Puukentsefaliit Autor: Tiiu Aug

Puukentsefaliit on viiruslik nakkushaigus, millesse nakatutakse puugihammustuse kaudu. Puugid ise saavad viirust paljudelt loomadelt, eelkõige aga väikestelt närilistelt, kelle verd nad imevad. Puugid on suhteliselt paiksed, kuid lindude ja loomade vahendusel võivad nakkust kandvad puugid levida paljudesse piirkondadesse. Eesti puugiliikidest on ohtlikud võsapuuk, kes elab tiheda alusmetsaga hõredates sega- ja lehtmetsades, samuti puisniitudel, ning laanepuuk, kes elutseb sagedamini põlislaantes. Viirust leitakse nakatunud puugi süljes ja eritistes. Puugi arengus on kolm staadiumi: vastne, nümf ja valmik. Et jõuda uude arengustaadiumi, peab puuk ühe korra toituma, kusjuures talle piisab vaid paarist tilgast verest. Puuk annab nakkust edasi oma järglastele ja võib igas arengustaadiumis eritada viirust – täiskasvanud emane puuk rohkesti, nümf vähem, vastne minimaalselt.

Eestis on puukentsefaliiti diagnoositud 1950. aastast alates. Alguses ei ületanud see 10 haigusjuhtu aastas, kuid näiteks 1997. aastal diagnoositi juba 404 juhtu. Haigestumist esineb aprillist novembrini, sest puukide aktiivseks elutegevuseks peab ööpäevane keskmine temperatuur olema vähemalt +5 kuni +7 °C. Aktiivne puuk varitseb sageli oma saaki mõnel rohukõrrel umbes paarikümne sentimeetri kõrgusel maapinnast. Puugihammustust harilikult ei tunta, sest puuk eritab oma süljega ka veidi tuimastavat ainet, samuti vere hüübimist takistavat ainet. Viirusega võib nakatuda ka sõrmedel olevate pisikriimustuste kaudu, kui puuki sõrmede vahel katki vajutada. Nakatuda võib haigete kitsede piima või sellest piimast valmistatud toodete tarvitamisel.

Peiteperiood kestab 2–28 päeva (harilikult 7–14 päeva). Mida lühem on peiteperiood, seda raskem on üldjuhul haiguse kulg. Haigus kulgeb tihti kahefaasiliselt. Algus võib olla tagasihoidlik – esineb kerge palavik, halb enesetunne, peavalu, lihasevalud, iiveldus, isutus, seedehäired, ülemiste hingamisteede katarri nähud. Nädala jooksul need kaebused kaovad, haige paraneb. Ühel kolmandikul nakatunutest tekib 2–8 päeva jooksul, vahel ka kuni 20 päeva hiljem, uus kehatemperatuuri tõus, kaasneb tugev peavalu, iiveldus, oksendamine, valguskartus, kuklakangestus, uimasus ja üldine halb enesetunne, kujuneb välja peaaju- ja ajukelmepõletik.

Enamasti haiged paranevad. Järelnähtudena võivad ilmneda varasemast kiirem väsimine, töövõime langus, üldine närvilisus ja pingepeavalud. Sageli võib vanematel inimestel püsiva närvisüsteemikahjustusena jääda jäsemete halvatus, mälu- ja koordinatsioonihäired. Haiglaravi on vajalik, et täpsustada diagnoosi, kergendada haige vaevusi ja määrata neuroloogilise kahjustuse ulatus. Ravi on sümptomaatiline, puukentsefaliidi viiruse vastane ravim puudub. Sõltuvalt haiguse staadiumist on voodirežiim vajalik 1–2 nädala vältel.

Haiguse läbipõdemine annab eluaegse kaitse, haigestutakse ainult kord elus. Et haigestumist vältida, tuleb lasta end vaktsineerida – kolmest süstist kaks esimest tehakse 1–3-kuulise vaheajaga, kolmas aga aasta pärast. Lisaannus vaktsiini süstitakse iga kolme aasta tagant, et kaitset säilitada. Süstekoht on tavaliselt natuke aega hell ja tõusta võib väike palavik.

Puugihammustuste vältimiseks on soovitatav kanda metsas ja puisniitudel liikudes pika varrukaga riideid, soovitatavalt heledaid, et puuki märgata juba enne, kui ta jõuab hammustada. Püksisääred toppida sokkide sisse. Puugiohtlikust piirkonnast väljudes tuleb kogu keha hoolega üle vaadata, lastel kindlasti kontrollida kõrvataguseid.

Puugi eemaldamiseks nahast kasutatakse lamedaotsalisi pintsette, millega haaratakse puuki võimalikult pea poolt ja nahale nii lähedalt, kui võimalik. Puuk tõmmatakse nahast välja otsesuunas. Seejärel pestakse haava vee ja seebiga või mõne desinfitseeriva vahendiga. Kui puugi hammustuskohale tekib ringjas nahapunetus või esineb muid häirivaid sümptomeid, tuleb kohe pöörduda arsti poole.

Vt ka putukaallergia.