Oksendamine Autor: Irma Nool

Oksendamine on maosisu jõuline tagasiheide, mille kutsub esile kõhulihaste tahtmatu kokkutõmme, samal ajal kui maopõhi ja söögitoru sulgurlihas on lõõgastunud. Oksendamisele eelneb sageli öökimine, mille järel aga maosisaldis valgub tagasi makku. Iiveldus võib esineda kestva sümptomina, ilma öökimise ja oksenduseta. Ent oksendamisega ei pruugi alati kaasneda ei öökimist ega iiveldust.

Oksendamise põhjus võib olla psühhogeenne (vastikustunne, tugev erutus või ehmatus) või orgaaniline (tingitud seedekulgla haigusest, nagu äge kõhunäärmepõletik, äge maolimaskestapõletik, mao- või kaksteistsõrmikuhaavand, sapikivitõbi, vähktõbi, maolukuti ahenemine jt). Oksendamist kutsub esile oksekeskuse otsene ärritus peaajukasvaja või -vereringehäire korral (tsentraalne oksendus). Ka tugev köhahoog võib oksendamise vallandada. Oksendamist tuleb ette raseduse algstaadiumis. Tugeva valuga, nagu migreen, südamelihase infarkt või neerukividest põhjustatud valuhoog, kaasneb sageli iiveldus ja oksendamine.

Juhuslik oksendamine võib olla füsioloogiline kaitsereaktsioon, mille abil väljutatakse makku sattunud mürgised ained, riknenud toit, võõrkehad, alkohol. Pärast juhuslikku oksendamist tuleb lasta maol rahuneda, süüa ei tohi, juua võib paar lonksu vett. Ägeda seedekulglanakkuse ehk nn kõhugripi korral tuleneb iiveldus ja oksendamine mikroobide produtseeritavatest mürgistest ainetest, mis ärritavad seedetrakti limaskesta. Pärast narkoosi või tuimastust võib samuti vallanduda iiveldus ja oksendamine. Koljusisese rõhu tõusul kas põrutuse või muljumise tagajärjel tekib valu, peapööritus, mälukaotus ja sageli rohke oksendamine.

Esmaabi andes on vaja meeles pidada, et teadvuseta oksendav haige tuleb asetada külili, et okse ei satuks hingamisteedesse. Oksendamise põhjuse selgitab arst, ravi oleneb põhjusest.