Kessoontõbi Autor: Hubert Kahn

Kessoontõbi ehk tuukrihaigus ehk dekompressioontõbi tekib inimestel, kes töötavad tavalisest kõrgema õhurõhu tingimustes (tuukrid allveetöödel suruõhukambrites ehk kessoonides jt). Kõrge õhurõhu korral on lämmastikusisaldus organismis suurenenud: kui normaalse atmosfäärirõhu puhul sisaldab 100 cm 3 verd 1,2 cm 3 lämmastikku, siis 3-atmosfäärise õhurõhu puhul vastavalt 3 cm 3 , 4-atmosfäärise õhurõhu puhul 3,9 cm jne. Verest satub lämmastik kudedesse, peamiselt rasv- ja närvikoesse. Õhurõhu aeglasel langemisel ei põhjusta lämmastiku eraldumine organismist mingeid tervisehäireid, liiga kiirel langemisel aga hakkab lämmastikku ohtralt eralduma gaasi näol. Liiga suur lämmastikukogus ei suuda kopsude kaudu organismist eemalduda ja osa sellest satub väikeste mullikeste näol vereringesse. Lämmastikumullikesed võivad väikesi veresooni ummistada ja põhjustada mitmetes elundites vereringehäireid.

Kessoontõve kõige iseloomulikumaks tunnuseks on valud liigestes ja lihastes. Veresoonte ummistumise tagajärjel muutub nahk marmorvalgeks. Kohati võib tekkida turse. Tursunud piirkonnale vajutamisel on kuulda tasast nagisevat heli, see on tingitud lämmastikumullikeste massilisest kogunemisest naha alla (nn nahaalune emfüseem). Kessoontõve nähud võivad püsida mõni tund kuni paar nädalat. Lämmastikumullikeste sattumine südame pärgarteritesse, ajuveresoontesse jm võib põhjustada väga raskeid tervisehäireid ning koguni surma.

Kessoontõve vältimiseks on kõige olulisem langetada õhurõhku järk-järgult, kiirustamata. Näiteks rõhu normaliseerimiseks 1,3-atmosfäärise algrõhu puhul kulub 12 minutit, 2-atmosfäärise rõhu korral 29 minutit jne. Kessoontõve tunnuste ilmnemisel tuleb inimene viia ajutiselt tagasi kõrgema rõhu tingimustesse. Siis lahustuvad lämmastikumullikesed kudedes ja haigusnähud kaovad. Seejärel on vaja inimene aeglaselt viia madalama õhurõhuga keskkonda, et vabanev lämmastik saaks koos väljahingatava õhuga organismist täielikult eralduda.