Hamba eemaldamine Autor: Helen Pullisaar

Hamba eemaldamine ehk väljatõmbamine on kirurgiline protseduur, mida tehakse spetsiaalsete instrumentide abil tuimastuse all. Hammas tuleb eemaldada üksnes siis, kui seda ei ole võimalik ravida. Harilikult on hamba väljatõmbamise põhjuseks ravile allumatu krooniline juuretipupõletik. Teised näidustused hamba eemaldamiseks on:

– äge hambast lähtunud luuüdipõletik;

– näo-lõualuude piirkonna abstsess (piiristunud mädapõletik) või flegmoon (piiristumata mädapõletik);

– äge või krooniline hambast lähtunud ülalõuaurkepõletik;

– tarkusehamba raskendatud tulek, kui kaasnevad põletikunähud (igeme- või luuümbrisepõletik);

– hammas, mille kroon on täielikult lagunenud, nii et selle anatoomilise kuju taastamine täidise, tehiskrooni või tihvthamba kujul pole võimalik;

– suhu lõikumata jäänud hambad, mis põhjustavad neuralgiaid (närvivalu) või põletikulisi protsesse;

– lõualuumurru korral murrupilusse sattunud hambad, mis soodustavad nakkuse levikut lõualuusse ja takistavad luufragmentide paigaldamist;

– instrumendi murdumine ja selle tüki sattumine juurekanalisse kitsaste juurekanalite laiendamisel; – kasvaja hammaste piirkonnas (siis tuleb hambad eemaldada koos kasvajaga);

– kaugele arenenud parodontiidist haaratud ulatuslikult liikuvad hambad;

– ortodontilised näidustused, näiteks hamba valeasend.

Enne hamba eemaldamist on hambaarstil vaja teada inimese üldist terviseseisundit (kroonilised haigused, allergia, tarvitatavad ravimid). Äärmiselt tähtis on arvestada ka hamba ehituse eripära (juurte arv, kuju jms), seetõttu tuleb enne protseduuri teha röntgenipilt.

Et haav kiiremini kinni kasvaks, on tähtis hoolitseda suuhügieeni eest. 24 tundi pärast hamba eemaldamist alustatakse suu loputamisega kas söögisooda-soolalahusega (0,5 teelusikatäit söögisoodat ja soola 1 klaasi sooja keedetud vee kohta) või kummeliteega. Sobivad ka apteekides müüdavad suuloputusvedelikud. Pärast hamba eemaldamist võib teha külmi kompresse (hoida jääd vastu põske umbes pool tundi, mõni tund hiljem võib seda korrata). Nii väheneb turse, mis paratamatult sugeneb väljatõmmatud hamba piirkonnas.

Hamba eemaldamisega võivad kaasneda ka tüsistused. Üks sagedasemaid on kuiv hambaalveool, st paranemisprotsessi alguseks peetava verehüübe mittemoodustumine või lahustumine. Niisugune tüsistus võib tekkida

2–3 päeva pärast hamba eemaldamist: kõrva suunas kiirgub kerge või tugev valu, suus on paha lõhn ja maitse. Sellisel juhul tuleb minna tagasi hambaarsti juurde. Verejooksu puhul, mis on samuti sagedane tüsistus, võib asetada hammaste vahele pooleks tunniks tavalise ühekordse teepakikese ja suruda hambad kokku. Kui sellest kasu pole, on vaja pöörduda hambaarsti poole.

Juhul kui hambaarst on soovitanud hamba eemaldada, ei tohiks seda protseduuri edasi lükata, sest ravimatu hammas on infektsioonikolle, mis ohustab nii teisi hambaid kui organismi tervikuna.

Vt ka hamba juuretipupõletik, hambumushäire, luuüdipõletik, parodontiit, periostiit.