NORVASC

Arteriaalne hüpertensioon
Krooniline stabiilne stenokardia
Vasospastiline (Prinzmetali) stenokardia

Täiskasvanud
Nii hüpertensiooni kui stenokardia korral on tavaline algannus 5 mg Norvasci üks kord ööpäevas ning
seda võib suurendada maksimaalannuseni 10 mg, olenevalt patsiendi reageerimisest ravile.

Hüpertensiooniga patsientidel on Norvasci kasutatud kombinatsioonis tiasiiddiureetikumide,
alfablokaatorite, beetablokaatorite või angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoriga. Stenokardia
korral võib Norvasci kasutada nii monoteraapiana kui nitraatide ja/või beetablokaatorite adekvaatsete
annuste suhtes resistentse stenokardiaga patsientidel ka kombinatsioonis teiste stenokardiavastaste
ravimitega.

Samaaegse tiasiiddiureetikumide, beetablokaatorite ning angiotensiini konverteeriva ensüümi
inhibiitorite manustamise puhul ei ole Norvasci annuse korrigeerimine vajalik.

Patsientide erirühmad


Eakad
Nii noorematel kui ka eakatel patsientidel kasutatakse sarnaseid Norvasci annuseid, mis on ka võrdselt
hästi talutavad. Eakatele soovitatakse anda tavaannus, ent annuse suurendamisel tuleb eakatel olla
ettevaatlik (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Maksakahjustusega patsiendid
Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientide jaoks ei ole annustamissoovitusi kehtestatud;
seetõttu on soovitatav annustada ettevaatlikult ja annustamisvahemik peab algama väiksemast
vahemikust (vt lõigud 4.4 ja 5.2). Amlodipiini farmakokineetikat ei ole raske maksakahjustusega
patsientidel uuritud. Raske maksakahjustusega patsientidel tuleb amlodipiini manustamist alustada
väikseimast annusest ja annust aeglaselt tiitrida.

Neerukahjustusega patsiendid
Muutused amlodipiini plasmakontsentratsioonides ei ole seotud neerufunktsiooni kahjustuse
raskusastmega, mistõttu soovitatakse kasutada tavalisi annuseid. Amlodipiin ei ole dialüüsitav.

Lapsed
Hüpertensiooniga lapsed ja noorukid vanuses 6...17 eluaastat
Soovitatav hüpertensioonivastase ravi algannus lastele vanuses 6...17 eluaastat on 2,5 mg üks kord
ööpäevas, annust võib suurendada maksimaalselt 5 mg-ni üks kord ööpäevas, kui 4-nädalase raviga
pole piisavat vererõhu langust saavutatud. Lastel ei ole uuritud suuremaid annuseid kui 5 mg ööpäevas
(vt lõigud 5.1 ja 5.2).

Alla 6-aastased lapsed
Andmed pole saadaval.

Suukaudsed tabletid.

Amlodipiin on vastunäidustatud patsientidel, kellel esineb:
- ülitundlikkus dihüdropüridiini derivaatide, amlodipiini või lõigus 6.1 loetletud mis tahes
abiainete suhtes.
- raske hüpotensioon.
- šokk (kaasa arvatud kardiogeenne šokk).
- vasakust vatsakesest väljuvate veresoonte ahenemine (sh raskekujuline aordi stenoos).
- ägeda müokardiinfarktijärgne hemodünaamiliselt ebastabiilne südamepuudulikkus.

Amlodipiini ohutust ja efektiivsust hüpertensiivse kriisi ajal ei ole kindlaks tehtud.

Südamepuudulikkusega patsiendid
Südamepuudulikkusega patsientidele tuleb amlodipiini manustada ettevaatusega. Pikaajalises
platseebokontrollitud uuringus, mis käsitles NYHA III ja IV astme südamepuudulikkusega patsientide
ravi, registreeriti amlodipiinravi saavas rühmas märksa rohkem kopsuturse tekkimist kui
platseeborühmas (vt lõik 5.1). Kaltsiumikanali blokaatoreid, sealhulgas amlodipiini, tuleb kasutada
ettevaatlikult südame paispuudulikkusega patsientidel, kuna need võivad suurendada
kardiovaskulaarhaiguste ja suremuse riski.

Kasutamine maksakahjustusega patsientidel
Maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel on amlodipiini poolväärtusaeg pikenenud ja AUC
väärtused suurenenud; soovituslikke annuseid ei ole kindlaks määratud. Amlodipiini manustamist
tuleb seetõttu alustada annustamisvahemiku väiksemast otsast ja ettevaatlik tuleb olla nii ravi
alustamisel kui ka annuse suurendamisel. Raske maksakahjustuse korral võib olla vaja annust aeglaselt
tiitrida ja patsiente hoolikalt jälgida.


Kasutamine eakatel
Eakatel patsientidel tuleb annust suurendada ettevaatusega (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Kasutamine neerupuudulikkusega patsientidel
Neerupuudulikkusega patsientidele võib amlodipiini manustada tavalises annuses. Amlodipiini
kontsentratsiooni muutus plasmas ei ole seotud neerukahjustuse raskusastmega. Amlodipiin ei ole
dialüüsitav.

Teiste ravimite toimed amlodipiinile

CYP3A4 inhibiitorid: amlodipiini samaaegne kasutamine koos tugevate või mõõdukate CYP3A4
inhibiitoritega (proteaasi inhibiitorid, seenevastased asoolid, makroliidid nagu erütromütsiin või
klaritromütsiin, verapamiil või diltiaseem) võib põhjustada amlodipiini ekspositsiooni olulist
suurenemist. Nende farmakokineetiliste muutuste kliiniline ülekanne võib olla eakatel enam
väljendunud. Seetõttu võib olla vajalik kliiniline jälgimine ja annuse kohandamine.

CYP3A4 indutseerijad: Puuduvad andmed CYP3A4 indutseerijate toimest amlodipiinile. CYP3A4
indutseerijate (nt rifampitsiin, naistepuna) samaaegsel manustamisel võib amlodipiini
plasmakontsentratsioon väheneda. Seetõttu tuleb amlodipiini koos CYP3A4 indutseerijatega
manustada ettevaatusega.

Amlodipiini koosmanustamine greipfruudi või greipfruudimahlaga ei ole soovitatav, kuna greipfruut
ja greipfruudimahl võivad samaaegsel manustamisel amlodipiini biosaadavust suurendada,
põhjustades vererõhku langetava toime tugevnemist.

Dantroleen (infusioon): loomadel on verapamiili ja intravenoosse dantroleeni manustamise järel
täheldatud hüperkaleemiaga seotud surmaga lõppevat vatsakeste virvendusarütmiat ja
kardiovaskulaarset kollapsit. Hüperkaleemia ohu tõttu soovitatakse pahaloomulise hüpertermia
soodumusega patsientidel ja pahaloomulise hüpertermia ravis vältida kaltsiumikanali blokaatoreid (nt
amlodipiin).

Amlodipiini toimed teistele ravimitele

Amlodipiini vererõhku langetav toime tugevdab teiste vererõhku langetavate ravimite toimet.

Kliinilise koostoime uuringutes amlodipiiniga ei täheldatud olulisi muutusi atorvastatiini, digoksiini
ega varfariini farmakokineetikas.

Tsüklosporiin: tsüklosporiini ja amlodipiini koostoimete uuringuid ei ole tervetel vabatahtlikel või
muudes populatsioonides tehtud, välja arvatud neerusiirdamispatsientidel, kellel täheldati
tsüklosporiini varieeruvat minimaalse kontsentratsiooni suurenemist (keskmiselt 0…40%). Kaaluda
tuleb tsüklosporiinisisalduse jälgimist neerusiirdamispatsientidel, kes saavad amlodipiini ja vajaduse
korral tuleb tsüklosporiini annust vähendada.

Simvastatiin: 10 mg amlodipiini korduval koosmanustamisel 80 mg simvastatiiniga oli tulemuseks
simvastatiini ekspositsiooni suurenemine 77%, võrreldes ainult simvastatiini manustamisega.
Amolodipiini saavatel patsientidel tuleb simvastatiini annust piirata 20 mg-ni ööpäevas.

Rasedus
Amlodipiini ohutust raseduse ajal ei ole tõestatud.

Loomkatsetes täheldati suurte annuste kasutamisel reproduktiivtoksilisust (vt lõik 5.3).


Amlodipiini manustamine raseduse ajal on näidustatud üksnes ohutuma alternatiivse ravimi
puudumise korral ning juhul, kui haigus ohustab ema ja loodet rohkem kui ravi amlodipiiniga.

Imetamine
Ei ole teada kas amlodipiin eritub rinnapiima. Amlodipiinravi jätkamise või katkestamise üle
otsustamisel imetamise ajal tuleb arvesse võtta rinnaga toitmisest saadavat kasu lapsele ja
amlodipiinravist tulenevat kasu emale.

Fertiilsus
Mõnedel kaltsiumikanali blokaatoritega ravitud patsientidel on kirjeldatud pöörduvaid biokeemilisi
muutusi spermatosoidide peas. Kliinilised andmed amlodipiini võimaliku mõju kohta viljakusele on
ebapiisavad. Ühes rottidega läbiviidud uuringus täheldati toimet isaslooma viljakusele (vt lõik 5.3).

Amlodipiinil on kerge või mõõdukas toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Kui
patsiendil esinevad amlodipiini manustamise tagajärjel pearinglus, peavalu, väsimus või iiveldus, võib
reaktsioonikiirus olla vähenenud. Soovitav on olla ettevaatlik, eriti ravi alguses.

Ohutusprofiili kokkuvõte
Kõige sagedamini kirjeldatud kõrvaltoimed ravi ajal on unisus, pearinglus, peavalu,
südamepekslemine, nahaõhetus, kõhuvalu, iiveldus, pahkluu turse, tursed ja väsimus.

Kõrvaltoimete loetelu tabelina
Amlodipiini kasutamisel esinenud ja teatatud kõrvaltoimete esinemissagedused on määratud
järgmiselt: väga sage ((≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100); harv (≥1/10
000 kuni <1/1000); väga harv (<1/10 000).

Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Organsüsteemi klass
Sagedus
Kõrvaltoimed
Vere ja lümfisüsteemi häired
Väga harv
Leukotsütopeenia, trombotsütopeenia
Immuunsüsteemi häired
Väga harv
Allergilised reaktsioonid
Ainevahetus- ja toitumishäired
Väga harv
Hüperglükeemia
Psühhiaatrilised häired
Aeg-ajalt
Depressioon, meeleoluhäired (sealhulgas
ärevus), unetus

Harv
Segasusseisund
Närvisüsteemi häired
Sage
Unisus, pearinglus, peavalu (eriti ravi alguses)

Aeg-ajalt
Treemor, düsgeusia, minestus, hüpesteesia,
paresteesia

Väga harv
Hüpertoonia, perifeerne neuropaatia
Silma kahjustused
Sage
Nägemishäired (sealhulgas diploopia)
Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt
Tinnitus
Südame häired
Sage
Südamepekslemine

Aeg-ajalt
Arütmia (sealhulgas bradükardia,
ventrikulaarne tahhükardia ja kodade
virvendusarütmia)

Väga harv
Müokardiinfarkt
Vaskulaarsed häired
Sage
Nahaõhetus

Aeg-ajalt
Hüpotensioon

Väga harv
Vaskuliit
Respiratoorsed, rindkere ja
Sage
Düspnoe
mediastiinumi häired
Aeg-ajalt
Köha, nohu

Organsüsteemi klass
Sagedus
Kõrvaltoimed
Seedetrakti häired
Sage
Kõhuvalu, iiveldus, düspepsia, seedehäired
(sealhulgas kõhulahtisus ja kõhukinnisus)

Aeg-ajalt
Oksendamine, suukuivus

Väga harv
Pankreatiit, gastriit, igemete hüperplaasia
Maksa ja sapiteede häired
Väga harv
Hepatiit, ikterus, maksaensüümide aktiivsuse
suurenemine*
Naha ja nahaaluskoe
Aeg-ajalt
Alopeetsia, purpur, nahavärvi muutused,
kahjustused
liighigistamine, pruritus, lööve, eksanteem,
nõgestõbi

Väga harv
Angioödeem, multiformne erüteem,
eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni
sündroom, Quincke ödeem, fotosensitiivsus
Lihas-skeleti ja sidekoe
Sage
Pahkluu turse, lihaskrambid
kahjustused
Aeg-ajalt
Liigesvalu, lihasvalu, seljavalu
Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt
Urineerimishäired, noktuuria, suurenenud
urineerimissagedus
Reproduktiivse süsteemi ja
Aeg-ajalt
Impotentsus, günekomastia
rinnanäärme häired
Üldised häired ja
Väga sage
Tursed
manustamiskoha reaktsioonid
Sage
Väsimus, asteenia
Aeg-ajalt
Valu rinnus, valu, halb enesetunne
Uuringud
Aeg-ajalt
Kehakaalu tõus, kehakaalu langus
*enamasti seotud kolestaasiga

On teatatud haruldastest ekstrapüramidaalse sündroomi juhtudest.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Andmed tahtliku üleannustamise kohta inimestel on piiratud.

Sümptomid
Senistel andmetel võib suur üleannustamine põhjustada ülemäärast perifeerset vasodilatatsiooni ning
võimalikku reflektoorset tahhükardiat. Kirjeldatud on ka märkimisväärset ning tõenäoliselt pikaajalist
süsteemset hüpotensiooni, sealhulgas surmaga lõppevat šokki.

Ravi
Amlodipiini üleannustamisest tingitud kliiniliselt oluline hüpotensioon nõuab aktiivset südame-
veresoonkonda toetavat ravi, sealhulgas südame- ja hingamisfunktsiooni regulaarset jälgimist,
jäsemete ülestõstmist ning ringleva vere mahu ja uriinikoguse jälgimist.

Veresoonte toonuse ja vererõhu taastamiseks võib kasutada vasokonstriktorit, kui selleks ei ole
vastunäidustusi. Intravenoosne kaltsiumglükonaat võib aidata pöörata kaltsiumikanali blokaatori
toimeid.

Mõnikord on otstarbekas teha maoloputus. Aktiveeritud söe manustamine tervetele vabatahtlikele
kohe või kuni kaks tundi pärast 10 mg amlodipiini manustamist vähendas tunduvalt amlodipiini
imendumist.

Amlodipiin seondub ulatuslikult plasmavalkudega, mistõttu ei ole dialüüsitav.

Farmakoterapeutiline rühm: Peamiselt vaskulaarse toimega selektiivsed kaltsiumikanali blokaatorid.
ATC-kood: C08CA01.

Amlodipiin on dihüdropüridiini rühma kaltsiumiioonide sissevoolu inhibiitor (aeglane kanali blokaator
või kaltsiumiioonide antagonist) ning pärsib kaltsiumiioonide transmembraanset sissevoolu südame ja
veresoonte silelihasrakkudesse.

Amlodipiini vererõhku alandav toime on tingitud veresoonte seinte silelihaste otsesest lõõgastamisest.
Täpne mehhanism, kuidas amlodipiin leevendab stenokardiat, ei ole veel täielikult välja selgitatud,
kuid on teada, et ta alandab kogu isheemilist koormust kahel järgneval viisil:

1)
amlodipiin laiendab perifeerseid arterioole ning seeläbi alandab perifeerset vaskulaarset
resistentsust (järelkoormus), mille vastu süda töötab. Kuna südame löögisagedus jääb samaks,
väheneb alanenud koormusega südames energiatarbimine ning hapnikuvajadus.
2)
amlodipiini toimemehhanism hõlmab tõenäoliselt ka peamiste koronaararterite ja arterioolide
laiendamist, seda nii normaalsetes kui ka isheemilistes piirkondades. Veresoonte laienemine
suurendab südamelihase hapnikuvarustust koronaarspasmi (Prinzmetali ehk variantstenokardia)
korral.

Hüpertooniahaigetel alandab amlodipiini ühekordne annus ööpäevas vererõhku kliiniliselt olulisel
määral nii lamavas kui seisvas asendis kogu 24 tunniks. Kuna amlodipiini toime algab aeglaselt, ei
esine amlodipiini manustamisel kõrvaltoimena ägedat hüpotensiooni.

Stenokardia korral pikendab amlodipiini ühekordne manustamine ööpäevas patsiendi üldist kehalise
koormuse aega, stenokardia algusaega ja ST segmendi 1 mm-se depressiooni aega, ja vähendab nii
stenokardiahoogude sagedust kui glütserüültrinitraadi kasutamise vajadust.

Amlodipiini kasutamisel ei ole täheldatud metaboolseid kõrvaltoimeid ega muutusi plasmalipiidide
osas, seega sobib amlodipiin kasutamiseks ka haigetele, kes põevad astmat, diabeeti või podagrat.

Kasutamine koronaararterite haigusega (Coronary Artery Disease, CAD) patsientidel
Amlodipiini efektiivsust kliiniliste tüsistuste vältimisel koronaararterite haigusega (CAD) patsientidel
on hinnatud sõltumatus mitmekeskuselises randomiseeritud topeltpimedas platseebokontrollitud
uuringus Comparison of Amlodipine vs Enalapril to Limit Occurrences of Thrombosis (CAMELOT)2,
mis hõlmas 1997 patsienti. Neist 663 patsienti raviti amlodipiiniga annuses 5…10 mg, 673 patsienti
raviti enalapriiliga annuses 10...20 mg ja 655 patsienti raviti platseeboga lisaks tavaravile statiinide,
beetablokaatorite, diureetikumide ja aspiriiniga 2 aasta jooksul. Tabelis 1 on toodud efektiivsuse
võtmetulemused. Need tulemused näitavad, et amlodipiinravi oli seotud väiksema arvu
hospitaliseerimistega stenokardia ja revaskulariseerimisprotseduuride tõttu koronaararterite haigusega
patsientidel.

Tabel 1.
Oluliste kliiniliste lõpptulemuste esinemissagedus uuringus CAMELOT
Kardiovaskulaarsete

Amlodipiin
N (%)
tüsistuste arv (%)
vs Platseebo

Tulemused
Amlodipiin
Platseebo
Enalapriil
Riskisuhe (95% CI) P väärtus
Esmane tulemusnäitaja





Kardiovaskulaarsed
110 (16,6)
151 (23,1)
136 (20,2) 0,69 (0,54…0,88)
0,003
kõrvaltoimed
Üksikkomponendid





Koronaarne revaskularisatsioon 78 (11,8)
103 (15,7)
95 (14,1)
0,73 (0,54…0,98)
0,03

Tabel 1.
Oluliste kliiniliste lõpptulemuste esinemissagedus uuringus CAMELOT
Kardiovaskulaarsete

Amlodipiin
N (%)
vs Platseebo

tüsistuste arv (%)

Tulemused
Amlodipiin
Platseebo
Enalapriil
Riskisuhe (95% CI) P väärtus
Hospitaliseerimine stenokardia
51 (7,7)
84 (12,8)
86 (12,8)
0,58 (0,41…0,82)
0,002
tõttu
Mitteletaalne müokardiinfarkt
14 (2,1)
19 (2,9)
11 (1,6)
0,73 (0,37…1,46)
0,37
Insult või TIA
6 (0,9)
12 (1,8)
8 (1,2)
0,50 (0,19…1,32)
0,15
Kardiovaskulaarne surm
5 (0,8)
2 (0,3)
5 (0,7)
2,46 (0,48…12,7)
0,27
Hospitaliseerimine südame
3 (0,5)
5 (0,8)
4 (0,6)
0,59 (0,14…2,47)
0,46
paispuudulikkuse tõttu
Elustamine südameseiskuse
4 (0,6)
1 (0,1)
Teadmata
0,04
tõttu
Uus perifeerne
5 (0,8)
2 (0,3)
8 (1,2)
2,6 (0,50…13,4)
0,24
veresoontehaigus
Lühendid: CI - usaldusvahemik (confidence interval); PCI - perkutaanne koronaarinterventsioon; TIA -transitoorne isheemiline atakk.

Kasutamine südamepuudulikkusega patsientidel
NYHA II...IV klassi kuuluvatel südamepuudulikkusega patsientidel läbiviidud hemodünaamiliste
parameetrite ja füüsilist koormust hõlmavates kontrollitud uuringutes on näidatud, et Norvasc ei
põhjusta füüsilise koormuse taluvuse, vasaku vatsakese väljutusfraktsiooni suuruse ja kliiniliste
sümptomite alusel otsustades patsientide kliinilise seisundi halvenemist.

Platseebokontrolliga PRAISE-uuringus, mille eesmärgiks oli hinnata amlodipiini toimet NYHA
III...IV klassi kuuluvatel südamepuudulikkusega haigetel, kes said samaaegselt raviks digoksiini,
diureetikume ja AKE-inhibiitoreid, selgus, et Norvasc ei suurendanud südamepuudulikkusega
suremuse ega kombineeritud haigestumuse-suremuse riski.

Norvasci kasutamise pikaaegses platseebokontrollitud jätku-uuringus (PRAISE-2) NYHA III ja IV
klassi kuuluvatel südamepuudulikkusega patsientidel, kellel puudusid kliinilised sümptomid või
isheemiatõvele viitava või selle põhihaiguse objektiivsete uuringute leid ning kes said raviks
AKE-inhibiitorite, digitaalise ja diureetikumide stabiilseid annuseid, ei mõjutanud Norvasc üldist
kardiovaskulaarset suremust. Samade patsientide grupis põhjustas Norvasc platseebogrupiga võrreldes
kopsuturse esinemise sagenemist.

Südameinfarkti vältiva ravi kliiniline uuring (ALLHAT)
Uuemate medikamentoosse ravi meetodite võrdlemiseks viidi läbi randomiseeritud topeltpime
haigestumuse-suremuse uuring, mida nimetati südameinfarkti vältimiseks tehtava
hüpertensioonivastase ja lipiide vähendava ravi uuringuks (Antihypertensive and Lipid-Lowering
Treatment to Prevent Heart Attack Trial, ALLHAT): amlodipiini 2,5…10 mg ööpäevas
(kaltsiumikanali blokaator) või lisinopriili 10…40 mg ööpäevas (AKE-inhibiitor) esimese rea ravina
võrreldes tiasiiddiureetikumi kloortalidooniga 12,5…25 mg ööpäevas kerge kuni mõõduka
hüpertensiooni korral.

Kokku randomiseeriti 33 357 hüpertensiooniga patsienti vanuses 55 aastat või üle selle ning neid
jälgiti keskmiselt 4,9 aastat. Patsientidel oli vähemalt üks täiendav koronaartõve (CHD) riskitegur, mis
hõlmas müokardiinfarkti või insulti anamneesis (>6 kuu jooksul enne uuringusse kaasamist) või
tõestust muu aterosklerootilise kardiovaskulaarse haiguse kohta (üldskoor 51,5%), 2. tüüpi diabeeti
(36,1%), HDL-kolesterooli <35 mg/dL (11,6%), elektrokardiogrammi või ehhokardiograafia alusel
diagnoositud vasaku vatsakese hüpertroofiat (20,9%) või suitsetamist käesoleval hetkel (21,9%).

Esmase tulemusnäitaja komponentideks olid letaalne koronaartõbi või mitteletaalne müokardiinfarkt.
Oluline erinevus esmase tulemusnäitaja osas amlodipiini- ja kloortalidoonipõhise ravi vahel puudus:
RR 0,98, 95% usaldusvahemik (0,90...1,07), p=0,65. Teiseste tulemusnäitajate hulka kuuluv

südamepuudulikkuse esinemine (kombineeritud tulemusnäitaja kardiovaskulaarne komponent) oli
oluliselt suurem amlodipiinirühmas võrreldes kloortalidoonirühmaga [10,2% vs. 7,7%, RR 1,38, 95%
usaldusvahemik (1,25…1,52), p<0,001]. Sellele vaatamata puudus oluline erinevus kõigil põhjustel
suremuses amlodipiinil põhineva ravi ja kloortalidoonil põhineva ravi vahel: RR 0,96 95%
usaldusvahemik (0,89…1,02), p=0,20.

Kasutamine lastel (6 eluaastat ja vanemad)
Amlodipiini 2,5 mg ja 5 mg annuse võrdlevas uuringus platseeboga, milles osales valdavalt
sekundaarse hüpertensiooniga 268 last vanuses 6...17 eluaastat, leiti, et mõlemad amlodipiini annused
langetasid süstoolset vererõhku oluliselt enam kui platseebo. Erinevus kahe amlodipiiniannuse vahel ei
olnud statistiliselt oluline.

Amlodipiini pikaaegset mõju laste kasvule, puberteedieale ja üldisele arengule ei ole uuritud. Lapseea
amlodipiinravi pikaaegne tõhusus kardiovaskulaarse haigestumuse ja suremuse vähendamisel
hilisemas täiskasvanueas ei ole tõestatud.

Imendumine, jaotumine ja seondumine plasmavalkudega: Amlodipiin imendub terapeutilistes annustes
pärast suukaudset manustamist hästi ja maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub 6...12 tundi pärast
manustamist. Absoluutne biosaadavus on hinnanguliselt vahemikus 64...80%. Jaotusruumala on
ligikaudu 21 l/kg. In vitro uuringutes on näidatud, et ligikaudu 97,5% ringlevast amlodipiinist on
seotud plasmavalkudega.

Toidu tarvitamine ei mõjuta amlodipiini biosaadavust.

Biotransformatsioon/eritumine
Lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg on 35...50 tundi ning see on kooskõlas ühekordse annustamisega
ööpäevas. Amlodipiin metaboliseeritakse intensiivselt maksas inaktiivseteks metaboliitideks. Uriiniga
eritub 10% amlodipiini muutumatul kujul ning 60% metaboliitidena.

Kasutamine maksakahjustusega patsientidel
Amlodipiini kasutamise kohta maksakahjustusega patsientidel on väga vähe kliinilisi andmeid.
Maksapuudulikkusega patsientidel on amlodipiini kliirens vähenenud, mistõttu poolväärtusaeg
pikeneb ja AUC suureneb ligikaudu 40...60%.

Kasutamine eakatel
Amlodipiini maksimaalse plasmakontsentratsiooni saavutamise aeg on nii eakatel kui noorematel
patsientidel sarnane. Eakatel patsientidel võib hakata kliirens vähenema, mistõttu võib suureneda AUC
ja poolväärtusaeg. Südamepuudulikkusega patsientidel erinevates uuritud vanusegruppides olid AUC
ja eliminatsiooni poolväärtusaja tõusu tulemused vastavuses oodatuga.

Kasutamine lastel
74-l hüpertensiivsel lapsel vanuses 1…17 aastat (34 patsienti vanuses 6...12 eluaastat ja 28 patsienti
vanuses 13...17 eluaastat) viidi läbi populatsiooni farmakokineetiline uuring amlodipiini annustega
vahemikus 1,25 mg kuni 20 mg üks või kaks korda ööpäevas. Lastel vanuses 6...12 eluaastat ja
noorukitel vanuses 13...17 eluaastat oli ravimi kliirens suukaudse manustamise järel vastavalt 22,5 l/h
ja 27,4 l/h poistel ning vastavalt 16,4 l/h ja 21,3 l/h tüdrukutel. Eri indiviidide vahel täheldati ravimi
ekspositsiooni osas suuri erinevusi. Andmed alla 6-aastaste laste kohta on piiratud.

Reproduktiivtoksikoloogia
Rottide ja hiirtega läbiviidud reproduktiivsusuuringutes ilmnesid inimestele soovitatavast
maksimumannusest ligikaudu 50 korda suuremate annuste juures (mg/kg skaalal) poegimise
edasilükkumine, sünnitegevuse pikenemine ja järglaste elulemuse vähenemine.


Toime fertiilsusele
Rottidel, keda raviti amlodipiiniga (isaseid 64 päeva ja emaseid 14 päeva enne paaritamist) annustes
kuni 10 mg/kg ööpäevas (8-kordne* maksimaalne inimesele soovitatav annus 10 mg,
arvestades mg/m2 kohta), kahjulikku toimet viljakusele ei täheldatud. Teises rottidega tehtud uuringus,
mille käigus raviti isaseid rotte 30 päeva amlodipiinbesilaadiga annuses, mis on mg/kg alusel
võrreldav inimestel kasutatava annusega, vähenes plasma folliikuleid stimuleeriva hormooni ja
testosterooni sisaldus, samuti sperma tihedus, valminud spermatiidide ning Sertoli rakkude arv.

Kartsinogenees, mutagenees
Kahe aasta vältel amlodipiiniga (kalkuleeritud kontsentratsioonid vastavad päevaannustele 0,5; 1,25 ja
2,5 mg/kg/päevas) ravitud hiirtel ja rottidel ei ilmnenud mingisuguseid kartsinogeensuse tunnuseid.
Suurim annus (mg/m2 alusel hiirtel ligilähedane maksimaalsele lubatavale kliinilisele annusele 10 mg;
rottidel kaks korda kõrgem*) oli sarnane hiirte, kuid mitte rottide poolt talutud suurima annusega.

Mutageensusuuringud ei viidanud mingisugustele ravimist tingitud toimetele ei geeni ega kromosoomi
tasemel.

* Lähtub patsiendi kehakaalust 50 kg.

Mikrokristalliline tselluloos,
Veevaba kaltsiumvesinikfosfaat,
Naatriumtärklisglükolaat (tüüp A),
Magneesiumstearaat.

Ei kohaldata.

.

4 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 25°C.

5 mg tabletid
PVC-PVDC/Alumiiniumfoolium blistrid, sisaldades 4, 10, 14, 20, 28, 30, 50, 60, 98, 100, 300,
500 tabletti pakendis.
PVC-PVDC/Alumiiniumfoolium blistrid kalenderpakis, sisaldades 28 ja 98 tabletti.
PVC-PVDC/Alumiiniumfoolium blisterribad, sisaldades 50 x 1 ja 500 x 1 tabletti.

10 mg tabletid
PVC-PVDC/Alumiiniumfoolium blistrid, sisaldades 4, 10, 14, 20, 28, 30, 50, 60, 90, 98, 100, 300,
500 tabletti pakendis.
PVC-PVDC/Alumiiniumfoolium blistrid kalenderpakis, sisaldades 28 ja 98 tabletti.
PVC-PVDC/Alumiiniumfoolium blisterribad, sisaldades 50 x 1 ja 500 x 1 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.