Leukeemia Autor: Hele Everaus

Leukeemia ehk valgeveresus ehk verevähk on üldnimetus vereloomeelundite kasvajatele, mis arenevad peamiselt luuüdis. Leukeemia korral vohavad luuüdis ebanormaalsed (leukeemilised) rakud ja normaalsete vererakkude teke pidurdub. Vastavalt kasvajarakkude olemusele eristatakse lümfoproliferatiivseid (tunnuseks lümfotsüütide vohamine) ja müeloproliferatiivseid (tunnuseks müelotsüütide, st granulotsüütide mitteküpsete vormide vohamine) kasvajaid.

Ägedad leukeemiad võivad alata äkilise kehatemperatuuri tõusu, neelupõletiku, väsimuse ja sageli ka näiteks igemete veritsusega. Äge lümfoidleukeemia on suhteliselt harva esinev leukeemiavorm ja teda täheldatakse rohkem lastel.

Ägedat müeloidleukeemiat esineb enam täiskasvanutel pärast 50. eluaastat ja mõnevõrra sagedamini meestel. Tekkepõhjusteks võivad olla ioniseeriv kiirgus, keemilised toksilised ained, viirusinfektsioonid. Teadmised leukeemiate bioloogiast, molekulaargeneetikast ja ravimeetoditest on viimasel kümnendil jõudsalt täienenud ning teinud paljudel juhtudel võimalikuks haigusest paranemise. Haigussümptomid on seotud luuüdi kahjustusega, mille tõttu väheneb veres punaliblede, normaalsete valgeliblede ja vereliistakute hulk. Tekib väsimus, jõuetus, õhupuudus, südamepekslemine, valu südame piirkonnas. Kaasneda võivad korduvad infektsioonid ja sepsis ehk veremürgistus. Vereliistakute arvu langus põhjustab ninaverejooksu, igemete veritsust, nahale tekib punatäpiline lööve. Haigust diagnoositakse verepildi ja/või luuüdiuuringu põhjal.

Ravis kasutatakse kemoteraapiat tsütotoksiliste (kasvajarakke hävitavate) ravimitega. Samuti rakendatakse kõrgdoosis (vereloomet ja järelejäänud kasvajarakke hävitavas doosis) kemoteraapiat koos vereloome tüvirakkude siirdamisega.

Kroonilistest lümfoproliferatiivsetest protsessidest on sagedasim krooniline lümfoidleukeemia, mille põhjust ei teata. Haigus algab hiilivalt ja mõnda aega ei pruugi mingeid sümptomeid esineda. Kasvajaline rakukloon pärineb B-lümfotsüütidest. Enamasti haigestuvad vanemad kui 50–60-aastased inimesed, mehed sagedamini. Lisaks valgeliblede hulga suurenemisele luuüdis ja veres täheldatakse lümfisõlmede, maksa ja põrna suurenemist. Organismi immuunmehhanismid nõrgenevad, sest kasvajalised lümfotsüüdid pole võimelised normaalselt talitlema.

Haigus ei vaja alati kohest ravi. Ravi alustatakse haiguse süvenemisel ning haige seisundi halvenemisel. Kasutatakse tsütotoksilisi ravimeid. Haigus on krooniline, täielikku paranemist esineb harva.

Müeloproliferatiivsetest kasvajatest täheldatakse sagedamini kroonilist müeloidleukeemiat. Haigust diagnoositakse verepildi ja luuüdiuuringute põhjal. Selle haigusvormi puhul leitakse kasvajarakkudele iseloomulik nn Philadelphia kromosoom, mis tehakse kindlaks vererakkude kromosoomide analüüsil. Haigestumine on kõige sagedasem vanuses

30–60 aastat. Väga harva haigestuvad lapsed. Sümptomiteks on väsimus, õhupuudus, peavalu, palavik, kaalukaotus, öine higistamine, liigesevalud. Luuüdi on hõivatud kasvajarakkude poolt. Võib esineda põrna suurenemist, vereliistakute vähesusest tingitud verejookse. Kroonilise müeloidleukeemia korral tuleb ravi alustada kohe, kui diagnoos on selgunud, vaatamata sellele, kas enesetunnet häirivaid haigustunnuseid on või mitte.

Haiguse ravis on oluline koht tsütotoksilistel preparaatidel, oluliselt on ravi tulemused paranenud imatinibi kasutuselevõtuga. Seni on siiski ainsaks tervenemise võimaluseks kõrgdoosis kemoteraapia ja vereloome tüvirakkude siirdamine.

Vt ka tüvirakk.