SAROTEN RETARD

Depressioon.
Krooniline valu.

Depressioon.
Ravi alustatakse väikeste annustega, mida järk-järgult suurendatakse, pöörates tähelepanu kliinilisele
efektiivsusele ja võimalikele talumatuse nähtudele. Üle 150 mg ööpäevaseid annuseid on soovitatav
kasutada hospitaliseeritud patsientidel (kuni 225 mg ja mõnikord kuni 300 mg ööpäevas).

Täiskasvanud.
Algannus on 50 mg õhtuti, mida suurendatakse järk-järgult 1-nädalaste intervallidega (vajadusel
50 mg kaupa) kuni 100...150 mg-ni, mis manustatakse õhtul. Säilitusannusena kasutatakse optimaalset
terapeutilist annust.

Eakad patsiendid (üle 65 eluaasta).
Ravi alustatakse amitriptüliini tablettidega; algannus on 25 mg õhtuti, mida suurendatakse järk-järgult
1-nädalaste intervallidega (vajadusel 25 mg kaupa) kuni 50...75 mg-ni ööpäevas, mis manustatakse
õhtul. Säilitusannusena kasutatakse optimaalset terapeutilist annust.

Lapsed ja noorukid (<18 eluaasta).
Saroten reatard’i ei soovitata kasutada lastel ja noorukitel ohutuse ja efektiivsuse andmete puudumise
tõttu.

Ravi kestus.
Antidepressiivne toime avaldub tavaliselt 2...4 nädala pärast. Depressiooni ravi on sümptomaatiline seda tuleb jätkata piisavalt kaua (tavaliselt kuni 6 kuud pärast paranemist), et hoida ära haiguse

1
taasteke. Korduva (unipolaarse) depressiooniga patsientidel võib säilitusravi olla vajalik mitme aasta
vältel, et ära hoida uusi episoode.

Krooniline valu.
Täiskasvanud.
Ravi alustatakse amitriptüliini tablettidega; algannus on 25 mg, mis manustatakse õhtul. Annust võib
järk-järgult suurendada vastavalt ravivastusele kuni maksimaalse annuseni 100 mg õhtul.

Eakatel patsientidel alustada ravi 1/2 annusega (tavaliste tablettidega).

Neerufunktsiooni häired.
Neerupuudulikkuse korral võib amitriptüliini manustada tavalistes annustes.

Maksafunktsiooni häirete korral on soovitatav ettevaatlik annustamine ja võimalusel ravimi
plasmakontsentratsiooni määramine.

Manustamisviis.
Saroten Retard kapsleid manustatakse 1 kord päevas õhtuti. Kapslid neelatakse alla koos veega;
vajadusel võib kapsli avada ja selle sisu manustada koos külma joogi või näiteks jogurtiga. Kapsli sisu
ei tohi katki närida.

Ravi lõpetamine.
Ravi tuleb lõpetada annust järk-järgult paari nädala jooksul vähendades.

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Hiljuti põetud müokardiinfarkt. Südame erutusjuhtehäired, rütmihäired ja südame isheemiatõbi.
Saroten Retard on vastunäidustatud maaniaga patsientidel.
Vastunäidustatud on samaaegne ravi MAO (monoamiini oksüdaasi) inhibiitoritega (vt lõik 4.5).
Amitriptüliini ja MAO inhibiitorite samaaegne manustamine võib põhjustada serotoniinisündroomi
(mille sümptomite hulka kuuluvad agiteeritus, segasus, treemor, müokloonus ja hüpertermia).

Nagu ka teisi tritsüklilisi antidepressante, ei tohi amitriptüliini manustada MAO inhibiitoreid saavatele
patsientidele. Amitriptüliin-ravi võib alustada 14 päeva pärast mitteselektiivsete MAO inhibiitorite ja
vähemalt 1 päev pärast selektiivse MAO inhibiitori moklobemiidi ärajätmist. Ravi MAO
inhibiitoritega võib alustada 14 päeva pärast amitriptüliin-ravi lõppu.

Amitriptüliini ei tohi kasutada koos MAO inhibiitoritega (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Suurte ravimiannuste kasutamisel võivad tekkida südame rütmihäired ja raske hüpotensioon.
Nimetatud kõrvaltoimed võivad tekkida ka olemasoleva südamehaigusega patsientidel, kes võtavad
tavalisi annuseid.

Amitriptüliini kasutamisel peab ettevaatlik olema krambiseisundite, uriinipeetuse, eesnäärme
hüpertroofia, hüpertüreoidismi, paranoiasümptomite ja raske maksa- või kardiovaskulaarse haiguse
korral.

Väga ettevaatlik peab olema amitriptüliini manustamisel kilpnäärme ületalitlusega patsientidele või
patsientidele, kes saavad kilpnäärmeravimeid, kuna võivad tekkida südame rütmihäired.

Eakad patsiendid kalduvad eriti ortostaatilise hüpotensiooni tekkele.


2
Maniakaal-depressiivse psühhoosiga patsientidel võib toimuda nihe maniakaalse faasi suunas; maania
sümptomite tekkimisel tuleb amitriptüliin ära jätta.

Harvaesineva silma madala eeskambri ja kambri kitsa nurga korral võivad pupilli laienemise tõttu
avalduda ägeda glaukoomi episoodid.

Anesteetikumide manustamine ravi ajal tri/tetratsükliliste antidepressantidega võib suurendada südame
rütmihäirete ja hüpotensiooni riski. Võimalusel tuleb amitriptüliin mitu päeva enne operatsiooni ära
jätta; kui erakorraline operatsioon on vältimatu, tuleb amitriptüliinravist informeerida anestesioloogi.

Nagu on kirjeldatud teiste psühhotroopsete ravimite korral, võib amitriptüliin muuta tundlikkust
insuliini ja glükoosi suhtes, mistõttu võib vajalik olla antidiabeetilise ravi korrigeerimine diabeetikutel;
ka depressioon ise võib mõjutada patsiendi veresuhkrusisaldust.

Tritsükliliste antidepressantide kasutamisel koos antikoliinergiliste ravimite või neuroleptikumidega
on kirjeldatud hüperpüreksiat (eriti kuuma ilmaga).

Ravi järsk katkestamine pärast pikaajalist ravi võib põhjustada ärajäämanähtusid nagu peavalu, halb
enesetunne, unetus ja ärrituvus. Need sümptomid ei viita sõltuvusele.

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine.
Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite)
suurenenud ohuga, mis püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda
esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise
ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.

Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille
raviks amitriptüliini kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt.
Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid
nagu depressiooniga patsientide ravimisel.

Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi
alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või -katseks ning neid tuleb ravi ajal
hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud
platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste
patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.
Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelvalve, seda
eriti ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest
jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite
teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda
sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Kasutamine lastel ja alla 18aastastel noorukitel
Amitriptüliini (nagu teisigi tritsüklilisi antidepressante) ei tohi kasutada depressiooni raviks lastel ja
alla 18aastastel noorukitel. Depressiooni uuringud selles vanusegrupis ei ole näidanud tritsükliliste
antidepressantide kasulikku toimet.
Kliinilistes uuringutes esines antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel platseebogrupiga
võrreldes rohkem suitsiidikäitumist (enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust (peamiselt
agressiivsust, vastanduvat käitumist ja viha). Riski ei saa välistada amitriptüliini kasutamisel.
Lisaks on tritsüklilised antidepressandid seotud kardiovaskulaarsete kõrvaltoimete riskiga kõigis
vanusegruppides.

Abiained
Kapslis olevad ravimikuulikesed sisaldavad sahharoosi. Seda ravimit ei tohi kasutada patsiendid,
kellel on harva esinev pärilik fruktoositalumatus, glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon või sahharaasi-
isomaltaasi puudulikkus.


3

Farmakodünaamilised
Koosmanustamine vastunäidustatud.
MAO inhibiitorid (nii mitteselektiivsed kui selektiivsed A (moklobemiid) ja B (selegiliin)) -“serotoniinisündroomi” tekkimise oht (vt lõik 4.3).

Koosmanustamist ei soovitata.
Sümpatomimeetikumid: amitriptüliin võib tugevdada adrenaliini, efedriini, isoprenaliini,
noradrenaliini, fenüülefriini ja fenüülpropanolamiini (sisalduvad nt lokaal- ja üldanesteetikumides
ning ninakinnisusevastastes preparaatides) kardiovaskulaarseid toimeid.

α-adrenoblokaatorid. Tritsüklilised antidepressandid võivad mõjutada guanetidiini, betanidiini,
reserpiini, klonidiini ja metüüldopa vererõhku langetavat toimet. Ravi ajal tritsükliliste
antidepressantidega soovitatakse vajadusel antihüpertensiivse ravi skeemi muuta.

Antikoliinergilised ained. Tritsüklilised antidepressandid võivad tugevdada nende ravimite poolt
silmadele, kesknärvisüsteemile, sooletraktile ja kusepõiele avaldatavat toimet; ravimite samaaegsest
manustamisest tuleb hoiduda paralüütilise iileuse, hüperpüreksia jms suurenenud riski tõttu.

QT-intervalli pikendavad ravimid, sh antiarütmikumid (nt kinidiin), antihistamiinikumid astemisool ja
terfenadiin, mõned antipsühhootikumid (eriti pimosiid ja sertindool), tsisapriid, halofantriin ja sotalool
võivad koos tritsükliliste antidepressantidega manustamisel suurendada ventrikulaarse arütmia
tekkevõimalust.

Seentevastased ravimid, sh flukonasool ja terbinafiin, suurendavad tritsükliliste antidepressantide
kontsentratsiooni seerumis ning sellega kaasnevat toksilisust. Tekkinud on minestus ja torsade de
pointes.

Koosmanustamine nõuab ettevaatust.
Kesknärvisüsteemi pärssivad ained. Amitriptüliin potentseerib alkoholi, barbituraatide ja kesknärvisüsteemi pärssivate ainete toimet.

Saroten Retard’i tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kes võtavad naistepunaürti (Hypericum
perforatum) sisaldavaid preparaate, kuna suureneda võib serotoniinisündroomi tekke oht.

Farmakokineetilised koostoimed.

Teiste ravimite toime tritsükliliste antidepressantide farmakokineetikale.

Tritsüklilised antidepressandid (sh amitriptüliin) metaboliseeruvad maksa tsütokroom P450
isoensüümi CYP2D6 poolt. CYP2D6 on polümorfne ja seda võivad inhibeerida mitmesugused
psühhotroopsed jt ravimid, nt neuroleptikumid, serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (v.a tsitalopraam,
mis on väga nõrk inhibiitor), β-adrenoblokaatorid ja uuemad antiarütmikumid. Nende ravimite toimel
võib oluliselt väheneda tritsükliliste antidepressantide metabolism ja märkimisväärselt suureneda
plasmakontsentratsioon.
Teised amitriptüliini metabolismis osalevad isoensüümid on CYP2C19 ja CYP3A.

Barbituraadid ja teised ensüümiindutseerijad (nt rifampitsiin ja karbamasepiin) võivad suurendada
tritsükliliste antidepressantide metabolismi ning vähendada seeläbi nende plasmakontsentratsiooni ja
antidepressiivset toimet.

Tsimetidiin ja metüülfenidaat ning kaltsiumikanali blokaatorid suurendavad tritsükliliste
antidepressantide kontsentratsiooni plasmas ja sellega kaasnevat toksilisust.


4
Tritsüklilised antidepressandid ja neuroleptikumid inhibeerivad teineteise metabolismi; selle
tagajärjeks võib olla krambiläve alanemine ja krampide teke. Vajalik võib olla nende ravimite annuste
korrigeerimine.

Seentevastased ravimid nagu flukonasool ja terbinafiin suurendavad amitriptüliini ja nortriptüliini
kontsentratsiooni seerumis.

Etanooli juuresolekul suurenes vaba amitriptüliini kontsentratsioon plasmas, samuti nortriptüliini
kontsentratsioon.

Rasedus.
Amitriptüliini tohib raseduse ajal kasutada ainult juhul, kui oodatav kasu patsiendile ületab teoreetilise
ohu lootele.
Tritsükliliste antidepressantide suurte annuste kasutamine raseduse viimasel trimestril võib viia
närvisüsteemi ja käitumishäirete tekkimiseni vastsündinul.
Vastsündinutel on kirjeldatud ainult letargiat amitriptüliini ja uriinipeetust nortriptüliini (amitriptüliini
metaboliit) manustamisel rasedatele kuni sünnituseni.

Imetamine.
Kuna amitriptüliin eritub rinnapiima vähe, ei ole terapeutiliste annuste kasutamisel toime imikule
tõenäoline: lapseni jõudev annus moodustab u 2% ema annusest (mg/kg baasil).
Rinnaga toitmist võib amitriptüliin-ravi ajal vajadusel jätkata, kuid imikut tuleb hoolikalt jälgida, eriti
esimese 4 nädala jooksul pärast sündi.

Saroten Retard on sedatiivse toimega ravim.
Patsientidel, kes saavad psühhotroopset ravi, võib tekkida tähelepanu- ja keskendumisvõime
vähenemine, mis võib mõjutada nende sõidukijuhtimise ja masinatega töötamise võimet.

Amitriptüliin on põhjustanud sarnaseid kõrvaltoimeid teiste tsükliliste antidepressantidega. Mõned
allpool nimetatud kõrvaltoimetest, nt peavalu, treemor, keskendumisraskused, kõhukinnisus ja libiido
vähenemine, võivad olla ka depressiooni sümptomiteks ja taanduvad tavaliselt koos depressiivse
seisundi paranemisega.

Alljärgnevalt on kõrvaltoimed loetletud MedDRA organsüsteemi klassi / eelistatud termini järgi.
Kõrvaltoimete esinemissagedus: väga sage (> 1/10), sage (> 1/100, <1/10), aeg-ajalt (> 1/1000,
<1/100), harv (> 1/10000, <1/1000), väga harv (<1/10000), sealhulgas üksikjuhud.

MedDRA organsüsteemi klass
Esinemissagedus
Eelistatud termin
Vere ja lümfisüsteemi häired
Harv
Luuüdi depressioon, agranulotsütoos,
leukopeenia, eosinofiilia,
trombotsütopeenia.
Ainevahetus- ja toitumishäired Harv
Söögiisu langus.
Psühhiaatrilised häired
Sage
Segasusseisund, libiido langus.

Aeg-ajalt
Hüpomaania, maania, ärevus, unetus,
hirmuunenäod

Harv
Deliirium (eakatel patsientidel),
hallutsinatsioonid (skisofreeniaga
patsientidel).
Närvisüsteemi häired
Väga sage
Somnolentsus, treemor, pearinglus,
peavalu.

Sage
Tähelepanuhäired, maitsehäired.

5
paresteesia, ataksia.

Aeg-ajalt
Krambid.
Silma kahjustused
Väga sage
Akommodatsioonihäired.

Sage
Müdriaas.
Kõrva ja labürindi kahjustused Aeg-ajalt
Kohin kõrvus.
Südame häired
Väga sage
Südamepekslemine, tahhükardia

Sage
Atrioventrikulaarne blokaad, Hisi kimbu
blokaad.

Harv
Südame rütmihäired.
Vaskulaarsed häired
Väga sage
Ortostaatiline hüpotensioon.

Aeg-ajalt
Hüpertensioon
Seedetrakti häired
Väga sage
Suukuivus, kõhukinnisus, iiveldus.

Aeg-ajalt
Kõhulahtisus, oksendamine, keele turse.

Harv
Süljenäärmete suurenemine, paralüütiline
iileus.
Maksa ja sapiteede häired
Harv
Ikterus.
Naha ja nahaaluskoe
Väga sage
Suurenenud higistamine.
kahjustused

Aeg-ajalt
Lööve, urtikaaria, näo turse.

Harv
Alopeetsia, valgustundlikkusreaktsioonid.
Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt
Uriinipeetus.
Reproduktiivse süsteemi ja
Sage
Erektsioonihäired
rinnanäärme häired

Harv
Günekomastia.
Üldised häired ja
Sage
Väsimus.
manustamiskoha reaktsioonid

Harv
Palavik.
Uuringud
Väga sage
Kehakaalu suurenemine.

Sage
Muutused elektrokardiogrammis: QT-
intervalli pikenemine, QRS-kompleksi
laienemine.

Aeg-ajalt
Silmasisese rõhu tõus.

Harv
Kaalulangus.
Kõrvalekalded maksafunktsiooni testides:
alkaalse fosfataasi ja maksaensüümide
aktiivsuse suurenemine.

Epidemioloogilised uuringud, mis viidi peamiselt läbi patsientide hulgas vanusega 50 aastat ja enam,
näitavad suurenenud luumurdude riski patsientidel, kes tarvitavad SSRIsid ja TCAsid. Riski
mehhanism on teadmata.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab
jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võiamlikest
kõrvaltoimetest riiklikku teavitamissüsteemi Ravimiameti kodulehe www.ravimiamet.ee kaudu.

Sümptomid.
Sümptomid võivad tekkida aeglaselt ja hiilivalt või järsku ja ootamatult. Esimeste tundide jooksul
esineb unisust või rahutust, agiteeritust ja hallutsinatsioone.
Antikoliinergilised toimed: müdriaas, tahhükardia, uriinipeetus, limaskestade kuivus, soolemotoorika
nõrgenemine.
Krambid. Palavik. Järsku tekkiv kesknärvisüsteemi pidurdus. Teadvusehäired kuni koomani.
Hingamisdepressioon.

6
Kardiaalsed sümptomid: südame rütmihäired (ventrikulaarsed tahhüarütmiad, torsade de pointes,
vatsakeste fibrillatsioon). EKG leiule on iseloomulik PR-intervalli pikenemine, QRS-kompleksi
laienemine, QT-intervalli pikenemine, T-saki lamenemine või inversioon, ST-segmendi depressioon
ning erineva raskusega südameblokaad, mis progresseerub südameseiskuseni. Tavaliselt esineb seos
QRS-kompleksi laienemise astme ja mürgistuse raskuse vahel pärast ägedat üleannustamist.
Südamepuudulikkus, vererõhu langus, kardiogeenne šokk. Metaboolne atsidoos, hüpokaleemia.
Teadvuse taastumisel võivad uuesti tekkida segasus, agiteeritus ning hallutsinatsioonid ja ataksia.

Ravi.
Hospitaliseerimine (intensiivravi osakond). Ravi on sümptomaatiline ja toetav. Maoloputust võib teha
ka juhul, kui ravimi sissevõtmisest on möödunud palju aega, samuti võib manustada aktiivsütt.
Hoolikas jälgimine on vajalik isegi komplitseerumata näivatel juhtudel. Teadvuse seisundi,
pulsisageduse, vererõhu ja hingamissageduse jälgimine. Seerumi elektrolüütide ja veregaaside sage
kontroll. Vajadusel intubeerimine ja juhitav hingamine. Pidev südametegevuse (EKG) jälgimine on
soovitatav 3…5 päeva jooksul. Laia QRS-kompleksi, südamepuudulikkuse ja ventrikulaarsete
arütmiate puhul võib aidata vere pH alkaliseerimine (bikarbonaadi manustamine või mõõdukas
hüperventilatsioon) ja hüpertoonilise naatriumkloriidilahuse (100...200 mmol Na+) kiire infusioon.
Kasutada võib tavalisi antiarütmikume, nt ventrikulaarsete arütmiate puhul lidokaiini 50...100 mg
(1...1,5 mg/kg) i.v., seejärel 1...3 mg/min veeni-infusiooni teel.
Vajadusel kardioversioon, defibrillatsioon. Vereringe puudulikkuse korral manustada
plasmaasendajaid ja rasketel juhtudel dobutamiini - infusiooni kiirus alguses 2...3 µg/kg/min, annuse
suurendamine sõltub ravivastusest. Rahutuse ja krampide raviks võib kasutada diasepaami.

Reaktsioon üleannustamisele on individuaalselt erinev. Lastel tekivad kergemini südamekahjustus ja
krambid. Täiskasvanutel on üle 500 mg annuste manustamine viinud keskmise raskusega ja raske
mürgistuse tekkeni ning alla 1000 mg annuste manustamine lõppenud surmaga.

Farmakoterapeutiline grupp:Antidepressandid, mitteselektiivsed monoamiini tagasihaarde inhibiitorid,
amitriptüliin
ATC-kood: N06AA09.

Toimemehhanism.
Amitriptüliin on tritsükliline antidepressant. Amitriptüliin (tertsiaarne amiin) inhibeerib nii serotoniini
kui noradrenaliini tagasihaaret presünaptilistes närvilõpmetes. Põhimetaboliidil nortriptüliinil on
suhteliselt tugevam noradrenaliini kui serotoniini tagasihaaret inhibeeriv toime. Ravimil on suhteliselt
tugev kolino- ja histaminoblokeeriv ning sedatiivne toime. Amitriptüliin potentseerib
katehhoolamiinide toimet.

Kiirete silmaliigutuste ehk REM-une pärssimist loetakse antidepressiivse toime prognoosijaks.
Tritsüklilised antidepressandid, samuti serotoniini tagasihaarde inhibiitorid ja MAO inhibiitorid
pärsivad REM-und ning suurendavad sügava aeglaste lainetega une osakaalu.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus.
Amitriptüliin tõstab patoloogiliselt alanenud meeleolu.

Sedatiivse toime tõttu sobib amitriptüliin eriti depressiooni korral, millega kaasneb ärevus, agiteeritus,
rahutus ja unehäired. Ravimi antidepressiivne toime avaldub tavaliselt 2...4 nädalat pärast ravi
alustamist, sedatiivne toime väljendub kiiremini.

Amitriptüliini kasutatakse tritsüklilistest antidepressantidest kõige laialdasemalt kroonilise valu raviks.
See on eriti näidustatud ka postherpeetilise neuralgia ja talaamilise valu, samuti diabeetilise
neuropaatia, peavalu ja vähivalu raviks.

7
Amitriptüliini valuvastane toime avaldub kiiremini (tavaliselt nädala jooksul) ja sageli palju väiksema
annuse kasutamisel kui on vajalik antidepressiivse toime saavutamiseks.

Amitriptüliin on efektiivne ka nüktuuria ravis.

Imendumine.
Tabletid.
Tablettide suukaudse manustamise järgselt saabub maksimaalne kontsentratsioon plasmas u 4 tunni
pärast (t
=3,89
max
±1,87 tundi; vahemik 1,03...7,98 tundi). 50 mg suukaudse manustamise järgselt on
keskmine C
=30,95
max
±9,61 ng/ml; vahemik 10,85...45,70 ng/ml (111,57±34,64 nmol/l; vahemik
39,06...164,52 nmol/l). Keskmine absoluutne biosaadavus on 53% (F =0,527
abs
±0,123; vahemik
0,219...0,756).

Toimeainet prolongeeritult vabastavad kapslid.
Erinevalt tablettidest, mille puhul saabub maksimaalne kontsentratsioon plasmas kiiresti, on kapslite
puhul plasmakontsentratsiooni suurenemine aeglane ja maksimaalne saavutatav kontsentratsioon
madalam (t
=7,1
max
±1,9 tundi; vahemik 2,0...10,0 tundi). 50 mg suukaudse manustamise järgselt on
keskmine C
=21,5
max
±9,0 ng/ml; vahemik 13,2...35,8 ng/ml (77,5±32,4 nmol/l). Sellega välditakse
kõrgeid kontsentratsioone, millega kaasneb kardiaalsete komplikatsioonide suurenenud oht.

Jaotumine.
Preparaadi jaotusruumala (V ) pärast intravenoosset manustamist on 1221
d β
±280 l; vahemik
769...1702 l (16±3 l/kg).
Seonduvus plasmavalkudega on u 95%.
Amitriptüliin ja põhimetaboliit nortriptüliin läbivad platsentaarbarjääri.

Biotransformatsioon.
Amitriptüliin metaboliseerub peamiselt demetüülimise (CYP2C19, CYP3A) ja hüdroksüülimise
(CYP2D6) teel, millele järgneb konjugatsioon glükuroonhappega. Metabolismi iseloomustab
geneetiline polümorfism. Aktiivne põhimetaboliit on sekundaarne amiin nortriptüliin. Nortriptüliin
omab tugevamat toimet noradrenaliini kui serotoniini tagasihaardele, samal ajal kui amitriptüliin
inhibeerib võrdselt nii noradrenaliini kui serotoniini tagasihaaret. Teistel metaboliitidel (cis- ja trans-
10-hüdroksüamitriptüliin ning cis- ja trans-10-hüdroksünortriptüliin) on sarnane, kuid oluliselt nõrgem
toime kui nortriptüliinil. Demetüülnortriptüliini ja amitriptüliin-N-oksiidi leidub plasmas vaid
minimaalsetes kogustes; viimane neist on peaaegu inaktiivne. Kõigil metaboliitidel on nõrgem
antikoliinergiline toime kui amitriptüliinil ja nortriptüliinil. Plasmas on ülekaalus 10-
hüdroksünortriptüliin; enamik metaboliite konjugeeritakse.

Eritumine.
Amitriptüliini eliminatsiooni poolväärtusaeg (t ) pärast suukaudset manustamist on u 25 tundi
1/2
(24,65±6,31 tundi; vahemik 16,49...40,36 tundi). Keskmine süsteemne kliirens (Cl ) on
s
39,24±10,18 l/h, vahemik 24,53...53,73 l/h.

Amitriptüliin eritub peamiselt uriiniga. Muutumatul kujul leidub amitriptüliini uriinis vähesel määral
(keskmiselt 2%).

Amitriptüliin ja nortriptüliin erituvad väikestes kogustes rinnapiima. Kontsentratsioonide suhe
rinnapiimas ja plasmas on 1:2. Imikuni jõuab keskmiselt 2% ema annusest (mg/kg baasil).

Amitriptüliini ja nortriptüliini püsiv plasmakontsentratsioon saavutatakse enamikel patsientidel 1
nädala jooksul. Tavaliste tablettide manustamisel 3 korda päevas koosneb püsiv
plasmakontsentratsioon ööpäev läbi ligikaudu võrdsetes osades amitriptüliinist ja nortriptüliinist.
Toimeainet prolongeeritult vabastavate kapslite manustamisel õhtuti on amitriptüliini kontsentratsioon
suurim hilisõhtul ja see väheneb päeva jooksul, samal ajal kui nortriptüliini kontsentratsioon on
muutumatu ööpäev läbi ning seega päeva ajal ülekaalus.

8

Eakad patsiendid.
Eakatel patsientidel on aeglustunud metabolismi tõttu pikemad poolväärtusajad ja väiksem kliirens.

Maksafunktsiooni häired.
Teatud raskusega maksakahjustus võib vähendada ravimi metabolismi maksas, mille tulemuseks on
ravimi kõrgemad kontsentratsioonid plasmas.

Neerufunktsiooni häired.
Neerupuudulikkus ei mõjuta ravimi kineetikat.

Polümorfism.
Metabolismi iseloomustab geneetiline polümorfism (CYP2D6 ja CYP2C19).

Farmakokineetilised / farmakodünaamilised toimed.
Terapeutiline plasmakontsentratsioon depressiooni korral on 100...250 ng/ml (u 370...925 nmol/l)
(amitriptüliin+nortriptüliin). Kontsentratsioone üle 300...400 ng/ml seostatakse südame
erutusjuhtehäirete - QRS-kompleksi laienemise ja atrioventrikulaarse blokaadi - suurenenud riskiga.

Äge toksilisus.
Tritsüklilistel antidepressantidel (sh amitriptüliinil) on kõrge ägeda mürgistuse potentsiaal.

LD oli hiirtel 196
50
±22 mg/kg p.o. ja rottidel 492±38 mg/kg p.o. Ägeda mürgistuse potentsiaal oli
oluliselt väiksem amitriptüliini manustamisel toimeainet modifitseeritult vabastava ravimvormina, st
LD oli >1600 mg/kg.
50

Suurtes annustes amitriptüliini manustamine prolongeeritud toimeajaga ravimvormina on loomkatsetes
(koertel ja kassidel) põhjustanud vähem toksilisi toimeid (elektrokardiograafilisi ja
kardiovaskulaarseid) kui tavaliste tablettide kasutamisel.

Amitriptüliini on kliiniliselt kasutatud alates 1961. aastast.

Ravimikuulikesed: suhkrusfäärid, steariinhape, šellak (vahatustatud šellak), talk, povidoon.
Kapsel 50 mg: želatiin, värvained punane raudoksiid (E 172) ja titaandioksiid (E 171).

Ei kohaldata.

18 kuud.
Kõlblikkusaeg on märgitud ravimi pakendile.

Hoida temperatuuril kuni 25°C.
Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

Pakend iseloomustus ja sisu

9

50 mg: 100 tk HDPE (suure tihedusega polüetüleen) purgis, millel on lastekindel keeratav
polüpropüleenkork.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.