Kopsuemboolia Autor: Helle Leesik

Kopsuemboolia all mõistetakse kopsuveresoonte ummistumist mingi siirdtopise ehk emboliga. Emboliks võib olla verehüüve ehk tromb (sagedasim), rasvatilgake, õhk või kasvajarakud, mis on verevooluga kandunud kopsuveresoontesse. Vastavalt siirdtopise iseloomule eristatakse trombembooliat, õhkembooliat, rasvembooliat jt. Verehüübed pärinevad enamasti alajäsemete veenipõletiku kolletest. Rasvatilgad satuvad verre luumurdude korral, õhk – kopsuvigastuste puhul. Emboolia tõttu halveneb või takistub verevool ja verevarustuseta jäänud piirkonnas võib kujuneda nekroos ehk koekärbus. Haigus avaldub järsku tekkinud õhupuuduse, hingelduse ja valuga rinnus seoses liigutuste ja hingamisega. Haigustunnuste tugevus oleneb sulgunud veresoone suurusest. Suuremate veresoonte sulguste puhul on haiged kahvatud, huuled sinakad, pulss kiire. Kuigi haiguse kindlakstegemine on keeruline, tuleb diagnoos panna kiiresti. Trombemboolia puhul võib vere biokeemiline analüüs näidata hüübivuse tõusu, kuid need näitajad ei ole ainuomased vaid sellele haigusele. Ka tavaline röntgenogramm ei võimalda seda haigust kindlalt diagnoosida. Paljudel juhtudel on esmane diagnoos vaid sümptomitele tuginev.

Trombembooliat on võimalik tänapäeval siiski kindlamalt diagnoosida angiokompuutertomograafia abil (kompuutertomograafiline uuring kopsuveresoonte kontrasteerimisega). Kasutusel on ka radioloogiline uuring kopsuveresoonte kontrasteerimisega (nähtavaks tegemisega) või ventilatsiooniperfusiooni stsintigraafia. Viimati nimetatu kujutab endast uuringut, mille puhul antakse haigele hingata radioaktiivselt märgistatud osakesi kopsude ventilatsiooni ehk õhustuse hindamiseks ning süstitakse veeni samuti radioaktiivselt märgistatud albumiini (valku) perfusiooni ehk verega läbivoolutuse hindamiseks. Seejärel määratakse stsintigraafiliselt (st kaardistatakse radioaktiivse aine kudedesse sisenemise põhimõtet kasutades) radioaktiivsete osakeste paiknemine kopsus. Verevooluga edasikantavad radioaktiivsed osakesed ei pääse embolist mööda. Sel viisil on võimalik kindlaks teha veresoone sulguse koht ja kahjustatud kopsuosa ulatus ning eristada haigused, mille puhul takistus on hingamisteedes. Viimasel juhul ei satu sissehingatud radioaktiivsed osakesed kahjustatud kopsuossa. Trombemboolia kahtluse korral tuleb haiget uurida võimaliku veenipõletiku ja vigastuste suhtes. Sonograafilise uuringuga saab kindlaks teha trombide esinemist alajäsemete veenides.

Kopsuembooliahaige vajab rahu, talle antakse hingata hapnikku. Valu puhul on vajalikud valuvaigistid. Tromb kas lõhustatakse vastavate ravimitega või eriolukorras eemaldatakse kirurgiliselt. Esmatähtis on kindlaks teha trombi lähtekoht ja takistada uute embolite teket, andes haigele hüübivust vähendavaid ravimeid pikema aja jooksul. Õhkemboolia kahtluse korral tuleks lamaval haigel jalad kõrgemale tõsta – õhk tõuseb üles. Rasvemboolia puhul põhjuslikku ravi ei tunta. Kui on tegemist suurema veresoone sulgusega, võib surm järgneda mõne minuti jooksul. Paljude väiksemate veresoonte ummistumisel jäävad ägeda perioodi möödumisel siiski hingamispuudulikkuse nähud ja kujuneb südame parema poole ülekoormus.