Paanikahäire Autor: Anti Liiv

Paanikahäire korral esinevad korduvad rasked ärevus- ehk paanikahood, mis ei ole seotud kindla situatsiooni või muude välistingimustega ning on seetõttu inimesele ootamatud ja prognoosimatud. Tavaliselt vallandub paanikahoog sellistes kohtades, kus pole mingit ohtu ega muud põhjust ärevuse tekkimiseks ja kus isik ei ole ka erilise tähelepanu all. Paanikahoole ongi iseloomulik, et hirm tekib siis, kui pole reaalset ohtu. Enamasti ei oska inimene paanikahoo põhjust isegi oletada. Paanikahooga kaasnevad kehalised sümptomid on väga varieeruvad. Tüüpilised on ootamatult algav südamepekslemine, lämbumistunne, peapööritus, värin, higistamine, nõrkustunne jms. Paanikahood kestavad mitmeid minuteid, harva ka tunde. Nii paanikahoogude sagedus kui nende kulg on etteaimamatu. Paanikahoo ajal tugevneb hirm kuni surmahirmuni, kehalised ilmingud aga sedavõrd, et inimest haarab vastupandamatu soov katkestada käimasolev tegevus ning põgeneda eemale, sõltumata viibimiskohast (nt bussis või suures supermarketi toiduosakonnas). Hoogudevahelisel perioodil on inimene terve, kuid sagedased ja ettearvamata paanikahood põhjustavad hirmu nende kordumise ning sellises olukorras üksinda jäämise ees. 

Paanikahäireid diagnoosib ja ravib psühhiaater. Ravi vajavaid paanikahäireid esineb 1,5–3%-l inimestest. Paanikahäired algavad enamasti 20. eluaastates, naistel sagedamini. Paanikahäiretega isikud moodustavad tänapäeval märkimisväärse osa ambulatoorse psühhiaatria patsientidest.

Ravis kasutatakse antidepressante emotsionaalsete pingete – paanikahäirete allika mõjutamiseks, rahusteid paanikahoo katkestamiseks. Soovitada võib sportlikku tegevust, autogeenset treeningut, joogat, saunaprotseduure lihaste lõdvestamiseks ja sisepingete maandamiseks, psühhoregulatsioonivõtteid emotsionaalse ja vaimusfääri tugevdamiseks. Üldjuhul ei vajata paanikahäirete korral ravi psühhiaatrilises statsionaaris. Paanikahäired alluvad ravile suhteliselt hästi.