Värvipimesus Autor: Ingeborg Trofimova

Värvipimesus, mida tuntakse ka daltonismi nime all, on osaline või täielik võimetus eristada värvusi. Esimesena kirjeldas seda hälvet inglise füüsik John Dalton (1766–1844), kes ka ise oli värvipime. Enamasti on värvipimesus kaasa sündinud, esinedes kuni 8%-l meestest ja umbes 0,5%-l naistest. Haigus võib värvipimeda isa terve tütre kaudu edasi kanduda meessoost järglastele. Värvipimesust esineb ka perekonniti. Kaasasündinud värvipimesus pole seni veel ravitav. Raskematel juhtudel avaldub häire juba lapseeas. Näiteks märkavad vanemad, et laps ei suuda marjakorjamisel punaseid marju rohelistest eristada. Omandatud värvipimesust esineb harvem, see on tavaliselt tingitud nägemisnärvi vigastusest või haigusest. Viimasel juhul taastub värvide nägemine haiguse paranedes.

Meile nähtav valgusspekter koosneb 7 värvusest (vikerkaar), mille aluseks on (füüsikalise kontseptsiooni järgi) 3 põhivärvust – punane, sinine ja roheline (kunstis on põhivärvusteks sinine, punane ja kollane, sest nende värvide omavahelisel segamisel on võimalik saada teisi värvitoone). Inimese silma võrkkestas on põhivärvuste tajumiseks vastavalt 3 komponenti. Neist ühe või teise väljalangemisel kaob võime teatavat värvust näha. Iga värvust iseloomustab 3 tunnust: toon, intensiivsus ja eredus. Normaalse värvinägemisvõimega inimene eristab värvusi tooni järgi, värvipime aga ainult ereduse ja intensiivsuse järgi. Tänu kogemustele suudavad värvipimedad siiski värvusi teatud määral eristada. Normaalse värvitaju puudumine või nõrgenemine takistab töötamist veokijuhina, keemia- ja tekstiilitööstuses, mõnedel meditsiini- ja sõjandusaladel. Värvitaju uuritakse spetsiaalsete tabelite abil, millel on eri värvi ringikesed paigutatud nii, et nad moodustavad arve või geomeetrilisi kujundeid, mida häiritud värvitajuga inimene ei näe.

Värvuste tajumise häired on mitmesuguse raskusastmega. Nende all kannatavad inimesed jagunevad järgmiselt: anomaalsed trikromaadid – isikud, kes näevad küll kõiki kolme põhivärvust, kuid kipuvad neid segi ajama. Nende sobivus näiteks autojuhiks otsustatakse individuaalselt. Bikromaadid on isikud, kes näevad kolmest põhivärvusest kaht, st ei näe punast, rohelist või sinist. Arengulooliselt on sinise värvuse vastuvõtmise substants inimorganismis vanim, seetõttu ka kõige vastupidavam ja töökindlam. Enamasti ei näe nad kas punast või rohelist värvust. Autojuhiloa saamiseks on aga vajalik, et tehtaks täpselt vahet just rohelise ja punase värvuse vahel. Monokromaadid on isikud, kes näevad ainult üht värvust. Nende maailm on must-valgetes toonides.