Putukapiste Autor: Raul Adlas

Putukapiste. Maailmas on üle 900 000 liigi lülijalgseid putukaid. Inimesele ohtlikumad on kiletiivalised (mesilased, herilased, sipelgad) ning ämblikud (k.a skorpionid). Putukate poolt eritatav mürk on keerulise koostisega ja võib põhjustada ülitundlikul inimesel tõsiseid tervisehäireid. Putuka nõelamine (hammustus, torge) võib põhjustada kohaliku reaktsiooni (punetus, turse pistekohal), mis möödub ööpäevaga; paljude samaaegsete torgete korral tekib vahel toksiline reaktsioon, mille mõju kestab paar päeva. Hammustuse tagajärjel võib tekkida ka kiire allergiline (anafülaktiline) reaktsioon, mis ei sõltu pistete arvust ja mille korral esineb näo turse, sügelus, minestus, hingamisteede sulgus ja kiire surm, või hiline allergiline reaktsioon (palavik, peavalu, liigesevalu), mis avaldub 1–2 nädalat hiljem.

Mesilas- või herilaspiste korral tekitab astla kaudu pritsitav mürk tervel, mitteülitundlikul inimesel pistekohal põletavat valu. Enamasti tabab putukas inimese pead, kaela, jalga, kätt. Kui putukas on sattunud mõne magusa joogi sisse, on tõenäoline saada piste suulakke või keelde, isegi söögitorusse. Eestis mürgiseid sipelgaid ei ole, kuid neid võib kohata, reisides mujale. Näiteks tulisipelga (ingl fire ant) mürk põhjustab samasuguse allergilise reaktsiooni kui herilasegi mürk.

Mürgiste ämblike hammustus tekitab inimesel närvisüsteemi häireid või hammustuskoha lokaalsest kärbumisest tingitud valu. Väga mürgise ämbliku – musta lese (karakurdi Ameerikas levinud alaliik) hammustus ei ole eriti valus, kuid umbes 1 tunni pärast hakkab ämbliku poolt organismi viidud mürkaine – neurotoksiin – tekitama lihastes ja kõhus krampe. Musta lese hammustus võib inimese ja kodulooma surmata.

Skorpionimürk toimib inimese rakkude ainevahetusele, mõjutades närvisüsteemi ja südant. Torke järel tunneb inimene hellust pistekohas, seejärel põletustunnet, mis levib mööda närve torkekohast kaugemale, esineb süljevool ja tahtmatu urineerimine ning roojamine, tekivad südame rütmihäired, krambid, silmade koordineerimatu liikumine, ajutine pimedaks jäämine. Enamasti piirdub tervel täiskasvanul ühe torke mõju 3–4 tundi kestva valuga torkekohal.

Esmaabi putukapiste või -hammustuse korral on kaheetapiline:

1. Mürgi imendumise pidurdamiseks tõmmatakse torkekohast putukaastel välja (kui see seal on) ja asetatakse torkekohale jääd (jääkott). Jääd hoitakse torkekohal väikeste vaheaegadega paar tundi.

2. Ülitundlikkuse korral võideldakse allergilise (anafülaktilise) reaktsiooni tekke vastu. Allergilisel inimesel on kasulik kaasas kanda individuaalset vastumürgikomplekti. Haiglaravi (kiirabi) vajavad allergilised ja putukapiste järel üldist halba enesetunnet kurtvad inimesed.

Muul juhul võib valu leevendamiseks määrida torke- või hammustuskohta apteegi käsimüügist saadava kihelust leevendava geeli vm vahendiga ning sisse võtta samuti käsimüügis olevat allergiavastast preparaati. Vajaduse korral pidada nõu oma arstiga.

Kui välismaal olles mõni tundmatu ämblik hammustab või skorpion torkab, peaks paanikata otsima lähima haigla (selleks on umbes 1 tund aega) või kutsuma kiirabi.

Leides nahalt puugi, tuleb see ilma õli või muid aineid kasutamata ettevaatlikult pintsettide abil otsesuunas nahast välja tõmmata. Hammustuskohta tuleb töödelda desinfitseeriva lahusega ja katta see plaastriga. Hammustuskohta peab jälgima, sest pärast puugi eemaldamist kuni 10 päeva jooksul tekkiv laienev punetus viitab puukborrelioosi nakatumisele. Vaktsineerimata inimesed võivad nakatuda puukentsefaliiti, mille tunnuseks on kuni 2 kuud pärast puugi leidmist tekkiv palavik, peavalu, iiveldus. Mõlemal juhul peab kohe pöörduma perearsti poole või haiglasse.

Vt ka borrelioos, putukaallergia, puukentsefaliit.