Verejooks Autor: Ants Peetsalu

Verejooks. Verejooksuks ehk hemorraagiaks nimetatakse vere väljumist vereringest veresooneseina kahjustuse tõttu, mille on esile kutsunud trauma või haigused (põletik, haavandumine, kasvaja). Soodustavad tegurid on tunduv vererõhu tõus, veresooneseina läbilaskvuse suurenemine või vere hüübimise aktiivsuse langus. 

Sõltuvalt vigastatud veresoone tüübist eristatakse arteriaalset, venoosset, kapillaarset ja parenhümatoosset verejooksu. Arteriaalne verejooks on kõige intensiivsem ja ohtlikum – hapnikurikas helepunane veri purskub pulseeriva joana ja võib lühikese aja jooksul põhjustada eluohtliku väheveresuse. Venoosset verejooksu iseloomustab hapnikuvaese ja süsihappegaasirikka tumeda vere voolamine haavast ühtlase joana. Venoosne verejooks võib iseenesest peatuda. Kapillaarne verejooks esineb praktiliselt iga pehme koe vigastuse puhul ning sellele on iseloomulik kogu kahjustatud koepinna veritsemine. Vigastatud kapillaaridest ehk juussoontest väljuv veri on arteriaalse ja venoosse vere segu. Vererõhk juussoontes on lähedane venoossele rõhule. Et veresoonte läbimõõt on väike, siis immitseb veri tilkadena, mis omavahel liitudes katavad kogu haava pinna. Kapillaarne verejooks haavast peatub üldjuhul iseenesest. Parenhümatoosne verejooks esineb parenhümatoossete elundite, nagu maks, põrn, neerud ja kõhunääre, vigastamisel. Verejooks on mõnevõrra sarnane kapillaarse verejooksuga, kuid võib olla kombineeritud nii suuremate arterite kui veenide vigastusega ning verejooksuga nendest. Verejooks parenhümatoossest elundist on märksa ohtlikum, sest ei pruugi iseeneslikult peatuda ning vajab operatiivset ravi ehk sulgemist või koguni vigastatud elundi eemaldamist (nt põrnaverejooksu korral eemaldatakse põrn).

Sõltuvalt keskkonnast, kuhu veresoone vigastusel väljavoolav veri satub, jaotatakse verejooksud välisteks ja sisemisteks. Verejooks haavast on väline. Sisemiste verejooksude korral valgub veri kas kehaõõnde (rindkereõõnde, kõhukoopasse, väikevaagnasse, ajukoljusse), õõneselundisse (nt makku, soolekulglasse, kusepõide) või kudedesse (nt pikkade toruluude murdude korral ümbritsevatesse pehmetesse kudedesse). Sisemised verejooksud tekivad traumade või haiguste korral, mis destrueerivad (purustavad) veresooni, näiteks seedekulgla haavand, kasvajate läbikasv jmt. Sisemise verejooksuga kaasneb varjatud verekaotus, tunnuseks on näo kahvatus, külm higi, jalgade ja käte külmaks muutumine, pulsi sagenemine ja täitumuse nõrgenemine. Kannatanu kaebab kohinat kõrvus, peapööritust, millele järgneb teadvusekadu. Sisemise verejooksu tunnuste ilmnemisel tuleb kannatanu viivitamatult haiglasse toimetada.

Eristatakse veel kudedesisest verejooksu, mille puhul veri koguneb kudedesse ning võib tekitada mitmesuguse kuju ja suurusega verevalumeid: täppverevalumeid, tähnverevalumeid ja veriturseid. Täppverevalumid ehk petehhiad on väikesed (läbimõõt 1–3 mm), selgepiirilised nahasisesed või limaskestaalused verevalumid. Sagedamini tekivad täppverevalumid kõrge veenirõhuga piirkondades, näiteks alajäsemetel. Väga kergesti võivad täppverevalumid ilmuda nahale saunas. Tähnverevalumid on täppverevalumitest mõnevõrra suuremad. Tugeva verejooksu korral kudedesse võib seal kujuneda verega täitunud õõs – verimuhk ehk hematoom. 

Tehakse vahet esmase (primaarse) verejooksu ja hilis- (sekundaarse) verejooksu vahel. Esmane verejooks tekib vahetult trauma või operatsiooni järel. Hilisverejooks võib alata mitu tundi või mitu päeva pärast traumat. Selle võimalikud põhjused on näiteks elundit ümbritseva kapslialuse hematoomi rebend, kärbunud koe lagunemine jm.

Verejooksu spontaanne ehk iseeneslik peatumine on võimalik enamasti ainult väikesemõõduliste veresoonte, eeskätt kapillaaride, veenide ja väiksema läbimõõduga arterite vigastuste puhul. Verejooksu iseeneslikku lakkamist soodustab vigastatud veresoone otsa spastiline ahenemine koos selle topistumisega verekämbu ehk trombiga.

Vt ka esmaabi välise verejooksu korral, verimuhk.