Antidepressandid Autor: Lembit Allikmets

Antidepressandid on psühhotroopse (vaimset tervist mõjutava) toimega ravimid, mis on võimelised kõrvaldama haiguslikku meeleolu langust jt depressiooninähte, nagu masendus, kurvameelsus, alaväärsustunne. Enamikul antidepressantidest puudub psühhostimuleeriv (kesknärvisüsteemi ergutav) või eufooriat põhjustav toime. Üldjuhul ei tekita antidepressantide kasutamine ravimisõltuvust. Esimesed antidepressandid iproniasiid ja imipramiin tulid kasutusele 1950. aastatel. Et depressiooni korral esineb samaaegselt pidurdussümptomitega (meeleolu langus, huvideringi ahenemine, motoorne pidurdus, ümbritsevaga kontakti vähenemine) ärevust, pingetunnet, hirmu ja enesetapumõtteid, siis psühhostimulaatorid (kofeiin jt) depressiooni ravimiseks ei sobi. Nad ei kõrvalda depressiooni, vaid pigem süvendavad selle nähte. Uusimatel antidepressantidel on lisaks antidepressiivsele toimele ka rahustav, ärevust ja hirmu vähendav toime. Kui esimesed antidepressandid olid pikatoimelised ja suhteliselt paljude kõrvaltoimetega, siis uue põlvkonna antidepressantidel on vähem kõrvaltoimeid, neid talutakse paremini ja nende antidepressiivne efekt saabub küllalt kiiresti (isegi ühe nädala jooksul), võrreldes varasemate ühenditega (2–4 nädalat).

Ravi antidepressantidega kestab mitmeid kuid, isegi aasta ja enam. Medikamendi toime ilmneb mõne nädala kestel ja ravida tuleb seni, kuni haigushoog on möödunud. Korduvate depressioonide all kannatajate puhul rakendatakse ka profülaktilist säilitusravi, mis hoiab ära hoogude kordumise. Ravi lõpetamisel on oluline vähendada antidepressandiannuseid vähehaaval paari nädala jooksul, et ei tekiks nn ärajäämanähte. Lisaks depressioonile on antidepressantidel palju muid kasutusnäidustusi, nagu paanikahäire, mitmesugused kroonilised hirmu- ja ärevusseisundid, sõltuvusseisundid, krooniline valu, migreen, hüperseksuaalsus jt. Kõik antidepressandid on retseptiravimid ning ravi toimub arsti järelevalve all.