Vitamiinid Autor: Merileid Saava

Vitamiinid on bioaktiivsed asendamatud orgaanilised ühendid, mis on tarvilikud normaalseks elutegevuseks ja mida saadakse peamiselt toidust. Vaid mõnda neist (K, B⁵) sünteesitakse vähesel määral ka soolemikroobide poolt ning D-vitamiini ultraviolettkiirguse toimel nahas. Vitamiinid on liitensüümide ehituse ja talitluse hädavajalikud komponendid, mis tagavad organismis ainevahetuse normaalse kulu. Organism ei ole võimeline pikemaks ajaks vitamiine talletama,  mistõttu  kestva vitamiinipuuduse või -vaeguse korral tekib iseloomulik haiguspilt või tervisehäire (avitaminoos, hüpovitaminoos); vitamiinide liigsel kasutamisel võivad samuti ilmneda tervisehäired (hüpervitaminoos).

Vitamiine tähistatakse kas ladina tähestiku suurtähtedega või keemilise nimega. Lahustuvuse alusel jaotatakse nad kahte rühma: vesilahustuvateks (tiamiin – B¹; riboflaviin – B² ; niatsiin – PP; püridoksiin – B⁶ ; kobalamiin – B¹² ; askorbiinhape – C; foolhape – B¹⁰, B¹¹ ; bioflavonoidid – P) ja rasvlahustuvateks (retinool – A, ß-karotiin; kaltsiferool – D; tokoferool – E; naftokinoon – K). Vesilahustuvad vitamiinid võivad keetmisel, samuti toiduainete pikemaajalisel leotamisel või valguse käes seismisel laguneda. Seetõttu tuleks köögivilju keeta võimalikult väheses vedelikus ning võimalikult kiiresti. Tükeldatud juurvili on õige panna juba keevasse vette, siis säilivad vitamiinid paremini. Rasvlahustuvad vitamiinid on püsivamad, tavalisel toiduvalmistamisel nad ei lagune. Kui toiduained seisavad pikka aega õhu ja valguse käes või neid töödeldakse väga kõrgel temperatuuril, lagunevad ka rasvlahustuvad vitamiinid. Vesilahustuvate vitamiinide liigne kogus eritub organismist uriiniga.

Vitamiinide allikad võivad olla nii loomset kui taimset päritolu. Toidusedeli koostamisel tuleb arvestada, kui palju vitamiine saadakse ühe või teise toiduga. Isegi kui inimene kõiki vitamiiniallikaid ei tunne, saab ta segatoitu süües oma vitamiinivajaduse rahuldatud. Segatoidus peab olema nii teraviljasaadusi (rukkileib, kaerahelbed, tatar, soja, pärmitainatooted), kaunvilju, pähkleid, aedvilju, taimeõlisid, piimatooteid, liha (eriti tailiha, subproduktid), kala ja mune. Seejuures on köögi- ja puuvilju soovitatav süüa võimalikult sageli ja palju. Ei tohi loobuda kalast ja lihast või piimatoodetest; teraviljasaadused (eriti täistera- ja jämejahutooted) ning taimeõlid olgu toidulaual aukohal.

Vitamiinitarve sõltub eelkõige inimese soost, vanusest ning eluviisi ja tööga seotud energiakulust, mille alusel on välja töötatud vitamiinide normid. Meeste vitamiinitarve on suurem kui naistel, välja arvatud rasedad ja rinnaga toitvad emad. Väikelapsed (kuni 3aastased) vajavad rohkem D-vitamiini kui täiskasvanud. Sama kehtib eakate inimeste kohta, kes käivad vähem väljas ega saa seetõttu piisavalt päikesevalgust.

Vitamiinitarvet väljendatakse milligrammides ja mikrogrammides või vastavates ekvivalentides (ekv) päeva kohta (vt tabel). Soovitatavad päevased vitamiininormid ei tähenda sugugi seda, et tingimata iga päev peab selle koguse toiduga saama, vaid seda, et keskmiselt (nt nädala lõikes) oleks vajalik hulk päeva kohta tagatud.

Vt ka avitaminoos, hüpervitaminoos, hüpovitaminoos.