MELOXISTAD

- Osteoartroosi ägenemiste lühiajaline sümptomaatiline ravi.
- Anküloseeriva spondüliidi või reumatoidartriidi pikaajaline sümptomaatiline ravi.

Suukaudseks kasutamiseks

7,5 mg tabletid:
- Osteoartroosi ägenemised: 7,5 mg ööpäevas (üks 7,5 mg tablett). Ravitulemuse puudumisel
võib vajadusel annust suurendada kuni 15 mg ööpäevas (kaks 7,5 mg tabletti).
- Reumatoidartriit, anküloseeriv spondüliit: 15 mg ööpäevas (kaks 7,5 mg tabletti).
(Vt ka Eripopulatsioonid).
Ravitulemusest lähtuvalt võib annust vähendada kuni 7,5 mg ööpäevas (üks 7,5 mg tablett).

15 mg tabletid:
- Osteoartroosi ägenemised: 7,5 mg ööpäevas (pool 15 mg tabletti). Ravitulemuse puudumisel
võib vajadusel annust suurendada kuni 15 mg ööpäevas (üks 15 mg tablett).
- Reumatoidartriit, anküloseeriv spondüliit: 15 mg ööpäevas (üks 15 mg tablett).
(Vt ka Eripopulatsioonid).
Ravitulemusest lähtuvalt võib annust vähendada kuni 7,5 mg ööpäevas (pool 15 mg tabletti).

ÄRGE ÜLETAGE ANNUST 15 MG ÖÖPÄEVAS.

Ööpäevane koguannus tuleb manustada ühe üksikannusena söögi ajal, juues peale vett või muud jooki.

Kõrvaltoimeid saab vähendada kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese ajooksul (vt lõik 4.4).

Regulaarselt tuleb üle hinnata patsiendi sümptomite leevendamise vajadust ja ravivastust, eriti
osteoartriidiga patsientidel.

Eripopulatsioonid

Eakad patsiendid ning kõrvaltoimetest enim ohustatud patsiendid (vt lõik 5.2)
Soovituslik annus reumatoidartriidi ja anküloseeriva spondüliidi pikaajaliseks raviks eakatel on 7,5 mg
ööpäevas. Kõrvaltoimetest enim ohustatud patsiendid peavad alustama ravi annusega 7,5 mg ööpäevas
(vt lõik 4.4)

Neerukahjustus (vt lõik 5.2)
Dialüüsravi saavatel raske neerupuudulikkusega patsientidel ei tohi annus ületada 7,5 mg ööpäevas.
Kerge või keskmise neerukahjustusega patsientidel ei ole vaja annust vähendada (st patsientidel
kreatiniini kliirensiga üle 25 ml/min). (Dialüüsravi mittesaavate raske neerupuudulikkusega
patsientide kohta vt lõik 4.3).

Maksakahjustus (vt lõik 5.2)
Kerge või keskmise maksakahjustusega patsientidel ei ole vaja annust vähendada. (Raske
maksafunktsiooni kahjustusega patsientide kohta vt lõik 4.3.)

Lapsed
Meloxistad 7,5 mg/15 mg ei tohi kasutada alla 16-aastastel lastel.

See ravim on vastunäidustatud järgmistes olukordades:
- raseduse kolmas trimester (vt lõik 4.6);
- alla 16-aastased lapsed ja noorukid;
- ülitundlikkus meloksikaami või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes või ülitundlikkus
sarnase toimega ravimite, nt MSPVA-de, ASA (atsetüülsalitsüülhape) suhtes. Meloksikaami ei
tohi ordineerida patsientidele, kellel on pärast ASA või teiste MSPVA-de manustamist esinenud
astma sümptomeid, ninapolüüpe, angioneurootilist turset või urtikaariat;
- anamneesis eelneva MSPVA-raviga seotud seedetrakti verejooks või perforatsioon;
- aktiivne või anamneesis retsidiveeruv peptiline haavand või verejooks (kaks või enam selgelt
väljendunud tõestatud haavandumise või verejooksu episoodi);
- raske maksafunktsiooni kahjustus;
- dialüüsravita raske neerupuudulikkus;
- verejooks seedeelunditest, anamneesis tserebrovaskulaarne verejooks või muud veritsushäired;
- raske südamepuudulikkus.

Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja
jooksul, mis sümptomite kontrollimiseks vajalik (vt lõik 4.2, ja allpool seedetrakti ja
kardiovaskulaarsed riskid).

Ebapiisava ravitoime korral ei tohi maksimaalset soovituslikku ööpäevast annust ületada, samuti ei
tohi täiendavat MSPVA-d ravile lisada, kuna see võib suurendada toksilisust, kusjuures terapeutiline
kasu ei ole tõestatud. Tuleb vältida meloksikaami samaaegset kasutamist teiste MSPVA-dega, sh
selektiivsete tsüklooksügenaas-2 inhibiitoritega.

Meloksikaami toime avaldub aeglaselt, mida tuleb arvesse võtta juhul, kui valust on vaja kiiresti
vabaneda.

Kui olukord mitme päeva pärast ei parane, tuleb ravi kliinilist kasu uuesti hinnata.

Anamneesis tuleb erilist tähelepanu pöörata igasugustele vihjetele ösofagiidile, gastriidile ja/või
peptilistele haavanditele, kindlustamaks nende täieliku väljaravimise enne meloksikaam-ravi algust.
Tuleb arvestada, et seda tüüpi anamneesiga patsientidel võib meloksikaam-ravi ajal tekkida retsidiiv.

Seedetrakti toimed
Kõigi MSPVA-dega on ravi suvalises faasis täheldatud seedetrakti verejooksu, haavandeid või
perforatsiooni, mis võivad lõppeda surmaga, ja millega võivad, kuid ei pruugi kaasneda hoiatavad
sümptomid või tõsised seedetrakti seisundid anamneesis.

Seedetrakti veritsuse, haavandumise või perforatsiooni risk on suurem MSPVA-de suuremate annuste
korral, haavandi anamneesiga patsientidel - eriti, kui sellega on kaasnenud verejooks või perforatsioon
(vt lõik 4.3) - ning eakatel. Sellistel patsientidel tuleb ravi alustada kõige väiksema saada oleva
annusega. Neil patsientidel ning samuti sellistel, kes vajavad samaaegselt ASA väikeseid annuseid või
teisi seedetrakti tõenäolisi riske suurendavaid ravimeid (vt allpool ja 4.5), tuleb kaaluda kaitsvate
preparaatidega (nt misoprostool või prootonpumba inhibiitorid) kombineeritud ravi vajadust.

Patsiendid, kellel on anamneesis seedetrakti toksilisus - eriti eakad - peavad teatama kõigist
ebaharilikest abdominaalsümptomitest (eriti seedetrakti veritsus), iseäranis ravi algfaasis.

Eriti ettevaatlik tuleb olla selliste patsientidega, kes saavad samaaegselt ravimeid, mis võivad
suurendada haavandumise või veritsuse riski, nt hepariin raviannusena või manustamisel eakatele,
suukaudsed kortikosteroidid, antikoagulandid nagu varfariin, teised mittesteroidsed põletikuvastased
ained, sh atsetüülsalitsüülhape põletikuvastaste annustena (≥ 1 g üksikannusena või ≥ 3 g ööpäevase
koguannusena) (vt lõik 4.5), selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid või antiagregandid (vt
lõik 4.5).

Kui meloksikaami kasutaval patsiendil tekib seedetrakti verejooks või haavand, tuleb ravim ära jätta.

MSPVA-sid tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kel on anamneesis seedetrakti haigus
(haavandiline koliit, Crohn’i tõbi), kuna need seisundid võivad ägeneda (vt lõik 4.8).

Seedetrakti sümptomitega või anamneesis seedetrakti haigusega patsiente tuleb hoolikalt jälgida
seedehäirete ja eriti seedetrakti veritsuse osas.

Südame- ja ajuveresoonkonna toimed
Patsiendid, kel on anamneesis hüpertensioon ja/või kerge kuni mõõdukas südame paispuudulikkus,
vajavad adekvaatset jälgimist ja nõuandeid, kuna seoses MSPVA-raviga on täheldatud vedelikupeetust
ja turseid.
Riskipatsientidel soovitatakse enne ravi ja eriti meloksikaamravi alustamisel vererõhu kliinilist
jälgimist.

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed on näidanud, et mõnede MSPVA-de, sh
meloksikaami, kasutamisega (eriti suurte annuste ja pikaajalise ravi korral) võib kaasneda arteriaalsete
trombooside (nt müokardiinfarkti või ajuinfarkti) riski väike suurenemine. Selle riski välistamiseks
meloksikaami puhul on andmeid ebapiisavalt.

Reguleerimata hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse, diagnoositud südame isheemiatõve,
perifeersete arterite haiguse ja/või ajuveresoonkonna haigusega patsiente tohib meloksikaamiga ravida
ainult pärast põhjalikku kaalutlemist. Sarnaselt tuleb toimida enne pikemaajalise ravi alustamist
südameveresoonkonna haiguse riskifaktoritega (nt hüpertensioon, hüperlipideemia, suhkurtõbi,
suitsetamine) patsientide puhul.

Tõsised nahareaktsioonid/ülitundlikkusreaktsioonid
On teada, et MSPVA-de, sh oksikaamide kasutamisel võivad esineda rasked nahareaktsioonid ning
tõsised eluohtlikud ülitundlikkusreaktsioonid (st anafülaktilised reaktsioonid) (vt lõik 4.8).

Meloksikaami kasutamisel on täheldatud eluohtlikke nahareaktsioone, eksfoliatiivset dermatiiti,
Stevensi-Johnsoni sündroomi (SJS) ja toksilist epidermise nekrolüüsi (TEN).
Patsiente tuleb nõustada ning hoolikalt jälgida nahareaktsioonide tunnuste ja sümptomite osas. SJS või
TEN esinemise kõrgeim risk on ravi esimestel nädalatel.
SJS või TEN sümptomite (nt progresseeruv nahalööve, sageli koos villide või limaskesta
kahjustustega) või mis tahes muu ülitundlikkuse tunnuse esinemisel tuleb meloksikaami-ravi
katkestada.
Parimaid tulemusi SJS ja TEN ravis saadakse varajasel diagnoosimisel ja igasuguse kahtlusaluse
ravimi kohesel ärajätmisel. Ravimi varajase ärajätmisega kaasneb parem prognoos.
Kui patsiendil on tekkinud SJS või TEN meloksikaami kasutamisega, ei tohi sellel patsiendil
meloksikaami-ravi enam kunagi taasalustada.

Maksa- ja neerufunktsiooni parameetrid
Nagu ka teiste MSPVA-de puhul, on aeg-ajalt täheldatud seerumi transaminaaside taseme, seerumi
bilirubiini taseme või teiste maksafunktsiooni parameetrite tõuse, kuid ka seerumi kreatiniini ja vere
uurealämmastiku tõuse jm laboratoorseid häireid. Enamus neist juhtudest olid mööduvad ja kerged
kõrvalekalded. Kui mõni neist kõrvalekalletest osutub tähendusrikkaks või püsivaks, tuleb
meloksikaam ära jätta ning läbi viia adekvaatsed uuringud.

Funktsionaalne neerupuudulikkus:
Kuna MSPVA-d inhibeerivad renaalsete prostaglandiinide vasodilatoorseid omadusi, võivad nad
glomerulaarse filtratsiooni vähendamise kaudu põhjustada funktsionaalset neerupuudulikkust. See
kõrvaltoime oleneb annuse suurusest. Ravi alguses või pärast annuse suurendamist soovitatakse
järgnevate riskifaktoritega patsientidel diureesi ja neerufunktsiooni hoolikalt jälgida:
eakad
kaasuv ravi selliste ravimitega nagu AKE inhibiitorid, angiotensiin-II antagonistid, sartaanid,
diureetikumid (vt lõik 4.5)
hüpovoleemia (hoolimata põhjusest)
südame paispuudulikkus
neerupuudulikkus
nefrootiline sündroom
luupus-nefropaatia
raske maksafunktsiooni häire (albumiin seerumis <25 g/l või Child-Pugh’ skoor≥10).

Harvadel juhtudel võivad MSPVA-d põhjustada interstitsiaalset nefriiti, glomerulonefriiti, neerusäsi
nekroosi ja nefrootilist sündroomi.

Hemodialüüsravi saavatel lõppstaadiumis neerupuudulikkusega patsientidel ei tohi meloksikaami
annus olla suurem kui 7,5 mg. Kerge või mõõduka neerukahjustusega patsientidel (st patsientidel,
kelle kreatiniini kliirens on üle 25 ml/min) ei ole annuse vähendamine vajalik.

Naatriumi-, kaaliumi- ja vedelikupeetus
MSPVA-d võivad esile kutsuda naatriumi-, kaaliumi- ja vedelikupeetust ning kahjustada
diureetikumide natriureetilist toimet. Lisaks võib väheneda antihüpertensiivsete ravimite
antihüpertensiivne toime (vt lõik 4.5). Selle tulemusel võivad tundlikel patsientidel tekkida või
ägeneda tursed, südamepuudulikkus või hüpertensioon. Seega on riskipatsiente vaja kliiniliselt jälgida
(vt lõigud 4.2 ja 4.3).

Hüperkaleemia
Hüperkaleemiat võib soodustada suhkurtõbi või kaasuv ravi vere kaaliumitaset tõstvate ravimitega (vt
lõik 4.5). Sellistel juhtudel tuleb vere kaaliumitaset regulaarselt jälgida.

Muud hoiatused ja ettevaatusabinõud
Kõrvaltoimeid taluvad sageli halvemini eakad ning vaimselt või füüsiliselt nõrgestatud patsiendid,
mistõttu neid tuleb hoolikalt jälgida. Nii nagu kõigi teiste MSPVA-de korral, vajavad erilist
tähelepanu eakad patsiendid, kel tekib sageli neeru-, maksa- või südamefunktsiooni kahjustus. Eakatel
patsientidel esineb MSPVA-de kõrvaltoimeid sagedamini, eriti seedetrakti veritsust ja perforatsiooni,
mis võivad lõppeda letaalselt (vt lõigud 4.2 ja 4.8).
Meloksikaam, nagu teisedki MSPVA-d, võib varjata kaasuva infektsiooni sümptomeid.

Meloksikaami kasutamine, nagu ka teised teadaolevalt tsüklooksügenaasi/prostaglandiini sünteesi
inhibeerivad ravimid, võib kahjustada fertiilsust ning seda ei soovitata rasestumist plaanivatele naistele
(vt lõik 4.6). Naiste puhul, kellel on raskusi rasestumisega või kel viiakse läbi viljatuse uuringuid,
tuleb kaalutleda meloksikaami ärajätmist.

See ravim sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasi puudulikkuse või
glükoosi-galaktoosi imendumishäirega patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Koostoimeuuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutega.

Farmakodünaamilised
Teised MSPVA-d, k.a. salitsülaadid (atsetüülsalitsüülhape ≥ 3 /ööpäevas) ja selektiivsed
tsüklooksügenaas-2 inhibiitorid:
Rohkem kui ühe MSPVA samaaegne manustamine võib suurendada sünergilise toime tõttu mao-
sooletrakti haavandumise ja verejooksu ohtu. Meloksikaami ei soovitata kasutada samaaegselt MSPVA-dega, sh atsetüülsalitsüülhappega põletikuvastaste annustena (≥ 1 g üksikannusena või ≥ 3 g
ööpäevase koguannusena) (vt lõik 4.4).

Kortikosteroidid (nt glükokortikoidid):
Samaaegsel kasutamisel kortikosteroididega tuleb olla ettevaatlik, kuna esineb verejooksu ja
seedetrakti haavandumise kõrgem risk (vt lõik 4.4).

Antikoagulandid või hepariin, manustatuna eakatele või raviannustena:
Tunduvalt suurenes verejooksu risk, mis oli tingitud trombotsüütide funktsiooni pärssimisest ning
gastroduodenaalse limaskesta kahjustusest. MSPVA-d võivad soodustada antikoagulantide, nt
varfariini, toimeid (vt lõik 4.4). MSPVA-de ja antikoagulantide või hepariini, manustatuna eakatele
või raviannustena, samaaegset kasutamist ei soovitata (vt lõik 4.4).
Hepariini kasutamise ülejäänud juhtudel tuleb olla ettevaatlik, kuna esineb kõrgem verejooksu risk.
Sellise kombinatsiooni vältimatul vajadusel soovitatakse INR-i hoolikalt jälgida.

Trombolüütikumid ja antiagregandid:
Veritsusohu tõus (vt lõik 4.4), mis on tingitud trombotsüütide funktsiooni inhibeerimisest ja
gastroduodenaalse limaskesta kahjustusest.

Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d)
Seedetrakti veritsuste riski tõus.

Diureetikumid, AKE inhibiitorid ja angiotensiin-II antagonistid
MSPVA-d võivad vähendada diureetikumide ja teiste antihüpertensiivsete ravimite toimet. Mõnel
kahjustatud neerufunktsiooniga patsiendil (nt dehüdreeritud patsiendid või neerufunktsiooni
kahjustusega eakad patsiendid) võib AKE inhibiitori või angiotensiin-II antagonisti manustamine koos
tsüklo-oksügenaasi inhibiitoritega põhjustada neerufunktsiooni edasist halvenemist, sh ägedat
neerupuudulikkust, mis on tavaliselt pöörduv. Seetõttu tuleb sellist kombinatsiooni manustada
ettevaatusega, eriti eakatele. Patsiente tuleb adekvaatselt hüdreerida, vajadusel pärast kaasuva ravi
alustamist ning hiljem perioodiliselt jälgida neerufunktsiooni (vt lõik 4.4).

Teised antihüpertensiivsed ravimid (nt beetablokaatorid)
Ravi MSPVA-dega võib vasodilateerivate prostaglandiinide inhibeerimise tõttu vähendada
beetablokaatorite antihüpertensiivset toimet.

Kaltsineuriini inhibiitorid (nt tsüklosporiin, takroliimus):
MSPVA-d võivad prostaglandiini poolt vahendatud toimete kaudu suurendada kaltsineuriini
inhibiitorite nefrotoksilisust. Nende ravimite samaaegsel manustamisel tuleb neerufunktsiooni jälgida.
Soovitatav on neerufunktsiooni hoolikalt jälgida, eriti eakatel patsientidel.

Emakasisesed spiraalid
On teateid, et MSPVA-d vähendavad emakasiseste spiraalide efektiivsust.
Varasemast on teateid, et MSPVA-d vähendavad emakasiseste spiraalide efektiivsust, kuid see vajab
täiendavat kinnitamist.

Farmakokineetilised koostoimed (meloksikaami toime teiste ravimite farmakokineetikale)

Liitium
On teateid, et MSPVA-d tõstavad liitiumi taset seerumis (liitiumi renaalse eritumise vähenemise tõttu),
mis võib jõuda toksiliste väärtusteni. Liitiumi ja MSPVA-de samaaegne kasutamine ei ole soovitatav
(vt lõik 4.4). Kui see kombinatsioon osutub vajalikuks, tuleb liitiumi sisaldust plasmas kontrollida
meloksikaamravi alustamisel, korrigeerimisel ja lõpetamisel.

Metotreksaat
MSPVA-d võivad vähendada metotreksaadi tubulaarset sekretsiooni, suurendades seega tema
kontsentratsiooni plasmas. Seetõttu ei soovitata metotreksaadi suuri annuseid (üle 15 mg nädalas)
saavatel patsientidel samaaegselt MSPVA-sid kasutada (vt lõik 4.4).
Ka metotreksaadi väikeseid annuseid saavate patsientide puhul tuleb arvestada samaaegsel MSPVA-de
kasutamisel koostoime ohu võimalusega, eriti neerupuudulikkusega patsientidel. Sellise
kombinatsiooni möödapääsmatul vajadusel tuleb vere vormelementide arvu ja neerufunktsiooni
jälgida. Tähelepanelik tuleb olla sellisel juhul, kui MSPVA ja metotreksaadi manustamise vahele ei
jää rohkem kui 3 päeva, kuna siis võib metotreksaadi tase plasmas tõusta ning põhjustada toksilisuse
suurenemist.
Ehkki samaaegne meloksikaamravi ei muuda oluliselt metotreksaadi (15 mg nädalas)
farmakokineetikat, tuleb arvestada, et MSPVA-d võivad suurendada metotreksaadi hematoloogilist
toksilisust (vt eestpoolt) (vt lõik 4.8).

Farmakokineetilised koostoimed (teiste ravimite toime meloksikaami farmakokineetikale)

Kolestüramiin
Kolestüramiin katkestab meloksikaami enterohepaatilise tsirkulatsiooni, nii et tema kliirens suureneb
50% võrra ja poolväärtusaeg lüheneb kuni 13±3 tunnini, seega kiirendab meloksikaami eliminatsiooni.
See koostoime omab kliinilist tähtsust.

Antatsiidide, tsimetidiini ja digoksiini manustamisel koos meloksikaamiga ei ole täheldatud kliinilise
tähtsusega farmakokineetilisi koostoimeid.

Rasedus
Prostaglandiinide sünteesi pärssimine võib rasedust ja/või embrüonaalset arengut kahjulikult
mõjutada. Epidemioloogiliste uuringute andmed näitavad, et prostaglandiini sünteesi inhibiitorite
kasutamine raseduse varajases faasis võib põhjustada raseduse katkemise, südame väärarengute ja
kõhuseinalõhestumuse ohu suurenemist. Kardiovaskulaarsete väärarengute absoluutne risk suurenes
vähem kui 1%-lt kuni ligikaudu 1,5%-ni. See risk suureneb arvatavasti vastavalt annuse
suurendamisele ja ravi pikendamisele. On ilmnenud, et loomadel põhjustab prostaglandiini sünteesi
inhibiitori manustamine implantatsioonieelsete ja -järgsete abortide sagenemist ning embrüonaalse
suremuse tõusu. Lisaks on täheldatud loomadel, kellele on manustatud organogeneesi perioodil
prostaglandiini sünteesi inhibiitoreid, erinevate väärarengute, sh kardovaskulaarsete, esinemissageduse
tõusu.

Raseduse esimesel ja teisel trimestril ei tohi meloksikaami kasutada, välja arvatud tungiva vajaduse
korral. Kui meloksikaami kasutab naine, kes plaanib rasestumist või raseduse esimesel või teisel
trimestril, peab annus olema võimalikult väike ja ravi kestus võimalikult lühike.

Kõik prostaglandiini sünteesi inhibiitorid võivad kasutamisel raseduse kolmandal trimestril põhjustada
lootel järgmisi ohte:
- kardiopulmonaalne toksilisus (arterioosjuha enneaegne sulgumine ja pulmonaalne
hüpertensioon).
- neerufunktsiooni häire, mis võib progresseeruda neerupuudulikkuseks ja looteveevähesuseks.

emal ja vastsündinul, raseduse lõpus:
- veritsusaja võimalik pikenemine, agregatsioonivastane toime, mis võib ilmneda isegi väga
väikeste annuste korral.
- emaka kontraktsioonide pärssimine, mille tulemuseks võib olla sünnitustegevuse hilinemine
või pikenemine.

Imetamine
Ehkki meloksikaami kohta puuduvad spetsiifilised uuringud, on teada, et MSPVA-d imenduvad
rinnapiima. Seetõttu ei soovitata meloksikaami manustada imetavatel emadel.

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole spetsiifilisi uuringuid läbi
viidud. Farmakodünaamilisel profiilil ja registreeritud kõrvaltoimetel põhinevalt võib siiski arvata, et
meloksikaam ei avalda või avaldab tühiseid toimeid nimetatud võimetele. Ometi, kui esinevad
nägemishäired, unisus, peapööritus või muud kesknärvisüsteemi häired, on soovitatav autojuhtimisest
ja masinate käsitsemisest hoiduda.

a)
Üldine kirjeldus
Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed on näidanud, et mõnede MSPVA-de kasutamisega
(eriti suurte annuste ja pikaajalise ravi korral) võib kaasneda arteriaalsete tromboosijuhtude (nt
müokardiinfarkt ja insult) riski väike tõus (vt lõik 4.4).

Seoses MSPVA-raviga on täheldatud turseid, hüpertensiooni ja südamepuudulikkust.

Kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoimed on seedetrakti puutuvad. Võivad esineda peptilised
haavandid, perforatsioon või seedetrakti verejooks, vahel letaalse lõppega, eriti eakatel (vt lõik 4.4).
Pärast manustamist on täheldatud iiveldust, oksendamist, kõhulahtisust, meteorismi, kõhukinnisust,
düspepsiat, kõhuvalu, verirooja, veriokset, aftoosset stomatiiti ning koliidi ja Crohni tõve ägenemist
(vt lõik 4.4). Harvemini on täheldatud gastriiti.

Alljärgnevad kõrvaltoimete esinemissagedused põhinevad 27 kliinilisest uuringust (ravi kestus
vähemalt 14 päeva) saadud vastavatel tähelepanekutel. Informatsioon põhineb kliinilistel uuringutel,
mis hõlmasid 15 197 patsienti, kellele manustati suukaudselt ööpäevaseid meloksikaami annuseid 7,5
või 15 mg tablettide või kapslitena kuni 1-aastase perioodi jooksul.
Kaasa on arvatud need kõrvaltoimed, millest on teatatud turuletulekujärgselt.
Kõrvaltoimed on liigitatud esinemissageduse järgi vastavalt järgmisele jaotusele:
Väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni <1/100); harv (≥ 1/10000
kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

b)
Kõrvaltoimete loetelu

Vere ja lümfisüsteemi häired
Sage:
Aneemia
Harv:
Ebanormaalne vere vormelementide arv (sh erinevate valgeliblede arv): leukopeenia,
trombotsütopeenia
Väga harv:
teatatud on agranulotsütoosi juhtudest (vt lõik c)

Immuunsüsteemi häired
Aeg-ajalt:
Allergilised reaktsioonid, v.a anafülaktilised või anafülaktoidsed reaktsioonid
Teadmata:
Anafülaktilised/anafülaktoidsed reaktsioonid

Psühhiaatrilised häired
Harv:
Meeleolu häired, unetus, luupainajad
Teadmata:
Segasusseisund, desorientatsioon

Närvisüsteemi häired
Sage:
Peavalu
Aeg-ajalt:
Pearinglus, unisus

Silma kahjustused
Harv:
Nägemishäired, sh hägune nägemine, konjunktiviit

Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt:
Peapööritus
Harv:
Tinnitus

Südame häired
Harv:
Südamepekslemine

Seoses MSPVA-raviga on täheldatud südamepuudulikkust

Vaskulaarsed häired
Aeg-ajalt:
Vererõhu tõus (vt lõik 4.4), nahaõhetus, südameveresoonkonna trombembooliad,
ajuveresoonkonna trombembooliad
Teadmata:
Perifeersete veenide tromboosid

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Harv:
Astma ASA-le või teistele MSPVA-dele allergilistel inimestel
Teadmata:
Kopsu eosinofiilia

Seedetrakti häired
Väga sage:
Düspepsia, iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, kõhukinnisus, meteorism, kõhulahtisus,
kerge seedetrakti verekaotus, mis võib väga harvadel juhtudel põhjustada aneemiat
Aeg-ajalt:
Varjatud või makroskoopiline seedetrakti verejooks, stomatiit, gastriit, röhitused
Harv:
Peptilised haavandid, ösofagiit, koliit
Väga harv:
Seedetrakti perforatsioon

Seedetrakti verejooks, haavandumine või perforatsioon võivad mõnikord olla raskekujulised ja
potentsiaalselt letaalse lõppega, eriti eakatel patsientidel (vt lõik 4.4).

Maksa ja sapiteede häired
Aeg-ajalt:
Maksafunktsiooni häire (nt transaminaaside aktiivsuse või bilirubiini tõus)
Väga harv:
Hepatiit

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt:
Angioödeem, sügelus, lööve
Harv:
Urtikaaria
Rasked naha kõrvaltoimed (RNKT-d): on täheldatud Stevensi-Johnsoni sündroomi
(SJS) ja toksilist epidermise nekrolüüsi (TEN) (vt lõik 4.4)
Väga harv:
Bulloosne dermatiit, multiformne erüteem
Teadmata:
Valgustundlikkusreaktsioonid

Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt:
Naatriumi ja vee retentsioon, hüperkaleemia (vt lõigud 4.4 ja 4.5), ebanormaalne
neerufunktsiooni test (kreatiniini ja/või uurea tõus seerumis)
Väga harv:
Äge neerupuudulikkus, eriti riskifaktoritega patsientidel (vt lõik 4.4)

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Aeg-ajalt:
Tursed, sh alajäsemete tursed.

c) Informatsioon, mis iseloomustab individuaalseid tõsiseid ja/või sageli esinevaid kõrvaltoimeid

Meloksikaami jt potentsiaalselt müelotoksiliste ravimitega ravitud patsientidel on väga harva
täheldatud agranulotsütoosi juhtusid (vt lõik 4.5).

d) Kõrvaltoimed, mida ei ole seni täheldatud seoses selle ravimiga, kuid mis võivad tavaliselt esineda
teiste selle rühma ravimite kasutamisel

Orgaaniline neerukahjustus, mille tagajärjeks võib olla äge neerupuudulikkus: väga harvadel juhtudel
on registreeritud interstitsiaalset nefriiti, ägedat tubulaarset nekroosi, nefrootilist sündroomi ja
papillinekroosi (vt lõik 4.4).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Pärast ägedat MSPVA üleannustamist esinevad sümptomid piirduvad tavaliselt letargia, unisuse,
iivelduse, oksendamise ja epigastraalvaluga, mis taanduvad tavaliselt toetava raviga. Võib esineda
seedetrakti verejooks. Raske mürgistuse tulemuseks võivad olla hüpertensioon, äge neerupuudulikkus,
maksafunktsiooni häire, respiratoorne depressioon, kooma, krambid, kardiovaskulaarne kollaps ja
südameseiskus. Anafülaksiat on esinenud MSPVA-de terapeutilise kasutamise käigus ning see võib
tekkida ka pärast üleannustamist.
Pärast MSPVA üleannustamist tuleb rakendada sümptomaatilist ja toetavat ravi. Kliinilistes uuringutes
õnnestus ravim elimineerida kiirendatult, kui manustati suu kaudu kolestüramiini 4 g kolm korda
ööpäevas.

Farmakoterapeutiline rühm: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained, oksikaamid;
ATC-kood: M01AC06

Meloksikaam on oksikaamide rühma mittesteroidne põletikuvastane ravim (MSPVA), millel on
põletikuvastased, valuvastased ja palavikku alandavad omadused.

Meloksikaami põletikuvastane aktiivsus on tõestatud klassikalistes põletikumudelites. Nii nagu teiste
MSPVA-de puhul, on ka meloksikaami täpne toimemehhanism teadmata. Siiski on teada vähemalt üks
kõigile
MSPVA-dele
(sh
ka
meloksikaamile)
ühine
toimemehhanism:
teadaolevate
põletikumediaatorite prostaglandiinide biosünteesi inhibeerimine.

Imendumine
Meloksikaam imendub seedetraktist hästi, mida näitab tema suur biosaadavus (89%) pärast suukaudset
(kapsli) manustamist. Tabletid, suspensioon ja suposiidid on kapslitega bioekvivalentsed.
Pärast meloksikaami ühekordset manustamist saabub keskmine maksimaalne kontsentratsioon plasmas
suspensiooni puhul 2 tunni jooksul ja tahke suukaudse ravimvormi (tablettide või kapslite) puhul 5...6
tunni jooksul.
Korduva manustamise korral saabuvad tasakaalukontsentratsioonid 3 kuni 5 päeva jooksul.
Manustamine üks kord ööpäevas tekitab vereplasmas sellise ravimi kontsentratsiooni, mis kõigub
suhteliselt kitsastes piirides - 7,5 mg annuse korral 0,4...1,0 mikrogrammi/ml ja 15 mg annuse korral
0,8...2,0 mikrogrammi/ml (vastavalt tasakaalu C ja C
). Maksimaalne meloksikaami
min
max
kontsentratsioon plasmas tasakaaluseisundi korral saabub viie kuni kuue tunni jooksul vastavalt
tableti, kapsli ja suukaudse suspensiooni korral. Rohkem kui üks aasta kestva pideva ravi tulemuseks
on aine samasugune kontsentratsioon plasmas nagu siis, kui tasakaal on alles saavutatud. Söök ei
muuda meloksikaami imendumise ulatust pärast suukaudset manustamist.

Jaotumine
Meloksikaam seondub väga tugevasti plasmavalkudega, peamiselt albumiiniga (99%). Meloksikaam
tungib ka sünoviaalvedelikku, kus tema kontsentratsioon on ligikaudu pool plasmakontsentratsioonist.
Jaotusruumala on väike, keskmiselt 11 liitrit. Inimestevaheline erinevus on suurusjärgus 30...40 %.

Biotransformatsioon
Meloksikaam transformeerub maksas suures ulatuses. Uriinis on tuvastatud neli erinevat
meloksikaami metaboliiti, mis on kõik farmakoloogilise toimeta. Peamine metaboliit 5’-
karboksümeloksikaam (60% annusest) moodustub oksüdatsiooni teel vahemetaboliidist 5’-
hüdroksümetüülmeloksikaamist, mis samuti vähemal määral eritub (9% annusest). In vitro uuringud
on näidanud, et CYP2C9 omab selles metabolismi tees suurt tähtsust, kusjuures sellele aitab vähemal
määral kaasa ka isoensüüm CYP3A4. Peroksidaasi aktiivsusest sõltub tõenäoliselt kahe ülejäänud
metaboliidi moodustumine, mis ulatuvad vastavalt 16% ja 4%-ni manustatud annusest.

Eritumine
Meloksikaam eritub valdavalt metaboliitidena võrdselt uriini ja väljaheitega. Alla 5% ööpäevasest
annusest eritub muutumatult väljaheitega, kusjuures uriinis leidub esialgsest ühendist ainult jälgi.
Meloksikaami keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg on ligikaudu 20 tundi. Totaalne plasmakliirens
on keskmiselt 8 ml/min.

Lineaarsus/mittelineaarsus
Terapeutiliste annuste 7,5 mg ja 15 mg korral omab meloksikaam pärast suukaudset või lihasesisest
manustamist lineaarset farmakokineetikat.

Eripopulatsioonid
Maksa/neerupuudulikkus
Maksa- ega kerge või keskmise astme neerupuudulikkus ei avalda olulist toimet meloksikaami
farmakokineetikale. Lõppstaadiumi neerupuudulikkuse korral võib suurenenud jaotusruumala
põhjustada kõrgemaid vaba meloksikaami kontsentratsioone, mistõttu ööpäevast annust 7,5 mg ei tohi
ületada (vt lõik 4.2).

10
Eakad patsiendid
Keskmine plasmakliirens tasakaalukontsentratsiooni korral on eakatel patsientidel veidi madalam kui
noorematel täiskasvanutel.

Prekliinilistes uuringutes ilmnes, et meloksikaami toksikoloogiline profiil on samasugune nagu teistel
MSPVA-del: kahel loomaliigil esinesid pärast suurte annuste korduvat manustamist seedetrakti
haavandid ja erosioonid ning neerude papillinekroos.

Rottidega läbiviidud suukaudse reproduktiivse toksilisuse uuringud on näidanud ovulatsioonide
vähenemist ja implantatsioonide pärssimist ning embrüotoksilisi toimeid (resorptsioonide sagenemine)
emale toksiliste annuste (vähemalt 1 mg/kg) korral. Rottide ja küülikutega läbiviidud reproduktiivse
toksilisuse uuringud ei näidanud teratogeensust suukaudsete annuste korral rottidel kuni 4 mg/kg ja
küülikutel kuni 80 mg/kg.

Uuritud annused ületasid kliinilise annuse (7,5...15 mg) 5...10-kordselt (mg/kg baasil) (75-
kilogrammise inimese puhul). Samuti on kirjeldatud fetotoksilisi toimeid tiinuse lõpul, mis on ühised
kõigile prostaglandiinide sünteesi inhibiitoritele. In vitro ega in vivo ei ole avastatud mingeid tõendeid
mutageensetest toimetest. Kliinilisest palju suuremate annuste korral ei ole hiirtel ega rottidel
avastatud mingit kartsinogeensuse riski.

Mikrokristalne tselluloos
Preželatiniseeritud (maisi) tärklis
Maisitärklis
Naatriumtsitraat
Kolloidne veevaba ränidioksiid
Magneesiumstearaat
Laktoosmonohüdraat

Ei kohaldata.

5 aastat.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

PVC/PVDC/alumiiniumblister 7, 10, 14, 15, 20, 28, 30, 50, 60, 100, 140, 280, 300, 500 või 1000
tabletti sisaldavad pakendid.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.

11