Mure sõbra pärast. 02.01.10 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

3 aastat tagasi tutvusin meesterahvaga läbi tv3 telekanali. Mõlemad elasime tartus. See mees oli tol hetkel abielus ja minagi elasin koos (veel elan). Me hakkasime kohtuma ja sõitsime igas suunas, kuhu auto ja meie mõttelend vähegi viisid. Meil oli tore olla. Esimesel kohtingul ta tunnistas, et oli alkoholisõltlane ja tarbis seda nii palju, et sattus haiglasse. See mees on pea 30 saamas. Mina sellest suurt numbrit ei teinud, kuna arvasin, et, noh, kohtumine ei ole ju suhe kohe, et jääb äkki ainsaks. Keegi meist ei teadnud ka üksteise eraelust midagi esialgu. Kui ta aga rääkis, et on abielus ja et naisega on suhted sassis, siis tunnistasin ka mina, et elan koos ja et suhe on sassis samuti. Algul võtsime mõlemad mõtlemiseks aega, sest ikka pikapeale tekkisid tunded ja me ei teadnud, kuidas edasi toimida. Lasime asjadel lihtsalt sujuda. Siis aga muutusime üksteise suhtes armukadedaks ja ma lõpetasin temaga suhtlemise ära, vahetasin numbrit ja kadusin ära...aga need tartus käidud kohad ikka tuletasid teda meelde ja ma tahtsin temaga ikka ja jälle suhelda, seega otsisin teda pidevalt üles ja nii me suhe on kestnud, kord vihastamisega ja leppimisega. Aasta tagasi ta lahutas oma naisest ja asus elama omaette teise linna, mina elan ikka vanas kohas. Ta on elanud aasta omaette ja kui ma jälle endast märku andsin, saime taas kokku ja olen isegi tal külas käinud. Aga probleem on selles, et aastaga on ta käitumine muutunud kummaliseks - pidime kokku kolima, olin juba otsustanud, et jätan oma senise mõttetu elu ja kolin tema juurde, aga samas tema muutis oma seisukohta ja leidis, et pole nagu mõtet. Samas ta kutsub mind üle mere oma vanemate juurde ja teinekord ta ei vasta tel. või kui sms-si saadan, ei vasta ta nedele ka...ja kui ta purjus on, helistab kogu öö ja kui ma tel ei vasta, saadab mõttetu sisuga kirju, mida hiljem kahetseb. Nii ma ei teagi, mida temast mõelda. Tema seotus psühhiaatriaga on veel see, et ta käib vastuvõtul, ta neelab tbl, vist rahusteid, tal on vahelduvad ärevushood ja kui alkot tarbib, need hood sagenevad veelgi. Ma olen temast püüdnud aru saada, et miks ta nii teeb, ta siinsamas on ok-suhtumisega, siinsamas ta muudab oma otsuseid, mis mindki segadusse ajab. Algul ma väga ärritusin tema kirjade peale, vastasin ka vihaselt ja kirjad lõppesid pikalt saatmisega, hiljem ma lihtsalt õppisin neile mitte vastama, sest sellel pole mõtet, kuna ta leiutab endale ise probleemi ja soiub selle ümber kohe südamega. Ta kujutab endale asju ette, ei suuda olla adekvaatne ja mõtleb alati ennast üle. Mida ma peaksin tegema, et toetada teda, et ta usaldaks mind ja et kõik ta otsused oleksid sirgjioonelised ja püsivad? Kas saaksin midagi ära teha??

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Alkoholivastane ravi olgu nr.1. Kui ta Teist hoolib, siis läheb ravile ja on täieliselt kaine. Kui ta seda ei tee, siis sellest suhtest teil mõlemil midagi head välja ei tule. Ravi ja minimaalselt kuus kuud kainust, siis võite edasi suhelda, kui siis veel kuus kuud täielist karskust, siis võite konkreetsemalt kooselu üle mõtlema hakata. Kui karskus jätkub, siis võite ka kooselu ette võtta.
Aeg (mitte sõnad) annab siin arutust.
Kannatlikkust,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?