Kas üldse on mõtet abi otsida? 15.02.11 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Olen 29 naine, tööalaselt edukas ja aktiivne, seltsielu kolleegide näol ka nagu oleks.
Aga seksuaalelu on olematu, olen proovinud, kuid valus on, ikka väga ja enam pole üritanud ka. Ma ei igatse seksi järele, juba suudleminegi tundub ebameeldiv olema. Juba teismelisena sain aru, et seksiga ei saa olema mul miskit pistmist. Väärkoheldud varases lapsepõlves pole, küll aga hiljem ühe katsetuse käigus 1 mees võttis mind poolvägisi, aga mu mäletamist mööda ta oma väikemeest tuppe ei saanudki. Emaga olid suhted väga head, kasuisaga mitte, teda ma kartsin ja vihkasin. Võib olla sellest läks mu ajukeemia nihkesse, ei tea. Kasuisa ikka tegi pereterrorit täis peaga, lõi ema; lõi meidki. Samas õde ja vend mäletavad lapsepõlve helge mälestusena, head ajad on nende meeltes. Minul aga mitte, pole vist andestanudki, kuigi kasuisa on juba ammu surnud.
Füüsiline valu seksides ei ole aga vist põhiprobleem, probleem on see, et ma ei tunne mingitki vajadust selle järele. Pigem põen, et ma pole nagu teised, ei saa peret näiteks luua. Nagu ennist mainisin, suudleminegi tundub vastik, mõte, et keegi näpib mu rindu, ka see on mõeldamatu; oma keha suhtes olen kriitiline, ihalen androgüünse keha poole, põlgan oma naiselikke kehakumerusi ja rindu.
Suudlemise juurde naastes: paar korda väga täis peaga olen isegi "baktereid vahetanud" ja seda VIST mõnuga. Ei tea, väga purjus olin.
Varem see mulle väga muret ei tekitanud, nüüd aga olen peagi 30 ja lähikondsed käivad pinda, et millal siis pisipere tulema hakkab. No kust ta siis tulla saab, ei julge kellegagi jagada ka oma olukorda. Aga last tahaks küll väga, see annaks elule mõtte. Samas ei kujuta ma ette, et sünnitama peaks (tokofoobia?), ei saa ka pühast vaimust rasestuda, ka rasedus ise tundub jälk, rinnad paisuvad, kere paisub...üldse ei vaimusta, vaid hirmutab. Väga. Ja pole ma ka titemamma tüüpi, ma ei saaks titega hakkamagi, aga õnneks on mul materiaalsed võimalused enda kõrvale palgata abiline. Küll ma need titeaastad ka siiski üle elan.
Kas on üldse mõtet kuhugi pöörduda säärase murega, eesmärgiks siiski muretseda laps. Või pole mõtet unistadagi. Ma ise arvan, et seksima ma kunagi ei hakka, et seda saavutada, kuluks liiga palju aastaid teraapiat. Last aga 40-na saada on küll võimalik, aga siiski, nii vanalt enam ei sünnitaks.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kaks vankrit on meil elus vedada: tööalane vanker ning lapsevanker. Lapsevnker vajab sõbra leidmist-suhtlemist, et kellega sooviks-tahaks üheskoos seda lapsevankrit lükata. Vaid suheldes on võimalik leida see lähedane inimene. Intiimpingete maandamise küsimustes soovitan dr. Imre Rammuli juurde minna, Perenõuandlasse.
Kehalised harjutused ja psühhoregulatsioon on kindlasti kasuks.
Igast murest saab üle!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?