VENLAFAXIN-RATIOPHARM 75MG

Depressioon.
Depressiooni retsidiivide profülaktika.
Generaliseerunud ärevushäire.
Sotsiaalärevushäire.
Paanikahäire, agorafoobiaga või ilma.

Depressioon
Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi soovituslik algannus on 75 mg üks
kord ööpäevas. Kui patsiendil ei teki algannusele 75 mg ööpäevas ravivastust, võib kasulikuks
osutuda annuse suurendamine maksimaalse annuseni 375 mg ööpäevas. Annust võib suurendada 2-
nädalaste või pikemate intervallidega. Kui see on sümptomite raskuse tõttu kliiniliselt põhjendatud,
võib annust suurendada sagedamini, kuid mitte lühema kui 4-päevase intervalliga.

Annusega seotud kõrvaltoimete ohu tõttu võib annust suurendada alles pärast kliinilist hindamist (vt
lõik 4.4). Tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust.

Patsient peab saama ravi piisavalt pika aja jooksul, tavaliselt mitu kuud või kauem. Ravi tuleb
regulaarselt individuaalselt uuesti hinnata. Depressiooni kordumise ennetamiseks võib osutuda
vajalikuks ka pikemaajaline ravi. Enamikul juhtudel tuleb kasutada soovitusliku annusena
depressiooni kordumise profülaktikas sama annust kui ägeda depressiooni puhul.

Depressiooniravimite kasutamist tuleb jätkata vähemalt kuue kuu jooksul pärast paranemist.


Generaliseerunud ärevushäire
Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi soovituslik algannus on 75 mg üks
kord ööpäevas. Patsientidel, kellel algsele annusele 75 mg ööpäevas ravivastust ei teki, võib olla
kasulik suurendada annust maksimaalse annuseni 225 mg ööpäevas. Annust võib suurendada 2-
nädalaste või pikemate intervallidega.

Annusega seotud kõrvaltoimete ohu tõttu võib annust suurendada ainult pärast kliinilist hindamist (vt
lõik 4.4). Tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust.

Patsiente tuleb ravida piisavalt pika aja jooksul, tavaliselt mitu kuud või kauem. Ravi tuleb
regulaarselt individuaalselt uuesti hinnata.

Sotsiaalärevushäire
Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi soovituslik annus on 75 mg üks kord
ööpäevas. Suuremate annuste täiendavat kasulikkust ei ole tõestatud.

Patsientidel, kellel algsele annusele 75 mg ööpäevas ravivastust ei teki, võib siiski kaaluda annuse
individuaalset suurendamist maksimaalse annuseni 225 mg ööpäevas. Annust võib suurendada 2-
nädalaste või pikemate intervallidega.

Annusega seotud kõrvaltoimete ohu tõttu võib annust suurendada ainult pärast kliinilist hindamist (vt
lõik 4.4). Tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust.

Patsiente tuleb ravida piisavalt pika aja jooksul, tavaliselt mitu kuud või kauem. Ravi tuleb
regulaarselt individuaalselt uuesti hinnata.

Paanikahäire
Soovitatav on kasutada venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi annust 37,5 mg
ööpäevas 7 päeva jooksul. Seejärel tuleb annust suurendada 75 mg-ni ööpäevas. Patsientidel, kellel
annusele 75 mg ööpäevas ravivastust ei teki, võib olla kasulik suurendada annust maksimaalse
annuseni 225 mg ööpäevas. Annust võib suurendada 2-nädalaste või pikemate intervallidega.

Annusega seotud kõrvaltoimete ohu tõttu võib annust suurendada ainult pärast kliinilist hindamist (vt
lõik 4.4). Tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust.

Patsiente tuleb ravida piisavalt pika aja jooksul, tavaliselt mitu kuud või kauem. Ravi tuleb
regulaarselt individuaalselt uuesti hinnata.

Patsientide eripopulatsioonid

Eakad
Venlafaksiini annuse spetsiaalset kohandamist ainuüksi patsiendi vanusest lähtudes ei peeta
vajalikuks. Kuid eakate ravimisel peab olema ettevaatlik (nt neerupuudulikkuse tekkimise võimaluse
ning võimalike vanusest tingitud muutuste tõttu neurotransmitterite tundlikkuses ja afiinsuses). Alati
tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust ning annuse suurendamise vajaduse korral patsiente
hoolikalt jälgida.

Lapsed
Venlafaksiini ei soovitata kasutada lastel ja noorukitel.
Kontrollitud kliinilised uuringud depressiooniga lastel ja noorukitel ei näidanud venlafaksiini
efektiivsust ega toeta venlafaksiini kasutamist neil patsientidel (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Venlafaksiini kasutamise efektiivsust ja ohutust lastel ja alla 18-aasta vanustel noorukitel muude
näidustuste puhul ei ole kindlaks määratud.


Maksakahjustusega patsiendid
Kerge või mõõduka maksakahjustusega patsientidel tuleb üldiselt kaaluda venlafaksiini päevaannuse
vähendamist 50% võrra. Kliirensi individuaalse varieerumise tõttu neil patsientidel võib olla soovitav
määrata neile annus individuaalselt.

Raske maksakahjustusega patsientide kohta on vähe andmeid. Soovitatav on olla ettevaatlik ja kaaluda
annuse vähendamist rohkem kui 50% võrra. Raske maksakahjustusega patsientide ravimisel tuleb ravi
potentsiaalset kasulikkust kaaluda nende patsientide ravimisega kaasneva ohuga.

Neerukahjustusega patsiendid
Kuigi patsientidel, kelle glomerulaarfiltratsiooni kiirus on 30 kuni 70 ml/min, ei ole vaja annust
muuta, tuleb olla nende puhul ettevaatlik. Hemodialüüsi vajavatel ja raske neerukahjustusega (GFR <
30 ml/min) patsientidel tuleb annust vähendada 50% võrra. Kliirensi individuaalse varieerumise tõttu
neil patsientidel võib olla soovitav määrata neile annus individuaalselt.

Venlafaksiini kasutamise katkestamisel tekkivad ärajätunähud
Tuleb vältida ravi järsku katkestamist. Ravi katkestamisel venlafaksiiniga on soovitatav seda teha
ärajätunähtude tekkimise ohu vähendamiseks järk-järgult vähemalt ühe kuni kahe nädala jooksul (vt
lõigud 4.4 ja 4.8). Kui pärast annuse vähendamist või ravi katkestamist tekkivad sümptomid on
talumatud, võib kaaluda jätkamist varem määratud annusega. Arst võib seejärel jätkata annuse
vähendamist, kuid aeglasemalt.

Suukaudne.

Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavaid kapsleid on soovitatav manustada koos toiduga
iga päev ligikaudu samal ajal. Kapslid tuleb koos vedelikuga tervelt alla neelata ning neid ei tohi
osadeks jagada, purustada, katki närida ega lahustada.

Toimeainet kiiresti vabastavaid venlafaksiini tablette kasutavad patsiendid võib viia üle venlafaksiini
prolongeeritult vabastavate kapslite kasutamisele lähima samaväärse päevaannusega. Näiteks
toimeainet kiiresti vabastavate venlafaksiini tablettide kasutamiselt 37,5 mg kaks korda ööpäevas võib
minna üle venlafaksiini prolongeeritult vabastavate kapslite kasutamisele 75 mg üks kord ööpäevas.

Võimalik, et vajalik on annuse individuaalne kohandamine.

Venlafaksiini prolongeeritult vabastavad kapslid sisaldavad sferoide, mis vabastavad toimeainet
aeglaselt seedetrakti. Nende sferoidide lahustumatu osa elimineeritakse ning võib olla nähtav
väljaheites.

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Samaaegne ravi monoaminooksüdaasi inhibiitoritega (MAOI) võimaliku serotoniinisündroomi tõttu,
mille nähtudeks on agiteeritus, treemor ja hüpertermia. Venlafaxin-ratiopharm 75 mg'iga ei tohi
alustada enne, kui ravi lõpetamisest MAOI inhibiitoriga on möödunud vähemalt 14 päeva.

Venlafaxin-ratiopharm 75 mg'i ravi tuleb lõpetada vähemalt 7 päeva enne ravi alustamist mistahes
MAOI inhibiitoriga (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniliselt väljendunud haiguse süvenemine
Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite)
suurenenud ohuga, mis püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda

esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise
ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.
Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille
raviks venlafaksiini kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt.
Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid
nagu depressiooniga patsientide ravimisel.
Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi
alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või -katseks ning neid tuleb ravi ajal
hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud
platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-
aastaste patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.
Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelvalve, seda
eriti ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest
jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite
teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda
sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Lapsed
Venlafaksiini ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite ravimiseks. Kliinilistes uuringutes
esines antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel platseeborühmaga võrreldes rohkem
suitsiidikäitumist (enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust (peamiselt vägivaldsust,
vastandavat käitumist ja viha). Kui kliiniline seisund siiski nõuab ravi alustamist, tuleb patsienti
suitsidaalse käitumise sümptomite tekke suhtes hoolikalt jälgida. Lisaks ei ole küllaldaselt ohutusalast
teavet ravimi kasutamise pikaajalise mõju kohta laste ja noorukite kasvamisele, küpsemisele ja
kognitiiv-käitumuslikule arengule.

Serotoniinisündroom
Nagu teistegi serotoninergiliste ainete kasutamisel, võib ravi ajal venlafaksiiniga tekkida
potentsiaalselt eluohtlik serotoniinisündroom või maliigse neuroleptilise sündroomi (MNS) sarnane
reaktsioon, eriti juhul kui samaaegselt kasutatakse teisi serotoninergilisi aineid (kaasa arvatud SSRI-d,
SNRI-d ja triptaanid), serotoniini metabolismi häirivaid aineid, näiteks MAO-inhibiitoreid (nt
metüleensinine) või antipsühhootikume või teisi dopamiini antagoniste (vt lõigud 4.3 ja 4.5).
Serotoniinisündroomi sümptomite hulka võivad kuuluda muutused vaimses seisundis (nt agiteeritus,
hallutsinatsioonid, kooma), autonoomne ebastabiilsus (nt tahhükardia, labiilne vererõhk,
hüpertermia), neuromuskulaarsed kõrvalekalded (nt hüperrefleksia, koordinatsioonihäired) ja/või
seedetrakti sümptomid (nt iiveldus, oksendamine, diarröa).
Serotoniinisündroom oma kõige raskemal kujul võib sarnaneda MNS-iga, mis hõlmab hüpertermiat,
lihasrigiidsust, autonoomset ebastabiilsust koos võimaliku eluliste näitajate kiire fluktueerumise ja
vaimse seisundi muutustega.
Kui venlafaksiini kasutamine koos teiste toimeainetega, mis mõjutavad serotoniini ja/või dopamiini
neurotransmissioonisüsteemi, on kliiniliselt vajalik, siis on soovitav patsienti hoolikalt jälgida, eriti
ravi alguses ja annuse suurendamiste korral. Venlafaksiini ei ole soovitatav kasutada koos serotoniini
prekursoritega (nt trüptofaani asendajad).

Suletudnurga glaukoom
Venlafaksiini kasutamisel võib tekkida müdriaas. Kõrgenenud silma siserõhuga või ägeda suletud
nurga glaukoomi (kinnise nurga glaukoom) ohuga patsiente tuleb hoolikalt jälgida.

Vererõhk
Venlafaksiiniga ravimisel on sageli esinenud annusega seotud vererõhu tõusu. Turuletulekujärgsel
perioodil on mõnedel juhtudel esinenud kriitilisi vererõhu tõusu juhtumeid, mis on vajanud
viivitamatut ravi. Enne ravi alustamist tuleks kõiki patsiente jälgida kõrge vererõhu osas ning
olemasolev hüpertensioon tuleks kontrolli alla saada. Vererõhku tuleb kontrollida perioodiliselt,
pärast ravi alustamist ning doosi suurendamist. Ettevaatlik tuleb olla ravimi kasutamisel patsientidel,
kelle tervislikku seisundit võib vererõhu tõus kahjustada (s.o. puuduliku südamefunktsiooniga
patsiendid).


Südame löögisagedus
Südame löögisagedus võib kiireneda, eriti suuremate annuste korral. Ettevaatlik tuleb olla ravimi
kasutamisel patsientidel, kelle tervislikku seisundit võib südametegevuse kiirenemine kahjustada.

Südamehaigus ja arütmia tekke oht
Hiljutise müokardiinfarktiga või ebastabiilse südamehaigusega patsientidel ei ole venlafaksiini
kasutamist hinnatud. Seepärast tuleb olla ravimi kasutamisel neil patsientidel ettevaatlik.
Turuletulekujärgsel perioodil on venlafaksiini kasutamisel tekkinud fataalsed südame rütmihäired
ning seda eriti üleannustamisel. Enne venlafaksiini määramist tõsise südame rütmihäirega
patsientidele tuleks kaaluda ohtude ja kasulikkuse vahekorda.

Krambid
Krambid esinevad väga harva. Nagu kõiki teisi antidepressante, tuleb ka seda annustada
ettevaatusega, samaaegselt patsienti rangelt ja regulaarselt jälgides, patsientidele, kellel on esinenud
epilepsiat ja/või orgaanilisi ajukahjustusi. Krampide tekkimisel tuleb ravimi kasutamine lõpetada.

Hüponatreemia
Venlafaksiini kasutamisel võib tekkida hüponatreemia ja/või antidiureetilise hormooni liignõristuse
sündroom (SIADH). Seda on esinenud kõige sagedamini hüpovoleemiaga või dehüdreerunud
patsientidel. Eakatel, diureetikume kasutavatel või muudel vähenenud veremahuga patsientidel võib
selle nähu tekkimise oht olla suurem.

Tavapäratu veritsemine
Serotoniini tagasihaaret inhibeerivad ravimid võivad põhjustada trombotsüütide funktsiooni
halvenemist. Venlafaksiini kasutavatel patsientidel võib suureneda naha ja limaskestade veritsemise,
sealhulgas seedetrakti verejooksude oht. Nagu teistegi serotoniini tagasihaarde inhibiitorite puhul,
tuleb venlafaksiini kasutamisel veritsemiskalduvusega, sealhulgas antikoagulante ja trombotsüütide
inhibiitoreid kasutavatel patsientidel olla ettevaatlik.

Seerumi kolesteroolitase
Kliiniliselt olulisi seerumi kolesteroolitaseme tõuse täheldati vähemalt 3 kuud kestnud
platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes 5,3%-l venlafaksiiniga ravitud patsientidest ja 0,0%-l
platseeboga ravitud patsientidest. Pikaajalise ravi ajal tuleb kaaluda seerumi kolesteroolitaseme
mõõtmist.

Samaaegne kasutamine kaalu alandavate ainetega
Venlafaksiiniga ravimise ohutust ja efektiivsust selle kasutamisel koos kaalu alandavate ainetega,
sealhulgas fentermiiniga, ei ole kindlaks määratud. Venlafaksiini samaaegne kasutamine koos kaalu
alandavate ainetega ei ole soovitatav. Venlafaksiin ei ole näidustatud kehakaalu alandamiseks ainsa
ravimina või koos teiste ravimitega.

Mania/hüpomania
Väikesel osal meeleoluhäiretega patsientidest, kes on kasutanud antidepressante, sealhulgas
venlafaksiini, võib esineda maniat/hüpomaniat. Nagu teistegi antidepressantide puhul, peab
venlafaksiini kasutamisel olema ettevaatlik patsientide puhul, kellel endal või perekonnas on esinenud
bipolaarset häiret.

Agressiivsus
Vähestel patsientidel, kes on kasutanud antidepressante, sealhulgas venlafaksiini, võib esineda
agressiivsust. Seda on esinenud ravi algul, annuse muutmisel või ravi katkestamisel.
Nagu kõikide antidepressantide puhul, tuleb venlafaksiini kasutamisel olla ettevaatlik patsientide
puhul, kellel on esinenud agressiivsust.

Ravi katkestamine

Ravi katkestamisel esineb sageli ärajätunähte, eriti järsul katkestamisel (vt lõik 4.8). Kliinilistes
uuringutes esines ravi katkestamisel (annuste vähendamisel ja pärast vähendamist) kõrvaltoimeid
ligikaudu 31%-l venlafaksiiniga ravitud patsientidest ja 17%-l platseeboga ravitud patsientidest.
Ärajätusümptomite tekkimise oht võib sõltuda mitmest tegurist, sealhulgas ravi kestusest ja annusest
ning annuse vähendamise määrast. Kõige sagedamad kõrvaltoimed on olnud pearinglus, sensoorsed
häired (sealhulgas paresteesia), unehäired (sealhulgas unetus ja intensiivsed unenäod), agiteeritus või
ärevus, iiveldus ja/või oksendamine, treemor ja peavalu. Need sümptomid on üldjuhul kerged või
mõõdukad; mõnel patsiendil võivad need siiski olla ka raskekujulised. Need tekivad tavaliselt ravi
katkestamise esimestel päevadel, kuid neid sümptomeid on väga harva esinenud ka patsientidel, kellel
on kogemata annus vahele jäänud. Need sümptomid kaovad üldjuhul iseenesest, tavaliselt 2 nädala
jooksul, kuigi mõnel inimesel võivad need kesta ka kauem (2…3 kuud või rohkem). Seepärast on
soovitatav katkestada ravi venlafaksiiniga järk-järgult mitme nädala või kuu jooksul, vastavalt
patsiendi vajadustele (vt lõik 4.2).

Akatiisia/psühhomotoorne rahutus
Venlafaksiini kasutamisega on seostatud akatiisia teket, millele on iseloomulik subjektiivselt
ebameeldiv või distressi tekitav rahutus ja liikumisvajadus, millega sageli kaasneb võimetus rahulikult
istuda või seista. See tekib kõige tõenäolisemalt ravi esimestel nädalatel. Nende sümptomite
tekkimisel võib patsiendi annuse suurendamine olla kahjulik.

Suukuivus
10%-l venlafaksiiniga ravitavatest patsientidest esineb suukuivust. See võib suurendada kaariese
tekkimise riski ja patsientidele tuleb tuletada meelde hammaste hügieeni tähtsust.

Suhkurtõbi
Diabeedihaigetel võib ravi selektiivse serotoniini tagasihaarde inhibiitoriga (SSRI) või venlafaksiiniga
muuta vere glükeemilist kontrolli. Vajalikuks võib osutuda insuliini ja/või suukaudsete
hüpoglükeemiliste ravimite annuse korrigeerimine.

Ravimi koostoimed laborianalüüsidega
Venlafaksiini kasutavatel patsientidel on teatatud valepositiivsetest uriini immuunanalüüsi
sõeltestidest fentsüklidiini (PCP) ja amfetamiini suhtes. Selle põhjuseks on sõeltestide vähene
spetsiifilisus. Valepositiivseid testitulemusi võib oodata mitme päeva jooksul pärast venlafaksiinravi
lõpetamist. Kinnitavad testid, nt gaaskromatograafia/massispektromeetria, eristavad venlafaksiini
PCP-st ja amfetamiinist.

Monoamiinoksüdaasi inhibiitorid (MAOI)
- Pöördumatu toimega mitteselektiivsed monoamiinoksüdaasi inhibiitorid (MAOI)
Venlafaksiini ei tohi kasutada koos pöördumatu toimega mitteselektiivsete
monoamiinoksüdaasi inhibiitoritega. Ravi venlafaksiiniga ei tohi alustada vähemalt 14 päeva
jooksul pärast ravi lõpetamist pöördumatu toimega mitteselektiivsete monoamiinoksüdaasi
inhibiitoriga. Ravi venlafaksiiniga tuleb lõpetada vähemalt 7 päeva enne ravi alustamist
pöördumatu toimega mitteselektiivsete monoamiinoksüdaasi inhibiitoriga (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
- Pöörduva toimega selektiivne MAO-A inhibiitor (moklobemiid)
Serotoniini sündroomi tekkimise ohu tõttu ei ole venlafaksiini kasutamine koos pöörduva
toimega selektiivse MAOI-ga, näiteks moklobemiidiga, soovitatav. Pärast ravi pöörduva
monoamiinoksüdaasi inhibiitoriga võib enne venlafaksiini kasutamise alustamist olla lühem
katkestusperiood kui 14 päeva.
On soovitatav, et ravi venlafaksiiniga lõpetatakse vähemalt 7 päeva enne ravi alustamist
pöörduva toimega MAOI-ga (vt lõik 4.4).
- Pöörduva toimega mitteselektiivne MAOI (linesoliid)
Antibiootikum linesoliid on nõrk pöörduva toimega mitteselektiivne MAOI ja seda ei tohi
manustada venlafaksiiniga ravitavatele patsientidele (vt lõik 4.4).

Patsientidel, kes on hiljuti lõpetanud ravi monoamiinoksüdaasi inhibiitoriga ja alustanud ravi
venlafaksiiniga või hiljuti lõpetanud ravi venlafaksiiniga enne ravi alustamist monoamiinoksüdaasi
inhibiitoriga, on esinenud raskeid kõrvaltoimeid. Nende kõrvaltoimete hulgas on olnud treemor,
müokloonus, diaforees, iiveldus, oksendamine, õhetus, pearinglus ja hüpertermia koos maliigset
neuroleptilist sündroomi meenutavate nähtudega, krambid ja surm.

Serotoniinisündroom
Nagu teistegi serotoninergiliste ainete puhul, võib ravi ajal venlafaksiiniga tekkida potentsiaalselt
eluohtlik seisund - serotoniinisündroom, eriti ravimi samaaegsel kasutamisel teiste ravimitega, mis
võivad mõjutada serotoninergilist neurotransmitterite süsteemi (sealhulgas triptaanid, selektiivsed
serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, selektiivsed serotoniini-norepinefriini tagasihaarde inhibiitorid,
liitium, sibutramiin, tramadool või liht-naistepuna [Hypericum perforatum]), ravimitega, mis võivad
kahjustada serotoniini metabolismi (nt monoamiinoksüdaasi inhibiitorid nagu metüleensinine), või
serotoniini prekursoritega (näiteks trüptofaani sisaldavad toidulisandid). Kui samaaegne ravi
venlafaksiini ja selektiivse serotoniini või serotoniini-norepinefriini tagasihaarde inhibiitori või
serotoniini retseptori agonistiga (triptaan) on kliiniliselt vajalik, on soovitatav patsienti hoolikalt
jälgida, eriti ravi algul ja annuse suurendamisel. Venlafaksiini kasutamine samaaegselt serotoniini
prekursoritega (näiteks trüptofaani sisaldavate toidulisanditega) ei ole soovitatav (vt lõik 4.4).

Kesknärvisüsteemile toimet avaldavad ained
Venlafaksiini kasutamisega koos teistega kesknärvisüsteemile toimet avaldavate ainetega kaasnevat
riski ei ole süstemaatiliselt hinnatud. Seepärast on soovitatav olla ettevaatlik venlafaksiini kasutamisel
koos teiste kesknärvisüsteemile toimet avaldavate ainetega.

Etanool
Kliiniline uuring näitas, et venlafaksiin ei süvenda vaimsete ja motoorsete võimete halvenemist
etanooli mõjul. Kuid nagu kõikide närvisüsteemile toimet avaldavate ainete puhul, on patsientidel
soovitatav hoiduda alkoholi tarvitamisest.

Teiste ravimite mõju venlafaksiinile

Ketokonasool (CYP3A4 inhibiitor)
Farmakokineetilises uuringus ketokonasooli kasutamisega CYP2D6 kiirete ja aeglaste
metaboliseerijate puhul suurenes pärast ketokonasooli manustamist venlafaksiini (CYP2D6 aeglaste
ja kiirete metaboliseerijate puhul vastavalt 70% ja 21%) ja O-desmetüülvenlafaksiini (CYP2D6
aeglaste ja kiirete metaboliseerijate puhul vastavalt 33% ja 23%) kõveraalune pindala (AUC).
CYP3A4 inhibiitorite (nt atasanaviiir, klaritromütsiin, indinaviir, itrakonasool, vorikonasool,
posakonasool, ketokonasool, nelfinaviir, ritonaviir, sakvinaviir, telitromütsiin) ja venlafaksiini
samaaegsel kasutamisel võivad venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini tasemed tõusta. Seepärast
peab olema CYP3A4 inhibiitori ja venlafaksiini samaaegsel kasutamisel ettevaatlik.

Venlafaksiini toime teistele ravimitele

Liitium
Venlafaksiini samaaegsel kasutamisel liitiumiga võib tekkida serotoniini sündroom (vt „Serotoniini
sündroom“).

Diasepaam
Venlafaksiin ei mõjuta diasepaami ega selle aktiivse metaboliidi desmetüüldiasepaami
farmakokineetikat ja farmakodünaamikat. Diasepaam ei näi mõjutavat venlafaksiini ega O-
desmetüülvenlafaksiini farmakokineetikat. Ei ole teada, kas ravimil on farmakokineetilisi ja/või
farmakodünaamilisi koostoimeid teiste bensodiasepiinidega.

Imipramiin
Venlafaksiin ei mõjutanud imipramiini ega 2-OH-imipramiini farmakokineetikat. Venlafaksiini
manustamisel 75 mg kuni 150 mg ööpäevas suurenes 2-OH-desipramiini kõveraalune pindala

annusest sõltuvalt 2,5- kuni 4,5-kordselt. Imipramiin ei mõjutanud venlafaksiini ega O-
desmetüülvenlafaksiini farmakokineetikat. Selle koostoime kliiniline tähtsus ei ole teada.
Venlafaksiini ja imipramiini samaaegsel kasutamisel peab olema ettevaatlik.

Haloperidool
Farmakokineetilises uuringus haloperidooliga leiti, et haloperidooli suukaudne üldkliirens vähenes
42% võrra, kõveraalune pindala suurenes 70% võrra, C suurenes 88% võrra, kuid poolväärtusaeg ei
max
muutunud. Seda tuleb arvesse võtta patsientide puhul, kes kasutavad haloperidooli ja venlafaksiini
samaaegselt. Selle koostoime kliiniline tähtsus ei ole teada.

Risperidoon
Venlafaksiin suurendas risperidooni kõveraalust pindala 50% võrra, kuid ei muutnud oluliselt kogu
aktiivse rühma (risperidoon ja 9-hüdroksürisperidoon) farmakokineetilist profiili. Selle koostoime
kliiniline tähtsus ei ole teada.

Metoprolool
Venlafaksiini ja metoprolooli samaaegsel manustamisel tervetele vabatahtlikele nende ravimite
farmakokineetilise koostoime uuringus suurenesid metoprolooli kontsentratsioonid vereplasmas
ligikaudu 30…40% võrra, muutmata selle aktiivse metaboliidi α-hüdroksümetoprolooli tasemeid
plasmas. Selle tulemuse kliiniline asjakohasus hüpertensiooniga patsientidele ei ole teada.
Metoprolool ei mõjutanud venlafaksiini ega selle aktiivse metaboliidi O-desmetüülvenlafaksiini
farmakokineetilist profiili. Venlafaksiini ja metoprolooli koosmanustamisel peab olema ettevaatlik.

Indinaviir
Farmakokineetiline uuring indinaviiriga näitas indinaviiri kõveraaluse pindala vähenemist 28% võrra
ja C vähenemist 36% võrra. Indinaviir ei mõjutanud venlafaksiini ega O-desmetüülvenlafaksiini
max
farmakokineetikat. Selle koostoime kliiniline tähtsus ei ole teada.

Rasedus
Ei ole piisavaid andmeid venlafaksiini kasutamise kohta rasedatel.
Loomkatsed on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Võimalik risk inimesele
ei ole teada. Rasedatele võib manustada venlafaksiini vaid sel juhul, kui ravi eeldatav kasulikkus
kaalub üles sellega seotud võimalikud ohud.
Nagu teistegi serotoniini tagasihaarde inhibiitorite puhul (SSRI/SNRI), võivad vastsündinutel tekkida
ärajätunähud, kui venlafaksiini kasutatakse kuni nende sünnini või selle kasutamine lõpetatakse veidi
enne sündi. Mõnel vastsündinul, kes puutusid venlafaksiiniga kokku raseduse kolmanda trimestri
hilisemas osas, tekkisid tüsistused, mille tõttu nad vajasid sondi kaudu toitmist, hingamisfunktsiooni
toetust või pikaajalist haiglaravi. Sellised tüsistused võivad tekkida kohe pärast sünnitust.

Epidemioloogiliste andmete väitel SSRI-de kasutamine raseduse, eriti lõppjärgus raseduse ajal võib
suurendada riski vastsündinutel püsiva pulmonaalse hüpertensiooni (PPHN) tekkimiseks. Kuigi
uuringute tulemused ei näita seost PPHN tekkeks SNRI ravi tagajärjel, ei saa venlafaksiini
toimemehhanismi (serotoniini tagasihaarde inhibitsioon) arvesse võttes seda potentsiaalset võimalust
ravi ajal kõrvale jätta.

Kui ema on kasutanud raseduse lõpus SSRI/SNRI, võib vastsündinutel täheldada järgmisi
sümptomeid: ärrituvus, treemor, hüpotoonia, pikaajalised nutuhood ja raskused imemise või
uinumisega.
Need sümptomid võivad tuleneda kas serotoninergilisest toimest või ravimiga kokkupuutest.
Enamikul juhtudel tekivad need tüsistused kohe või 24 tunni jooksul pärast sündi

Imetamine
Venlafaksiin ja tema aktiivne metaboliit O-desmetüülvenlafaksiin erituvad rinnapiima.
Turuletulekujärgselt on esinenud venlafaksiini kasutavate emade rinnapiima saavatel lastel ärrituvust,

liigset nuttu ja muutunud unerežiimi. Samuti on kirjeldatud imetamise lõpetamisel tekkivat
venlafaksiini manustamise katkestamisest tingitud sümptomite kujunemist. Ohtu imikule ei saa
välistada. Seetõttu tuleb otsustada, kas jätkata/lõpetada rinnaga toitmine või jätkata/lõpetada
venlafaksiini manustamine. Otsustamisel võetakse arvesse nii rinnaga toitmise kasulikkust lapsele kui
ka venlafaksiinravist saadavat kasu emale.

Kõik psühhoaktiivsed ravimid võivad kahjustada otsustusvõimet, mõtlemist ja motoorseid oskusi.
Seepärast tuleb kõiki venlafaksiini kasutavaid patsiente hoiatada nende võime suhtes juhtida sõidukit
või kasutada ohtlikke masinaid.

Kliinilistes uuringutes kõige sagedamini (>1/10) esinenud kõrvaltoimed olid iiveldus, suukuivus,
peavalu ja higistamine (kaasa arvatud öised higistamised).

Allpool on loetletud esinenud kõrvaltoimed organsüsteemide ja esinemissageduse järgi.

Väga sage (≥ 1/10)
Sage (≥ 1/100 kuni <1/10)
Aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni <1/100)
Harv (≥ 1/10 000 kuni <1/1000)
Väga harv (< 1/10 000)
Teadmata: (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Organsüsteem
Väga sage
Sage
Aeg-ajalt
Harv
Teadmata
Vere ja




Trombotsütopeenia,
lümfisüsteemi
verehäired (sh
häired
agranulotsütoos,
aplastiline aneemia,
neutropeenia,
pantsütopeenia)
Immuun-




Anafülaktiline
süsteemi häired
reaktsioon
Endokriin-




Antidiureetilise
süsteemi häired
hormooni
liigsekretsiooni
sündroom (SIADH)
Ainevahetus- ja

Söögiisu


Hüponatreemia
toitumishäired
vähenemine
Psühhiaatrilised

Segasusseisund,
Hallutsinat-
Mania
Suitsiidimõtted ja
häired
depersonali-
sioonid,
suitsidaalne
satsioon,
derealisatsioon,
käitumine*, deliirium,
anorgasmia,
agiteeritus,
agressiivsus**
libiido langus,
orgasmi
närvilisus,
kõrvalekalded
unetus,
(naistel), apaatia,
ebatavalised
hüpomania,
unenäod
bruksism
Närvisüsteemi
Pearinglus,
Somnolentsus,
Akatiisia/ psühho-
Krambid
Maliigne neuroleptiline
häired
peavalu***
treemor,
motoorne rahutus,
sündroom (MNS),
paresteesia,
sünkoop,
serotoninergiline
hüpertoonus
müokloonus,
sündroom,
koordinatsiooni- ekstrapüramidaalne
ja tasakaalu-
häire, sh düstoonia ja
häired, düsgeusia
düskineesia,
tardiivdüskineesia

Silma

Nägemishäired,


Suletudnurga glaukoom
kahjustused
sh hägune
nägemine,
müdriaas,
akommo-
datsioonihäired
Kõrva ja

Tinnitus


Vertiigo
labürindi
kahjustused
Südame häired

Palpitatsioonid
Tahhükardia

Ventrikulaarne
fibrillatsioon,
ventrikulaarne
tahhükardia (sh
Torsade de Pointes)
Vaskulaarsed

Hüpertensioon,
Ortostaatiline

Hüpotensioon, veritsus
häired
vasodilatatsioon
hüpotensioon
(limaskestade veritsus)
(enamasti
nahaõhetus)
Respiratoorsed,

Haigutamine
Düspnoe

Pulmonaalne
rindkere ja
eosinofiilia
mediastiinumi
häired
Seedetrakti
Iiveldus,
Oksendamine,
Seedetrakti

Pankreatiit
häired
suukuivus
kõhulahtisus,
verejooks
kõhukinnisus
Maksa ja




Hepatiit, kõrvalekalded
sapiteede häired
maksa funktsio-
naalsetes analüüsides
Naha ja
Liigne

Angioödeem,

Stevensi-Johnsoni
nahaaluskoe
higistamine
valgus-
sündroom, multiformne
kahjustused
(sh öine
ülitundlikkus-
erüteem, toksiline
higistamine)
reaktsioon,
epidermise nekrolüüs,
ekhümoos, lööve,
kihelus, urtikaaria
alopeetsia
Lihas-skeleti ja




Rabdomüolüüs
sidekoe
kahjustused
Neerude ja

Düsuuria
Kusepeetus
Kuse-

kuseteede
(enamasti
pidamatus
häired
katkendlik
urineerimine),
pollakisuuria
Reproduktiivse

Menstruaal-



süsteemi ja
tsükli häired,
rinnanäärme
millega
häired
kaasnevad
suurenenud
veritsemine või
ebaregulaarne
veritsus (nt
menorraagia,
metrorraagia),
ejakulatsiooni-
häire,
erektsioonihäire
Üldised häired

Asteenia,



ja manustamis-
väsimus,
koha
külmavärinad
reaktsioonid
Uuringud

Kolesterooli-
Kehakaalu

QT-intervalli
taseme tõus
suurenemine,
pikenemine EKG-l,

veres
kehakaalu
veritsusaja pikenemine,
vähenemine
vere prolaktiini-
sisalduse suurenemine
* Venlafaksiini ravi ajal või peatselt pärast ravi lõpetamist on teatatud suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise
juhtudest (vt lõik 4.4).
** Vt lõik 4.4.
*** Kliiniliste uuringute koondandmete kohaselt oli peavalu esinemus venlafaksiini ja platseebo kasutajatel
sarnane.

Ravi katkestamisel venlafaksiiniga (eriti järsul katkestamisel) tekivad sageli ärajätusümptomid.
Kõige sagedamini esinenud nähud on pearinglus, sensoorsed häired (sealhulgas paresteesia),
unehäired (sealhulgas unetus ja intensiivsed unenäod), agiteeritus või ärevus, iiveldus ja/või
oksendamine, treemor, vertiigo, peavalu ja gripisündroom. Need sümptomid on üldjuhul kerged või
mõõdukad ja mööduvad iseenesest; mõnel patsiendil võivad need olla ka raskekujulised ja/või püsida
pikemat aega. Seepärast on soovitatav katkestada ravi venlafaksiiniga, kui seda enam ei vajata, järk-
järgult, annuse järk-järgulise vähendamise teel (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Lapsed
Lastel ja noorukitel (6- kuni 17-aastased) oli venlafaksiini kõrvaltoimete profiil (platseebo-
kontrollitud kliinilistes uuringutes) üldiselt samasugune kui täiskasvanutel. Nagu täiskasvanutelgi,
täheldati söögiisu vähenemist, kehakaalu langust, vererõhu tõusu ja seerumi kolesteroolitaseme tõusu
(vt lõik 4.4).
Pediaatrilistes kliinilistes uuringutes täheldati kõrvaltoimena enesetapumõtteid. Sagenesid ka
vaenulikkuse ning, eriti depressiooni korral, ka enesevigastuste juhud.
Pediaatrilistel patsientidel täheldati eelkõige järgmisi kõrvaltoimeid: kõhuvalu, agiteeritus, düspepsia,
ekhümoos, epistaksis ja müalgia.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Turuletulekujärgsel perioodil esines venlafaksiini üleannustamist valdavalt koos alkoholiga ja/või
koos teiste ravimitega. Kõige sagedamad üleannustamisnähud on tahhükardia, muutused teadvuse
tasemes (ulatudes unisusest koomani), müdriaas, krambid ja oksendamine. Muude nähtude hulka
kuuluvad muudatused EKG-s (nt QT-intervalli pikenemine, Hisi kimbu blokaad, QRS pikenemine),
ventrikulaarne tahhükardia, bradükardia, hüpotensioon, vertiigo ja surm.

Avaldatud retrospektiivsetes uuringutes märgitakse, et venlafaksiini üleannustamise surmaga
lõppemise oht võib olla suurem SSRI-tüüpi antidepressantide puhul, kuid väiksem kui tritsükliliste
antidepressantide puhul. Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et venlafaksiiniga ravitavatel
patsientidel on enesetapu ohutegureid rohkem kui SSRI-ga ravitavatel patsientidel. Ei ole teada, mil
määral surmaga lõppemise ohu täheldatud suurenemine võib olla põhjustatud venlafaksiini
toksilisusest üleannustamise korral ning mitte niivõrd venlafaksiiniga ravitavate patsientide
teatavatest iseärasustest. Üleannustamisohu vähendamiseks tuleb venlafaksiini ordineerida
võimalikult väikestes patsiendi head ravi tagavates kogustes.

Soovituslik ravi
Soovitatav on rakendada üldisi toetava ja sümptomaatilise ravi meetmeid; tuleb jälgida südame rütmi
ja elutähtsaid parameetreid. Aspireerimisohu korral ei ole oksendamise esilekutsumine soovitatav.
Varsti pärast allaneelamist või sümptomitega patsientidel võib olla näidustatud maoloputuse
tegemine.

Toimeaine imendumist võib piirata ka aktiivsöe manustamine. Forsseeritud diureesi, dialüüsi,
hemoperfusiooni ja verevahetuse kasulikkus ei ole tõenäoline. Venlafaksiini spetsiaalseid antidoote ei
ole teada.

Farmakoterapeutiline rühm: teised antidepressandid,
ATC-kood: N06AX16

Venlafaksiini antidepressiivne toime inimesele arvatakse olevat seotud neurotransmitterite toime
võimendamisega kesknärvisüsteemis. Prekliinilised uuringud on näidanud, et venlafaksiin ja selle
põhiline metaboliit O-desmetüülvenlafaksiin on serotoniini ja noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorid.
Venlafaksiin on ka dopamiini tagasihaarde nõrk inhibiitor. Venlafaksiin ja selle aktiivne metaboliit
vähendavad β-adrenergilist reaktsiooni pärast nii ühekordse annuse manustamist kui ka korduvat
manustamist. Venlafaksiin ja O-desmetüülvenlafaksiin on üldise toime poolest neurotransmitterite
tagasihaardele ja retseptoritega seondumisele väga sarnased.
Venlafaksiinil ei ole in vitro olulist afiinsust roti aju muskariini, kolinergiliste, H1-histaminergiliste
ega α1-adrenergiliste retseptorite suhtes. Farmakoloogilise toimega neile retseptoritele võivad
kaasneda mitmesuguste teiste antidepressiivsete ravimitega seonduvad kõrvaltoimed, näiteks
antikolinergilised, sedatiivsed ja südamel ja veresoonkonnal avalduvad kõrvaltoimed.
Venlafaksiinil puudub inhibeeriv toime monoamiinoksüdaasidele (MAO).
In vitro uuringud näitasid, et venlafaksiinil praktiliselt puudub afiinsus opiaatide või bensodiasepiini
suhtes tundlike retseptorite suhtes.

Depressioon
Venlafaksiini toimeainet kiiresti vabastavate ravimvormide efektiivsust depressiooni ravis tõestati viie
randomiseeritud topeltpimeda lühiajalise 4- kuni 6-nädalase platseebokontrollitud uuringuga, milles
kasutati annuseid kuni 375 mg ööpäevas. Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate
ravimvormide efektiivsus depressiivsete episoodide raviks määrati kindlaks kahes lühiajalises
platseebo-kontrollitud uuringus kestusega 8 kuni 12 nädalat, milles kasutati annuseid 75...225 mg
ööpäevas.
Ühes pikemaajalises uuringus randomiseeriti täiskasvanud ambulatoorsed patsiendid, kellel oli
tekkinud ravivastus 8-nädalases avatud uuringus venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate
ravimvormidega (75, 150 või 225 mg), sama venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate
ravimvormide annusega jätkavasse või platseebo rühma kuni 26 nädalaks, mille jooksul jälgiti
retsidiivide teket.
Teises pikemaajalises uuringus määrati kindlaks venlafaksiini efektiivsus korduvate depressiivsete
episoodide ennetamisel 12 kuu jooksul platseebo-kontrolliga topeltpimedas kliinilises uuringus
korduvate depressiivsete episoodidega ambulatoorsetel täiskasvanud patsientidel, kellel oli tekkinud
viimase depressiooniepisoodi puhul ravivastus venlafaksiini suhtes (100…200 mg ööpäevas, kaks
korda ööpäevas).

Generaliseerunud ärevushäire
Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate kapslite efektiivsust generaliseerunud
ärevushäire ravis määrati kindlaks kahes 8-nädalases platseeboga-kontrollitud fikseeritud annusega
(75...225 mg ööpäevas) uuringus, ühes 6-kuulises platseebo-kontrollitud püsiva annusega (75...225 mg
ööpäevas) uuringus ja ühes 6-kuulises platseebo-kontrollitud paindliku annusega (37,5, 75 ja 150 mg
ööpäevas) uuringus täiskasvanud ambulatoorsete patsientidega.
Kuigi tõestati ka annuse 37,5 mg ööpäevas paremust platseeboga võrreldes, ei olnud selle annuse
efektiivsus sama järjekindel kui suurematel annustel.

Sotsiaalärevushäire

Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate kapslite efektiivsust sotsiaalärevushäire ravis
määrati kindlaks neljas topeltpimedas paralleelrühmaga 12-nädalases mitmekeskuselises
platseebokontrollitud paindlike annustega uuringus ja ühes topeltpimedas paralleelrühmaga 6-kuulises
platseebo-kontrollitud püsiva/paindliku annusega uuringus täiskasvanud ambulatoorsete patsientidega.
Patsientidele manustati annuseid vahemikus 75...225 mg ööpäevas. Puudusid tõendid selle kohta, et
rühmas annusega 150...225 mg ööpäevas oleks olnud ravimi efektiivsus 6-kuulise uuringu jooksul
suurem kui annust 75 mg ööpäevas kasutanud rühmas.

Paanikahäire
Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate kapslite efektiivsust paanikahäire raviks määrati
kindlaks kahes topeltpimedas 12-nädalases mitmekeskuselises platseebo-kontrollitud uuringus
paanikahäirega täiskasvanud patsientidega koos agorafoobiaga või ilma. Algannusena kasutati
paanikahäire uuringutes 7 päeva vältel annust 37,5 mg ööpäevas. Seejärel said patsiendid ühes
uuringus püsivaid annuseid 75 või 150 mg ööpäevas ja teises uuringus 75 või 225 mg ööpäevas.
Efektiivsust määrati kindlaks ka ühes pikaajalises topeltpimedas platseebo-kontrollitud
paralleelrühmaga uuringus ravimi pikaajalise ohutuse ja efektiivsuse ja haiguse tagasituleku
ennetamise kohta täiskasvanud ambulatoorsetel patsientidel, kellel oli tekkinud avatud uuringus
ravivastus. Patsiendid jätkasid sama venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi
annuse kasutamist, mida nad olid kasutanud avatud faasi lõpul (75, 150 või 225 mg).

Venlafaksiin metaboliseerub ulatuslikult, eelkõige aktiivseks metaboliidiks
O-desmetüülvenlafaksiiniks. Venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini keskmised poolväärtusajad
vereplasmas ± standardhälve on vastavalt 5±2 ja 11±2 tundi. Venlafaksiini ja
O-desmetüülvenlafaksiini stabiilsed kontsentratsioonid saavutatakse 3 päeva jooksul alates suukaudse
mitme annusega ravi alustamisest. Venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini kineetika on
annusevahemikus 75 mg kuni 450 mg ööpäevas lineaarne.

Imendumine
Pärast toimeainet kiiresti vabastava venlafaksiini ühekordset suukaudset annust imendub vähemalt
92% venlafaksiinist. Presüsteemse metabolismi tõttu on absoluutne biosaadavus 40…45%.
Venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini plasmakontsentratsioonid on maksimaalsed vastavalt 2 ja 3
tundi pärast toimeainet kiiresti vabastava venlafaksiini manustamist. Toimeainet prolongeeritult
vabastavate venlafaksiini kapslite manustamisel on venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini
plasmakontsentratsioonid maksimaalsed vastavalt 5,5 ja 9 tundi pärast manustamist. Kui venlafaksiini
võrdseid päevaannuseid manustatakse kas toimeainet kiiresti vabastava tableti või toimeainet
prolongeeritult vabastava kapsli kujul, saavutatakse toimeainet prolongeeritult vabastava kapsli puhul
aeglasem, kuid sama ulatusega imendumine kui toimeainet kiiresti vabastava tableti puhul. Toit ei
mõjuta venlafaksiini ega O-desmetüülvenlafaksiini biosaadavust.

Jaotumine
Venlafaksiin ja O-desmetüülvenlafaksiin seonduvad terapeutilistel kontsentratsioonidel inimese
plasmavalkudega minimaalselt (vastavalt 27% ja 30%). Venlafaksiini jaotusmaht stabiilses olekus
pärast intravenoosset manustamist on 4,4±1,6 l/kg.

Metabolism
Venlafaksiini metabolism maksas on ulatuslik. In vitro ja in vivo uuringud näitavad, et venlafaksiin
biotransformeerub CYP2D6 toimel oma põhiliseks aktiivseks metaboliidiks O-
desmetüülvenlafaksiiniks.
In vitro ja in vivo uuringud näitavad, et venlafaksiin biotransformeerub CYP3A4 toimel oma
vähemtähtsaks ja vähemaktiivseks metaboliidiks N-desmetüülvenlafaksiiniks. In vitro ja in vivo
uuringud näitavad, et venlafaksiin on nõrk CYP2D6 inhibiitor. Venlafaksiin ei pärssinud isoensüüme
CYP1A2, CYP2C9 ega CYP3A4.

Eritumine

Venlafaksiin ja selle metaboliidid erituvad eelkõige neerude kaudu. Ligikaudu 87% venlafaksiini
annusest väljub uriiniga 48 tunni jooksul kas muutumatul kujul venlafaksiinina (5%), konjugeerimata
O-desmetüülvenlafaksiinina (29%), konjugeeritud O-desmetüülvenlafaksiinina (26%) või muude
vähemtähtsate inaktiivsete metaboliitidena (27%). Venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini
keskmised tasakaalukontsentratsiooni plasmakliirensid ± standardhälve on vastavalt 1,3±0,6 l/h/kg ja
0,4±0,2 l/h/kg.

Erigrupid
Vanus ja sugu
Patsiendi vanus ja sugu venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini farmakokineetikat oluliselt ei
mõjuta.

CYP2D6 kiired/aeglased metaboliseerijad
Venlafaksiini plasmakontsentratsioonid on CYP2D6 aeglaste metaboliseerijate puhul kõrgemad kui
kiirete metaboliseerijate puhul. Kuna venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiiniga üldine kokkupuude
(kõveraalune pindala) on nii aeglaste kui ka kiirete metaboliseerijate puhul ühesugune, ei ole nende
kahe rühma puhul vaja kasutada venlafaksiini erinevaid annustamisskeeme.

Maksakahjustus
Child-Pugh raskusastmega A (kerge maksakahjustus) ja Child-Pugh raskusastmega B (mõõdukas
maksakahjustus) patsientidel pikenesid venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini poolväärtusajad,
võrreldes tervete isikutega. Venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini suukaudne kliirens vähenes.
Täheldati suuri individuaalseid erinevusi. Raske maksakahjustusega patsientide kohta on vähe
andmeid (vt lõik 4.2).

Neerukahjustus
Dialüüsiga patsientidel pikenes venlafaksiini eliminatsiooni poolväärtusaeg ligikaudu 180% võrra ja
kliirens vähenes ligikaudu 57% võrra, võrreldes tervete isikutega, kuid O-desmetüülvenlafaksiini
eliminatsiooni poolväärtusaeg pikenes ligikaudu 142% võrra ja kliirens vähenes ligikaudu 56% võrra.
Raske neerukahjustusega patsientidel ja hemodialüüsi saavatel patsientidel on annuse kohandamine
vajalik (vt lõik 4.2).

Venlafaksiini uuringud rottide ja hiirtega kartsinogeneesi ei näidanud. Venlafaksiin ei olnud väga
erinevates in vitro ja in vivo uuringutes mutageenne.

Loomadega läbiviidud reproduktsioonitoksilisuse uuringutes esines rottidel poegade kaalu langus,
poegade surnult sündimise sagenemine ja poegade 5 esimesel laktatsioonipäeval suremise
sagenemine.
Nende surmajuhtumite põhjus ei ole teada. Neid toimeid täheldati annusega 30 mg/kg ööpäevas, mis
on 4 korda suurem inimese päevaannusest 375 mg venlafaksiini (mg/kg alusel). Nende leidude suhtes
toimeta annus oli inimese annusest 1,3 korda suurem. Võimalik oht inimesele ei ole teada.

Uuringus, milles manustati O-desmetüülvenlafaksiini nii isastele kui ka emastele rottidele, täheldati
viljakuse vähenemist. Need annused ületasid ligikaudu 1…2-kordselt inimestele manustatavat
venlafaksiini annust 375 mg ööpäevas. Selle leiu asjakohasus inimesele ei ole teada.

Kapsli sisu
Hüpromelloos
Ammooniummetakrülaadi kopolümeer tüüp B

Butüülmetakrülaadi kopolümeer
Naatriumlaurüülsulfaat
Magneesiumsteraat

Kapsli kest
Titaandioksiid (E 171)
Punane raudoksiid (E 172)
Želatiin

Ei kohaldata.

3 aastat

PVC/PE/PVDC/Al või PVC/PVDC/Al blister
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

HDPE pudel
Hoida pudel tihedalt suletuna, niiskuse eest kaitstult.

PVC/PE/PVDC/Al või PVC/PVDC/Al blister
Pakendis 7, 10, 14, 28, 30, 35, 50, 56, 60, 70, 98, 100 toimeainet prolongeeritult vabastavat
kõvakapslit.
HDPE pudelid (PP sulguriga), mis sisaldavad 250 toimeainet prolongeeritult vabastavat kõvakapslit.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.