DOLMEN

Mõõduka kuni tugeva valu sümptomaatiline ravi, sh. postoperatiivne valu, neerukoolik ja
nimmevalu, kui suukaudne manustamine pole sobiv.

Täiskasvanud
Soovitatav annus on 50 mg iga 8...12 tunni järel. Vajadusel võib annustamist korrata 6-tunniste
vahedega. Kogu ööpäevane annus ei tohi ületada 150 mg.
DOLMEN süstelahus või infusioonilahuse kontsentraat on ette nähtud lühiajaliseks kasutamiseks ravi tuleb piirata ägeda sümptomaatilise perioodiga (mitte rohkem kui kaks päeva). Patsiendid tuleb
üle viia suukaudsele valuvaigistavale ravile niipea kui võimalik.
Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja
jooksul, mis on sümptomite kontrollimiseks vajalik (vt lõik 4.4).

Mõõduka kuni raske postoperatiivse valu korral saab täiskasvanutel DOLMEN süstelahust või
infusioonilahuse kontsentraati kasutada kombinatsioonis opioidsete analgeetikumidega, näidustuse
korral samades täiskasvanutele soovitatavates annustes (vt lõik 5.1).



Eakad patsiendid
Tavaliselt ei ole eakatel patsientidel annuse korrigeerimine vajalik. Siiski soovitatakse
neerufunktsiooni füsioloogilise halvenemise tõttu eakatel patsientidel kerge neerufunktsiooni häire
korral väiksemat annust: ööpäevane koguannus 50 mg (vt lõik 4.4).

Maksafunktsiooni häire
Annust tuleb vähendada kuni 50 mg ööpäevase annuseni kerge kuni mõõduka (Child-Pugh skoor
5...9) maksakahjustuse korral ning maksafunktsiooni tuleb tähelepanelikult jälgida (vt lõik 4.4).
DOLMEN süstelahust või infusioonilahuse kontsentraati ei tohi kasutada raske maksafunktsiooni
häirega patsientidel (Child-Pugh skoor 10...15) (vt lõik 4.3).

Neerufunktsiooni häire
Kerge neerufunktsiooni kahjustusega (kreatiniini kliirens 50...80 ml/min) patsientidel tuleb annust
vähendada ööpäevase koguannuseni 50 mg (vt lõik 4.4). DOLMEN süstelahust või infusioonilahuse
kontsentraati ei tohi kasutada mõõduka kuni raske neerufunktsiooni häirega (kreatiniini kliirens <50
ml/min) patsientidel (vt lõik 4.3).

Lapsed ja noorukid
DOLMEN süstelahust või infusioonilahuse kontsentraati ei ole uuritud lastel ja noorukitel. Seetõttu
pole kindlaks tehtud ravimi ohutust ja efektiivsust ja seda ei tohi kasutada lastel ja noorukitel.

DOLMEN süstelahust või infusioonilahuse kontsentraati võib manustada kas intramuskulaarselt või
intravenoosselt.
- Intramuskulaarne kasutamine: DOLMEN süstelahuse või infusioonilahuse kontsentraadi ühe
ampulli (2 ml) sisaldus manustatakse aeglase süstina sügavale lihasesse.
- Intravenoosne kasutamine:
- Intravenoosne infusioon: vastavalt lõigus 6.6 kirjeldatule valmistatud lahjendatud lahust tuleb
manustada aeglase intravenoosse infusioonina kestusega 10 kuni 30 min. Lahust tuleb alati
kaitsta loomuliku päikesevalguse eest.
- Intravenoosne boolus: vajadusel võib DOLMEN süstelahuse või infusioonilahuse
kontsentraadi ühe ampulli (2 ml) sisalduse manustada aeglase intravenoosse boolusena mitte
vähem kui 15 sekundi jooksul.

Ravimi käsitsemise juhised
Kui DOLMEN-i manustatakse intramuskulaarselt või intravenoosse boolusena, tuleb lahust süstida
kohe pärast selle eemaldamist värvitud ampullist (vt ka lõigud 6.2 ja 6.6).
Intravenoosse infusioonina manustamiseks tuleb lahus aseptiliselt lahjendada ja kaitsta seda
loomuliku päikesevalguse eest (vt ka lõigud 6.3 ja 6.6).

DOLMEN süstelahust või infusioonilahuse kontsentraati ei tohi manustada järgmistel juhtudel:
- patsiendid, kellel on ülitundlikkus deksketoprofeeni või mõne muu MSPVA või ravimi ükskõik
millise abiaine suhtes;
- patsiendid, kellel sarnase toimega ained (nt atsetüülsalitsüülhape või teised MSPVA-d)


põhjustavad astmahooge, bronhospasmi, ägedat riniiti või põhjustavad ninapolüüpide teket,
urtikaariat või angioneurootilist turset;
- patsiendid, kellel on aktiivne või oletatav peptiline haavand/hemorraagia või anamneesis korduv
peptiline haavand/hemorraagia (kaks või enam eristatavat haavandi või verejooksu episoodi) või
krooniline düspepsia;
- patsiendid, kellel esineb gastrointestinaalne verejooks või muu aktiivne verejooks või
veritsushäired;
- patsiendid kellel on eelneva MSPVA-de kasutamise tõttu anamneesis gastrointestinaalne
verejooks või perforatsioon;
- Crohni tõve või haavandilise koliidiga patsiendid;
- bronhiaalastma anamneesiga patsiendid;
- raske südamepuudulikkusega patsiendid;
- mõõduka kuni raske neerufunktsiooni häirega patsiendid (kreatiniini kliirens <50 ml/min);
- raske maksafunktsiooni häirega patsiendid (Child-Pugh skoor 10...15);
- hemorraagilise diateesi ja muude koagulatsioonihäiretega patsiendid;
- raseduse kolmanda trimestri ajal ja imetamise perioodis (vt lõik 4.6).

DOLMEN süstelahus või infusioonilahuse kontsentraat on vastunäidustatud neuraksiaalseks
(intratekaalne või epiduraalne) manustamiseks oma etanoolisisalduse tõttu.

Ohutu kasutamine lastel ja noorukitel ei ole kindlaks tehtud.
Manustada ettevaatlikult allergiliste seisundite anamneesiga patsientidele.
Samaaegset DOLMEN'i kasutamist koos teiste MSPVA-dega, kaasa arvatud tsüklooksügenaas-2
selektiivsete inhibiitoritega, tuleb vältida.
Kõrvaltoimete esinemist saab vähendada, kasutades väiksemaid toimivaid annuseid, lühima
sümptomite taandumiseks vajaliku perioodi vältel (vt lõik 4.2, ning allpool seedetrakti ja
kardiovaskulaarsete riskide kohta).

MSPVA-de kasutamisel (hoiatavate süptomitega või ilma, ka juhul kui eelnevalt pole anamneesis
tõsiseid gastrointestinaalseid juhte esinenud) on teatatud ravi kestel mistahes ajal
gastrointestinaalsest verejooksust, haavandite tekkest või perforatsioonist, mis võib olla fataalne.
Kui DOLMEN'i kasutamisel tekib gastrointestinaalne verejooks või haavand, tuleb ravi
DOLMEN'iga katkestada.
Patsientidel, kellel on olnud haavand, suureneb MSPVA annuse suurendamisel risk
gastrointestinaalsele verejooksule, haavandi tekkele või perforatsioonile, eriti hemorraagiaga või
perforatsiooniga juhtudel (vt lõik 4.3) ja eakatel.
Eakad: Eakatel esineb MSPVA-le kõrvaltoimeid sagedamini, eriti gastrointestinaalset verejooksu ja
perforatsiooni, mis võivad osutuda fataalseks (vt lõik 4.2).
Nendel patsientidel tuleb ravi alustada väikseima võimaliku annusega.
Patsientidele, kellel on olnud gastrointestinaalseid haigusi (haavandiline koliit, Crohn'i tõbi) tuleb
MSPVA-d kasutada ettevaatusega, kuna nende seisund võib halveneda (vt lõik 4.8).
Nagu kõigi MSPVA-de puhul, tuleb enne ravi alustamist deksketoprofeentrometamooliga selgitada,
kas patsiendil on varem esinenud ösofagiiti, gastriiti ja/või peptilist haavandit ja kontrollida, kas
need on täielikult paranenud. Gastrointestinaalsete sümptomitega või gastrointestinaalse haigusega
patsiente tuleb jälgida seedehäirete, eriti gastrointestinaalse verejooksu sümptomite suhtes.
Patsientide puhul, kes kasutavad näiteks väikeses annuses aspiriini või teisi ravimeid, mis võivad


suurendada gastrointestinaalset riski (vt alltoodut ja lõik 4.5) tuleb kaaluda kombinatsioonravi
kaitsvate ainetega (nt misoprostool või prootonpumba inhibiitorid).
Patsiendid, kellel on esinenud gastrointestinaalset toksilisust, eriti eakad, peavad teavitama kõigist
ebatavalistest kõhuvaevustest (eriti gastrointestinaalne verejooks), eriti ravi alguses.

Patsientidel, kes saavad samaaegselt ravimeid, mis suurendavad haavandi või veritsuse ohtu, nagu
suukaudsed kortikosteroidid, antikoagulandid, nagu varfariin, selektiivsed serotoniini tagasihaarde
inhibiitorid või trombivastased ained, nagu aspiriin (vt lõik 4.5), tuleb soovitada olla ettevaatlik.

Kõik mitteselektiivsed MSPVA-d võivad inhibeerida trombotsüütide agregatsiooni ja pikendada
veritsusaega prostaglandiinide sünteesi inhibeerimise kaudu. Samaaegset
deksketoprofeentrometamooli ja profülaktilist madala molekulkaaluga hepariini kasutamist
postoperatiivses perioodis on hinnatud kontrollitud kliinilistes uuringutes ja pole leitud mingit mõju
koagulatsiooniparameetritele. Siiski tuleb patsiente, kes saavad hemostaasi mõjutavat ravi, nagu
varfariin või teised kumariinid või hepariinid, tähelepanelikult jälgida, kui kasutatakse
deksketoprofeentrometamooli (vt lõik 4.5).

Hoolikas jälgimine ja nõustamine on vajalikud patsientide puhul, kellel on anamneesis MSPVA-de
kasutamisega seotud hüpertensioon ja/või kerge kuni mõõdukas südame paispuudulikkus vedeliku
retentsiooni ja tursetega.

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et mõnede MSPVA-de
kasutamine (eriti suurtes annustes ja pikaajaliselt) võib olla seotud arteriaalsete tromboosi juhtude
(nt müokardiinfarkt ja insult) vähese kõrgenenud riskiga. Puuduvad piisavad andmed, et seda riski
ka deksketoprofeentrometamooli puhul välistada.

Ravimata hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse, südame isheemiatõve, perifeersete arterite
haiguse ja/või tserebrovaskulaarse haigusega patsientidel peab deksketoprofeentrometamoolikasutama pärast põhjalikku kaalutlust. Kardiovaskulaarsete haiguste riskifaktoritega (sh
hüpertensioon, hüperlipideemia, suhkurtõbi, suitsetamine) patsientidel tohib pikaajalist ravi alustada
samuti pärast sarnast põhjalikku kaalutlust.

Seoses MSPVA-de kasutamisega (vt lõik 4.8) on väga harvadel juhtudel teatatud tõsiste
nahareaktsioonide tekkest, mõni neist fataalne, kaasa arvatud eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-
Johnson’i sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs. Kõrgeim risk nende sümptomite tekkeks
on ravi alguses, enamikul juhtudel tekivad need reaktsioonid esimese ravikuu jooksul. DOLMEN’i
kasutamine tuleb esimese nahalööbe, limaskesta lesiooni või mõne muu ülitundlikkusreaktsiooni
tekkimisel katkestada.

Nagu kõik MSPVA-d, võib ravim tõsta plasmas uurea lämmastiku ja kreatiniini sisaldust. Nagu
kõiki teisi prostaglandiini sünteesi inhibiitoreid, saab seda seostada neerude süsteemi
kõrvaltoimetega, mis võivad viia glomerulonefriidi, interstitsiaalse nefriidi, neerude papillaarse
nekroosi, nefrootilise sündroomi ja ägeda neerupuudulikkuseni.

Nagu teised MSPVA-d, võib ta põhjustada mööduvat vähest teatud maksafunktsiooni näitajate tõusu
ja samuti olulist S-GOT ja S-GPT aktiivsuse tõusu. Nende näitajate olulise tõusu puhul tuleb ravi
katkestada.

Ettevaatlik tuleb olla patsientidega, kellel esinevad maksa- ja/või neerufunktsiooni häired, samuti ka
patsientidega, kellel on anamneesis hüpertensioon ja/või südamepuudulikkus. Neil patsientidel võib


MSPVA-de kasutamine põhjustada neerufunktsiooni halvenemist, vedeliku retentsiooni ja turseid.
Ettevaatus on samuti vajalik patsientidel, kes saavad diureetilist ravi või neil, kellel võib tekkida
hüpovoleemia, kuna nefrotoksilisuse risk on suurenenud. Eriliselt ettevaatlik tuleb olla
patsientidega, kellel on anamneesis südamehaigus, eriti eelnevad südamepuudulikkuse episoodid,
kuna esineb suurem südamepuudulikkuse vallandumise risk.
Eakatel patsientidel esineb tõenäolisemalt neeru-, südame-veresoonkonna või maksafunktsiooni
häireid (vt lõik 4.2).

DOLMEN’i süstelahust või infusioonilahuse kontsentraati tuleb manustada ettevaatusega
patsientidele, kellel esinevad hematopoeesi häired, süsteemne erütematoosne luupus või segatüüpi
sidekoehaigus.

Nagu teised MSPVA-d, võib deksketoprofeen maskeerida infektsioonhaiguste sümptomeid.
Üksikjuhtudel on MSPVA-de kasutamisega ajalises seoses kirjeldatud pehmete kudede
infektsioonide ägenemist. Seepärast soovitatakse patsiendil kohe konsulteerida arstiga, kui ravi ajal
tekivad või süvenevad bakteriaalse infektsiooni nähud.

Nagu ka teiste MSPVA-de puhul, võib deksketoprofeentrometamooli kasutamine põhjustada naiste
fertiilsuse häireid ja pole soovitatav kasutada rasestuda proovivatel naistel. Naistel, kellel on raskusi
rasestumisega või keda uuritakse viljatuse tõttu, tuleb mõelda deksketoprofeentrometamooli
kasutamise lõpetamisele. Ilma hädavajaduseta ei tohi deksketoprofeeni raseduse esimeses ja teises
trimestris kasutada.

Iga DOLMEN süstelahuse või infusioonilahuse kontsentraadi ampull sisaldab 200 mg etanooli, mis
on ekvivalentne annus 5 ml õlle või 2,08 ml veiniga.
Ohtlik alkohoolikutele.
Seda tuleb arvesse võtta rasedate ja imetavate naiste, laste ja kõrge riskigrupiga isikute puhul, nagu
patsiendid, kellel on maksahaigus või epilepsia.

See ravimpreparaat sisaldab vähem kui 1 mmol naatriumi (23 mg) annuse kohta, s.o. praktiliselt
"naatriumi vaba".

Järgmised koostoimed kehtivad mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA-d) puhul üldiselt.

Mittesoovitatavad kombinatsioonid:
- Teised MSPVA-d, kaasa arvatud salitsülaatide suured annused (≥ 3 g ööpäevas): mitmete
MSPVA-de koosmanustamine võib suurendada gastrointestinaalsete haavandite ja verejooksu
riski sünergilise toime tõttu.
- Antikoagulandid: MSPVA-d võivad suurendada antikoagulantide (nt. varfariin) toimet (vt lõik
4.4) deksketoprofeeni suure plasmavalkudega seostumise ja trombotsüütide funktsiooni
inhibeerimise ning gastroduodenaalse limaskesta kahjustuse tõttu. Kui kombinatsiooni ei saa
vältida, tuleb kasutada kliinilist jälgimist ja laboratoorsete väärtuste monitooringut.
- Hepariinid: suurenenud verejooksu risk (trombotsüütide funktsiooni inhibeerimise ja
gastroduodenaalse limaskesta kahjustuse tõttu). Kui kombinatsiooni ei saa vältida, tuleb
kasutada kliinilist jälgimist ja laboratoorsete väärtuste monitooringut.


- Kortikosteroidid: suureneb risk gastrointestinaalsete haavandite või verejooksu tekkeks (vt lõik
4.4).
- Liitium (kirjeldatud mitme MSPVA-ga): MSPVA-d tõstavad vere liitiumitaset, mis võib jõuda
toksiliste väärtusteni (vähenenud liitiumi ekskretsioon neerude kaudu). Seetõttu vajab see
parameeter jälgimist deksketoprofeenravi alustamisel, reguleerimisel ja lõpetamisel.
- Metotreksaat, kasutatuna suurtes annustes, 15 mg nädalas või rohkem: suurenenud
metotreksaadi hematoloogiline toksilisus tema renaalse kliirensi vähenemise tõttu
põletikuvastaste ainete toimel üldiselt.
- Hüdantoiinid ja sulfoonamiidid: nende ainete toksilised toimed võivad tugevneda.

Ettevaatust nõudvad kombinatsioonid:
- Diureetikumid, AKE inhibiitorid, antibakteriaalsed aminoglükosiidid ja angiotensiin II retseptori
antagonistid: deksketoprofeen võib vähendada diureetikumide ja antihüpertensiivsete ravimite
toimet. Mõnedel langenud neerufunktsiooniga patsientidel (nt dehüdreeritud patsiendid või
eakad häiritud neerufunktsiooniga patsiendid), võib samaaegne tsüklooksügenaasi inhibeerivate
ainete, ja AKE inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või antibakteriaalsete
aminoglükosiidide manustamine põhjustada edasist neerufunktsiooni halvenemist, mis on
tavaliselt pöörduv. Deksketoprofeeni ja diureetikumi kombineeritud ordineerimise puhul on
oluline tagada, et patsient oleks adekvaatselt hüdreeritud ning ravi alguses tuleb jälgida
neerufunktsiooni (vt lõik 4.4).
- Metotreksaat, kasutatuna väikestes annustes, alla 15 mg nädalas: suurenenud metotreksaadi
hematoloogiline toksilisus tema renaalse kliirensi vähenemise tõttu põletikuvastaste ainete
toimel üldiselt. Iganädalane verepildi jälgimine kombinatsiooni kasutamise esimestel nädalatel.
Tõhustatud jälgimine isegi kerge neerufunktsiooni häire olemasolul, samuti eakatel patsientidel.
- Pentoksüfülliin: suurenenud verejooksu risk. Tõhustatud kliiniline jälgimine ja sage veritsusaja
kontroll.
- Zidovudiin: suurenenud toksilisuse risk erütrotsüütide reale toime kaudu retikulotsüütidele raske
aneemiaga nädal aega pärast MSPVA alustamist. Kontrollige täisverepilti ja retikulotsüütide
arvu üks või kaks nädalat pärast ravi alustamist MSPVA-ga.
- Sulfonüüluuread: MSPVA-d võivad suurendada sulfonüüluureate hüpoglükeemilist toimet
nende kõrvaldamisega plasmavalkude sidumiskohtadest.

Kombinatsioonid, millega tuleb arvestada:
- Beetablokaatorid: ravi MSPVA-dega võib langetada nende antihüpertensiivset toimet
inhibeerides prostaglandiini sünteesi.
- Tsüklosporiin ja takroliimus: MSPVA-d võivad suurendada nefrotoksilisust neeru
prostaglandiinide poolt vahendatud toime kaudu. Kombinatsioonravi puhul tuleb mõõta
neerufunktsiooni.
- Trombolüütikumid: suurenenud verejooksu risk.
- Trombivastased ained ja selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI): suurenenud
gastrointestinaalse verejooksu risk (vt lõik 4.4).
- Probenetsiid: deksketoprofeeni plasmakontsentratsioonid võivad olla suurenenud; selle
koostoime põhjuseks võib olla inhibeeriv mehhanism renaalse tubulaarse sekretsiooni kohas ja
glükuronokonjugatsioon ja see nõuab deksketoprofeeni annuse reguleerimist.
- Südameglükosiidid: MSPVA-d võivad suurendada plasma glükosiidide kontsentratsiooni.
- Mifepristoon: teoreetilise riski tõttu, et prostaglandiini süntetaasi inhibiitorid võivad mõjutada
mifepristooni efektiivsust, ei tohi MSPVA-sid kasutada 8...12 päeva pärast mifepristooni


manustamist.
- Kinoloonantibiootikumid: katseloomade andmed viitavad sellele, et kinoloonide suured annused
kombinatsioonis MSPVA-dega võivad suurendada krampide tekkimise riski.

Rasedus ja imetamine

DOLMEN süstelahus või infusioonilahuse kontsentraat on vastunäidustatud raseduse kolmandal
trimestril ja imetamise ajal (vt lõik 4.3).

Rasedus
Prostaglandiinide sünteesi inhibeerimine võib rasedust ja/või loote arengut ebasoodsalt mõjutada.
Epidemioloogilistest uuringutest saadud teave prostaglandiini sünteesi inhibiitori kasutamisest
raseduse alguses viitab võimalikule suurenenud raseduse katkemisohule, kardiaalse väärarengu ja
gastroskiisi tekkele. Kardiaalse väärarengu kujunemise absoluutne risk suurenes ligikaudu 1%-lt
kuni 1,5%-ni. Risk suureneb tõenäoliselt sõltuvalt annuse suurusest ja ravi kestusest. Prostaglandiini
sünteesi inhibiitori manustamine loomkatsetes on näidanud suurenenud pre- kui postimplantatsiooni
häireid ja loote letaalsust. Loomkatsetes, kus on kasutatud prostaglandiini sünteesi inhibiitoreid
organogeneesi perioodis, on näidatud erinevate väärarengute (sh kardiovaskulaarsed) suurenenud
esinemissagedust. Siiski pole loomkatsed näidanud deksketoprofeentrometamooli
reproduktsioonitoksilisust (vt lõik 5.3). Raseduse esimese ja teise trimestri kestel ei tohi
deksketoprofeentrometamooli kasutada, kui see pole selgelt vajalik. Kui
deksketoprofeentrometamooli kasutatakse rasestumiskavatsusega naisel või raseduse esimese ja
teise trimestri kestel, peab kasutatav annus olema minimaalne ja kasutamise kestus nii lühike kui
võimalik.

Raseduse kolmanda trimestri vältel võivad kõik prostaglandiini sünteesi inhibiitorid põhjustada
lootel:
- kardiopulmonaalset toksilisust (ductus arteriosus’e enneaegne sulgumine ja pulmonaalne
hüpertensioon);
- neerufunktsiooni häireid, mis võivad areneda neerupuudulikkuseks koos oligohüdroamnioosiga;
emal ja vastsündinul, raseduse lõpul:
- võimalikku veritsusaja pikenemist, agregatsioonivastast toimet, mis võib tekkida juba väga
väikeste annuste juures;
- emaka kontraktsioonide inhibeerimist, mille tulemusena sünnitegevus hilineb või kestus pikeneb.

Ei ole teada, kas deksketoprofeen eritub inimese rinnapiima.

DOLMEN süstelahus või infusioonilahuse kontsentraat võib põhjustada vähest või mõõdukat mõju
autojuhtimise ja masinate kasutamise võimele, kuna võib tekitada pearinglust või unisust.

Kõrvaltoimed, mis on olnud vähemalt võimalikus põhjuslikus seoses deksketoprofeentrometamooli
kasutamisega kliinilistes uuringutes ja DOLMEN 50 mg/2ml süstelahuse või infusioonilahuse
kontsentraadi turuletulekujärgselt teatatud kõrvaltoimed on ära toodud allpool olevas tabelis
klassifitseerituna organsüsteemide kaupa ja järjestatuna vastavalt esinemissagedusele.



ORGANSÜSTEEMI
Sage
Aeg-ajalt
Harv
Väga harv/
KLASS
(≥1/100 kuni (≥1/1000 kuni
(≥1/10000 kuni
üksikjuhud
<1/10)
<1/100)
<1/1000)
(<1/10000)
Vere ja lümfisüsteemi
--- Aneemia
--- Neutropeenia,
häired
trombotsütopeenia
Immuunsüsteemi
--- --- Kõriturse Anafülaktiline
häired
reaktsioon, sh
anafülaktiline šokk
Ainevahetus- ja
--- --- Hüperglükeemia,
--- toitumishäired
hüpoglükeemia,
hüpertriglütserideemia,
anoreksia
Psühhiaatrilised häired --- Unetus
--- --- Närvisüsteemi häired
--- Peavalu,
pearinglus,
Paresteesiad, sünkoop
--- somnolentsus
Silma kahjustused
--- Nägemise --- --- ähmastumine
Kõrva ja labürindi
--- --- Tinnitus
--- kahjustused
Südame häired
--- --- Ekstrasüstolid,
--- tahhükardia
Vaskulaarsed häired
--- Hüpotensioon,
Hüpertensioon,
--- nahaõhetus
pindmine tromboflebiit
Respiratoorsed,
--- --- Bradüpnoe Bronhospasm,
rindkere ja
düspnoe
mediastiinumi häired
Seedetrakti häired
Iiveldus,
Kõhuvalu, düspepsia, Peptiline haavand,
Pankreatiit
oksendamine
kõhulahtisus,
peptilise haavandi
kõhukinnisus,
verejooks või peptilise
veriokse, suukuivus
haavandi perforatsioon
(vt lõik 4.4)
Maksa ja sapiteede
--- --- Hepatiit,
ikterus
Hepatotsellulaarne
häired
kahjustus
Naha ja nahaaluskoe
--- Dermatiit,
sügelus,
Urtikaaria, akne
Stevensi-Johnsoni
kahjustused
lööve, suurenenud
sündroom, toksiline
higistamine
epidermaalne
nekrolüüs (Lyelli
sündroom),
angioödeem,
näoturse,
valgustundlikkus-
reaktsioon
Lihas-skeleti ja sidekoe --- --- Lihasjäikus, --- kahjustused
liigesjäikus,
lihaskrambid, seljavalu
Neerude ja kuseteede
--- --- Äge
neerupuudulikkus,
Nefriit või
häired
polüuuria, neeruvalu,
nefrootiline
ketonuuria,
sündroom
proteinuuria
Reproduktiivse
--- --- Menstruaalhäired,
---

süsteemi ja
eesnäärmehäired
rinnanäärme häired
Üldised häired ja
Süstekoha
Püreksia, kurnatus,
Külmavärinad,
--- manustamiskoha
valu,
valu, külmatunne
perifeersed tursed
reaktsioonid
süstekoha
reaktsioon, sh
põletik,
hematoom või
verejooks
Uuringud
--- --- Muutused
--- maksafunktsiooni
testides

Seedetrakti häired: Kõige sagedamini täheldatavad kõrvaltoimed on gastrointestinaalsed
kõrvaltoimed. Esineda võivad (vt lõik 4.4) peptiline haavand, perforatsioon või gastrointestinaalne
verejooks, mis on vahel fataalne (eriti eakatel). Kasutamise järgselt on teatatud järgmistest
kõrvaltoimetest: iiveldus, oksendamine, diarröa, kõhupuhitus, kõhukinnisus, düspepsia, kõhuvalu,
meleena, hematemees, haavandiline stomatiit, koliidi ja Crohn'i tõve ägenemine (vt lõik 4.4).
Gastriidi esinemist on täheldatud harvem. MSPVA-de kasutamisega seoses on teatatud tursetest,
hüpertensioonist ja südamepuudulikkusest.
Nagu ka teiste MSPVA-de puhul, võivad esineda järgmised kõrvaltoimed: aseptiline meningiit, mis
võib esineda peamiselt süsteemse erütematoosse luupusega või segatüüpi sidekoehaigusega
patsientidel, ja hematoloogilised reaktsioonid (purpura, aplastiline ja hemolüütiline aneemia, harva
agranulotsütoos ja medullaarne hüpoplaasia).

Väga harva on täheldatud bulloosset reaktsiooni, sh Stevensi-Johnson’i sündroomi ja toksilist
epidermaalset nekrolüüsi.

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et mõned MSPVA-d (eriti
suurtes annustes ja pikaajaliselt kasutatuna) võivad olla seotud arteriaalsete trombootiliste juhtude
vähese kõrgenenud riskiga (nt müokardiinfarkt või insult) (vt lõik 4.4).

Üleannustamise sümptomatoloogia pole teada. Sarnased ravimid on põhjustanud
gastrointestinaalseid (oksendamine, anoreksia, kõhuvalu) ja neuroloogilisi (somnolentsus, vertigo,
desorientatsioon, peavalu) häireid.
Kogemata või liigsel manustamisel alustage kohe sümptomaatilist ravi vastavalt patsiendi
kliinilisele seisundile.
Deksketoprofeentrometamooli saab eemaldada dialüüsiga.

Farmakoterapeutiline rühm: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained, propioonhappe
derivaadid.
ATC kood: M01AE17.



Deksketoprofeentrometamool on S-(+)-2-(3-bensoüülfenüül)propioonhappe trometamiinsool,
valuvastane, põletikuvastane ja antipüreetiline ravim, mis kuulub mittesteroidsete põletikuvastaste
ainete rühma (M01AE).

Mittesteroidsete põletikuvastaste ainete toimemehhanism on seotud prostaglandiini sünteesi
vähenemisega tsüklooksügenaasi tee inhibeerimise tõttu.
Spetsiifiliselt inhibeeritakse arahhidoonhappe transformeerumist tsüklilisteks endoperoksiidideks
PGG2 ja PGH2, mis produtseerivad prostaglandiine PGE1, PGE2, PGF2α ja PGD2 ning samuti
prostatsükliini PGI2 ja tromboksaane (TxA2 ja TxB2). Lisaks võib prostaglandiinide sünteesi
inhibeerimine mõjutada teisi põletiku mediaatoreid nagu kiniinid, põhjustades kaudset toimet, mis
lisandub otsesele toimele.

On näidatud, et deksketoprofeen on katseloomadel ja inimestel COX-1 ja COX-2 inhibiitor.

Mitmel valumudelil läbi viidud kliinilised uuringud näitasid deksketoprofeentrometamooli
efektiivset analgeetilist aktiivsust.
Intramuskulaarse ja intravenoosse deksketoprofeentrometamooli analgeetilist efektiivsust mõõduka
kuni raske valu ravis uuriti mitmes kirurgilises valumudelis (ortopeediline ja
günekoloogiline/abdominaalne kirurgia) ning ka muskuloskeletaalse valu (selja alaosa ägeda valu
mudel) ja neerukoolikute korral.

Läbiviidud uuringutes oli analgeetilise toime algus kiire ja maksimaalne analgeetiline toime esines
esimese 45 minuti jooksul. Pärast 50 mg deksketoprofeeni manustamist on analgeetilise toime
kestus tavaliselt 8 tundi.

Postoperatiivse valu ravi kliinilised uuringud on näidanud, et DOLMEN süstelahus või
infusioonilahuse kontsentraat, kasutades kombinatsioonis opioididega, vähendas oluliselt opioidide
tarbimist. Postoperatiivse valu uuringutes, kus patsiendid said morfiini patsiendi poolt juhitava
analgeesiaseadme abil, vajasid deksketoprofeeniga ravitud patsiendid oluliselt vähem morfiini
(30...45 % vähem), kui patsiendid platseeborühmas.

Pärast deksketoprofeentrometamooli intramuskulaarset manustamist inimestele saavutatakse
maksimaalsed kontsentratsioonid 20 minuti pärast (ulatus 10 kuni 45 minutit). 25 mg ja 50 mg
ühekordse annuse puhul on näidatud, et kõveraalune pindala on annusega proportsionaalne nii pärast
intramuskulaarset kui ka intravenoosset manustamist.

Mitme annusega farmakokineetika uuringutes leiti, et pärast viimast intramuskulaarset või
intravenoosset manustamist ei ole Cmax ja AUC erinev pärast ühekordse annuse saamist, mis viitab
sellele, et ravimi akumuleerumist ei toimu.

Nagu teistel tugevalt plasmavalkudega seostuvatel ravimitel (99%), on tema jaotusruumala
keskmine väärtus alla 0,25 l/kg. Jaotumise poolväärtusaeg oli ligikaudu 0,35 tundi ja eliminatsiooni
poolväärtusaeg ulatus 1 tunnist 2,7 tunnini. Deksketoprofeeni peamine eliminatsioonitee on
glükuroniidne konjugatsioon, millele järgneb renaalne ekskretsioon.


Pärast deksketoprofeentrometamooli manustamist leitakse uriinist ainult S-(+) enantiomeeri, mis
näitab, et inimestel konversiooni R-(-) enantiomeeriks ei toimu.

Tervetel eakatel (65-aastased ja vanemad) oli ekspositsioon oluliselt suurem kui noortel
vabatahtlikel pärast ühekordseid ja korduvaid suukaudseid annuseid (kuni 55%), samas kui puudus
statistiliselt oluline erinevus maksimaalsetes kontsentratsioonides ja maksimaalse kontsentratsiooni
saavutamise ajas. Keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg oli pikenenud pärast ühekordseid ja
korduvaid annuseid (kuni 48%) ja näiv kogukliirens oli vähenenud.

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse, reproduktsioonitoksilisuse ja
immunofarmakoloogia mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele lisaks
juba mainitutele ravimi omaduste kokkuvõtte teistes osades. Hiirtel ja ahvidel läbi viidud kroonilise
toksilisuse uuringud andsid kõrvaltoimeid mittepõhjustanud annuse taseme (No Observed Adverse
Effect Level - NOAEL) 3 mg/kg/ööpäevas. Peamised suurte annuste puhul esinenud kõrvaltoimed
olid gastrointestinaalsed erosioonid ja haavandid, mis tekkisid annusest sõltuvalt.
Nagu on teada kogu MSPVA farmakoloogilise klassi puhul, võib deksketoprofeentrometamool
põhjustada muutusi embrüo-loote elulemuses loommudelites, nii kaudselt gastrointestinaalse
toksilisuse kaudu rasedatele kui ka otseselt loote arengule.

Etanool (96-protsendiline)
Naatriumkloriid
Naatriumhüdroksiid (pH kohandamiseks)
Süstevesi

DOLMEN süstelahust või infusioonilahuse kontsentraati ei tohi segada väikeses ruumalas (nt
süstlas) dopamiini, prometasiini, pentasotsiini, petidiini või hüdroksüsiini lahustega, kuna see
põhjustab lahuse pretsipitatsiooni.
Vastavalt lõigule 6.6 valmistatud lahjendatud infusioonilahuseid ei tohi segada prometasiini või
pentasotsiiniga.
Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus
6.6.

4 aastat.
Pärast lahjendamist vastavalt lõigus 6.6 toodud juhistele, on lahjendatud lahus, kui seda kaitstakse
adekvaatselt loomuliku valguse eest, keemiliselt stabiilne 24 tunni jooksul säilitamisel temperatuuril
25 °C.


Mikrobioloogilisest vaatepunktist tuleb lahus kohe ära kasutada. Kui lahust ei kasutata viivitamatult,
on säilitusaeg ja tingimused kasutaja vastutusel ning ei tohi ületada 24 tundi temperatuuril 2 kuni 8
°C, välja arvatud juhul, kui lahjendamine toimus kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimustes.

Hoida ampullid välispakendis, valguse eest kaitstult.

I tüüpi klaasist värvilised ampullid, mis sisaldavad 2 ml süstelahust/infusioonilahuse kontsentraati.
Pakendid sisaldavad: 1, 5, 6, 10, 20, 50 või 100 ampulli.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

DOLMEN süstelahus või infusioonilahuse kontsentraat on sobivad segamiseks väikeses ruumalas
(nt süstlas) hepariini, lidokaiini, morfiini ja teofülliini lahustega.
Intravenoosse infusioonina manustamiseks tuleb ühe DOLMEN süstelahuse või infusioonilahuse
kontsentraadi ampulli (2 ml) sisaldus lahjendada 30 kuni 100 ml tavalise füsioloogilise lahuse,
glükoosi lahuse või Ringeri laktaadi lahusega. Lahus tuleb aseptiliselt lahjendada ja kaitsta seda
loomuliku päikesevalguse eest (vt ka lõik 6.3). Lahjendatud lahus on selge.
On näidatud, et DOLMEN süstelahus või infusioonilahuse kontsentraat, mis on lahjendatud 100 ml
tavalise füsioloogilise või glükoosilahusega, on kokkusobiv järgmiste ravimitega: dopamiin,
hepariin, hüdroksüsiin, lidokaiin, morfiin, petidiin ja teofülliin.
Toimeaine sorptsiooni pole leitud, kui DOLMEN süstelahuse või infusioonilahuse kontsentraadi
lahjendatud lahuseid on hoitud plastkottides või manustamisseadmetes, mis on valmistatud
etüülvinüülatsetaadist (EVA), tselluloospropionaadist (CP), madala tihedusega polüetüleenist
(LDPE) ja polüvinüülkloriidist (PVC).
DOLMEN süstelahus või infusioonilahuse kontsentraat on ette nähtud ainult ühekordseks
kasutamiseks ja kasutamata lahus tuleb minema visata. Enne kasutamist tuleb lahust visuaalselt
kontrollida ja veenduda, et see on selge ning värvitu: osakeste ilmnemisel lahuses ei tohi seda
kasutada.