Neerukivitõbi Autor: Heino-Enn Arpo

Neerukivitõbi. Neerukivitõve rahvusvaheliselt tuntud nimetus on urolitiaas ehk kusekivitõbi, sest kivid moodustuvad uriinis sisalduvatest ainetest. Kivi(de) tekke põhjuseks on mitmed ainevahetushäired ja riskitegurid. Kivid ise on erineva koostisega. 75–85% kõigist kividest on kaltsiumisooladest moodustunud ning esinevad eeskätt meestel. Põhjuseks on kaltsiumiainevahetuse häirest tulenev kaltsiumi üliküllus uriinis ja ka teatud pärilik kalduvus. Umbes 5–8% kive koosneb kusihappesooladest ehk uraatidest, neid on sagedamini samuti meestel ja pooltel juhtudel põetakse samaaegselt podagrat.

Kõikidest kividest 15% on kuseteedeinfektsiooniga kaasnevad kivid. Koostiselt on need ammooniumfosfaatkivid ja esinevad põhiliselt naistel. 1%-l juhtudest on tegemist tsüstiinkividega, mille tekke põhjus on geneetiline tsüstiiniainevahetuse häire. 

Kivid moodustuvad tavaliselt neerukarikates, kus nad märgatavaid vaevusi ei põhjusta, vaevused tekivad kivi edasiliikumisel kuseteedes. Haiguse esmaseks tunnuseks on tugev valu küljes – neerukoolik, mis kiirgub kubemepiirkonda. Valu tõttu on haigel raske paigal püsida. Koputlemisel täheldatakse neerupiirkonna hellust. Võib esineda iiveldust ja ka oksendamist. Ägeda kooliku puhul tuleb kasutada valuvaigisteid ja ühtlasi alustada uuringuid. Uriinianalüüsis leitakse verd. 90% kividest on nähtavad röntgenipildil, 10% kividest võivad olla nn röntgennegatiivsed. Vajaduse korral tehakse röntgenuuring kontrastainega, et kaardistada kivi või ka mitme kivi asukoht ning määrata õige ravitaktika. Väiksemad, 2–5-millimeetrise läbimõõduga kivid väljuvad 80% juhtudest iseenesest või abistava kiviväljutava raviga, mille hulka kuuluvad rohke joomine, spasmolüütikumid (lihasekrampe lõõgastavad ravimid), soe vann. Oluline on teada, et kividega võib kaasneda kuseteedepõletik ja mõlemad haigused soodustavad teineteist. Seetõttu on oluline ka samaaegne põletikuravi. Alati on soovitatavad ravimteed (petersell, leesikas, aed-liivatee), jõhvikaekstrakt jt kodused vahendid.

Suuri kive purustatakse nüüdismeditsiinis kehavälise lööklainega. Erijuhtudel tehakse nahakaudne nefrolitotoomia, mille korral kivi purustatakse endoskoobi kontrolli all neeruvaagnas. Kusejuhas või kusepõies asuva kivi purustamiseks rakendatakse õõnesisest endoskoopililist meetodit.

Kuigi kusekivide teket ja haigushoogude kordumist ei osata vältida, võib igaüks kivide tekkimise võimalust vähendada. Selleks tuleb palju juua, et lahjendada mineraalainete kontsentratsiooni uriinis. Valgurohke toidu söömisega ei tohiks liialdada, samuti tasuks vältida väga hapusid mahlu. Tänapäeva heaoluriikides esineb 20%-l meestest ja 3%-l naistest kusihappesisalduse tõus veres ning kalduvus podagra ja kusihapekivide tekkeks. Sellisel juhul kehtib range valguvaene dieet, eriti tuleb vältida subprodukte ning kalamarja. Täielikult tuleb loobuda alkoholist. Eesmärk on happelise uriini neutraliseerimine. Olenevalt kusihappe tasemest veres määratakse ravi allopurinooliga. Kaltsiumkivide puhul ravitakse ainevahetushaigust, vajaduse ilmnedes tehakse kõrvalkilpnäärmete operatsioon. Kaltsiumivaene dieet ja piimatoitudest loobumine ei vähenda siiski kivide teket ning vanemad inimesed ei peaks piimatoite vältima, sest muidu varitseb neid osteoporoosi oht.

Vt ka kusejuhakivitõbi, kusepõiekivitõbi, podagra.