Sisekliima Autor: Argo Soon

Sisekliima on muutunud seda olulisemaks, mida tubasemaks on inimene jäänud oma igapäevategemistes. Ruumide sisekliimana mõistetakse eelkõige ruumi soojuskeskkonda loovaid tegureid – õhu temperatuuri, niiskust ja liikuvust, harvem ka soojuskiirgust. Ruumiõhu mõiste hõlmab õhu keemilist koostist, eelkõige selles leiduvaid saasteaineid, ja ka õhu muid omadusi, kaasa arvatud eespool nimetatud parameetrid. 

Ebasobiv ruumiõhk (liiga kuiv, saastunud jne) põhjustab ruumiõhu sündroomi. See väljendub mitmesuguste ebamugavustunnet tekitavate aistingutena, ent võib olla ka märgatava töövõime languse põhjuseks. Sagedasemad kaebused seostuvad silmade (kihelus, pisaravool, punetus, laugude turse, ajutine nägemise ähmastumine), nina (kihelus, ninakinnisus, kuivustunne, vesise eritise teke), kurgu limaskesta (kipitus-, kuivus- või janutunne, hääle kähedus, ärritusköha), kesknärvisüsteemi (seletamatu väsimus, uimasus, peavalu, kontsentreerumisraskused, peapööritus ja isegi iiveldus) ning harvem ka nahaga (kuivus, kihelus, mõõdukas lööve).

Enamik neid sümptomeid võib esineda mitmete teistegi haiguste puhul, seepärast saame ruumiõhu sündroomist rääkida vaid juhul, kui muud põhjused – külmetushaigused ja allergia – on välistatud ning kui inimene tunneb end väljaspool kõnealust hoonet või ruumi paremini. Töökeskkonnas kujunevad niisugused sümptomid vahel aegamööda ja muutuvad häirivaks alles töönädala lõpuks, mistõttu tihti aetakse neid segi tööstressist tulenevate nähtudega. Ruumiõhu sündroomi korral esinevad kaebused sageli mitmel, vahel isegi enamikul kollektiivi (pere) liikmetest.

Olukorra lahendamiseks tuleb välja selgitada probleemi põhjus ning see kõrvaldada, ravimid niisugustel puhkudel erilist edu ei taga.

Vt ka suitsetamine.