NAKLOFEN

Valu. Reumaatilised haigused.

Tugeva valu vaigistamiseks manustada 1 ampull (3 ml) süstelahust intramuskulaarselt tuharalihasesse
üks või kaks korda ööpäevas.
Niipea kui võimalik, tuleks ravi jätkata teiste ravimvormidega.

Neerukoolikutega patsientidele võib teise süsti teha 30-minutilise intervalli järel.

Lapsed
Naklofen süstelahust ei kasutata alla 18-aastastel noorukitel ja lastel.

Naklofen süstelahust ja teisi ravimeid ei soovitata samas süstlas segada ega manustada.

Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese ajooksul, mis sümptomite kontrollimiseks vajalik.(vt lõik 4.4 ).

- Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

- Sarnaselt kõikidele mittesteroidsetele põletikuvastastele ainetele (MSPVA) on diklofenak
vastunäidustatud patsientidele, kellel atsetüülsalitsüülhape või teised MSPVA-d kutsuvad esile
astma, urtikaaria või ägeda nohu hooge.
- Äge mao või soolte haavand, verejooks või perforatsioon.
- Anamneesis varasema MSPVA-de kasutamisega seotud seedetrakti verejooks või perforatsioon.
Äge või anamneesis korduv seedetrakti haavand/verejooks (kaks või enam kindlat
haavandumise või verejooksu juhtu).
- Diagnoositud kongestiivne südamepuudulikkus (NYHA II-IV klass), südame isheemiatõbi,
perifeersete arterite haigus ja/või tserebrovaskulaarne haigus.
- Tserebrovaskulaarne või muu aktiivne verejooks, suure verejooksuohuga operatsioonid.
- Ebaselged verepildi muutused ja verehüübimishäired.
- Anamneesis hemorraagiline diatees.
- Samaaegne antikoagulantide (nt hepariini) kasutamine.
- Raske maksa- või,neerupuudulikkus (vt lõik 4.4).
- Hüpovoleemia, dehüdratsioon.
- Alla 15-aastased noorukid ja lapsed.
- Raseduse viimane trimester (vt lõik 4.6).

Üldised
Kõrvaltoimeid saab vähendada kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja
jooksul, mis sümptomite kontrollimiseks vajalik (vt lõik 4.2, ja allpool Seedetrakti riskid ja
Kardiovaskulaarsed riskid).

Peab vältima samaaegset kasutamist teiste süsteemsete MSPVA-dega, k.a selektiivsed
tsüklooksügenaas-2 inhibiitoritega, sest puuduvad mistahes tõendid sünergistliku kasu kohta ja on oht
kõrvaltoimete tugevnemiseks.

Eakate patsientide ravimisel peab olema ettevaatlik. Nõrgestatud või väikese kehakaaluga eakatel
patsientidel on eriti soovitatav kasutada väikseimat toimivat annust.

Sarnaselt teiste MSPVA-dega, võivad ka diklofenaki esmakordsel kasutamisel harva tekkida
allergilised, sealhulgas anafülaktilised/anafülaktoidsed reaktsioonid.

Sarnaselt teiste MSPVA-dega, võib ka diklofenak oma farmakodünaamiliste omaduste tõttu varjata
infektsioonisümptomeid ja -nähte.

Süstelahuse abiaine naatriummetabisulfit võib üksikjuhtudel põhjustada rasket
ülitundlikkusreaktsiooni või bronhospasmi.

Diklofenak süstelahust ei tohi kasutada enneaegsetel imikutel või vastsündinutel. Süstelahuses
sisalduv bensüülalkohol võib põhjustada toksilisi ja anafülaktilisi reaktsioone imikutel ja kuni 3-
aastastel lastel.

Toimed seedetraktile
Kõikide MSPVA-de, k.a diklofenaki puhul on teatatud seedetrakti verejooksust, haavandumisest või
perforatsioonist, mis võivad olla fataalsed ja tekkida mistahes ajal ravi vältel koos hoiatavate
sümptomitega või ilma, sõltumata tõsiste seedetrakti haigusjuhtude varasemast esinemisest. Eakatel on
tüsistused üldiselt raskemad. Kui ravi ajal diklofenakiga tekib seedetrakti verejooks või haavand, tuleb
ravi katkestada.

Kõikide MSPVA-de, k.a diklofenaki puhul on vajalik hoolikas meditsiiniline järelvalve ja eriti
ettevaatlik peab olema diklofenaki määramisel patsientidele, kellel on seedetrakti häirele viitavad
sümptomid või viited varasemale mao- või soolehaavandile, verejooksule või perforatsioonile (vt lõik
4.8). Seedetrakti verejooksu risk on suurem MSPVA-de annuse suurendamisel ja haavandi

anamneesiga patsientidel, eriti kui haavand on tüsistunud verejooksu või perforatsiooniga. MSPVA-de
kõrvaltoimete, eriti surmaga lõppeda võivate seedetrakti verejooksu ja perforatsiooni
esienemissagedus on eakatel kõrgem.

Gastrointestinaalse toksilisuse ohu vähendamiseks eakatel ja haavandi anamneesiga patsientidel, eriti
kui see tüsistus verejooksu või perforatsiooniga, tuleb ravi alustada ja jätkata väikseima toimiva
annusega.

Eelkirjeldatud patsientidel tuleb kaaluda kombineeritud ravi magu kaitsvate ainetega (nt
prootonpumba inhibiitorite või misoprostooliga), samuti neil patsientidel, kes vajavad samaaegset ravi
atsetüülsalitsüülhappega (ASA) väikses annuses või teiste ravimitega, mis tõenäoliselt suurendavad
ohtu seedetraktile.

Gastrointestinaalse toksilisuse anamneesiga patsiendid, eriti eakad, peavad teatama mistahes
ebatavalisest seedetrakti sümptomist (eriti seedetrakti verejooksust). Ettevaatus on soovitatav
patsientide puhul, kes kasutavad samaaegselt seedetrakti haavandi ja verejooksu ohtu suurendavaid
ravimeid, nt süsteemseid kortikosteroide, antikoagulante, trombotsüütide agregatsiooni inhibiitoreid
või selektiivseid serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid (vt lõik 4.5).

Haavandilise koliidi või Crohn’i tõvega patsientide ravimisel peab samuti olema ettevaatlik ja
rakendama hoolikat meditsiinilist järelvalvet, sest soolepõletik võib ägeneda (vt lõik 4.8).

Toimed maksale
Kahjustatud maksafunktsiooniga patsientidele diklofenaki määramisel on vajalik hoolikas jälgimine,
sest nende seisund võib halveneda.

Sarnaselt teiste MSPVA-dega võib diklofenak põhjustada maksaensüümide aktiivsuse tõusu.
Pikaajalise ravi korral diklofenakiga on soovitatav regulaarselt kontrollida maksatalitlust. Diklofenaki
manustamine tuleks lõpetada kauakestva või süveneva maksatalitluse häire korral, kui ilmnevad
maksahaiguse kliinilised sümptomid või muud nähud (nt eosinofiilia, nahalööve jne). Diklofenaki
kasutamisel võib tekkida hepatiit ilma prodromaalsete sümptomiteta.

Maksaporfüüriaga patsientide ravis diklofenakiga peab olema ettevaatlik, sest ravim võib vallandada
haigushoo.

Toimed neerudele
MSPVA-de, k.a diklofenakiga seoses on teatatud vedelikupeetuse ja tursete tekkest, mistõttu peab
olema eriti ettevaatlik südame- või neerutalitluse häiretega patsientidega, hüpertensiooniga
patsientidega, eakatega, samaaegse ravi korral diureetikumide või teiste neerutalitlust oluliselt
mõjutada võivate ravimitega, mistahes põhjusel tekkinud dehüdratsiooniga patsientide puhul ja
suuremate kirurgiliste operatsioonide eel või järel (vt. lõik 4.3). Kui diklofenakki kasutatakse
niisugustel juhtudel, on soovitatav ettevaatusabinõuna kontrollida neerutalitlust. Kui ravi lõpetatakse,
taastub tavaliselt ravieelne seisund.

Toime nahale
MSPVA-de kasutamisel on väga harva teatatud tõsistest, mõnikord surmaga lõppenud
nahareaktsioonidest, k.a eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline
epidermaalne nekrolüüs (vt lõik 4.8). Suurim oht nahareaktsioonide tekkeks on ravi alguses; enamikul
juhtudest tekib reaktsioon esimesel ravikuul. Diklofenaki manustamine tuleb katkestada kohe, kui
ilmneb nahalööve, limaskesta kahjustused või mistahes muu ülitundlikkusnäht.

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed riskid
Hoolikas jälgimine ja nõustamine on vajalikud patsientide puhul, kellel on anamneesis MSPVA-de
kasutamisega seotud hüpertensioon ja/või kerge südame paispuudulikkus vedeliku retentsiooni ja
tursetega.
Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed viitavad sellele, et diklofenaki kasutamine, eriti

suurtes annustes (150 mg päevas) ja pika-ajaliselt on seotud arteriaalse tromboosi juhtude (nt
müokardiinfarkt ja insult) kõrgenenud riskiga.
Oluliste kardiovaskulaarsete haiguste riskifaktoritega (sh hüpertensioon, hüperlipideemia, suhkurtõbi,
suitsetamine) patsientidel tuleks diklofenaki kasutamist hoolikalt kaaluda.
Diklofenaki kardivaskulaarsed riskid võivad suureneda annuse ja ravi kestuse suurenemisega, seetõttu
tuleks kasutada lühimat võimalikku ravikuuri ja väikseimat efektiivset päevast annust. Patsientidel
tuleb perioodiliselt hinnata sümptomite leevendumist ja ravivastust.

Hematoloogilised toimed
Sarnaselt teiste MSPVA-dega on diklofenaki pikaajalisel kasutamisel soovitatav jälgida vererakkude
arvu.

Sarnaselt teiste MSPVA-dega võib diklofenak ajutiselt pärssida trombotsüütide agregatsiooni.
Hüübimishäirega patsiente tuleb tähelepanelikult jälgida.

Olemasolev astma
Patsientidel, kellel on astma, hooajaline allergiline nohu, ninalimaskesta turse (nt ninapolüübid),
krooniline obstruktiivne kopsuhaigus või hingamisteede kroonilised infektsioonid (eriti allergilise
nohu sarnaste sümptomitega), esineb MSPVA-de suhtes reaktsioone sagedamini kui teistel
patsientidel. Selliste reaktsioonide hulka kuuluvad astma ägenemine (nn analgeetikumide talumatus/
analgeetikumastma), Quincke ödeem või urtikaaria. Seepärast on nende patsientide puhul vajalikud
erilised ettevaatusabinõud (valmisolek erakorraliseks abiks). Sama kehtib ka patsientide kohta, kes on
allergilised teiste toimeainete suhtes, nt on neil varem tekkinud nahareaktsioone, sügelust või
urtikaariat.

Oluline teave abiainete kohta:
3 ml Naklofen süstelahust (1 ampull) sisaldab 120 mg bensüülalkoholi. Bensüülalkohol on
vastunäidustatud vastsündinutele ja enneaegsetele lastele. See võib tekitada toksilisi ja anafülaktilisi
raktsioone imikutel ja alla 3-aastastel lastel.
Metabisulfitid võivad harva põhjustada ülitundlikkusreaktsioone, sealhulgas anafülaktilisi nähte ja
bronhospasmi.
See ravimpreparaat sisaldab vähem kui 1 mmol naatriumi (23 mg) annuse kohta, st põhimõtteliselt
"naatriumi vaba".

Alljärgnevalt kirjeldatud koostoimeid on täheldatud diklofenaki gastroresistentsete tablettide ja/või
teiste ravimvormidega.

Liitium: Samaaegsel manustamisel võib diklofenak suurendada liitiumi kontsentratsiooni
vereplasmas. Soovitatav on jälgida vereseerumi liitiumisisaldust.

Digoksiin: Samaaegsel manustamisel võib diklofenak suurendada digoksiini kontsentratsiooni
vereplasmas. Soovitatav on jälgida vereseerumi digoksiinisisaldust.

Diureetikumid ja antihüpertensiivsed ravimid: Sarnaselt teiste MSPVA-dega võib diklofenak
samaaegsel manustamisel pärssida diureetikumide või antihüpertensiivsete ravimite (nt beeta-
adrenoblokaatorid, angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid) toimet. Seepärast peab
nimetatud ravimite samaaegsel manustamisel olema ettevaatlik ning perioodiliselt kontrollima
patsientide vererõhku, eriti eakatel patsientidel. Patsiendid peavad olema adekvaatselt hüdreeritud ning
tuleb kaaluda neerutalitluse jälgimist pärast samaegse ravi alustamist ning perioodiliselt ravi jooksul,
eriti diureetikumide ja AKE-inhibiitorite korral nefrotoksilisuse ohu suurenemise tõttu. Samaaegne
kaaliumi säästvate ravimite kasutamine võib põhjustada kaaliumisisalduse suurenemist, mida tuleb
seetõttu sageli kontrollida (vt lõik 4.4).

Teised MSPVA-d ja glükokortikosteroidid: Samaaegne ravi diklofenaki või teiste süsteemsete

MSPVA-de ja kortikosteroididega võib suurendada seedetrakti kõrvaltoimete esinemissagedust (vt
lõik 4.4).

Antikoagulandid ja trombotsüütide agregatsiooni pärssivad ravimid: Soovitatav on ettevaatus,
sest samaaegne manustamine võib suurendada verejooksu ohtu (vt lõik 4.4). Kuigi kliiniliste uuringute
põhjal ei mõjuta diklofenak antikoagulantide toimet, on diklofenaki ja antikoagulantidega samaaegselt
ravitud patsientidel üksikjuhtudel teatatud verejooksu suurenenud tekkeriskist. Seetõttu on neid
patsiente soovitatav hoolikalt jälgida.

Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d): Süsteemsete MSPVA-de, sh
diklofenaki ja SSRI-de samaaegne manustamine võib suurendada seedetrakti verejooksu tekkeriski (vt
lõik 4.4).

Diabeediravimid: Kliiniliste uuringute põhjal võib diklofenakki manustada samaaegselt suukaudsete
diabeediravimitega ja see ei mõjuta kummagi ravimi kliinilist toimet. Siiski on üksikjuhtudel
kirjeldatud hüpo- ja hüperglükeemilist toimet, mistõttu tuli kohandada diabeediravimite annuseid ravi
ajal diklofenakiga. Samaagse ravi korral on ettevaatusabinõuna soovitatav kontrollida vere
glükoosisisaldust.

Metotreksaat: Diklofenak võib pärssida metotreksaadi tubulaarset kliirensit neerudes, mistõttu
metotreksaadi kontsentratsioon veres võib tõusta. Ettevaatus on vajalik, kui MSPVA-d, sh
diklofenakki on manustatud vähem kui 24 tundi enne või pärast metotreksaadi manustamist, sest
metotreksaadi kontsentratsioon veres võib tõusta ja toksilisus suureneda.

Tsüklosporiin: Sarnaselt teiste MSPVA-dega mõjutab diklofenak renaalseid prostaglandiine ja võib
seetõttu suurendada tsüklosporiini nefrotoksilisust. Diklofenaki annus patsientidel, kes saavad
samaaegselt ravi tsüklosporiiniga, peab olema väiksem.

Antibakteriaalsed kinoloonid: Üksikjuhtudena on kirjeldatud krambihoogude teket, mis võisid olla
tingitud kinoloonide ja MSPVA-de samaaegsest kasutamisest.

Fenütoiin: Samaaegsel ravil fenütoiini ja diklofenakiga on soovitatav kontrollida vereplasma
fenütoiinisisaldust, sest fenütoiini süsteemne saadavus tõenäoliselt suureneb.

Kolestipool ja kolestüramiin: Need ravimid võivad aeglustada või vähendada diklofenaki
imendumist. Seetõttu soovitatakse diklofenakki manustada vähemalt üks tund enne või 4…6 tundi
pärast kolestipooli ja kolestüramiini manustamist.

Tugevatoimelised CYP2C9 inhibiitorid: Soovitatav on ettevaatus, kui diklofenakki määratakse
samaaegselt tugevatoimeliste CYP2C9 inhibiitoritega (nt sulfiinpürasoon ja vorikonasool), mis võivad
põhjustada diklofenaki maksimaalse kontsentratsiooni ja süsteemse saadavuse olulist suurenemist
metabolismi pärssimise tõttu.

Rasedus
Prostaglandiinide sünteesi pärssimine võib negatiivselt mõjutada rasedust ja/või embrüo/loote arengut.
Epidemioloogiliste uuringute andmed näitavad, et prostaglandiinide sünteesi inhibiitorite kasutamine
raseduse varases perioodis suurendab raseduse katkemise, südame väärarendite ja gastroskiisi
tekkeohtu. Südame-veresoonkonna väärarendite absoluutne risk suurenes ligikaudu tasemelt alla 1%
tasemele1,5%.

Arvatavasti on nimetatud risk sõltuvuses annusest ja ravi kestusest. Loomadel on prostaglandiinide
sünteesi inhibiitorite manustamise tulemuseks implantatsioonieelse ja -järgse lootekao ning embrüo-
loote suremuse tõus.


Lisaks on prostaglandiini sünteesi inhibiitorite manustamisel loomadele tiinuse organogeneesi
perioodis täheldatud erinevate väärarendite sh kardiovaskulaarsete tekkesageduse tõusu. Raseduse
esimeses ja teises trimestris ei ole Naklofen süstelahuse manustamine lubatud, välja arvatud juhtudel,
kui selline vajadus on selgelt põhjendatud. Naklofen süstelahuse manustamisel rasestuda soovivale
naisele või raseduse esimesel ja teisel trimestril peab ravimi annus olema võimalikult väike ja ravi
kestus võimalikult lühike.

Raseduse kolmandas trimestris võivad kõik prostaglandiini sünteesi inhibiitorid põhjustada lootele:
- kardiopulmonaalset toksilisust (arterioosjuha enneaegne sulgumine ja pulmonaalhüpertensioon);
- neerufunktsiooni
häiret,
mis
võib
progresseeruda
neerupuudulikkuseks
koos
oligohüdramnioniga;

emale ja vastsündinule raseduse lõpus:
- veritsusaja võimalikku pikenemist, agregatsioonivastast toimet, mis võib avalduda juba väga
väikeste annuste korral;
- emakakontraktsioonide vähenemist, mille tulemuseks on sünnitustegevuse hilinemine või
ajaline pikenemine.

Seetõttu on Naklofen süstelahus raseduse kolmandas trimestris vastunäidustatud.

Imetamine
Sarnaselt teiste MSPVA-dega eritub diklofenak vähesel määral rinnapiima. Kõrvaltoimete tekke
vältimiseks vastsündinul ei tohi imetamisperioodil diklofenakki manustada.

Fertiilsus
Sarnaselt teiste MSPVA-dega võib diklofenak kahjustada naise viljakust ning seda ei soovitata
naistele, kes soovivad rasestuda. Naistel, kellel on probleeme rasestumisega või kellele tehakse
viljatusuuringuid, tuleks kaaluda ravi katkestamist diklofenakiga.

Patsiendid, kellel tekivad nägemishäired, pööritustunne, vertiigo, unisus või muud kesknärvisüsteemi
häired, ei tohi juhtida autot ega käsitseda masinaid.

Kõrvaltoimed on esitatud kokkuleppelise sagedusjaotuse alusel rühmadena,sageduse vähenemise
järjekorras: väga sage (>1/10), sage (>1/100 <1/10), aeg-ajalt (>1/1000 <1/100), harv (>1/10000
<1/1000), väga harv (<1/10000)), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Lühi- ja pikaajalisel kasutamisel on teatatud järgnevatest kõrvaltoimetest.


Sage
Harv
Väga harv
Teadmata
Vere ja


Trombotsütopeenia,

lümfisüsteemi
leukopeenia, aneemia
häired
(sh hemolüütiline ja
aplastiline aneemia),
agranulotsütoos.
Immuunsüstee
Ülitundlikkus,
Angioneurootiline

mi häired
anafülaktilised ja ödeem (sh näoturse),
anafülaktoidsed
sügelus, urtikaaria.
reaktsioonid (sh
angioödeem,
hüpotensioon ja
šokk).


Psühhiaatrilise

Desorientatsioon,

d häired
depressioon, unetus,
hirmuunenäod,
ärritatavus,
psühhootilised häired.
Närvisüsteemi Peavalu,
Unisus, väsimus.
Paresteesia,
Segasus,
häired
pööritustunne.

mäluhäired, krambid, hallutsinatsioonid,

ärevus, treemor,
ebamugavustunne.
aseptiline meningiit,
maitsetundlikkuse
häired,
tserebrovaskulaarne
tüsistus.

Silma


Nägemishäired,

kahjustused
ähmane nägemine,
kahelinägemine.
Kõrva ja
Vertiigo.

Tinnitus,

labürindikahjus
kuulmiskahjustus.
tused
Südame häired
Vedelikupeetus ja Palpitatsioonid, valu

tursed
rindkeres,südamepuud

ulikkus,
müokardiinfarkt.
Vaskulaarsed


Hüpertensioon,

häired
hüpotensioon,
vaskuliit.
Respiratoorsed
Astma (sh
Pneumoniit.

, rindkere ja
düspnoe).
mediastiinumi

häired
Seedetrakti
Iiveldus,
Gastriit,
Koliit (sh

häired
oksendamine,
seedetrakti
hemorraagiline koliit
düspepsia,
verejooks,
ning haavandilise
kõhuvalu,
veriokse, veriroe, koliidi või Crohni tõve
kõhupuhitus,
verine
ägenemine),
anoreksia.
kõhulahtisus,
kõhukinnisus,

seedetrakti
stomatiit (sh
haavand veritsuse, haavandiline
perforatsiooniga
stomatiit), glossiit,
või ilma.
söögitoru kahjustus,

membraanitaolised
soolestriktuurid,
pankreatiit.
Maksa ja
Transaminaasid Kollatõbi,
Fulminantne hepatiit,
sapiteede
e aktiivsuse
asümptomaatiline maksanekroos,
häired
tõus.
hepatiit, äge
maksapuudulikkus.

hepatiit,
krooniline
aktiivne hepatiit

kolestaas

Naha ja
Nahalööve.
Urtikaaria.
Bulloosne lööve,

nahaaluskoe


ekseem, erüteem,
kahjustused
multiformne erüteem,
Stevens-Johnson’i
sündroom, epidermise
nekrolüüs (Lyell’i
sündroom),
eksfoliatiivne
dermatiit, juuste
väljalangemine,
valgustundlikkus
reaktsioon, purpur,
allergiline purpur,
sügelus.
Neerude ja


Äge

kuseteede
neerupuudulikkus,
häired
hematuuria,
proteinuuria,
nefrootiline sündroom,
interstitsiaalne nefriit,
neerude
papillinekroos.

Kliinilised uuringud ja epidemiloogilised andmed viitavad sellele, et diklofenaki kasutamine, eriti
suurtes annustes (150 mg päevas) ja pika-ajaliselt on seotud vähese kõrgenenud riskiga arteriaalse
tromboosi juhtude (nt müokardiinfarkt või insult) (vt lõik 4.3 ja 4.4 ).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Sümptomid
Diklofenaki üleannustamisel tüüpiline kliiniline pilt puudub. Üleannustamisel võivad tekkida
järgmised sümptomid: oksendamine, seedetrakti verejooks, kõhulahtisus, pööritustunne, tinnitus või
krambid. Raske mürgistuse korral võivad tekkida äge neerupuudulikkus ja maksakahjustus.

Ravi
MSPVA-dest, sh diklofenakist tingitud ägeda mürgistuse ravi on üldiselt toetav ja sümptomaatiline.
Tüsistuste nagu hüpotensiooni, neerupuudulikkuse, krampide, seedetrakti häirete ja hingamise
pärssimise ravi on toetav ja sümptomaatiline.
Forsseeritud diureesist, dialüüsist või hemosorptsioonist on eeldatavasti vähe abi MSPVA-de, sh
diklofenaki elimineerimiseks nende suure valkudega seonduvuse ja ulatusliku metabolismi tõttu.
Potensiaalselt ohtliku annuse manustamisel manustada aktiivsütt ja eluohtliku annuse manustamisel
maosisu eemaldamine (nt oksendamine, maoloputus).

Farmakoterapeutiline rühm: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained, ATC-kood: M01AB05.

Diklofenak on mittesteroidne põletikuvastane ravim, millel on valuvaigistav, põletikuvastane ja
palavikku alandav toime. Ta inhibeerib ensüüm tsüklooksügenaasi aktiivsust ja sellest tulenevalt
prostaglandiinide sünteesi. On leitud, et diklofenaki-ravi ajal alaneb prostaglandiinide kontsentratsioon
uriinis, mao limaskestas ning sünoviaalõõne vedelikus.
Diklofenakki kasutatakse reumaatiliste haiguste ja valu erinevate vormide ravis.

Jaotumine
Diklofenak saavutab lihasesse manustamisel maksimaalse kontsentratsiooni vereseerumis poole tunni
jooksul. 99% diklofenakist seondub vereplasma valkudega, peamiselt albumiiniga.
Diklofenak tungib kergesti sünoviaalvedelikku, kus ta saavutab taseme, mis moodustab 60…70%
ravimi kontsentratsioonist vereseerumis. 3…6 tundi pärast manustamist on ravimi ja tema
metaboliitide kontsentratsioonid sünoviaalvedelikus suuremad kui vereseerumis. Diklofenak eritub
sünoviaalvedelikust aeglasemalt kui vereseerumist.

Biotransformatsioon ja eritumine
Diklofenaki bioloogiline eliminatsiooni poolväärtusaeg on 1…2 tundi. Kerge neeru- või
maksapuudulikkuse korral jääb see muutumatuks.
Praktiliselt kogu manustatud diklofenaki kogus metaboliseerub maksas, peamiselt hüdroksüleerimis-ja metoksüleerimisreaktsioonide tulemusel. Ligikaudu 70% diklofenakist eritub farmakoloogiliselt
inaktiivsete metaboliitidena uriiniga. Vaid 1% ravimist eritub metaboliseerumata kujul. Ülejäänud
metaboliidid erituvad sapi ja väljaheitega.
Eakatel patsientidel ei esine diklofenaki imendumises, jaotumises, metabolismis ja eritumises
märkimisväärseid muutusi.

Ägeda toksilisuse uuringute andmetel on diklofenaknaatrium suukaudsel, intraperitoneaalsel,
intravenoossel või subkutaansel manustamisel katseloomadele suhteliselt toksiline. DL väärtused
50
olid enamikul katseloomaliikidel alla 500 mg/kg: hiirtel 116...530 mg/kg, rottidel 52...240 mg/kg,
küülikutel >100...157 mg/kg ning koertel 42...59 mg/kg. Ahvidel oli DL väärtus 3200 mg/kg. Rotid
50
ja koerad näivad olevat teiste katseloomaliikidega võrreldes diklofenaki toksilisuse suhtes suurema
tundlikkusega.
Diklofenaknaatriumi pikaajalisel suukaudsel manustamisel annustes kuni 16 mg/kg ööpäevas ilmnesid
rottidel toksilised kahjustused seedetraktis ja maksas. Vastupidiselt nendele andmetele täheldati
reesusahvidel seedetrakti kahjustusi ainult kõige suuremate manustatud annuste korral, st loomadel,
kes said 6 kuu jooksul ravimit annuses 75 mg/kg ööpäevas. Toksilise toime erinevused erinevatel
loomaliikidel näivad olevat tingitud ravimi erinevatest metaboolsetest radadest eri katseloomaliikidel.
Siinkohal peaks ära märkima, et diklofenaki metabolismirajad inimestel ja reesusahvidel on sarnased.
Reproduktiivsusuuringutes ei ilmnenud ravimil teratogeenset toimet hiirtele, rottidele ega ka
küülikutele, kuid annustes kuni 20 mg/kg ööpäevas võib ravim avaldada toksilisi toimeid nii
emasloomadele kui loodetele. Diklofenaki prostaglandiinide sünteesi pärssiv toime võib põhjustada
gestatsiooniaja pikenemist.
Diklofenakil ei ole täheldatud mutageenseid ega kartsinogeenseid toimeid.
In vitro ja in vivo uuringutes näidati, et ravim võib indutseerida valgustundlikkust.

Bensüülalkohol
Propüleenglükool (E1520)

Naatriummetabisulfit (E223)
Naatriumhüdroksiid (E2524)
Süstevesi

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega samas süstlas.

5 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 25 °C.

Ampull: 5 ampulli 3 ml süstelahusega pappkarbis.

Erinõuded puuduvad.