piiriala isiksus - depressiivsus 19.03.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

tere, olen ka varem kirjutanud (bpd - 24a n)
Üks läbiv mure on mul see, et meeleolu on äärmiselt kõikuv ja laias laastus võiks öelda, et võib juhtuda, et nädal-paar ma tunnen end päris hästi, aga siis on nii kuu aega või kauem, kui vaevlen masenduse ja depressiivsuse käes (mul on raske midagi teha, muutun apaatseks, enesesüüdistused, lootusetuse tunne, elumõte kaob ära, korduvad enesetapumõtted, ja -plaanid jnejne)
Oleme proovinud mitmeid antidepressante (nt cipramil, fevarin, anafranil, viimane oli zoloft), võimalik, et on veel midagi olnud, mida lihtsalt ei mäleta...
Anafraniliga oli probleem, et võtsin teda korraga liiga palju ja sattusin kardioloogiasse järelvalve alla, nii et selle ravimi kohta ei oska öelda, kuidas oleks mõjunud, sest ei jõudnud eriti pikalt võtta..
Teiste ravimite kohta aga võib üldistavalt öedla, et kuigi alguses tundub, et justnagu aitab, siis paari kuu jooksul ilmnevad ikkagi suht masendavad tagasilöögid ja kõik on endine - ebastabiilsus ja kehvad perioodid pikemad kui head jne. Ja ma olen juba lootuse kaotanud, et võiks olla mingi ravim, mis minu enesetunnet võiks parandada ja minu meeleolu stabiliseerida. Kunagi sai võetud ka Orfirili meeleolu stabilisaatorina... aga ka selle effekt jäi küsitavaks, kuigi, eks seda oli ka endal natuke raske aru saada - kas ma olen stabiilsem või ei...

Praegu on nii et kasutan truxali (50mg õhtuti) mis aitab natuke pinget maandada ja samuti aitab mul magada ning vajadusel võtan 1mg xanaxit - siis kui on väga ärev või rahutu olla. alustasin küll 25mg xanaxiga, aga sain aru, et nii 25 kui 50mg xanaxit oli mõttetu võtta - see lihtsalt ei mõjunud, 75 mg mõjus, kui võtsin seda tühja kõhuga, natu aega tagasi saime arstiga aru, et alla 1mg ei ole mul mõtet üldse võtta, sel lihtsalt ei ole effekti...
Tegelikult ma kaalun alla 50 kg ja olen siuke väike inimolend, aga siiski ei jõua mulle kohale, kuidas saab olla, et mulle ei taha mingi ravi mõjuda - et kuidas mul ikkagi on kehva olla??? Psühhoteraapia on ka olemas, ja arst arvab, et ma pidevalt arenen - tema näeb neid märke, millest ma ise ei taha aru saada ning minu enesetunne on ikkagi tihti väga nukker ja masendunud - olen enda suhtes lootuse kaotanud ning mul o tihti tunne, et isegi kui ma ei vaevu enam enda külge kätt panema, siis vaevalt ma kunagi suudan oma eluga rahul olla, lihtsalt vegeteerin, niikaua, kuni elu jätkub ja tunnen end pidevas segaduses ja lootusetuses, uskumata, et elu võiks mingt rõõmu pakkuda.
Ma olen endast ja oma mõtetest tunnetest tüdinenud ja väsinud ja seda hullem, et ma olen ka nii apaatseks muutunud, et isegi ei viitsi enam enesetappu plaanida - ja tundub, et ma lihtsalt pean olema mingis pidevas ärevusseisundis, rahulolematuna, pinges, rahutu, ärevuses, hirmus, lootusetuses, ennast materdades jnejne - mingi ring millest pole väljapääsu, ei positiivset ega negatiivset...
ok - küsimus ka: KAS on mingit antidepressantti, või mingit muud tüüpi ravimit, mida ma võiksin proovida, et lahti saada oma depressiivsetest ,mõtetest ja tunnetest??? Ma tean, et on oluline ka inimese enda panus, aga mul on tunne, et mul ei ole mingit jaksu oma teadmisi rakendada, või mul tekib enda "üles upitades" vastandlikud mõtted - et keda sa siin lollitad?? - nagunii ei õnnestu... st, et alati ei õnnestu mul ennast aidata, sest mul tekib tunne, et ma lollitan iseennast, tunnen end kui väikse lapsena, keda kuidagi meelitatakse, et tal parem tuju oleks, ja see ajab mind teinekord veel rohkem närvi ja koguni enda peale tigedaks. Tavaline ongi, et kui ma olen vihane, siis 90% juhtudest iseenda peale..

Ma ei tea, kas sellest kirjast oli midagi aru saada, tundub ehk segane, aga ma nii tahaks loota, et leidub mõni ravim, mis mind võiks sellest august välja aidata. Mul on mingeid teadmisi, kuidas end ise aidata, aga praegu olen nii augus, et sellest ei tule midagi välja, oleks vaja mingit toetavat ravi kõrvale, mis aitaks natukenegi, mis tooks mulle natukenegi elurõõmu lähemale ja innustaks ka ise rohkem selle nimel tööd tegema. Mida võiks proovida - tean, et lõpliku otsuse teeb minu enda arst, aga mida võiks selliste jäikade depressiivsete mõtete ja tugevate negatiivsete tuumuskumuste korral kasutada (mida võiks proovida??), mis natukenegi aitaks, et ma seda ka tunneks, et ravimi võtmisest on mulle tuge...

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Tundeelu ja mõttemaailm omavahel tihedalt seotud. Antidepressandid lähenevad-lahendavad probleemi emotsioonidest lähtuvalt ja haaravad siis ka mõtlemise jne. Kuna selline lähenemine senini piisavalt tulemuslik ei ole olnud, siis läheneksin mõttemaailmast, s.t. kasutaksin Neuroleptikume väikestes annustes. Vana põlvkond odavad, uuemadd piisavalt kallid. Seega Neuroleptikumid väikesed - mõõdukad annused. Kui neuroleptikum suudab luulumõtteid paigast nihutada, siis vaevamõtetest saab ta palju kergemini hakkama.
Tervitustega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?