Depressioon Autor: Anti Liiv

Depressioon on meeleoluhäire, mis tavaliselt kujuneb järk-järgult pika aja jooksul ja mitmete tegurite koosmõjul. 20. sajandi kestel on termin depressioon kandnud mitmesuguseid tähendusnüansse (kurvameelsus, masendus, meeleolu langus, nukrus  koos  tusameelsusega,  melanhoolia, spliin jt) sõltuvalt seda häiret uurinud psühhiaatrite ja kirjanike tõlgendustest. Sellist mõiste mahu pidevat muutumist tuleb arvestada, kui lugeda ja püüda mõista enne käesolevat sajandit ilmunud ilu- või näitekirjandust.

20. sajandi kolmanda neljandiku lõpuni käsitleti depressiooni valdavalt neurooside hulgas, kuid oma raskemates vormides võis depressioon tollaste psühhiaatrite arvates olla võrreldav psühhoosiga. Alates eelmise sajandi lõpukümnendist, kui kasutusele võeti 10. rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon, milles on ka psüühika- ja käitumishäireid käsitlev peatükk, muutus depressiooni asend psühhiaatrilises diagnostikas varasemast märksa olulisemaks. Tänapäeva Eestiski on depressioon üks kõige sagedasemaid ambulatoorses (haiglavälises) psühhiaatrias pandavaid diagnoose. 

Depressiooni võivad esile kutsuda näiteks pingelised suhted oma lähedaste või töökaaslastega, halb tervis, pikemat aega kestnud rahamured, sügav lein, mitmesugused lahendamata konfliktid, harjumuspärasest keskkonnast lahkumine ja kohanematus uutes oludes. 

Nimetatud elusündmusi ja eluperioode esineb paljudel inimestel, kellel depressiooni siiski ei kujune, mistõttu arvatakse, et depressiooni põdejatel on selleks teatav eelsoodumus.  Ilmselt mõjustab depressiooni esinemissagedust eri maades ka kultuuriline omapära. Uuringud on näidanud, et kui Jaapanis diagnoositakse elu kestel depressiooni vaid 3%-l elanikest, siis USAs koguni 16,9%-l. Enamikus maades on 8–12% elanikkonnast elu kestel vähemalt kord depressiooni põdenud. Tõenäoselt esineb ka igal kümnendal Eesti elanikul elu kestel vähemalt üks selge depressiivse häire episood – iseasi, kas kõik seda üldse märkavad, sest depressiooni kergem vorm vaibub aegamisi iseenesest või vajatakse vaid kerget ambulatoorset ravi. Depressiooni võib ette tulla igas vanuses – lapseeast kuni raukuseni, kõige sagedamini siiski hilises keskeas – ning selle avaldumisvorm ja raviprognoos on eluperiooditi mõnevõrra erinevad.

Depressiooni põhitunnuseks on vähemalt kaks nädalat kestev rusutud meeleolu, mis sageli ei sõltu tegelikust olukorrast, kuid võib ööpäeva jooksul kõikuda (nt hommikuti on masendus sügavam). Kaob elurõõm ja huvi ümbritseva vastu, väheneb eluenergia. Iga tegevus tundub tavatult raske ja jõudu kurnav. Väsimustunne tekib varasema eluperioodiga võrreldes kergemini ja kiiremini. Nimetatud põhitunnuste kõrval ilmnevad järgmised lisatunnused: madal tähelepanu ja keskendumisvõime (uued asjad ei taha meelde jääda); alanenud enesehinnang ja eneseusaldus, mis muudab apaatseks; süütunne; trööstitu ja pessimistlik suhtumine tulevikku; suitsiidimõtted või -katsed; unehäired; halb söögiisu ühes kehakaalu märgatava langusega (isegi kuni 5% depressiivse kuu jooksul); libiido alanemine. Kuivõrd depressiooniga kaasnevad sageli kehalised häired (unetus, isutus, kaalukaotus jt), märgataksegi ennekõike just neid ning pöördutakse abi saamiseks perearsti poole. Enamik perearste on läbinud erikoolituse ja tuleb depressiooni kergemate vormide ravimisega edukalt toime.

Depressiooni liigitatakse praegu kehtivas psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioonis kergeks, mõõdukaks ning raskeks. Haiguse sümptomite ilmnemise iga, raskus, kestus ja sagedus on isikuti erinev. Keskeas võivad esineda ka korduvad depressiooniepisoodid, mille vahel saavutatakse raviga enamasti täielik paranemine.  Kerge depressiooni korral tekivad inimesel igapäevases tegevuses ja suhtluses küll teatavad probleemid, kuid suure tõenäosusega suudab ta tööl käia.  Mõõdukas depressioon toob kaasa tõsised raskused nii sotsiaalses, tööalases kui ka koduses tegevuses, harilikult tööl käia ei suudeta.  Raske depressiooni korral vajab haige püsivat jälgimist ja ravi toimub haiglas.

Kergemate depressioonide diagnoosimist võib raskendada asjaolu, et teinekord on inimesel samal ajal ka ärevus-, sõltuvus- või isiksusehäireid, mille ilminguid märgatakse ennekõike. 

Raskete depressioonivormide puhul võivad tekkida ränga süütunde, kujutletavate rahaprobleemide või ähvardava suurõnnetusega seotud luulumõtted. Haigel võivad esineda ka kuulmishallutsinatsioonid teda laimavate või süüdistavate “häälte” kujul. Ka on võimalikud haistmishallutsinatsioonid, näiteks raipeleha või tuppa tungiva gaasilõhna tundmine. Psühhootiliste sümptomitega raskeid depressioone tuleb tänases Eestis suhteliselt harva ette. Nende kiireks tulemuslikuks raviks ja töövõime taastamiseks on haigeid otstarbekam ravida psühhiaatriaosakondades.

Depressioonide korral tuleb alati arvestada võimalikku suitsiidiohtu. Suitsiidi sooritanute elukäigu hilisemal uurimisel on selgunud, et kolmest suitsiidi sooritanust oli kahel varem täheldatud depressiooni tunnuseid. Eestis on suitsiidikatsete ja suitsiidide arv 100 000 elaniku kohta kõrge (võrreldes teiste Euroopa maadega), kusjuures sellekohane statistika peegeldab võrdlemisi täpselt 20. sajandil ühiskonnas toimunud murrangulisi sündmusi (nt 1980. aastate teisel poolel suitsiidid Eestis vähenesid).

Depressiooni tekkimist uuritakse maailma vastavates teaduskeskustes väga innukalt. Selle tulemusena on saavutatud ka märkimisväärset raviedu. Siiski on depressioon tänini üks kõige suuremaid majanduslikke kulutusi tekitav psühhiaatriline probleem.

Depressioonihaigete medikamentoosne ravi oli kuni 20. sajandi keskpaigani tagasihoidlike tulemustega. Kui psühhiaatrite käsutusse hakkas tulema erinevaid antidepressante (nt melipramiin, amitriptüliin), paranesid ka ravi tulemused. Juba 1990. aastatel jõudsid Eestisse mitmed järgmise põlvkonna depressiooniravimid, mis võimaldasid haigeid ravida ambulatoorselt isegi töövabastust andmata. Kergema depressiooni ambulatoorne ravi vältab tavaliselt 2–6 kuud, kusjuures enamik ravitavaist ei vaja töövabastust. Medikamentoosse ravi kõrval rakendatakse ka mitmesuguseid psühhoteraapiavõtteid, mõnikord leitakse abi ja toetust eneseabirühmades. Hinnates depressioonide raviprognoosi 21. sajandil, võib eeldada, et see on iga uue aastakümnega parem.

Vt ka antidepressandid.