Bipolaarne meeleoluhäire Autor: Anti Liiv

Bipolaarne meeleoluhäire (ka maniakaal-depressiivne haigus või reaktsioon) on psüühikahäire, millele on iseloomulikud lainetena korduvad (vähemalt kaks-kolm korda) rusutud meeleolu ja psüühilise aktiivsuse perioodid. Viimase puhul, olles n-ö laineharjal, on inimene elevil, rõõmus, energiast pakatav ning aktiivne. Sellist leebemal kujul avalduvat meeleolu kõrgenemist nimetatakse hüpomaaniaks, markantsemalt väljendunut aga maaniaks. Teisel puhul, n-ö lainevao põhjas olles, langeb meeleolu masenduseni, väheneb sisemine energia ja tegutsemisaktiivsus – isegi sedavõrd, et inimene ei jaksa oma tuba koristada, enda välimuse eest hoolt kanda, teha igapäevaseid toimetusi ega isegi televiisorit vaadata. Sellist seisundit nimetatakse ka depressiooniks. 20. sajandi alguse eesti boheemlasharitlastel oli kombeks seda peenutsevalt spliiniks kutsuda.

Maniakaalsed episoodid algavad tavaliselt järsku, süvenevad mõnikord isegi ühe päevaga ning kestavad tavaliselt 2 nädalast 4–5 kuuni. Tänini väljaselgitamata põhjustel on Eestis 20. sajandi teisest poolest alates täheldatud meeleoluhäirete maniakaalsete episoodide harvenemist. Ka on need enamasti sedavõrd leebelt väljendunud, et mittespetsialist hindab neid lihtsalt heatujuliseks käitumiseks. Küll aga pärineb 19. sajandist ja 20. sajandi esimesest poolest mitmeid linnalegende psüühikahäiretega inimestest, kes on pidanud end Napoleonideks, Hiina keisriteks, Leniniteks jt ajaloolisteks suurkujudeks. Paljud tänapäeva psühhiaatrid pole oma töös selliste häiretega patsientidega enam kokku puutunud. Subjektiivselt on inimese enesetunne hüpomaniakaalsel perioodil sedavõrd mõnus (kõik tundub laabuvat, elu on lausa roosiline), et mõnikord ta lausa ootab selle episoodi saabumist.

Vastupidiselt eelkirjeldatule on üldjuhul pikemalt (kuni 6 kuud) kestvate depressiivsete episoodide algus vähem märgatav. Sagedasti püüavad omaksed lähedase inimese süvenevat masendustunnet põhjendada üksnes juhuslike välisteguritega (olmekonfliktid, tööalased pahandused, õnnetu armastus jms), mis ei olegi täiesti põhjendamatu, sest mõlemad bipolaarse meeleoluhäire episoodid järgnevadki tihti stressiga seotud elusündmustele. Siiski pole stressi olemasolu (või puudumine) selle häire diagnoosimisel määrav. Paranemine episoodide vahel on tavaliselt täielik ja inimese toimetulek igapäevaeluga probleemitu. Episoodide sagedus ja remissioonide kestus on haigeti erinev, kuid pärast keskikka jõudmist täheldatakse depressiooniepisoodide sagenemist ja pikenemist.

Bipolaarset meeleoluhäiret esineb eri sugupooltel enam-vähem võrdselt ja esimene episood võib alata igas vanuses – lapseeast kuni raugaeani, sagedamini siiski 15. ja 30. eluaasta vahel. Elu- ja tööprognoos on üldjuhul hea. Mõne läbitud episoodi järel hakkab inimene ise tunnetama saabuvat meeleolu muutust, selle arengusuunda. Nii meeleolu langust kui ka ülemäärast kõrgenemist on üldjuhul võimalik ambulatoorse psühhiaatrilise ravi tingimustes (ilma kutsetööd katkestamata) ravimitega korrigeerida.

Vt ka depressioon.