BRUFEN

Brufen 800 mg on näidustatud täiskasvanutele ja noorukitele.

Valu ja põletiku sümptomaatiline ravi reumatoidartriidi ja osteoartroosi korral.

Ravi peab alustama väikseima eeldatavalt toimiva annusega, mida võib seejärel kohandada sõltuvalt
ravivastusest ja kõrvaltoimetest. Pikaajalise ravi korral peab eesmärgiks olema väike säilitusannus.

Riski kõrvaltoimete tekkeks saab minimeerida, kasutades vähimat toimivat annust lühima aja jooksul,
mis on sümptomite kontrollimiseks vajalik (vt lõik 4.4).

Täiskasvanud ja noorukid (alates 12 aasta vanusest)
2 tabletti õhtul. Annust võib suurendada 3 tabletini ööpäevas, jaotades need hommikule ja õhtule. 24-
tunnise perioodi maksimaalne annus on 2400 mg.
Tabletid tuleb alla neelata tervelt koos vähemalt poole klaasi veega.

Patsiendid, kellel on teiste suukaudsete antiflogistiliste ravimite võtmisel esinenud düspepsiat või
seedetrakti verejooksu, on ibuprofeeni hästi talunud, kuid neid tuleb regulaarselt jälgida, kui nad
saavad esmakordselt ravi Brufen’iga.

Lapsed
Brufen’i ei soovitata kasutada alla 12-aastastel lastel.

Eakad
Eakatel on suurem risk tõsiste kõrvaltoimete tekkeks. Kui MSPVA võtmist peetakse vajalikuks, tuleb
kasutada vähimat toimivat annust lühima võimaliku aja jooksul. MSPVA-ravi ajal tuleb patsiente
regulaarselt jälgida seedetrakti verejooksude esinemise suhtes. Kui esineb maksa- või
neerufunktsiooni kahjustus, tuleb annust individuaalselt hinnata.

Neerukahjustus
Ibuprofeeni manustamisel neerukahjustusega patsientidele tuleb rakendada ettevaatust. Annust tuleb
individuaalselt hinnata. Annuseid tuleb hoida võimalikult väikestena ja neerufunktsiooni tuleb jälgida
(vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.2).

Maksakahjustus
Maksakahjustusega patsientidele manustamisel tuleb rakendada ettevaatust. Annuseid tuleb
individuaalselt hinnata ning annus tuleb hoida võimalikult väikesena (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.2).

Brufen’i toimeainet prolongeeritult vabastavaid tablette tuleb võtta koos klaasi veega. Brufen’i
toimeainet prolongeeritult vabastavad tabletid tuleb alla neelata tervelt ilma närimata, tükkideks
murdmata, purustamata või imemata, et vältida kurguärritust ja ebamugavustunnet suus.

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Äge mao või kaksteistsõrmikuhaavand või anamneesis korduv seedetrakti haavand/verejooks (kaks
või rohkem selgelt väljendunud haavandi või verejooksu episoodi).

Raske maksapuudulikkus.

Raske südamepuudulikkus.

Raske neerupuudulikkus (glomerulaarfiltratsioon alla 30 ml/min).

Seisundid, mille korral esineb suurem kalduvus verejooksule.

Seedetrakti verejooks või perforatsioon seoses varasema MSPVA-raviga.

Raseduse kolmas trimester.

Ristuvate reaktsioonide tõttu ei tohi anda Brufen’i patsientidele, kellel on pärast aspiriini või teiste
MSPVA-de võtmist arenenud astma, nohu või urtikaaria sümptomid.

Üldised ettevaatusabinõud
Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset toimivat annust võimalikult lühikese aja
jooksul, mis on sümptomite kontrollimiseks vajalik (vt lõik 4.2 ja allpool „Seedetrakti toimed“ning
„Kardiovaskulaarsed toimed“).

Nagu ka teised MSPVA-d, võib ibuprofeen varjata infektsiooni nähte.

On andmeid selle kohta, et ravimid, mis inhibeerivad tsüklooksügenaasi/prostaglandiinide sünteesi,
võivad vähendada naiste fertiilsust, omades toimet ovulatsioonile. See toime on ravi lõpetamisel
pöörduv.

Kardiovaskulaarsed toimed
Patsientidele, kellel on anamneesis hüpertensioon ja/või kerge kuni mõõdukas südamepuudulikkus, on
vajalik sobiv jälgimine ja juhendamine, kuna MSPVA-ravi korral on teatatud vedelikupeetusest ja
tursetest.

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed näitavad, et ibuprofeeni kasutamisega, eriti suurtes
annustes (2400 mg ööpäevas) ja pikaajalise ravi korral, võib kaasneda arteriaalse tromboosi juhtude
(nt müokardiinfarkt või insult) riski väike suurenemine. Üldiselt epidemioloogilised uuringud ei näita,
et ibuprofeeni väike annus (nt ≤ 1200 mg ööpäevas) oleks seotud suurenenud riskiga müokardiinfarkti
tekkeks.

Kontrollimata hüpertensiooni, südamepuudulikkuse, kindlaks tehtud südame isheemiatõve,
perifeersete arterite haiguse ja/või tserebrovaskulaarse haigusega patsienti tohib ibuprofeeniga ravida
ainult pärast hoolikat kaalumist. Samamoodi tuleb kaalutleda enne pikaajalise ravi alustamist
patsientidel, kellel on kardiovaskulaarse tüsistuse riskifaktorid (nt hüpertensioon, hüperlipideemia,
diabetes mellitus, suitsetamine).

Kui ravitakse patsiente, kelle on anamneesis hüpertensioon ja/või südamepuudulikkus, on vajalik
ettevaatus, sest MSPVA-raviga seoses on teatatud vedelikupeetusest ja tursetest.

Seedetrakti veritsus, haavandumine ja perforatsioon
Annuse ja raske seedetrakti verejooksu vahel on tugev seos. Ibuprofeeni ja teiste MSPVA-de, sh
selektiivsete tsüklooksügenaas-2 (COX-2) inhibiitorite samaaegset manustamist tuleb vältida.

MSPVA-ravi saavatel eakatel patsientidel on suurem risk kõrvaltoimete, eeskätt seedetrakti
verejooksu ja perforatsiooni tekkeks, mis võivad lõppeda surmaga.

Igat tüüpi MSPVA-raviga seoses on teatatud potentsiaalselt surmaga lõppevast seedetrakti
verejooksust, haavandist ja perforatsioonist, mis on avaldunud mistahes ajal ravi jooksul, koos
hoiatavate sümptomitega või varasemate raskete seedetrakti tüsistustega või ilma.

Patsientidel, kellel on anamneesis haavand, eriti kui see on tüsistunud verejooksu või perforatsiooniga
(vt lõik 4.3), ja eakatel esineb MSPVA suuremate annuste korral suurem risk seedetrakti verejooksu,
haavandi või perforatsiooni tekkeks. Ülalmainitud riskifaktoritega patsiendid peavad ravi alustama
väikseima võimaliku annusega.

Nii nendel patsientidel kui ka patsientidel, kes saavad väikeses annuses atsetüülsalitsüülhapet või teisi
ravimeid, mis võivad suurendada riski seedetrakti kõrvaltoimete tekkeks (vt allpool ja lõik 4.5), tuleb
kaaluda ravi limaskesta kaitsvate ravimitega (nt misoprostool või prootonpumba inhibiitorid).

Patsientidele, kellel on anamneesis seedetrakti reaktsioone, eeskätt eakatele patsientidele, peab
soovitama, et nad pööraksid erilist tähelepanu mistahes ebatavalistele abdominaalsetele sümptomitele
(eeskätt seedetrakti verejooks), eriti ravi alguses, ning selliste sümptomite ilmnemisel otsiksid
meditsiinilist abi.

Ettevaatust tuleb rakendada patsientidel, kes saavad samaaegselt ravi, mis võib suurendada riski
haavandite või verejooksu tekkeks, nt suukaudsete kortikosteroididega, antikoagulantidega nagu
varfariin, selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitoritega või trombotsüütide agregatsiooni
vastaste ravimitega nagu atsetüülsalitsüülhape (vt lõik 4.5).

Ravi ibuprofeeniga tuleb lõpetada, kui patsiendil esineb seedetrakti verejooks või haavand.

MSPVA-sid tuleb anda ettevaatusega patsientidele, kellel on anamneesis seedetrakti haigus, nt
haavandiline koliit või Crohni tõbi, kuna need seisundid võivad halveneda (vt lõik 4.8).

Renaalsed toimed
Dehüdreeritud patsientide suhtes tuleb rakendada ettevaatust. Dehüdreeritud noorukitel esineb
neerukahjustuse tekkerisk.

Nagu teistegi MSPVA-de korral, on pikaajaline ibuprofeeni manustamine põhjustanud neerude
papillaarset nekroosi ja teisi patoloogilisi muutusi. Neerutoksilisust on täheldatud ka patsientidel,
kellel kompensatoorset rolli normaalse neeru perfusiooni säilitamisel täidavad neeru prostaglandiinid.
Neil patsientidel võib MSPVA manustamine põhjustada annusest sõltuvat prostaglandiinide
moodustumise vähenemist ja teiseks verevoolu vähenemist neerudes, mis võib põhjustada
neerupuudulikkust. Suurem risk selleks esineb patsientidel, kellel on neerukahjustus,
südamepuudulikkus, maksafunktsiooni kahjustus, eakatel ja diureetikum- või AKE inhibiitor-ravi
saavatel patsientidel. Pärast MSPVA-ravi lõpetamist on sümptomid tavaliselt pöörduvad.

Seedetrakti probleemide, süsteemse erütematoosse luupuse, hematoloogilise või hüübimishäirete ja
astmaga patsiente peab ravima ettevaatusega ja neid peab MSPVA-ravi jooksul hoolikalt jälgima,
kuna nende seisund võib MSPVA tõttu halveneda.

Hematoloogilised toimed
Ibuprofeen võib inhibeerida trombotsüütide agregatsiooni, mille tagajärjel võib veritsusaeg pikeneda.

Respiratoorsed häired
Patsientidel, kellel on praegu või on anamneesis bronhiaalastma või allergiline haigus, võib oodata
bronhospasmi tekkimist.

Dermatoloogilised toimed
MSPVA-de kasutamisel on väga harva teatatud rasketest, mõnikord surmaga lõppevatest
nahareaktsioonidest, nagu eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline
epidermaalne nekrolüüs (vt lõik 4.8). Suurim risk selliste nahareaktsioonide tekkeks on ravi alguses;
enamikul juhtudest tekib reaktsioon esimese kuu jooksul. Ravi ibuprofeeniga tuleb lõpetada esimeste
nahalööbe, limaskesta kahjustuse või muude ülitundlikkuse sümptomite avaldumisel.

Aseptiline meningiit
Harvadel juhtudel on ibuprofeeniga ravitud patsientidel täheldatud aseptilist meningiiti. Kuigi see
esineb tõenäolisemalt patsientidel, kellel on süsteemne erütematoosne luupus ja sarnased
sidekoehaigused, on sellest teatatud ka patsientidel, kellel ei ole kaasuvat kroonilist haigust.

Tuulerõugetest võivad erandjuhtudel alguse saada tõsised naha ja pehmete kudede infektsioossed
tüsistused. Siiani ei saa välistada MSPVA-de soodustavat rolli nende infektsioonide süvenemisel.
Seetõttu on tuulerõugete korral soovitatav vältida ravi Brufen'iga.

Brufen ei sobi kasutamiseks lastel.

Vältida tuleb järgmisi kombinatsioone Brufen'iga:

Dikumarooli rühm: MSPVA-d võivad tugevdada antikoagulantide, nt varfariini toimet.
Eksperimentaaluuringud on näidanud, et ibuprofeen tugevdab varfariini toimet veritsusajale. MSPVA-
d ja dikumarooli rühma metaboliseeritakse sama ensüümi, CYP2C9 poolt.

Trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid: MSPVA-sid ei tohi kombineerida trombotsüütide
agregatsiooni inhibiitoritega, nagu tiklopidiin, trombotsüütide funktsiooni täiendava inhibeerimise
tõttu (vt allpool).

Metotreksaat: MSPVA-d inhibeerivad metotreksaadi tubulaarset sekretsiooni ja selle tulemusel
võivad ilmneda mõned metaboolsed koostoimed koos metotreksaadi kliirensi aeglustumisega. Seetõttu
tuleb ravi korral metotreksaadi suurte annustega alati vältida MSPVA-de välja kirjutamist (vt allpool).

Atsetüülsalitsüülhape: Suurema riski tõttu verejooksu tekkeks tuleb vältida atsetüülsalitsüülhappe ja
teiste MSPVA-de kombinatsiooni.

Katseandmed viitavad, et ibuprofeen võib samaaegsel manustamisel inhibeerida väikese annuse
atsetüülsalitsüülhappe toimet trombotsüütide agregatsioonile. Siiski, nende andmete piiratus ja
ebakindlus ex vivo andmete ekstrapoleerimisel kliinilisse situatsiooni tähendab, et ei saa teha kindlaid
järeldusi ibuprofeeni regulaarse kasutamise kohta ja ibuprofeeni juhuslikul kasutamisel ei ole
kliiniliselt olulised toimed tõenäolised (vt lõik 5.1).

Südame glükosiidid: MSPVA-d võivad süvendada südamepuudulikkust, vähendada
glomerulaarfiltratsiooni ja suurendada südame glükosiidide (nt digoksiin) taset plasmas.

Mifepristoon: Teoreetiliselt võib ravimi toime väheneda mittesteroidsete põletikuvastaste ainete
(MSPVA-d), sh atsetüülsalitsüülhape, prostaglandiinivastaste omaduste tõttu. Piiratud hulk andmeid
viitavad, et MSPVA-de manustamine samal päeval, kui manustatakse prostaglandiini, ei mõjuta
mifepristooni või prostaglandiini toimeid emakakaela küpsemisele ega emaka kontraktiilsusele ning ei
vähenda meditsiinilise raseduse katkestamise kliinilist tõhusust.

Sulfonüüluuread: Harva on teatatud hüpoglükeemia esinemisest patsientidel, kes võtavad
sulfonüüluurea ravimeid koos ibuprofeeniga.

Zidovudiin: On tõestatud, et HIV-positiivsetel hemofiiliat põdevatel patsientidel, keda ravitakse
samaaegselt zidovudiini ja ibuprofeeniga, esineb suurem risk hemartrooside ja hematoomide tekkeks.

Järgmiste kombinatsioonide korral Brufen’iga võib olla vajalik annuse kohandamine:

MSPVA-d võivad vähendada diureetikumide ja teiste antihüpertensiivsete ainete toimet.

MSPVA-d võivad vähendada aminoglükosiidide eritumist.

Liitium: Ibuprofeen vähendab liitiumi renaalset kliirensit, mille tagajärjel võib liitiumi tase suureneda.
Seda kombinatsiooni tuleb vältida, kui ei ole võimalik kontrollida sageli liitiumi taset seerumis ning
vajadusel vähendada liitiumi annust.

AKE inhibiitorid ja angiotensiin-II antagonistid: Neerukahjustusega patsientidel (nt dehüdreeritud
ja/või eakad patsiendid), kellele antakse ravi ajal koos AKE inhibiitorite või angiotensiin-II
antagonistidega MSPVA-sid, sh selektiivseid tsüklooksügenaas-2 inhibiitoreid, esineb suurem risk
ägeda, tavaliselt pöörduva, neerupuudulikkuse tekkeks. Seetõttu tohib sellist kombinatsiooni anda
ettevaatusega neerukahjustusega patsientidele, eriti eakatele patsientidele. Pärast kombineeritud ravi
algust ja regulaarsete intervallide järel ravi jooksul peavad patsiendid olema adekvaatselt hüdreeritud
ja tuleb kaaluda neerufunktsiooni kontrollimist (vt lõik 4.4).

Beetablokaatorid: MSPVA-d takistavad beeta-adrenoretseptoreid blokeerivate ravimite
antihüpertensiivset toimet.

Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d): Nii SSRI-d kui ka MSPVA-d suurendavad
riski verejooksu tekkeks, nt seedetraktist. See risk suureneb kombineeritud ravi korral. See
mehhanism võib olla seotud serotoniini vähenenud tagasihaardega trombotsüütides (vt lõik 4.4).

Tsüklosporiin: MSPVA-de ja tsüklosporiini samaaegne manustamine suurendab arvatavasti
nefrotoksilisuse riski prostatsükliini sünteesi vähenemise tõttu neerudes. Seega tuleb kombineeritud
ravi korral hoolikalt jälgida neerufunktsiooni.

Kaptopriil: Eksperimentaalsed uuringud näitavad, et ibuprofeen takistab kaptopriili toimet naatriumi
eritumisele.

Kolestüramiin: Ibuprofeeni ja kolestüramiini samaaegne manustamine pidurdab ja vähendab (25%
võrra) ibuprofeeni imendumist. Neid ravimeid võib anda vähemalt 2-tunnise intervalliga.

Tiasiidid, tiasiidisarnased ravimid ja lingudiureetikumid: MSPVA-d võivad takistada furosemiidi ja
bumetaniidi diureetilist toimet, võimalik et läbi prostaglandiinide sünteesi inhibeerimise. Samuti
võivad need takistada tiasiidide antihüpertensiivset toimet.

Takroliimus: MSPVA-de ja takroliimuse samaaegne manustamine suurendavad arvatavasti
nefrotoksilisuse riski prostatsükliini sünteesi vähenemise tõttu neerudes. Seega tuleb kombineeritud
ravi korral hoolikalt jälgida neerufunktsiooni.

Metotreksaat: Potentsiaalse koostoime riski MSPVA ja metotreksaadi vahel tuleb arvestada ka
väikeseannuselise metotreksaatravi korral, eriti neerukahjustusega patsientidel. Millal iganes
kombineeritud ravi kasutatakse, tuleb jälgida neerufunktsiooni. Kui 24 tunni jooksul antakse nii
MSPVA-d kui metotreksaati, tuleb rakendada ettevaatust, sest metotreksaadi tase plasmas võib
suureneda, põhjustades suurenenud toksilisust (vt eespool).

Kortikosteroidid: Samaaegne ravi suurendab riski seedetrakti haavandi või verejooksu tekkeks.

Trombotsüütide agregatsiooni vastased ravimid: Suurem risk seedetrakti verejooksu tekkeks (vt
eespool).

CYP2C9 inhibiitorid: Ibuprofeeni samaaegne manustamine CYP2C9 inhibiitoritega võib suurendada
ibuprofeeni (CYP2C9 substraat) ekspositsiooni. Uuringus vorikonasooli ja flukonasooliga (CYP2C9
inhibiitorid) esines S(+)-ibuprofeeni ekspositsiooni ligikaudu 80...100%-line suurenemine. Kui
kaasuvalt manustatakse tugevaid CYP2C9 inhibiitoreid, tuleb kaaluda ibuprofeeni annuse
vähendamist, eriti kui ibuprofeeni suurt annust manustatakse koos vorikonasooli või flukonasooliga.

Koostoimete uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel.

Rasedus
Prostaglandiini sünteesi inhibeerimine võib kahjustavalt mõjutada rasedust ja/või embrüo/loote
arengut. Epidemioloogiliste uuringute andmed näitavad suurenenud riski raseduse katkemiseks ja
kardiaalse väärarengu ning gastroskiisi tekkeks pärast prostaglandiini sünteesi inhiibitori kasutamist
raseduse varajases järgus. Absoluutne kardiovaskulaarse väärarengu risk suurenes vähem kui 1%-lt
kuni ligikaudu 1,5%-ni. Usutavasti suureneb risk koos annuse ja ravi kestusega. Loomadel on
prostaglandiini sünteesi inhibiitori manustamisel näidatud esinemissageduse suurenemist tiinuse
katkemiste (nii enne kui pärast implanteerumist) ja embrüo/fetaalse suremuse osas. Lisaks on teatatud
mitmesuguste väärarengute, sh kardiovaskulaarsete, esinemissageduse suurenemisest loomadel, kes
said organogeneesi perioodil prostaglandiini sünteesi inhibiitoreid. Esimesel ja teisel raseduse
trimestril ei tohi Brufen’i anda, välja arvatud juhul kui see on absoluutselt hädavajalik. Kui Brufen’i
võetakse naise poolt, kes püüab rasestuda, või raseduse esimese ja teise trimestri jooksul, peab annus
olema nii väike ja ravi kestus nii lühike kui võimalik.

Kolmandal trimestril võivad kõik prostaglandiini sünteesi inhibiitorid põhjustada lootel:
- Kardiopulmonaarset toksilisust (ductus arteriosus’e enneaegne sulgumine ja pulmonaalne
hüpertensioon),
- Neerufunktsiooni kahjustust, mis võib areneda neerupuudulikkuseks ja oligohüdramnioniks.
Emal ja vastsündinul, raseduse lõpul:
- Veritsusaja pikenemist,
- Emaka kontraktsioonide pärssimist, põhjustades sünnituse hilinemist või pikaajalist sünnitust.

Seega on Brufen raseduse viimasel trimestril vastunäidustatud.

Imetamine
Ibuprofeen eritub rinnapiima, kuid kasutatuna terapeutilistes annustes lühiajaliseks raviks on mõju
imikule ebatõenäoline. Kui aga kirjutatakse välja pikem ravikuur, tuleks kaaluda lapse rinnast
võõrutamist.

Fertiilsus
Ibuprofeeni kasutamine võib kahjustada fertiilsust, mistõttu seda ravimit ei soovitata kasutada naistel,
kes soovivad rasestuda. Naistel, kel esineb häireid seoses rasestumisega või kel teostatakse viljatuse
uuringuid, tuleb arvestada ibuprofeeni võtmisest loobumisega.

Ravi Brufen'iga võib teatud patsientidel mõjutada reaktsioonikiirust. Seda tuleb arvesse võtta
tegevustes, mis nõuavad suurenenud valvsust, nt autojuhtimisel. Uuringuid läbi viidud ei ole.

Kõrvaltoimed on enamasti seotud ibuprofeeni farmakoloogilise toimega prostaglandiini sünteesile.
Sagedasemad kõrvaltoimed on düspepsia ja kõhulahtisus, mis ilmnevad hinnanguliselt ligikaudu
10...30%-l ravitud patsientidest.

Kõrvaltoimed, millel on vähemalt võimalik seos ibuprofeeniga, on esitatud MedDRA
esinemissageduse konventsiooni ja organsüsteemi klassi andmebaasi alusel. Kasutatud on järgmist
esinemissageduste jaotust: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10), aeg-ajalt (≥1/1000 kuni
<1/100), harv (≥1/10 000 kuni <1/1000), väga harv (<1/10000), teadmata (ei saa hinnata
olemasolevate andmete alusel).

Organsüsteemi klass
Esinemissagedus Kõrvaltoime

Infektsioonid ja infestatsioonid
Aeg-ajalt
Riniit
Harv
Aseptiline meningiit
Vere ja lümfisüsteemi häired
Harv
Leukopeenia, trombotsütopeenia,
agranulotsütoos, aplastiline aneemia ja
hemolüütiline aneemia
Immuunsüsteemi häired
Harv
Anafülaktiline reaktsioon
Psühhiaatrilised häired
Aeg-ajalt
Unetus, ärevus
Harv
Depressioon, segasusseisund
Närvisüsteemi häired
Sage
Peavalu, pearinglus
Aeg-ajalt
Paresteesia, somnolentsus
Harv
Optiline neuriit
Silma kahjustused
Aeg-ajalt
Nägemishäire
Harv
Toksiline optiline neuropaatia
Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt
Kuulmiskahjustus
Harv
Tinnitus, peapööritus
Respiratoorsed, rindkere ja
Aeg-ajalt
Astma, bronhospasm, düspnoe
mediastiinumi häired
Seedetrakti häired
Sage
Düspepsia, kõhulahtisus, iiveldus,
oksendamine, kõhuvalu, kõhupuhitus,
kõhukinnisus, meleena, veriokse,
seedetrakti verejooks
Aeg-ajalt
Gastriit, kaksteistsõrmikuhaavand,
maohaavand, haavandid suus,
seedetrakti perforatsioon
Väga harv
Pankreatiit
Teadmata
Koliit ja Crohn’i tõbi
Maksa ja sapiteede häired
Aeg-ajalt
Hepatiit, ikterus, ebanormaalne
maksafunktsioon
Harv
Maksakahjustus
Väga harv
Maksapuudulikkus
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage
Lööve
Aeg-ajalt
Urtikaaria, kihelus, purpur,
angioödeem, fotosensitiivne reaktsioon
Väga harv
Bulloossed dermatoosid, sh Stevensi-
Johnsoni sündroom, toksiline
epidermaalne nekrolüüs ja
multiformne erüteem
Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt
Tubulointerstitsiaalne nefriit,

nefrootiline sündroom ja
neerupuudulikkus
Üldised häired ja manustamiskoha Sage
Väsimus
reaktsioonid
Harv
Turse

Kliiniline uuring ja epidemioloogilised andmed viitavad, et ibuprofeeni kasutamine eriti suurtes
annustes (2400 mg ööpäevas) ja pikaajalise ravi korral võib põhjustada arteriaalse tromboosi juhtude
(nt müokardiinfarkt või insult, vt lõik 4.4) riski väikest suurenemist.

Seedetrakti haavandid, perforatsioon või verejooks võivad mõnikord lõppeda surmaga, eriti eakatel
inimestel (vt lõik 4.4).

Ibuprofeen võib põhjustada veritsusaja pikenemist läbi trombotsüütide agregatsiooni pöörduva
inhibeerimise.

Enamikul juhtudel, kui teatati aseptilisest meningiidist, esines eelnevalt mõni autoimmuunhaiguse
vorm (eeskätt süsteemne erütematoosne luupus ja sarnased sidekoe haigused).

MSPVA-raviga seoses on teatatud tursetest, hüpertensioonist ja südamepuudulikkusest, nagu ka
haavandilise koliidi ja Crohni tõve ägenemisest.

Erandjuhtudel on teatatud tõsistest naha ja pehmete kudede infektsioossetest tüsistustest seoses
tuulerõugetega.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Toksilisus
Sümptomite risk annusega >80...100 mg/kg. Annuse >200 mg/kg korral esineb risk raskete
sümptomite tekkeks, kuigi arvestatavate individuaalsete erinevustega. Annus 560 mg/kg põhjustas
15-kuusele lapsele raske mürgistuse, 3,2 g 6-aastasele kerge kuni mõõduka mürgistuse, 2,8...4 g
1,5-aastasele ja 6 g 6-aastasele raske mürgistuse, 8 g täiskasvanule mõõduka mürgistuse ja >20 g
täiskasvanule väga raske mürgistuse. 16-aastasele manustatud 8g mõjutas neerusid ja noorukile
manustatud 12 g kombinatsioonis koos alkoholiga põhjustas ägeda tubulaarse nekroosi.

Sümptomid
Sümptomid on ülekaalukalt seedetrakti poolsed, nt iiveldus, kõhuvalud, oksendamine (võimalik vere-
segune), ning peavalu, tinnitus, segasus ja nüstagmid. Suurte annuste korral teadvusekadu, krambid
(peamiselt lastel). Bradükardia, vererõhu langus. Metaboolne atsidoos, hüpernatreemia, neeru
kõrvaltoimed, hematuuria. Võimalikud maksa kõrvaltoimed. Hüpotermia. Mõnikord on teatatud
ARDS-st.

Ravi
Kui see on õigustatud, siis maoloputus ja aktiivsöe manustamine. Seedetrakti probleemide korral
manustada antatsiide. Hüpotensiooni korral intravenoosselt vedelikku ja vajadusel inotroopset tuge.
Kindlustada adekvaatne diurees. Happetasakaalu ja elektrolüütide häirete korrigeerimine. Muu
sümptomaatiline ravi.

Farmakoterapeutiline rühm: Mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained; propioonhappe
derivaadid.
ATC-kood: M01AE01.

Toimemehhanism
Brufen kuulub mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA-d) rühma. See sisaldab
propioonhappe derivaati, p-isobutüül-hüdrotroophapet, mille geneeriline nimetus on ibuprofeen.
Ibuprofeenil on põletikuvastane, valuvaigistav ja palavikku alandav toime. Antiflogistiline toime on
võrreldav aspiriini ja indometatsiini omaga. Ibuprofeeni farmakoloogiline toime on tõenäoliselt seotud
selle võimega inhibeerida prostaglandiini sünteesi. Ibuprofeen pikendab veritsusaega läbi
trombotsüütide agregatsiooni pöörduva inhibeerimise.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus
Katseandmed näitavad, et ibuprofeen võib inhibeerida väikese annuse atsetüülsalitsüülhappe toimet
trombotsüütide agregatsioonile, kui neid manustatakse samaaegselt. Ühes uuringus, kus ibuprofeeni
üksikannus 400 mg võeti 8 tundi enne või 30 minuti jooksul pärast toimeainet koheselt vabastava
aspiriini annust (81 mg), ilmnes ASH toime vähenemine tromboksaani moodustumisele või
trombotsüütide agregatsioonile. Siiski, nende andmete piiratus ja ebakindlus ex vivo andmete
ekstrapoleerimisel kliinilisse situatsiooni tähendab, et ei saa teha kindlaid järeldusi ibuprofeeni
regulaarse kasutamise kohta ja ibuprofeeni juhuslikul kasutamisel ei ole kliiniliselt olulised toimed
tõenäolised.

Ibuprofeen inhibeerib renaalse prostaglandiini sünteesi. Normaalse neerufunktsiooniga patsientidel ei
ole see toime eriti oluline. Kroonilise neerupuudulikkusega, dekompenseerunud südametöö või
maksapuudulikkusega ja plasmamahu muutusi põhjustavate seisunditega patsientidel võib
prostaglandiini sünteesi inhibeerimine viia ägeda neerupuudulikkuse, vedelikupeetuse ja
südamepuudulikkuseni (vt lõik 4.3).

Imendumine
Ibuprofeen imendub seedetraktist kiiresti, biosaadavus on 80...90%. Maksimaalne kontsentratsioon
seerumis saabub üks kuni kaks tundi pärast toimeainet kiiresti vabastava ravimvormi manustamist.
Brufen’i toimeainet prolongeeritult vabastav ravimvorm võimaldab toimeaine järk-järgulist
vabanemist, mis on aeglasem kui toimeainet kiiresti vabastavatel ravimvormidel, kusjuures 3 tundi
pärast manustamist saabuv maksimaalne kontsentratsioon seerumis on väiksem. Toimeainet
prolongeeritult vabastava faasi tulemusel püsib ibuprofeeni tase plasmas ja süsteemses ringes.
Seetõttu on Brufen’i tarvis võtta ainult üks kord ööpäevas.

Kahe Brufen’i toimeainet prolongeeritult vabastava tableti farmakokineetilise profiili võrdlemisel neli
korda ööpäevas manustatud 400 mg toimeainet kiiresti vabastavate tablettidega on ilmne, et
toimeainet prolongeeritult vabastaval ravimvormil on toimeainet kiiresti vabastavate tablettidega
võrreldes väiksem vahe maksimaalse ja minimaalse plasmataseme vahel, ning plasmatase on 5, 10,
15 ja 24 tunni pärast suurem. Võrreldes toimeainet kiiresti vabastavate tablettidega oli plasma
kontsentratsiooni-aja kõvera alune pindala (AUC) toimeainet prolongeeritult vabastavatel tablettidel
sarnane.

Uuringud standardeinega näitavad, et toit ei vähenda üldist biosaadavust märkmisväärselt.

Jaotumine
Ibuprofeen seondub plasmavalkudega ulatuslikult (99%). Ibuprofeeni jaotusruumala on väike,
täiskasvanutel ligikaudu 0,12...0,2 l/kg.

Biotransformatsioon
Ibuprofeen metaboliseeritakse maksas kiiresti läbi tsütokroom P450, eelistatult CYP2C9, kaheks
peamiseks inaktiivseks metaboliidiks, 2-hüdroksüibuprofeeniks ja 3-karboksüibuprofeeniks. Pärast
ravimi suukaudset manustamist on natuke vähem kui 90% ibuprofeeni suukaudsest annusest leitav
uriinis oksüdeeritud metaboliitide ja nende glükuroon-konjugaatidena. Väga väike hulk ibuprofeeni
eritub uriiniga muutumatul kujul.

Eritumine
Eritumine neerude kaudu on kiire ja täielik. Eliminatsiooni poolväärtusaeg on ligikaudu 2 tundi.
Ibuprofeen eritub peaaegu täielikult 24 tunni jooksul pärast viimase annuse manustamist.

Patsientide erigrupid

Eakad
Eeldades, et neerukahjustust ei esine, on noorte ja eakate vahelised erinevused farmakokineetilises
profiilis ning eritumises uriiniga väikesed ning kliiniliselt ebaolulised.

Lapsed
Brufen’i ei soovitata kasutada alla 12-aastastel lastel.

Neerukahjustus
Patsientide puhul, kellel on kerge neerukahjustus, on võrreldes tervete kontrollisikutega teatatud
suuremast seondumata (S)-ibuprofeeni tasemest, kõrgematest (S)-ibuprofeeni AUC väärtustest ning
suurenenud enantiomeeride AUC (S/R) suhtest.

Lõppstaadiumis neeruhaigusega patsientidel, kellele teostatakse dialüüsi, on keskmine vaba
ibuprofeeni fraktsioon ligikaudu 3% võrreldes 1%-ga tervetel vabatahtlikel. Raske neerufunktsiooni
kahjustus võib põhjustada ibuprofeeni metaboliitide kuhjumist. Selle toime kliiniline tähtsus on
teadmata. Metaboliite saab eemaldada hemodialüüsiga (vt lõigud 4.2, 4.3 ja 4.4).

Maksakahjustus
Alkohoolne maksahaigus koos kerge kuni mõõduka maksakahjustusega ei põhjustanud olulisi muutusi
farmakokineetilistes parameetrites.

Tsirroosiga patsientidel, kellel esines mõõdukas maksakahjustus (Child Pugh skoor 6…10) ning keda
raviti ratseemilise ibuprofeeniga, täheldati poolväärtusaja keskmiselt 2-kordset pikenemist ning
enantiomeeride AUC suhe (S/R) oli oluliselt madalam võrreldes tervete kontrollisikutega, mis viitab
(R)-ibuprofeeni metaboolse inversiooni halvenemisele (S)-enantiomeeriks (vt lõigud 4.2, 4.3 ja 4.4).

Ei ole rohkem prekliinilisi andmeid, mis oleks ohutuse hindamisel olulised lisaks neile, millega on
selles ravimi omaduste kokkuvõttes arvestatud.


10
6.
FARMATSEUTILISED ANDMED

Tableti sisu
Ksantaankummi
Povidoon
Steariinhape
Kolloidne veevaba ränidioksiid

Tableti kate
Talk
Hüpromelloos
Titaandioksiid (E171)

Ei kohaldata.

3 aastat.

Blisterpakend: Hoida temperatuuril kuni 25°C. Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.
HDPE pudel: Hoida temperatuuril kuni 25°C. Hoida pudel tihedalt suletuna, niiskuse eest kaitstult.

PVC/PVDC/Al blisterpakend 30 tabletiga.
HDPE pudel polüpropüleenist korgiga 100 tabletiga.

Kõik pakendi suurused ei pruugi müügil olla.

Erinõuded puuduvad.