DOLTARD

Tugev valu.

Täiskasvanud

Annustamine tuleb kohandada vastavalt valu tugevusele ja patsiendi reageerimisele ravile.
Soovitatav algannus: 30...100 mg kaks korda ööpäevas.

Annus patsiendile, kes ei ole varem morfiin-ravi saanud, on 30 mg ööpäevas, vajadusel
rohkem.
Üleminekul kiire toimega suukaudselt preparaadilt depoopreparaadile jäetakse ööpäevane
morfiiniannus muutmata. Depoopreparaati manustatakse võrdsetes kogustes 2 korda
ööpäevas. Üleminekul parenteraalselt morfiinilt depoopreparaadile soovitatakse ööpäevast
morfiiniannust suurendada 2...6 korda, et kompenseerida väiksemat biosaadavust suukaudsel
manustamisel.
Halvas üldseisundis ja alakaaluliste patsientide korral on soovitatav algannust vähendada.
Depoopreparaat ei toimi ägedate valude ja läbimurdevalude korral.

Lapsed
Lastele on morfiini algannuseks vähktõvest põhjustatud tugeva ja ravile raskesti alluva valu
korral 0,2...0,8 mg/kg iga 12 tunni järel. Vajadusel tuleb annuseid kohandada.
Vastsündinutel ja väikestel lastel tuleb morfiini kasutada ettevaatusega, kuna nad võivad olla
opioididele tundlikumad.

Maksapuudulikkusega patsiendid
Eliminatsiooni poolväärtusaeg on maksapuudulikkusega patsientidel (nt tsirroosi puhul)
pikenenud. Seetõttu tuleb maksapuudulikkusega patsientidele morfiini manustada
ettevaatusega ja annustamise intervalle võib pikendada.

Neerupuudulikkusega patsiendid
Morfiin muutub maksas ainevahetuse käigus inaktiivseteks metaboliitideks, mis eritatakse
neerude kaudu. Kuna metaboliiti morfiin-6-glükoroniid peetakse aktiivseks, siis kroonilise
neerupuudulikkusega patsientidel soovitatakse morfiini annust vähendada. Keskmise
raskusega neerupuudulikkuse puhul (GFR 10...50 ml/min) peaks manustama 75%
tavaannusest tavaliste intervallidega ja raske neerupuudulikkusega patsiendid (GFR vähem
kui 10 ml/min) peaksid saama tavaannusest 50% tavaliste intervallidega.

Eakad
Eakatel tuleks algannust vähendada ja annust tiitrida iga patsiendi puhul individuaalselt kuni
soovitud terapeutilise vastuse saamiseni. Kuna eakatel on morfiini elimineerumine
organismist aeglasem kui noortel, võib vajalik olla ka päevase kogudoosi vähendamine
eakatel, kes saavad korduvaid morfiini annuseid.

Operatsioonijärgne valu
Täiskasvanule ja eakale patsiendile ei soovitata manustada Doltard tablette 24 tunni jooksul
pärast operatsiooni. Edasine morfiini manustamine peab toimuma arsti järelvalvel:
(a) patsientidele kehakaaluga kuni 70 kg manustatakse 20 mg iga 12 tunni järel.
(b) patsientidele kehakaaluga üle 70 kg manustatakse 30 mg iga 12 tunni järel.
Vajadusel võib manustada täiendavalt parenteraalset morfiini, jälgides hoolikalt morfiini
koguannust (arvestada tuleb Doltard tablettidest vabaneva morfiini pikenenud toimeajaga).
Nagu kõiki teisi morfiini suukaudseid preparaate tuleb ka Doltard tablette kasutada eriti
ettevaatlikult "ägeda kõhu" ja järgneva kõhuõõne kirurgia korral.

Lastele ei soovitata morfiini operatsioonijärgse valu vaigistamiseks kasutada.
Toimeainet prolongeeritult vabastavaid tablette ei tohi katki närida.

Ülitundlikkus toimeaine või teiste opioidide või lõigus 6.1 loetletud abiaine(te) suhtes.
Hingamise depressioon, raske bronhiaalastma.
Paralüütiline iileus, gastrointestinaalne obstruktsioon.
Peavigastus.
Ärevusseisundid alkoholi või uinuteid kasutanud patsientidel.
Hingamisteede obstruktiivne haigus.
Äge maksahaigus.
Monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitorite samaaegne kasutamine või kuni kaks nädalat
pärast MAO inhibiitorite kasutamise lõpetamist (vt lõik 4.5). Morfiini tablette ei soovitata
kasutada lastel operatsioonijärgse valu korral.
Rasedus ja imetamine.
Doltard tablette ei soovitata manustada enne operatsiooni.

Doltard on morfiini-tüüpi opioidretspetorite agonist, ja nagu teised tugevad opioidid võib ka
morfiini puhul esineda nii legaalset kui illegaalset kuritarvitamist.

Annuse vähendamine võib olla vajalik:
• neeru ja/või maksapuudulikkusega patsientidel (vt lõik 4.2);
• eakatel patsientidel (vt lõik 4.2);
• patsientidel, kes saavad teisi kesknärvisüsteemi (KNS) depressante (vt lõik 4.5);
• vastsündinutel ja väikelastel (vt lõik 4.2), kuna nad võivad olla vastuvõtlikumad
morfiini toimele, eriti hingamist pärssivale toimele;
• hüpotüreoidismi ja adrenokortikaalse puudulikkusega patsientidel;
• prostata hüpertroofiaga patsientidel;
• šokiga patsientidel.

Ettevaatusabinõud:
Morfiini tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel esineb:
• hingamisfunktsiooni langus;
• intrakraniaalse rõhu tõus;
• kodade laperdus või muud supraventrikulaarsed tahhükardiad;
• äge kõhuvalu;
• või keda ravitakse opioidi agonistidest/antagonistidest analgeetikumidega (vt lõik
4.5).


Samuti on ettevaatus vajalik, kui patsiendil on anamneesis esinenud krambid, põletikuline
soolehaigus, myastenia gravis, pankreatiit, hüpotensioon ja hüpovoleemia.

Opiaatide ordineerimisel vanuritele tuleb arvestada ealist neerukliirensi vähenemist.
Vaatamata sellele võib piisav valuvaigistav annus olla sama suur kui noorematel patsientidel.
Opiaatide kasutamine lastel on vajalik väga harva ja selle üle otsustab arst.

Morfiini korduv ebaõige kasutamine võib viia ravimi kuritarvitamiseni ja sõltuvuse tekkeni.
Opioidanalgeetikumide pikaajaline kasutamine võib põhjustada füüsilise sõltuvuse teket. Kui
opioidi manustamine järsku lõpetada või manustada opioidi antagoniste, võib ilmneda
võõrutussündroom.
Psüühilise sõltuvuse risk opiaatide kasutamisel meditsiinilistel näidustustel on väike ja
lühiajalise ravi puhul puudub. Sõltuvuse teke ei ole oluline haiguse terminaalstaadiumis.

Alkoholi ja Doltard tablettide samaaegne kasutamine võib suurendada Doltard tablettide
kõrvaltoimeid; samaaegset kasutamist tuleks vältida.

Doltard tabletid sisaldavad laktoosmonohüdraati. Harvaesineva päriliku fruktoositalumatuse,
galaktoositalumatuse, galaktoseemia või glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei
tohi seda ravimit kasutada.

Morfiini avastamisel uriinis dopingukontrollil sportlane diskvalifitseeritakse.

MAO inhibiitorite ja morfiini samaaegsel manustamisel võib esineda hüpotensioon ja KNS-i
ning hingamist pärssiva toime tugevnemine (vt. lõik 4.3).
Opiaadid potentseerivad neuroleptikumide ja bensodiasepiinide, samuti anesteetikumide,
lihasrelaksantide ja antihüpertensiivsete ravimite toimet.
Barbituurhappe derivaadid potentseerivad opiaatide poolt esilekutsutud teadvushäireid ja
hingamise depressiooni.
Alkohol võib tugevdada Doltard tablettide farmakodünaamilisi toimeid; samaaegset
kasutamist tuleks vältida.
Tuberkuloosivastased ravimid rifampitsiin ja rifapentiin indutseerivad tsütokroom P450 3A4
ensüüme ja seega võib väheneda morfiini ja selle metaboliit morfiin-6-glükoroniidi
plasmakontsentratsioon (nii AUC kui Cmax). Rifampitsiin vähendab morfiini analgeetilist
toimet tunduvalt.
KNS-i depressandid (barbituraadid, bensodiasepiinid, tsentraalselt toimivad lihasrelaksandid,
teised opioidanalgeetikumid, fenotiasiinid) pärsivad KNS-i funktsioone. Kasutamisel koos
morfiiniga võib tekkida hingamissüsteemi pärssumine, hüpotensioon, sedatsioon või kooma
(vt lõik 4.4).
Teiste opioidanalgeetikumide manustamisel koos morfiiniga võivad esineda KNS-i ja
hingamisteede pärssimisest tulenevad toimed, nt hüpotensioon, sedatsioon, kooma (vt lõik
4.4).
Antatsiidide samaaegne kasutamine võib põhjustada morfiini oodatust kiiremat vabanemist;
seetõttu peab nende ravimite manustamise vahe olema vähemalt kaks tundi.
Tsimetidiin pärsib morfiini metabolismi.
Klomipramiin ja amitriptülliin suurendavad morfiini valuvaigistavat toimet, mis võib olla
osaliselt tingitud biosaadavuse suurenemisest.
Opioidide agonistide/antagonistide kuritarvitamisel võivad tekkida opioidide võõrutusnähud
retseptorite konkureeriva blokeerimise tõttu (vt lõik 4.4).

Rasedus
Morfiini terapeutilise annuse kasutamine raseduse ajal tõenäoliselt ei tekita olulisi
teratogeenseid riske, kuid pole piisavaid andmeid tõestamaks, et riski pole. Raseduse ajal
kroonilist ravi saanud emadel sündinud vastsündinutel on täheldatud sageli võõrutusnähte.
Kasutamine sünnituse ajal: morfiin läbib platsentaarbarjääri ja võib vastsündinul põhjustada
hingamise ja psühho-füsioloogiliste funktsioonide pärssumist. Vajalik võib olla elustamine.
Morfiini tuleb kasutada ettevaatusega.

Imetamine
Morfiin eritub rinnapiima, saavutades umbes 3 korda suurema kontsentratsiooni kui
plasmas.Morfiin võib imikul põhjustada hingamishäireid ja bradükardiat. Rinnaga toitmise
ajal ravimit kasutada ei tohi.

Doltard omab tugevat toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Seda on oodata
eriti ravi alguses, pärast annuse muutmist ja seoses alkoholi või rahustite kasutamisega.

Väga sage (>1/10); Sage (>1/100 kuni <1/10); Aeg-ajalt (>1/1000 kuni <1/100); Harv
(>1/10 000 kuni <1/1000); Väga harv (<1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate
andmete alusel).
Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Doltard'i kasutamise suurim oht on hingamise pärssumine, väiksem on vereringe pärssumise
oht. Kõige sagedasemad kõrvaltoimed on kõhukinnisus ja iiveldus. Morfiini manustamisel
võib sageli tekkida unisus, peapööritus ja sedatsioon. Ravi jätkamisel nimetatud kõrvaltoimed
(välja arvatud kõhukinnisus) tavaliselt lahenevad.

Närvisüsteemi häired
Sage:
unisus, peapööritus, sedatsioon.
Aeg-ajalt:
hingamisdepressioon KNS retseptorite inhibeerimise tõttu, uimasus, eufooria,
ärevus, nõrkus, peavalu, ärrituvus, treemor, koordineerimata lihasliigutused, krambid,
meeleolu muutused, nägemused, lihaste jäikus, mööduvad hallutsinatsioonid ja
desorientatsioon, nägemishäired, unetus, intrakraniaalse rõhu tõus.
Väga harv:
suured annused võivad põhjustada KNS erutatust ja selle tulemusel võivad
tekkida krambid.

Südame ja vaskulaarsed häired
Harv:
hüpotensioon, hüpertensioon, bradükardia, tahhükardia, palpitatsioonid,
näopunetus, südamepuudulikkus.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Harv:
hingamise pärssumine, astmahood tundlikel patsientidel.
Väga harv:
kopsuturse.

Seedetrakti häired
Sage:
kõhukinnisus, iiveldus, oksendamine.
Aeg-ajalt: suukuivus.
Võib tekkida paralüütiline iileus.

Maksa ja sapiteede häired
Väga harv:
sapiteede spasm.

Neerude ja kuseteede häired
Sage: uriini retentsioon.


Rasedus, sünnitusjärgsed ja perinataalsed seisundid
Aeg-ajalt:
morfiini saanud emadel sündinud vastsündinutel on täheldatud
ärajätusümptomeid (rahutus, oksendamine, suurenenud isu, ärrituvus, hüperaktiivsus,
värisemine, ninakinnisus, krambid, kriiskav nutt).

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Vähenenud libiido.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Harv:
kihelus, urtikaaria ja teised nahalööbed.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Väga harv:
doosist võltuv müokloonus.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Aeg-ajalt:
psühholoogiline ja füüsiline sõltuvus, higistamine.
Harv:

perifeersed tursed (mööduvad pärast ravi lõpetamist), külmavärinad, üldine
nõrkus kuni minestuseni.
Väga harv:
anafülaktiline reaktsioon.

Silma kahjustused
Sage:
mioos.
Harv:
ähmane nägemine, nüstagm, kahelinägemine.

Sümptomid
Morfiini suures koguses üleannustamisel on kirjeldatud järgmisi sümptomeid: ahenenud
pupillid, hingamise depressioon, erakordselt tugev unisus kuni stuupori ja koomani,
hüpotensioon, skeletilihaste nõrkus, külm ja higine nahk ja mõnikord ka bradükardia. Raske
üleannustamise korral, peamiselt intravenoosselt, võib esineda ka apnoe, tsirkulatoorne
kollaps, südame seiskumine ja surm.

Ravi:
Esmajärjekorras tuleb pöörata tähelepanu vabade hingamisteede säilitamisele, vajadusel tuleb
rakendada abistavat või juhitavat hingamist.
Raviks kasutatakse morfiini antidooti naloksooni. Üleannustamise korral manustatakse 0,8
mg naloksooni veeni. Vajadusel korrata 2...3 minutiliste intervallidega või infusioonina, mis
sisaldab 2 mg naloksooni 500 ml 0,9% naatriumkloriidi- või 5% dekstroosilahuses (0,004
mg/ml).
Infusioonikiiruse valimisel tuleb arvestada eelnevate infusioonilahuste annuseid ja see peab
olema kooskõlas patsiendi reaktsiooniga infusioonile.
Tühjendada magu. Maoloputuseks sobib 0,02% kaaliumpermanganaadi lahus. Vajadusel
toetada hingamist ja säilitada vedeliku ja elektrolüütide taset.
Doltard tablettide kohta peab arst teadma, et soolde jäänud tabletid jätkavad veel mitme tunni
jooksul morfiinsulfaadi vabastamist.

Farmakoterapeutiline rühm: looduslikud oopiumi alkaloidid, ATC-kood: N02AA01

Morfiin on opioidne valuvaigisti, mis seondub stereospetsiifiliste opioidretseptoritega
(peamiselt μ-retseptoritega, vähem δ-retseptoritega) kesknärvisüsteemi erinevates
piirkondades, mis kontrollivad valuaistingu vastuvõtmist ja emotsionaalset vastust valule.
Morfiinil on ka otsene toime sooleseina närvipõimikutele, põhjustades kõhukinnisust.
Morfiini muud toimed kesknärvisüsteemile on iiveldus, oksendamine ja antidiureetilise
hormooni vabastamine.

Depootablettide (monodepoo) valmistamisel on kasutatud erilist farmatseutilist tehnoloogiat,
mistõttu imendumine toimub pikema aja jooksul.
Morfiin imendub suukaudsel manustamisel väga hästi, kuid läbib esmast maksapassaaži,
mille tulemusena morfiini biosaadavus suu kaudu manustamisel on 20...60%.
Morfiin jaotub kogu organismis, peamiselt parenhümatoossetes organites, vähem ajus ja
lihastes. Morfiin läbib hematoentsefaalse barjääri, platsentaarbarjääri ja eritub rinnapiimaga.
Umbes 35% on seotud valkudega.
Morfiini maksimaalne kontsentratsioon vereseerumis saabub umbes 4 tundi pärast
sissevõtmist. Poolväärtusaeg vereseerumis on 2...3 tundi. Toime kestab umbes 12 tundi.
Maksas ja seedetraktis suurem osa morfiinist konjugeeritakse glükuroonhappega, mille
tulemusel tekivad morfiin-3-glükoroniid ja morfiin-6-glükoroniid, millest viimane peaks
toetama morfiini analgeetilist toimet. Morfiin-3-glükoroniid võib aga muuta morfiini ja
morfiin-6-glükoroniidi analgeetilise toime vastupidiseks ja võib olla ka paradoksaalse valu
põhjuseks, mis esineb mõnedel patsientidel, kes saavad raviks morfiini. Aktiivseteks
metaboliitideks on veel normorfiin, kodeiin ja morfiini eeterlik sulfaat.
Kuni 10% morfiini doosist eritub konjugeeritult sapi kaudu väljaheitega, ülejäänud osa eritub
uriiniga peamiselt konjugeeritud kujul. Umbes 90% kogu morfiinist eritub 24 tunni jooksul,
kuid uriinist on võimalik leida jälgi ka hiljem kui 48 tunni pärast.

Loomkatsetes hiirtega ilmnesid teratogeensed toimed inimestel kasutatavatest annustest
mitmeid kordi suuremates annustes. Uuringute tulemuste olulisus inimkontekstis ei ole teada.

Hüdroksüetüültselluloos, laktoosmonohüdraat, magneesiumstearaat,
hüdroksüpropüülmetüültselluloos, polüvidoon, propüleenglükool, talk. Värvained: Indigotiin
E 132 (60 mg tabletid), riboflaviin E 101 (30 mg tabletid) ja titaandioksiid E 171 (30 ja 60 mg
tabletid).

Ei kohaldata.

2 aastat.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Kollane (30 mg) või sinine (60 mg) kumera pinnaga tablett.
Doltard 30 mg, 20 tabletti blisterpakendis ja väliskarbis.
Doltard 60 mg, 20 tabletti blisterpakendis ja väliskarbis.

Erinõuded puuduvad.
Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.