Õhk Autor: Argo Soon

Õhk on gaaside segu, millest koosneb Maa atmosfäär ehk õhkkond. Maa atmosfääri õhu koostis (78,08% lämmastikku, 20,95% hapnikku, 0,93% argooni, 0,03% süsinikdioksiidi ning vähemal hulgal teisi gaasilisi aineid) on elu võimalikkuse eelduseks: enamik maismaa elusorganisme tarvitab elutegevuseks õhus olevat hapnikku. 

Õhu füüsikalised omadused on temperatuur, niiskus, liikumiskiirus, rõhk ja ionisatsioon.

Õhutemperatuur on üks kliima keskseid näitajaid ning inimese soojaaistingu kujunemisel väga oluline tegur. Välisõhu temperatuur kõigub suuresti nii ööpäeva kui aasta lõikes, sõltudes aastaajast ja antud paiga geograafilisest asukohast. Välisõhu temperatuuri inimene ise mõjutada ei saa, sellega võib vaid mõnevõrra kohaneda. Inimese termoregulatsioon on küllaltki efektiivne ning ebasobivate temperatuuride negatiivse mõju eest saab inimene end kaitsta sobiva riietusega. Nii on inimene võimeline asustama maakeral piirkondi, kus õhutemperatuur on valdavalt pakaseline, küündides mitmekümne miinuskraadini, või ka alasid, kus soojakraade on pidevalt üle +30 °C. Äärmuslikes klimaatilistes oludes aitavad inimesel ellu jääda õige arhitektuuriga elamud ja muud hooned, samuti pidev arvestamine ilmastikuoludega. Lõunamaades välditakse väljas töötamist ja viibimist päikese käes päeva kõige palavamal ajal (keskpäev ja varajane pärastlõuna, nn siesta). Põhjapiirkondades välditakse väljas viibimist tugeva pakase korral. Meiegi koolilastel võib ette tulla külmapühasid – olukordi, kus laste tervise säästmiseks tuleb kool ära jätta.

Ruumiõhu stabiilset temperatuuri saab inimene suuresti ise mõjutada, kasutades kütte-, ventilatsiooni- ja jahutusseadmeid. Samuti aitab ruumiõhu temperatuuri säilitada soojusisolatsioon. Tubases keskkonnas eelistab inimene ühtlast temperatuuri. Arvatakse, et 90% inimeste eelistused on vahemikus 20–24 °C, mis võimaldab toas olla küllalt kerge riietusega. Aktiivse kehalise tegevuse korral toodab organism ohtralt soojust, mistõttu keskkond võib olla mõnevõrra jahedam.

Õhuniiskus väljendab veeauru sisaldust õhus. Seda kirjeldatakse peamiselt kas õhu absoluutse niiskusena (vee hulk grammides õhu mahuühiku (liiter, kuupmeeter) kohta) või õhu suhtelise niiskusena (protsent vee hulgast, mida õhk suudab antud temperatuuril siduda). Füüsikaliselt on korrektsem nimetada õhu suhteliseks ehk relatiivseks niiskuseks õhus oleva veeauru rõhu ja samal temperatuuril õhku küllastava veeauru rõhu suhet protsentides. Õhu suhtelise niiskuse mõiste leiab sagedast kasutust, sest just suhtelisest õhuniiskusest sõltub niiskuse ülekande määr õhu ja teiste keskkondade, sh elusorganismide vahel.

Inimese tervist mõjutab õhuniiskus (suhteline õhuniiskus) mitmel viisil. Seejuures peetakse inimese tervise ja ainevahetuse aspektist parimaks relatiivseks õhuniiskuseks 40–60%. Äärmuslikud niiskustingimused avaldavad otsest mõju nii inimesele kui ka keskkonnale. Niiskus mõjutab nii inimese soojusvahetust kui soojusaistinguid. Organismi jahutamisel on oluline osa higi aurumisel, viimase efektiivsus sõltub aga suuresti õhu relatiivsest niiskusest ehk õhu võimest täiendavalt vett siduda. 

Õhu liigne niiskus on arvestatav tubase keskkonna tervisemõjur, nimelt paljunevad siis rohkesti tolmulestad. Viimased on aga sagedased allergia, sh bronhiaalastma põhjustajad. Niiske õhk soodustab mõnevõrra ka bakterite ja hallitusseente kasvu, kuigi nende eluks on vajalik pigem niiskuse olemasolu materjalis, millel nad kasvavad.

Kuiv õhk avaldab otsest kuivatavat toimet limaskestadele, mis muutuvad valulikuks ning vastuvõtlikuks saasteainetele. Kuivast õhust tingitud limaskestade ärritusnähud on sagedased keskküttega hoonetes külmal aastaajal. Nina kinnisus või kihelus, kuivustunne suus ja kurgu ning hääle kähedus võivad kõik olla tingitud kuivast õhust. Ka silmade ärritus on tihti liiga kuiva õhu süü. 

Õhu liikumiskiirus mõjutab oluliselt inimese soojusvahetust ja soojusaistingut. Väheliikuva õhu või tuulevaikuse korral on ka äärmuslikud temperatuurid paremini talutavad kui tuulise ilmaga. Õhu liikumine ruumis sõltub suuresti atmosfääri seisundist hoone lähiümbruses. Õhu paneb hoones liikuma nii temperatuuride kui rõhkude erinevus hoone eri osades või selle naabruses, enamasti on põhjuseks välisõhu liikumine (tuul) ja päikesepaiste. Lisaks tingivad õhu liikumist hoones ventilatsiooniseadmed. Ka ahju küdemine suurendab õhu liikumist ruumis.

Õhurõhk on tingitud antud paiga kohal olevast õhumassist. Eesti aladel on õhurõhk enamasti vahemikus 730–770 mmHg ehk ligikaudu 970–1025 millibaari (mbar) ehk hektopaskalit (hPa) (1 mbar = 1 hPa). Õhurõhu kõikumine inimese alalises elupaigas ei põhjusta tervisehäireid. Siiski võib kiiresti muutuv õhurõhk tekitada mõningast ebamugavustunnet, eelkõige uimasust ja valutunnet kõrvades. Mõnede krooniliste haiguste (luu- ja liigesehaigused, bronhiaalastma jt) puhul suureneb tundlikkus õhurõhu ja selle muutuste suhtes.

Õhu elektriliste omaduste hulka kuulub õhuionisatsioon. Õhu koostisosised võivad olla iseenesest ebapüsivad ja õhus toimuvad ka keemilised reaktsioonid, mistõttu seal leidub pidevalt laenguga osakesi ehk ioone. Ioonide teket soodustavad ka mitmed füüsikalised nähtused, näiteks välk ja ioniseerivad kiirgused (ultraviolettkiirgus, radioaktiivne kiirgus). Mõnede tähelepanekute kohaselt tunneb inimene end paremini, kui õhus on ülekaalus negatiivsed ioonid, ent sellise fenomeni olemus pole selge, sest arvestada tuleb ka ioonide keemilisi omadusi.

Vt ka kessoontõbi, külmumine ja külmakahjustused, sisekliima, terviseohud kõrgmäestikus.