks. Operatsiooni eesmärk on haigestunud ninakõrvalurke dreenimine koos ventilatsiooni taastamisega. Laialt rakendatakse endoskoopilist siinuskirurgiat. Optika (endoskoobi või mikroskoobi) kontrolli all eemaldatakse spetsiaalsete instrumentide abil polüübid, puhastatakse nina keskmised käigud, vabastatakse urgete avaused, neid vajaduse korral avardades. Alati rakendatakse kirurgilist ravi, kõrvaldamaks põletiku tekkepõhjused (nt likvideeritakse ninavaheseina kõverdus, eemaldatakse kurgumandlid või suurenenud neelumandel, vähendatakse ninakarbikuid). Tõhusad on glükokortikoidninatilgad ja -aerosoolid, mis takistavad nina limaskesta turse tekkimist ja hoiavad urgete ühendused lahti, soodustades sellega nende ventilatsiooni. Glükokortikoidide mõjul võivad väikesed ninapolüübid taandareneda, operatsiooni järel hoiavad nad ära polüüpide taastekke.