BETALOC ZOK 50

Täiskasvanud:
Arteriaalne hüpertensioon. Stenokardia. Südame rütmihäirete profülaktika ja ravi. Krooniline
südamepuudulikkus vasaku vatsakese funktsiooni langusega. Ägeda müokardiinfarkti järgsete
tüsistuste profülaktika. Migreeni profülaktika.
Versioon 15


Ravimiametis kinnitatud 21.10.2014



Lapsed ja noorukid vanuses 6…18 aastat:
Hüpertensiooni ravi.

BETALOC ZOK toimeainet prolongeeritult vabastavaid tablette manustatakse üks kord ööpäevas
toiduga või ilma. Tabletid tuleb sisse võtta koos vedelikuga. Tablette ega poolitatud tablette ei tohi
närida ega purustada. Vaid BETALOC ZOK 25 tablett on poolitatav.

Üldjuhul soovitatakse järgmisi BETALOC ZOKi annuseid:

Hüpertooniatõbi

47,5...95 mg metoproloolsuktsinaati (BETALOC ZOK 50 üks kuni kaks tabletti) üks kord ööpäevas
sisse võtta. Kui 47,5 mg ei oma piisavat toimet, võib raviannust suurendada kuni 95...190 mg üks kord
ööpäevas (BETALOC ZOK 100 üks kuni kaks tabletti) ja/või sama annust kombineerida teiste
antihüpertensiivsete ravimitega.

Stenokardia

95...190 mg metoproloolsuktsinaati (BETALOC ZOK 100 üks kuni kaks tabletti) sisse võtta üks kord
ööpäevas. Vajadusel võib ravimit kombineerida nitraatidega või annust suurendada.

Täiendav ravi AKE-inhibiitorite, diureetikumide või südameglükosiidide kõrvale stabiilse
sümptomaatilise südamepuudulikkuse korral

Ravi alustamisel peab krooniline südamepuudulikkus olema stabiilses faasis viimase kuue nädala
jooksul ning baasravi ei ole muudetud viimase kahe nädala jooksul.
Ravi beetablokaatoritega võib mõnikord põhjustada sümptomite ajutist ägenemist. Mõnedel juhtudel
on võimalik jätkata ravi või vähendada annust, teistel juhtudel tuleb ravi katkestada. Ainult
kardioloogidel on soovitav alustada ravi BETALOC ZOKiga raske südamepuudulikkusega haigetel
(IV NYHA funktsionaalne klass) (vt lõik 4.4).

Krooniline südamepuudulikkus (II NYHA funktsionaalne klass)

Soovitatav algannus esimesel kahel nädalal on 23,75 mg (BETALOC ZOK 25 üks tablett) üks kord
ööpäevas. Kahe nädala pärast võib annust suurendada kuni 47,5 mg (BETALOC ZOK 50 üks tablett)
üks kord päevas. Seejärel kahekordistada annust igal teisel nädalal. Pikaajalise ravi korral on
eesmärgiks jõuda annuseni 190 mg (BETALOC ZOK 100 kaks tabletti) üks kord ööpäevas.

Krooniline südamepuudulikkus (III-IV NYHA funktsionaalne klass)

Soovitatav algannus esimesel kuni teisel ravinädalal on ½ BETALOC ZOK 25 tabletti üks kord
ööpäevas. Annust peab individuaalselt kohandama ning patsienti tuleb hoolikalt jälgida, kuna
mõnikord võivad südamepuudulikkuse sümptomid ägeneda. Annust peaks seejärel kahekordistama
igal teisel nädalal kuni maksimumannuseni 190 mg (BETALOC ZOK 100 kaks tabletti) üks kord
ööpäevas (või kuni kõrgeima talutava annuseni).

Pikaajalise ravi korral on eesmärgiks jõuda annuseni 190 mg metoproloolsuktsinaati (BETALOC
ZOK 100 kaks tabletti) üks kord ööpäevas (või kuni patsiendi poolt talutava kõrgeima annuseni).
Mistahes annuseastmel tuleb hoolikalt jälgida patsiendi ravimtaluvust. Hüpotensiooni ja/või
bradükardia tekkimisel võib vajalikuks osutuda kaasuva ravimi või BETALOC ZOKi annuse
Versioon 15


Ravimiametis kinnitatud 21.10.2014


vähendamine. Algne hüpotensioon ei pruugi tähendada, et metoproloolsuktsinaadi sama annust
pikaajalise ravi korral ei taluta, kuid patsiendile tuleb manustada ravimit väiksemas annuses kuni
seisundi stabiliseerumiseni. Võib olla tekkinud vajadus neerufunktsiooni hoolika kontrolli järele.

Südame rütmihäired

95...190 mg metoproloolsuktsinaati (BETALOC ZOK 100 üks kuni kaks tabletti) üks kord ööpäevas
sisse võtta. Vajadusel võib annust suurendada.

Ägeda müokardiinfarkti järgne säilitusravi

On täheldatud, et pikaajaline ravi metoproloolsuktsinaadiga annuses 190 mg (BETALOC ZOK 100
kaks tabletti) üks kord ööpäevas vähendab riski suremusele (k.a äkksurma) ning korduvinfarkti riski
(ka diabeedihaigetel).

Südametegevuse häired koos palpitatsioonidega

95 mg (BETALOC ZOK 100 üks tablett) üks kord ööpäevas. Vajadusel võib annust suurendada kuni
190 mg (BETALOC ZOK 100 kaks tabletti) ööpäevas.

Migreeni profülaktika

95...190 mg metoproloolsuktsinaati (BETALOC ZOK 100 üks kuni kaks tabletti) üks kord ööpäevas.

Neerufunktsiooni kahjustus

Kahjustatud neerufunktsiooni korral ei ole annuse kohandamine vajalik.

Maksafunktsiooni kahjustus

Maksatsirroosi korral ei ole metoproloolsuktsinaadi annuse vähendamine vajalik, kuna
metoproloolsuktsinaat seondub valkudega vähesel määral (5…10%). Kui aga esinevad raskekujulise
maksakahjustuse tunnused (nt opereeritud haiged portaalveeni šundiga), tuleks kaaluda annuse
vähendamist.

Eakad patsiendid
Eakatel patsientidel ei ole annuse kohaldamine vajalik.

Lapsed ja noorukid
Vanuses üle 6-eluaasta on hüpertensiooniga (kõrge vererõhk) lapspatsientidele soovitavaks
algannuseks 0,5 mg/kg BETALOC ZOKi (0,48 mg/kg metoproloolsuktsinaati) üks kord ööpäevas.
Manustatud lõplik annus milligrammides peab olema lähim ümardatud annus arvestusele mg/kg
kohta. Kui annuse juures 0,5 mg/kg ravivastust ei teki, võib annust suurendada annuseni 1,0 mg/kg
(vastab 0,95 mg/kg metoproloolsuktsinaadile), mis ei ületa 50 mg BETALOC ZOKi (47,5 mg
metoproloolsuktsinaati). Kui annuse juures 1,0 mg/kg ravivastust ei teki, võib annust suurendada
maksimaalse päevase annuseni 2,0 mg/kg (1,9 mg/kg metoproloolsuktsinaati). Metoproloolsuktsinaadi
kasutamise kogemus puudub annustes üle 190 mg (BETALOC ZOK 100 kaks tabletti) üks kord
päevas sisse antuna lastele ja noorukitele.

Alla 6-aastastel lastel ei ole uuritud BETALOC ZOKi toimet ja ohutust. Seetõttu ei soovitata
BETALOC ZOKi selles vanuserühmas kasutada.

Versioon 15


Ravimiametis kinnitatud 21.10.2014



- II või III astme atrioventrikulaarne (AV) blokaad
- ebastabiilne dekompenseerunud südamepuudulikkus (kopsuturse, hüpoperfusioon või
hüpotensioon)
- samaaegne beetaadrenoretseptori agonismi kaudu toimivate inotroopse toimega ravimite
kasutamine
- kliiniliselt oluline siinusbradükardia
- siinussõlme nõrkuse sündroom (sick-sinus syndrome); siinussõlme nõrkuse sündroom ei ole
vastunäidustus, kui paigaldatud on püsiv kardiostimulaator
- kardiogeenne šokk
- perifeerse arteriaalse verevarustuse raskekujuline häire

Metoprolooli ei tohi manustada ägeda müokardiinfarkti kahtlusega patsientidele, kellel südame
löögisagedus on alla 45 löögi minutis, PQ-intervall üle 0,24 sekundi või süstoolne arteriaalne rõhk
alla 100 mmHg. Kui südamepuudulikkusega patsientidel on selili asendis mõõdetuna süstoolne
vererõhk alla 100 mmHg, peab enne ravi alustamist vererõhku uuesti mõõtma.

Metoproloolsuktsinaat on vastunäidustatud patsientidele, kellel esineb ülitundlikkus
metoproloolsuktsinaadi või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes või teiste beetaadrenoblokaatorite
suhtes.

Beetaadrenoblokaatoritega samaaegselt ei tohi intravenoosselt manustada verapamiili-tüüpi
kaltsiumikanalite blokaatoreid.

Metoproloolsuktsinaat võib ägestada perifeerse arteriaalse verevarustuse häire sümptomeid, näiteks
vahelduvat lonkamist. Metoproloolsuktsinaati tuleb ettevaatusega manustada neerufunktsiooni olulise
languse ja ägedate raskekujuliste metaboolse atsidoosiga kulgevate seisundite korral. Rakendada
ettevaatust südameglükosiididega koosmanustamisel.
Prinzmetali stenokardia haigetel võib stenokardiahoogude sagedus ja ulatus suureneda alfa-
adrenoretseptorite vahendatud pärgarterite kontraktsiooni tõttu. Selle tõttu ei tohi mitteselektiivseid
beetablokaatoreid nendel patsientidel kasutada. Selektiivsete beeta-1-adrenoblokaatorite kasutamisel
tuleb rakendada ettevaatust.

Üldjuhul tuleks astmahaigete ravimisel kasutada lisaks beeta-2-agoniste (tabletina ja/või
inhalatsioonina). Metoproloolsuktsinaadi manustamise alustamisel võib osutuda vajalikuks beeta-2-
agonistide annuse kohaldamine (suurendamine). Oht, et BETALOC ZOK toimeainet prolongeeritult
vabastavate tablettide manustamine häirib beeta-2-adrenoretseptoreid, on väiksem kui selektiivsete
beeta-1-adrenoblokaatorite tavapäraste ravimvormide manustamisel.

Metoproloolsuktsinaat mõjutab süsivesikute ainevahetust ja varjab hüpoglükeemiale viitavaid
sümptomeid vähemal määral kui beeta-1-adrenoblokaatorite tavapärased (st mitte-toimeainet
prolongeeritult vabastavad) tabletid ja palju vähemal määral kui mitteselektiivsed beeta-
adrenoblokaatorid.
Väga harvadel juhtudel võib eelnevalt esinenud kergekujuline AV-juhtehäire süveneda (kuni AV-
blokaadini).
Kui patsiendil tekib ravi ajal süvenev bradükardia, tuleb metoproloolsuktsinaati manustada väiksemas
annuses või manustamine järk-järgult lõpetada.
Kui metoproloolsuktsinaati ordineeritakse feokromotsütoomiga haigetele, tuleb kaasuvalt manustada
alfaadrenoblokaatorit.

Versioon 15


Ravimiametis kinnitatud 21.10.2014


Sarnaselt teistele beetaadrenoblokaatoritele tuleb metoproloolsuktsinaadi manustamist psoriaasi
põdevale patsiendile hoolikalt kaaluda.
Kontrollitud kliinilistest uuringutest on saadud piiratud hulgal efektiivsuse/ohutuse alaseid andmeid
stabiilse raske sümptomaatilise südamepuudulikkuse (IV NYHA funktsionaalne klass) kohta. Seetõttu
on ainult kardioloogidel soovitav alustada raske südamepuudulikkuse ravi (vt lõik 4.2).

Ravi järsku lõpetamist tuleks vältida, eriti kõrge riskiga patsientidel. Kui ravi
metoproloolsuktsinaadiga peab lõpetama, tuleks seda võimalusel teha järk-järgult vähemalt 2 nädala
jooksul, vähendades annust iga kord poole võrra kuni lõppannuseni, milleks on pool BETALOC ZOK
25 tabletti. Sellist lõppannust tuleks manustada vähemalt 4 päeva enne ravi täielikku lõpetamist.
Kaebuste esinemisel soovitatakse veel aeglasemat annuse vähendamist. Beetaadrenoblokeeriva
toimega ravi järsul lõpetamisel võib krooniline südamepuudulikkus süveneda ning suureneda
müokardiinfarkti ja äkksurma risk.

Enne operatsioone tuleb anestesioloogi informeerida, et patsient kasutab metoproloolsuktsinaati.
Beetaadrenoblokeeriva ravi lõpetamine kirurgilist protseduuri vajavatel haigetel ei ole soovitatav, sest
ravi järsk taasalustamine kõrges annuses metoprolooliga võib kardiovaskulaarse riskiga patsiendil viia
bradükardia, hüpotensiooni või insuldi, sealhulgas surmlõppega, tekkeni.

Ravi beetaadrenoblokaatoritega võib raskendada anafülaktilise reaktsiooni ravi. Tavaline
adrenaliiniannus ei pruugi anda loodetud efekti.

Metoprolooli metabolism on otseselt seotud CYP2D6-ga, mis kuulub tsütokroom P450 alaperekonda.
Ravimid, mis seda ensüümi indutseerivad või inhibeerivad, võivad mõjutada metoprolooli
kontsentratsiooni vereplasmas. CYP2D6 inhibeerivateks ravimiteks on kinidiin, terbinafiin,
paroksetiin, fluoksetiin, sertraliin, tselekoksiib, propafenoon ja difenhüdramiin. Võib juhtuda, et
BETALOC ZOKi ravi saavatel patsientidel tuleb BETALOC ZOKi annust vähendada ravi alustamisel
mõnega ülalnimetatud ravimitest.

Vältida kombineerimist BETALOC ZOKiga:
Barbituurhappe derivaadid: barbituraadid (pentobarbitaal) indutseerivad metoproloolsuktsinaadi
ainevahetust läbi ensüüminduktsiooni.
Propafenoon: Propafenooni manustamisel neljale metoproloolsuktsinaatravil olevale patsiendile
tõusis metoproloolsuktsinaadi plasmakontsentratsioon 2-5 korda ning kahel patsiendil tekkisid
tüüpilised metoproloolsuktsinaadiga seotud kõrvaltoimed. Koostoime kinnitus kaheksal tervel
vabatahtlikul. Koostoimet saab ilmselt selgitada sellega, et propafenoon pärsib sarnaselt kinidiinile
metoproloolsuktsinaadi ainevahetust tsütokroom P4502D6 kaudu. Kombinatsioon on ilmselt raskesti
käsitletav, kuna ka propafenoon omab beetaretseptoreid blokeerivaid omadusi.
Verapamiil: Koostoimes beetaadrenoblokaatoritega (kirjeldatud atenolooli, propranolooli ja
pindolooli) võib verapamiil põhjustada bradükardiat ja vererõhu langust. Verapamiil ja
beetablokaatorid võivad omada täiendavat pärssivat toimet AV-juhtele ja siinussõlme funktsioonile.
Digitaalise glükosiidid: Koostoimes beetaadrenoblokaatoritega võivad digitaalise glükosiidid
pikendada atrioventrikulaarset juhteaega ning indutseerida bradükardiat.

BETALOC ZOKi kombineerimisel järgnevate ravimitega võib ilmneda vajadus annuse muutmise
järele:
Amiodaroon: kirjanduse andmetel võib amiodarooni ravi saavatel patsientidel areneda väljendunud
siinusbradükardia samaaegsel ravil metoprolooliga. Amiodaroonil on väga pikk poolväärtusaeg
(ligikaudu 50 päeva), mis näitab, et koostoime võib tekkida pärast ravimi manustamise katkestamist
veel pika aja jooksul.
Versioon 15


Ravimiametis kinnitatud 21.10.2014


I klassi antiarütmikumid: I klassi antiarütmikumid ja beetaadrenoblokaatorid omavad täiendavat
negatiivset inotroopset toimet, mis võib anda raskeid hemodünaamilisi kõrvaltoimeid vasaku
vatsakese vähenenud funktsiooniga patsientidel. Nende ravimite kombinatsiooni tuleb vältida ka
siinussõlme nõrkuse sündroomi ja AV-juhtehäire korral. Koostoimet on kõige paremini
dokumenteeritud disopüramiidi korral.
Mittesteroidsed põletikuvastased /antireumaatilised vahendid: MSPVA-antiflogistikumid takistavad
beetaadrenoblokaatorite vererõhku langetavat toimet. Peamiselt on uuritud indometatsiini. Sulindak
ilmselt sellist toimet ei oma. Kliinilises uuringus ei ole leitud koostoimeid diklofenakiga.
Difenhüdramiin: difenhüdramiin langetab (2,5 korda) metoproloolsuktsinaadi kliirensit alfa-
hüdroksümetoprolooliks CYP2D6 abil nn. kiiretel metaboliseerijatel. Seetõttu metoproloolsuktsinaadi
toime pikeneb. Difenhüdramiin pärsib tõenäoliselt teiste CYP2D6 substraatide ainevahetust.
Diltiaseem: diltiaseem ja beetaadrenoblokaatorid omavad üksteist täiendavat pärssivat toimet AV-
juhtele ja siinussõlme funktsioonile. Kombineeritud ravil diltiaseemiga on täheldatud (raportid
juhtude kohta) väljendunud bradükardiat.
Epinefriin: kirjanduses on olemas kümmekond juhtu, kus mitteselektiivsete beeta-
adrenoblokaatoritega (kaasa arvatud pindolool ja propranolool) ravitud patsientidel tekkis
väljendunud hüpertensioon ja bradükardia apinefriini (adrenaliini) manustamise järgselt. Need
kliinilised tähelepanekud leidsid kinnitust uuringutel tervete vabatahtlikega. Samuti arvatakse, et
paiksetes tuimestites sisalduv adrenaliin võib soonesisesel manustamisel neid reaktsioone vallandada.
Kardioselektiivsete beetaadrenoblokaatorite korral on risk tõenäoliselt väikesem.
Fenüülpropanolamiin: 50 mg üksikannuses fenüülpropanolamiin (norefedriin) võib tõsta diastoolset
vererõhku patoloogiliste väärtusteni tervetel vabatahtlikel. Propranolool tavaliselt takistab
fenüülpropanolamiinist indutseeritud vererõhu tõusu. Siiski võivad beetaadrenoblokaatorid vallandada
paradoksaalseid hüpertensiivseid reaktsioone patsientidel, kes kasutavad fenüülpropanolamiini suurtes
annustes. Paaril juhul on kirjeldatud hüpertensiivset kriisi, mis tekkis ainult fenüülpropanolamiini
kasutamisel.
Kinidiin: kinidiin pärsib metoproloolsuktsinaadi ainevahetust nn. kiiretel metaboliseerijatel (näiteks
Rootsis üle 90% elanikkonnast), mille tulemuseks on oluliselt tõusnud plasmakontsentratsioon ja
paranenud beetaadrenoblokeeriv toime. Vastav koostoime võib esineda koos teiste beeta-
adrenoblokaatoritega, mille ainevahetuse eest vastutab sama ensüüm (tsütokroom P4502D6).
Klonidiin: klonidiini manustamise järsul katkestamisel tekkiv hüpertensiivne reaktsioon võib ägeneda
beetaadrenoblokaatorite toimel. Kui kaasuv ravi klonidiiniga on plaanis lõpetada, tuleb ravi beeta-
adrenoblokaatoritega katkestada mitmeid päevi enne klonidiini ravi lõppemist.
Rifampitsiin: rifampitsiin võib kiirendada metoproloolsuktsinaadi ainevahetust, langetades sellega
plasmakontsentratsiooni.

Patsiente, kes kaasuvalt kasutavad teisi beetaadrenoblokaatoreid (nt silmatilgad) või MAO-
inhibiitoreid, tuleb hoolikalt jälgida. Beetaadrenoblokaatoritega ravi saavatel patsientidel tugevdavad
inhaleeritavad tuimestid kardiodepressiivset efekti. Beetaadrenoblokeeriva ravi korral tuleb
suukaudsete antidiabeetiliste ravimite annuseid kohaldada. Metoproloolsuktsinaadi
plasmakontsentratsioon võib tõusta samaaegsel tsimetidiini või hüdralasiini manustamisel.

Metoproloolsuktsinaati ei tohi kasutada raseduse ja rinnapiimaga toitmise ajal, kui seda ei peeta
eluliselt vajalikuks. Beetaadrenoblokaatorid vähendavad platsentaarset perfusiooni, mis võib
põhjustada loote kasvupeetuse, emakasisese surma, raseduse katkemise ja enneaegse sünnituse.
Seetõttu soovitatakse ema ja loote monitoorimist, kui rasedat naist ravitakse metoprolooliga.
Beetaadrenoblokaatorid võivad põhjustada lootel, vastsündinul ja rinnapiimaga toidetaval imikul
kõrvaltoimeid, nt bradükardiat ja hüpoglükeemiat. Seda tuleb arvestada ravimi määramisel rasedatele
raseduse viimasel trimestril ning seoses sünnitusega.

Versioon 15


Ravimiametis kinnitatud 21.10.2014


Ravi BETALOC ZOKiga tuleb lõpetada järk-järgult 48-72 tundi enne sünnituse tähtaega. Kui see ei
ole võimalik, tuleb vastsündinut jälgida beetablokaadi tunnuste ja sümptomite (nt kardiaalsed ja
pulmonaalsed tüsistused) suhtes 48-72 tunni jooksul pärast sünnitust. Metoproloolsuktsinaati on
kasutatud rasedusega seotud hüpertensiooni raviks pärast 20. rasedusnädalat, jälgides patsienti
hoolikalt. Kuigi metoproloolsuktsinaat läbib platsentaarbarjääri ja seda on leitud ka nabaväädi veres,
pole teadaolevaid andmeid loote väärarengutest.

Metoproloolsuktsinaadi kontsentratsioon rinnapiimas on ligikaudu kolm korda kõrgem kui ema
plasmakontsentratsioon. Kui imetav ema kasutab metoproloolsuktsinaati tavalistes raviannustes,
tundub imiku risk kahjulikeks kõrvaltoimeteks olevat madal. Siiski tuleb imikut jälgida beetablokaadi
sümptomite suhtes.

Patsiendid peaksid enne autojuhtimist või masinate käsitsemist kindlaks tegema, kuidas nad
reageerivad metoproloolsuktsinaadi kasutamisele, kuna ravim võib aeg-ajalt põhjustada pearinglust ja
väsimust.

Metoproloolsuktsinaat on üldiselt hästi talutav ning kõrvaltoimed on tavaliselt kergekujulised ja
mööduvad. Järgnevalt on loetletud kõrvaltoimed, mida on täheldatud kliinilistes uuringutes või
igapäevases kasutuses, enamasti tavapäraste metoprolooli (metoprolooltartraat) tablettide kasutamisel.
Mitmetel juhtudel puudub selge seos kõrvaltoime ilmnemise ja metoproloolsuktsinaadi kasutamise
vahel.
Kasutatakse järgmist kõrvaltoimete esinemissageduse määratlust:
väga sage (≥1/10)
sage (≥1/100 kuni <1/10)
aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100)
harv (≥1/10 000 kuni <1/1000)
väga harv (<1/10 000).

Südame häired
Sage: bradükardia, ortostaatilised verevarustuse häired (väga harva koos minestusega), käte ja jalgade
külmus, palpitatsioonid
Aeg-ajalt: südamepuudulikkuse sümptomite süvenemine, kardiogeenne šokk ägeda
müokardiinfarktiga patsientidel*, I astme AV- blokaad, ödeem, valu südame piirkonnas
Harv: südame erutusjuhte häired, südame arütmiad
Väga harv: gangreen nendel patsientidel, kellel eelnevalt esinesid raskekujulised perifeerse
verevarustuse häired

*0,4% võrra kõrgem sagedus võrreldes platseeboga 46 000 ägeda müokardiinfarktiga patsiendiga
uuringus, kus kardiogeense šoki sagedus oli 2,3% metoprolooli rühmas ning 1,9% platseebo rühmas
madala šoki riski indeksiga patsientide hulgas. Šoki riski indeks põhineb iga patsiendi šoki
absoluutsel riskil, mis arvestab vanust, sugu, ajalist viivitust, Killipi klassi, vererõhku, südame
löögisagedust, EKG hälbeid ning varasemat vererõhu anamneesi. Madala šoki riski indeksiga
patsientide rühmas on patsiendid, kellel soovitatakse metoprolooli kasutada ägeda müokardiinfarkti
korral.

Närvisüsteemi häired
Väga sage: väsimus
Sage: peavalu, pearinglus.
Aeg-ajalt: paresteesiad, lihaskrambid
Versioon 15


Ravimiametis kinnitatud 21.10.2014


Väga harv: maitsetundlikkuse häired.

Seedetrakti häired
Sage: iiveldus, kõhuvalu, kõhukinnisus, kõhulahtisus
Aeg-ajalt: oksendamine
Harv: Suukuivus

Vere ja lümfisüsteemi häired
Väga harv: trombotsütopeenia

Maksa ja sapiteede häired
Harv: maksafunktsiooni näitajate muutused
Väga harv: hepatiit

Ainevahetus-ja toitumishäired
Aeg-ajalt: kehakaalu suurenemine

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Väga harv: artralgia

Psühhiaatrilised häired
Aeg-ajalt: depressioon, keskendumishäired, unisus või unetus, hirmuunenäod
Harv: närvilisus, ängistus, impotentsus/seksuaalne düsfunktsioon
Väga harv: amneesia/mälu halvenemine, segasus, hallutsinatsioonid

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage: pingutusdüspnoe
Aeg-ajalt: bronhospasm
Harv: riniit.

Silma kahjustused
Harv: nägemishäired, silmade kuivus ja/või ärritus, konjunktiviit.

Kõrva ja labürindi kahjustused
Väga harv: kohin kõrvus (tinnitus)

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt: lööve (psoriaasiformse urtikaaria ja düstroofiliste nahakahjustuste kujul), suurenenud
higistamine.
Harv: juuste väljalangemine.
Väga harv: fotosensibilisatsiooni reaktsioon, psoriaasi süvenemine.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Sümptomid
Üleannustamise sümptomid võivad olla hüpotensioon, südamepuudulikkus, bradükardia ja
bradüarütmia, südamejuhtehäired ja bronhospasm.

Versioon 15


Ravimiametis kinnitatud 21.10.2014


Ravi
Ravi tuleb läbi viia üksuses, kus on tagatud sobivad toetavad süsteemid, jälgimine ja ravikorraldus.

Vajadusel manustada kõhulahtistit ja/või aktiivsütt.

Bradükardia ja juhtehäirete raviks kasutada atropiini, adrenostimuleeriva toimega ravimeid või
kardiostimulaatorit.

Hüpotensiooni, ägedat südamepuudulikkust ja shokki tuleb ravida vereringemahu täitmisega, süstitava
glükagooniga (vajadusel võib sellele järgneda glükagooni veenisisene infusioon),
adrenostimuleerivate ravimite nagu dobutamiini veenisisese manustamisega ning alfa-1-retseptori
agonistidega, mida lisatakse vasodilatsiooni korral. Ca2+ veenisisest kasutamist tuleb samuti kaaluda.

Bronhospasmi raviks kasutatakse tavaliselt bronhilõõgasteid.

Farmakoterapeutiline grupp: selektiivsed beetaadrenoblokaatorid
ATC-kood: C07AB02.

Metoprolool on selektiivne beeta-1-adrenoblokaator, st beeta-1-adrenoretseptorid blokeeritakse palju
väiksema ravimi koguse juures kui beeta-2-adrenoretseptorid.

Metoprolooli membraane stabiliseeriv toime on ebaoluline, tal ei ole ka osalist agonistlikku aktiivsust.
Metoprolool vähendab või inhibeerib katehhoolamiinide (mis vabanevad vaimse ja füüsilise stressi
tingimustes) agonistlikku toimet südamele. Metoprolool vähendab katehhoolamiinide kiirest
vabanemisest tingitud südame löögisageduse, minutimahu, müokardi kontraktiilsuse ja vererõhu
tõusu. Endogeense adrenaliini suurte väärtuste juures mõjutab metoprolool vererõhu kontrolli
tunduvalt vähem kui mitteselektiivsed beetaadrenoblokaatorid.

Erinevalt selektiivsete beeta-1-adrenoblokaatorite tavapärastest ravimvormidest (k.a
metoprolooltartraat) tagavad BETALOC ZOK toimeainet prolongeeritult vabastavad tabletid ravimi
ühtlase kontsentratsiooni vereseerumis ja toime enam kui 24-tunniks.

Tänu väljendunud plasmakontsentratsiooni maksimumile, on kliiniline beeta-1-selektiivsus
BETALOC ZOKi manustamisel parem kui selektiivsete beeta-1-adrenoblokaatorite tavapäraste
ravimvormide puhul. Lisaks on potentsiaalne risk maksimaalse plasmakontsentratsiooniga seotud
kõrvaltoimete (bradükardia ja jalgade väsimine) tekkeks väiksem.

Obstruktiivse kopsuhaiguse sümptomite esinemisel võib metoproloolsuktsinaati manustada vajadusel
koos beeta-2-agonistidega. Kui manustada metoproloolsuktsinaati raviannustes koos beeta-2-
agonistidega, pärsib metoproloolsuktsinaat beeta-2-agonistide bronhodilateerivat toimet tunduvalt
vähem kui mitteselektiivsed beetaadrenoblokaatorid.

Metoproloolsuktsinaat mõjutab insuliini vabanemist ja süsivesikute metabolismi vähem kui
mitteselektiivsed beetaadrenoblokaatorid.

Metoproloolsuktsinaat mõjutab tunduvalt vähem kardiovaskulaarsüsteemi vastusreaktsiooni
hüpoglükeemiale kui mitteselektiivsed beetaadrenoblokaatorid.

Versioon 15


Ravimiametis kinnitatud 21.10.2014


Lühiajalised uuringud on näidanud, et metoproloolsuktsinaat vähesel määral suurendab
triglütseriidide ja vähendab vabade rasvhapete taset veres. Mõningatel juhtudel on täheldatud kõrge
tihedusega lipoproteiidide (HDL) fraktsiooni taseme väikest langust, kuid seda väiksemas mahus kui
mitteselektiivsete beetaadrenoblokaatorite kasutamisel. Ühes, üle mitme aasta kestnud uuringus
täheldati metoproloolsuktsinaadi manustamisel üldkolesterooli taseme olulist langust.

Metoproloolsuktsinaadi manustamisel säilib elukvaliteet muutumatuna või paraneb.
Elukvaliteedi paranemist metoproloolsuktsinaadi manustamisel on täheldatud patsientidel pärast
müokardiinfarkti läbipõdemist. Lisaks on BETALOC ZOKi manustamisel ilmnenud elukvaliteedi
paranemine kroonilise südamepuudulikkuse korral.

Toime hüpertensioonile
Metoproloolsuktsinaat langetab vererõhku kehaasendist sõltumata. Ravi algul võib ilmneda
lühiajaline (mõnetunnine) ning kliiniliselt mitteoluline perifeerse resistentsuse tõus. Pikaajalise ravi
korral võib perifeerne vaskulaarne resistentsus väheneda. Lisaks on pikaajaline antihüpertensiivne
ravi metoproloolsuktsinaadiga näidanud vasaku vatsakese hüpertroofia vähenemist ja diastoolse
funktsiooni ning täituvuse paranemist.

4-nädalaline uuring, milles osales 144 essentsiaalse hüpertensiooniga patsienti vanuses
6...16 eluaastat, näitas, et BETALOC ZOK manustatuna annuses 1,0 mg/kg ja 2,0 mg/kg langetas
süstoolset vererõhku 4 ... 6 mmHg (vähenemine võrreldes platseeboga). Ravimi manustamisel annuses
2,0 mg/kg vähenes diastoolne vererõhk platseeboga võrreldes 5 mmHg ning annuste puhul 0,2 mg/kg,
1,0 mg/kg ja 2,0 mg/kg ilmnes annusest sõltuv vererõhu langus. Vanusest, Tanneri staadiumist ja
rassist tingitud erinevusi vererõhu languses ei täheldatud.

Metoproloolsuktsinaadi manustamisel kergekujulise kuni mõõduka arteriaalse hüpertensiooniga
meestele on täheldatud suremuse riski vähenemist kardiovaskulaarsüsteemi haigustesse, seda
peamiselt kardiovaskulaarse äkksurma, fataalse ja mittefataalse müokardiinfarkti ja ajuinsuldi riski
vähenemisest.

Toime stenokardiale
Metoprolool vähendab nii stenokardiahoogude kui „tumma“ isheemia episoodide esinemissagedust,
kestust ning tõsidust ja suurendab füüsilist koormustaluvust.

Toime kroonilisele südamepuudulikkusele
Südamepuudulikkuse sümptomitega (NYHA II...IV) ja vähenenud väljutusfraktsiooniga (≤ 0,40)
patsientidel parandas metoproloolsuktsinaat elulemust ja vähendas südamepuudulikkuse süvenemisest
tingitud hospitaliseerimiste arvu. Lisaks suurendas metoproloolsuktsinaadi manustamine südame
väljutusfraktsiooni, vähendas vasaku vatsakese lõppsüstoolset ja lõppdiastoolset mahtu, parandas
NYHA funktsionaalset klassi ja elukvaliteeti.

MERIT-HF uuringus lisati BETALOC ZOKi vasaku vatsakese vähenenud väljutusfraktsiooniga ja
mõõduka kuni raskekujulise kroonilise südamepuudulikkusega patsientide standardravile AKE-
inhibiitorid koos diureetikumidega, mille tulemusel vähenes:
- üldine suremus 34% (p=0,0062 (kohandatud); p=0,00009 (nominaalne))
- üldise suremuse ja üldise hospitaliseerimise kombineeritud tulemusnäitaja (aeg esimese
juhtumini) 19% (p=0,00012)
- üldise suremuse ja südamepuudulikkuse süvenemise tõttu hospitaliseerimise kombineeritud
tulemusnäitaja (aeg esimese juhtumini) 31% (p=0,00001)
- suremuse ja südametransplantatsiooni kombineeritud tulemusnäitaja (aeg esimese
juhtumini) 32% (p=0,0002)
- kardiovaskulaarne suremus 38% (p=0,00003)
- äkksurmad 41% (p=0,0002)
Versioon 15


Ravimiametis kinnitatud 21.10.2014


- surm südamepuudulikkuse süvenemise tõttu 49% (p=0,0023)
- kardiaalsete surmade ja mittefataalsete ägedate müokardi infarktide ühine esinemissagedus
39% (p<0,00001)
- üldise suremuse, südamepuudulikkuse süvenemise tõttu hospitaliseerimise ja
kardiovaskulaarsete kaebuste tõttu erakorralise meditsiini osakonda pöördumise
kombineeritud tulemusnäitaja (aeg esimese juhtumini) 32% (p<0,00001)
- südamepuudulikkuse süvenemise tõttu hospitaliseerimine 30% ja kardiovaskulaarsetel
põhjustel hospitaliseerimine 15% (p=0,0003)

Toime südame rütmile
Supraventrikulaarse tahhükardia või kodade virvenduse esinemisel ning ventrikulaarsete
ekstrasüstolite olemasolul aeglustab metoproloolsuktsinaat vatsakeste löögisagedust ning vähendab
ventrikulaarsete ekstrasüstolite hulka.

Toime müokardiinfarkti korral
Kahtlustatava või kindlakstehtud müokardiinfarkti korral vähendab metoprolool suremust peamiselt
äkksurma riski vähenemise tõttu. See toime on eeldatavalt osaliselt tingitud vatsakeste virvenduse
ennetamisest. Virvendusevastane toime on usutavasti tingitud kahest mehhanismist: vagaalne toime
läbi hematoentsefaalbarjääri, mõjutades südame elektrilist stabiilsust ja sümpaatiline mehhanism, kus
antiisheemiline toime mõjutab kontraktiilsust, frekventsi ja arteriaalset vererõhku. Nii varajase kui ka
hilissuremuse langus ilmneb ka eelnevalt mõnda kardiovaskulaarsüsteemi haigust põdenud kõrge
riskiga haigete grupis, samuti suhkruhaigete seas.
Metoprolool vähendab ka mittefataalse müokardiinfarkti kordumise riski.

Südametegevuse häired koos palpitatsioonidega
Metoproloolsuktsinaat sobib südame funktsionaalsete häirete raviks, millega kaasneb
südamekloppimine (palpitatsioon).

Migreeni profülaktika
Metoproloolsuktsinaat sobib migreeni profülaktiliseks raviks.

Lapsed ja noorukid
4-nädalases uuringus, mis hõlmas 144 esmase hüpertensiooniga pediaatrilist (vanuses 6…16 aastat)
patsienti, langes Betaloc ZOKi rühmas (maksimaalne annus 200 mg) süstoolne rõhk vastavalt
5,2 mmHg võrra (annuse juures 0,2 mg/kg, p=0,145), 7,7 mmHg võrra (annuse juures 1,0 mg/kg,
p=0,027) ja 6,3 mmHg võrra (annuse juures 2,0 mg/kg, p=0,049), võrreldes platseeboga (keskmiselt
1,9 mmHg). Diastoolne rõhk langes vastavalt 3,1 (p=0,655), 4,9 (p=0,280), 7,5 (p=0,017) ja
2,1 mmHg. Vanus, Tanneri staadium ega rassiline kuuluvus ei mõjutanud vererõhu languse vahelisi
erinevusi.

Imendumine ja jaotumine

Suukaudsel manustamisel imendub BETALOC ZOK täielikult. Metoproloolsuktsinaadi suukaudse
üksikannuse süsteemne biosaadavus on tänu ulatuslikule esmasele maksapassaažile ligikaudu 50%.
Võrreldes tavapärase ravimvormiga on BETALOC ZOK toimeainet prolongeeritult vabastavate
tablettide biosaadavus on 20-30% väiksem. See ei põhjusta siiski ravitoimes märkimisväärseid
erinevusi, kuna toimekõvera alune pindala (AUEC) südame löögisageduse suhtes on sama mis
tavalistel tablettidel. Vereplasma valkudega seondub metoproloolsuktsinaat vähesel määral, ligikaudu
5…10% ulatuses.

Versioon 15


Ravimiametis kinnitatud 21.10.2014


BETALOC ZOKi toimeainet prolongeeritult vabastav tablett koosneb mitmest sajast
metoproloolsuktsinaadi graanulist. Iga graanul on kaetud polümeerse membraaniga, mis kontrollib
metoproloolsuktsinaadi vabanemise kiirust.

Tablett laguneb kiiresti peale sisse võtmist ja graanulid hajuvad seedetraktis ning toimeaine vabaneb
püsivalt 20 tunni jooksul. Metoproloolsuktsinaadi eliminatsiooni poolväärtusaeg on keskmiselt 3,5
tundi. Need asjaolud tagavad ka 24-tunnise manustamisintervalli korral ühtlase
plasmakontsentratsiooni. Toimeaine vabanemine ei sõltu füsioloogilistest teguritest nagu pH, toit ja
peristaltika.

Metabolism ja eliminatsioon

Metoprolool metaboliseeritakse maksas oksüdatiivsete protsesside tulemusena esmalt ensüüm
CYP2D6 vahendusel. Eraldatud on kolm peamist metaboliiti, millest ükski ei oma kliiniliselt olulist
beetaadrenoblokeerivat toimet.

Reeglina on üle 95% suukaudselt manustatud annusest määratav metaboliitidena uriinist. Ligikaudu
5% eritub uriiniga muutumatul kujul, üksikjuhtudel võib see tõusta 30%-ni. Eliminatsiooni
poolväärtusaeg on keskmiselt 3,5 tundi (vahemikus 1…9 tundi). Üldine kliirens on ligikaudu 1 l/min.

Vanuritel ei esine võrreldes nooremaealistega olulisi farmakokineetilisi erinevusi.
Metoproloolsuktsinaadi süsteemne biosaadavus ja eliminatsioon vähenenud neerufunktsiooni korral ei
muutu. Metaboliitide ekskretsioon on aga aeglustunud. Metaboliitide olulist kumulatsiooni
täheldatakse patsientidel, kellel glomerulaarfiltratsiooni kiirus on väiksem kui 5 ml/min. Selline
metaboliitide kumulatsioon ei suurenda aga beeta-blokaadi.

Halvenenud maksafunktsioon mõjustab metoprolooli farmakokineetikat vähesel määral. Siiski võib
raskekujulise maksatsirroosi ja portaalveeni šundi korral metoprolooli biosaadavus suureneda ja
üldine kliirens aeglustuda. Portaalveeni anastomoosi olemasolu korral on metoproloolsuktsinaadi
üldine kliirens ligikaudu 0,3 l/min ja AUC kuni 6 korda kõrgem kui tervetel patsientidel.

Lapsed ja noorukid
Metoprolooli farmakokineetiline profiil hüpertensiooniga lapspatsientidel vanuses 6...17 eluaastat
sarnaneb eelnevalt kirjeldatud farmakokineetiliste andmetega täiskasvanutel. Metoprolooli näiv
oraalne kliirens (CL/F) suurenes lineaarselt koos kehamassi tõusuga.

Olulisi tähelepanekuid ei ole.

Etüültselluloos, hüpromelloos, mikrokristalliline tselluloos, parafiin, makrogool, ränidioksiid,
naatriumstearüülfumaraat, titaandioksiid.

Ei ole kohaldatav.

Versioon 15


Ravimiametis kinnitatud 21.10.2014



3 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 30°C.

Polüpropüleenkorgiga plastikpudel (HDPE) või alumiiniumfooliumist (PVC) blister.

BETALOC ZOK 25, 23,75 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad tabletid: 14, 28 või 98 tk
blisterpakendis.
BETALOC ZOK 50, 47,5 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad tabletid: 28, 30 või 98 tk
blisterpakendis; 30 või 100 tk plastikpudelis.
BETALOC ZOK 100, 95 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad tabletid: 28, 30 või 98 tk
blisterpakendis; 30 või 100 tk plastikpudelis.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded hävitamiseks ja käsitsemiseks

Erinõuded puuduvad.