Ebastabiilsus 20.11.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere asutatud doktor!

Vappusin poolhüsteerilises nutus terve tänase õhtupooliku. Kui nutt otsa sai, asusin otsima lahendust. (Nutt sai alguse hommikusest tülist mehega, elan seda raskelt üle, ja kehvasti sooritatud eksamist ülikoolis)

Olen 30-aastane naine, kes elab enesesüüdistuste maailmas. Mu elu on olnud kirju. Olen lapsendatud. Lapsendajateks osutusid aga alkohoolikud. Kuna ma ei tea oma täpset geneetilist tausta, siis ei oska kommenteerida, kas tõesti geneetika või miski mu enese trots, on mind kasvatanud oma kasvatajatest (emast-isast) teistsuguseks. Nii palju kui mäletan olen alati olnud püüdleja ja kõrge eneseaktualisatsiooni vajadusega. Olen tihti tundud, et olen eriline ja hea südamega, tugeva empaatiavõimega, meeldiv suhtleja ning ka naisena kena. Ja samas võin ma sellele kõigele nö "vee peale tõmata" üheainsa sekundi jooksul. Siis tunnen taas, et olen kole ja halb ja süüdistan ennast tehtud vigade pärast. Minu viga number 1 on see, et ma ei suuda alustatut lõpule viia. Olen "ennast otsinud" juba liiga kaua. Olen otsinud seda õiget tööd. Seda härra Õiget jne jne. Minu kohta on üks lähedane inimene öelnud, et olen äärmuslik. Et mu emotsioonid on äärmuslikud. Kui armastan, siis kirega, kui haletsen end, siis samuti kirega või millega siis iganes...igaljuhul tuliselt ja sügavalt. Kummaline on samas see, et ma väga harva vihkan. Isegi mitte ennast. Ammugi mitte teisi. Mul õnnestub peaaegu alati igas inimeses midagi head näha.
Peale enesesüüdistamise on mul kombeks end teistega võrrelda. Mul ei ole veel lapsi. Ei ole ma ka abielus. Samuti on mul kõrgharidus alles omandamisel. (Olgu öeldud, et õpin väga südamelähedast eriala, mis teeb rikkaks, vaimselt siis, ma loodan). Mulle tundub, et kõik teised peale minu oskavad oma elu elada. Tunnen häbi, et mul ei ole lapsi. Et ma ei ole osanud elada seda stabiilset elu, mida olen otsinud nii kaua kui end mäletan. Olen olnud peaaegu abiellumas, kuid mõtlesin ümber. Tekkis hirm. Tekkis hirm, et ei tule sellega toime. Kartsin ette, et v-o ei õnnestu see suhe. Kihlus jäi katki. Läksime lahku. Nii ma pendeldan.
Olen nüüdseks leidnud inimese, kellega võiks pere luua. Samas ma õpin veel ülikoolis. Tahan kõike korraga. Head abikaasat, lapsi, meeldivat tööd. Ja kuna olen veel tudeng, siis mõned asjad peavad ootama Siis tekib jälle enesesüüdistuse moment. Et miks ma küll 10 aastat tagasi mõistusega inimene ei olnud? Oleks mu elu palju stabiilsem ja oleks mul ka pere ja hingelähedane töö. Peale selle tunnen, et olen elus üksi. Bioloogilisi vanemaid ma ei tunne, teised vanemad on alkohoolikud. Ja sõpru lõpuni kardan usaldada. Kardan, et nad naeravad mu välja ja et nad ei mõista mu muret. Samuti ei saa ma elukaaslase õlal "nutta", sest mul on tema ees piinlik, et olen oma hingeasjades nii äpu.
Kirjutasin pikalt, aga samas lühidalt. On palju, mida tahaks veel kurta. Aga ma ei taha Teie aega raisata.

Kuidas toime tulla enesesüüdistustega? Kahetsusega tehtud vigade pärast? Emotsionaalse kõikumisega? Peale selle puudub mul adekvaatne minapilt. Mulle tundub, et mul puudub võime end adekvaatselt hinnata. Kipun ikkagi teistega võrdlema. Ja seda mitte materiaalses mõttes vaid isiksuse tasandil Tunnen, et paljud mu ümber on Suured Inimesed oma sisemaailma poolest ja ennast pean pisikeseks nõrgukeseks. Kuna ma ei oska olla kuri, siis peetaks ilmselt mind ka selgrootuks. Samas tunnen end äärmiselt halvasti kui pean kellegi vastu halb olema. Püüan alati heaga lahendada. Aga sellepeale ütles üks mu tuttav, et head inimesed on lihtsalt lollikesed. Ja tänapäeva maailmas tuleb olla "tank".

V-o oskate aidata? Te ei pea samasuguse eeposega vastama :) V-o olen kirjutanud valesse rubriiki? Samas tunnistan, et mulle meeldib viis, kuidas nõua annate ja millist nõu annate. Seega loodan siiski leida mõne aja möödudes mingitki hinnangut Teilt kui professionaalilt.

Ette tänades!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1. Vappusin poolhüsteerilises nutus terve tänase õhtupooliku.
- Nutt on hingepuhastusvedelik, kasulik, aegajalt väga vajalik. Mõnedel depressioonihaigetel on "kuiv depressioon", see on veidi kehvem. Olge rõõmus, et pisaraid voolab! Nutetud, tehtud!
2. Kehvasti sooritatud eksamist ülikoolis.
- Hinne hea, teadmised paremad. Me ei õpi ju hinnete pärast. Sedapalju siis nö õpifilosoofiast e. kõik on saanud mõnikord hindeks "noori või liignoori viielisi".
Sportlane harjutab ja võidab, õppur õpib ja teadmistele lisandub ka parem hinne. Mureks põhjust pole.
3. kes elab enesesüüdistuste maailmas.
- Inimene elab olevikus ja nii mineviku kui ka tuleviku varjuküljed ei tohi oleviku Päikest varjutada (aitab oleviku varjutustestki). Seda esiteks. Süüdistamiste ja süüdlaste asemel leida lahendeid, enesekindlust ja parimaks (kiiremaks) teeks on kehali harjutamine, hea toonus, kehahoiak. KEHALINE HOIAK PANEB PAIKA VAIMSE HAOIAKU!
4. Olen nüüdseks leidnud inimese, kellega võiks pere luua. Samas ma õpin veel ülikoolis.
- Kallis Inimene, mida Sa veel vajad. Naudi seda, mis-kes sul on, kes Ise oled.
Päevik (Dialoogid Tohtriga; hiljem - Dialoogid Endaga) on hea abiline enda leidmisel. Ja kui leitud, siis olla see ISE.
Harjutamine, minu harjutus ning liigsed pinged kaovad.
Head tegutsemist,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?