VEROSPIRON

Südamepuudulikkuse ja arteriaalse hüpertensiooni täiendav ravi.
Astsiit ja tursed maksatsirroosi korral.
Primaarne hüperaldosteronism (diagnoosimine ja ravi).
Tursed nefrootilise sündroomi korral.
Pahaloomulisest kasvajast tingitud astsiit.

Tavaliselt manustatakse VEROSPIRON'i ööpäevane annus kas ühe annusena või kaheks annuseks
jagatuna. Ööpäevane annus või päeva esimene annus on soovitatav võtta sisse hommikul.

Primaarne hüperaldosteronism
- Diagnoosi kinnitamine:
a)
Pikk test: Spironolaktooni manustatakse kolme või nelja nädala vältel annuses 400 mg
ööpäevas. Hüpokaleemia ja hüpertensiooni kadumine kinnitavad primaarse
hüperaldosteronismi diagnoosi.
b)
Lühike test: Spironolaktooni manustatakse nelja päeva vältel annuses 400 mg ööpäevas.
Kui VEROSPIRON'i võtmise ajal seerumi kaaliumisisaldus suureneb ning manustamise
lõpetamisel uuesti väheneb, siis võib see viidata primaarse hüperaldosteronismi
esinemisvõimalusele.
- Ravi
Enne operatiivset ravi manustatakse spironolaktooni annuses 100…400 mg ööpäevas. Patsientidel,
kellel operatiivset ravi ei plaanita, võib kasutada pikaaegset säilitusravi spironolaktooni väikseima
efektiivse annusega. Sellisel juhul võib esialgset annust iga 14 päeva järel vähendada, kuni jõutakse
madalaima efektiivse annuseni. Pikaajalise ravi korral on spironolaktooni soovitatav manustada
kombinatsioonis teiste diureetikumidega, et vähendada kõrvaltoimete tekkevõimalust.

Tursed (südame paispuudulikkus, nefrootiline sündroom)
Täiskasvanud: esialgne ööpäevane annus on 100 mg (võib varieeruda 25 mg-st kuni 200 mg-ni
ööpäevas), mis manustatakse kas ühe annusena või kaheks annuseks jagatuna. Suuremate annuste
manustamisel võib VEROSPIRON’i kombineerida mõne muu diureetikumiga, mis toimib
neerutuubulite proksimaalsemas osas. VEROSPIRON’i annust ei ole seejuures vaja muuta.

Sümptomaatilise süstoolse südamepuudulikkusega (II-IV NYHA klass) patsiendid, kelle südame
väljutusfraktsioon on ≤ 35% (vt lõik 5.1)
Täiendava ravina tuleb alustada spironolaktooni annusega 25 mg üks kord ööpäevas, kui
kaaliumisisaldus seerumis on ≤ 5,0 mEq/l ja kreatiniinisisaldus seerumis ≤ 2,5 mg/dl.
Patsientidel, kes taluvad 25 mg annust üks kord ööpäevas hästi, võib kliinilisel näidustusel suurendada
annust 50 mg-ni üks kord ööpäevas.
Patsientidel, kes taluvad 25 mg annust üks kord ööpäevas halvasti, võib annust vähendada 25 mg-ni
ülepäeviti. (Nõuannet kaaliumi- ja kreatiniinisisalduse jälgimise kohta vt lõik 4.4: Hüperkaleemia
raske südamepuudulikkusega patsientidel.)

Pahaloomulisest haigusest tingitud astsiit
Algannus on tavaliselt 100…200 mg ööpäevas. Rasketel juhtudel võib annust suurendada järk-järgult
kuni 400 mg-ni päevas. Kui ödeem on saadud kontrolli alla, tuleb määrata individuaalselt
säilitusannus.

Maksatsirroosist tingitud tursed ja astsiit
Kui uriini Na /K tase on kõrgem kui 1.0, 100 mg/ööpäevas. Kui tase on madalam kui 1.0 / 200…400
mg/ ööpäevas. Säiltusannus tuleb määrata individuaalselt.

Arteriaalse hüpertensiooni täiendav ravi
Algannus on 50…100 mg ööpäevas manustatuna kas ühe annusena või kaheks annuseks jagatuna,
kombinatsioonis teiste antihüpertensiivsete ravimitega. Ravi peab jätkama vähemalt kahe nädala
vältel, sest maksimaalne antihüpertensiivne toime saavutatakse umbes kahenädalase raviga. Seejärel
võib annust korrigeerida sõltuvalt patsiendi individuaalsest reageerimisest ravile.

Lapsed
Algannus on 1…3 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas, manustatuna kas üksikannusena või 2…4
annuseks jagatuna. Säilitusravi korral või kombinatsioonis teiste diureetikumidega tuleb annust
vähendada 1…2 mg/kg-ni.

Eakad patsiendid
Annuse kohandamine vanusest lähtuvalt ei ole tavaliselt vajalik, siiski tuleb eakate patsientide puhul
arvestada hüperkaleemia ohuga (vt lõik 4.4).

Neerupuudulikkus
Neerufunktsiooni häire (glomerulaarfiltratsioon >30 ml/min) korral tuleb spironolaktooni annust või
manustamise sagedust vastavalt vajadusele vähendada. Raske neerupuudulikkuse
(glomerulaarfiltratsioon <10 ml/min) korral on spironolaktoon vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Suukaudne, võetuna koos piisava koguse vedelikuga pärast söögikordi.

• ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes;
• anuuria;
• äge neerupuudulikkus;
• raske neerufunktsiooni häire (glomerulaarfiltratsioon <10 ml/min)
• hüperkaleemia;
• hüponatreemia;
• Addisoni tõbi;
• rasedus;
• imetamine.

- Spironolaktooni tuleb kasutada äärmise ettevaatusega patsientide puhul, kellel põhihaiguse tõttu
on kalduvus atsidoosi ja/või hüperkaleemia tekkeks.
- Diabeetilise nefropaatiaga patsientidel esineb oht hüperkaleemia tekkeks.
- Spironolaktoon-ravi võib põhjustada mööduvat plasma uureasisalduse tõusu, seda eriti
neerukahjustusega ja hüperkaleemiaga patsientidel. Spironolaktoon võib põhjustada pöörduvat
hüperkloreemilist metaboolset atsidoosi. Seetõttu tuleb neeru- ja maksakahjustuse korral ning
eakatel patsientidel regulaarselt kontrollida vere elektrolüütide tasakaalu ja neerufunktsiooni
näitajaid.
- Hüperkaleemia võib lõppeda surmaga. Spironolaktooni saavatel raske südamepuudulikkusega
patsientidel on oluline jälgida ja kontrollida seerumi kaaliumisisaldust. Vältige teiste kaaliumi
säästvate diureetikumide kasutamist. Vältige suukaudsete kaaliumi sisaldavate preparaatide
kasutamist patsientidel, kelle seerumi kaaliumisisaldus on > 3,5 mEq/l. Soovitatav on kaaliumi-ja kreatiniinisisaldust kontrollida üks nädal pärast ravi alustamist spironolaktooniga või pärast
annuse suurendamist, edasi kontrollida seda iga kuu esimesel 3 kuul, seejärel kord kvartalis ühe
aasta jooksul ning siis iga 6 kuu järel. Katkestage või lõpetage ravi, kui kaaliumisisaldus
seerumis on > 5 mEq/l või kreatiniinisisaldus seerumis > 4 mg/dl. (Vt lõik 4.2 Sümptomaatilise
süstoolse südamepuudulikkusega patsiendid).
- Spironolaktoon häirib digoksiini, kortisooli ja adrenaliini määramist plasmas.
- Laktoositalumatuse puhul tuleb arvesse võtta, et tablett sisaldab 146 mg ja kapsel 127,5 mg
laktoosmonohüdraati.

VEROSPIRON'i kasutamine koos teiste kaaliumisäästvate diureetikumidega, AKE-inhibiitoritega,
angiotensiin II retseptorite antagonistidega, aldosterooni blokaatoritega, kaaliumi preparaatidega,
kaaliumirikka dieediga, kaaliumit sisaldavate soolaasendajatega võib viia tõsise hüperkaleemiani.

Immunosupressandid, tsüklosporiin ja takroliimus võivad suurendada VEROSPIRON'i poolt
põhjustatud hüperkaleemia riski.

Kolestüramiin võib samuti tõsta hüperkaleemia ja hüperkloreemilise metaboolse atsidoosi riski.

Tritsüklilised antidepressandid ja antipsühhootikumid võivad suurendada VEROSPIRON'i
hüpotensiivset toimet.

Antihüpertensiivsed ravimid: Kui antihüpertensiivse ravi skeemi lisatakse VEROSPIRON, võib
vajalikuks osutuda antihüpertensiivsete ravimite annuse vähendamine, kuna VEROSPIRON
potentseerib nende toimet. Kuna AKE-inhibiitorid vähendavad aldosterooni produktsiooni, ei tohi neid
koos VEROSPIRON'iga igapäevaselt kasutada, seda eeskätt teadaoleva neerukahjustusega
patsientidel. Samaaegne kasutamine koos glütserüültrinitraadi ja teiste nitraatidega või vasodilataatoritega võib veelgi langetada juba eelnevalt VEROSPIRON’i poolt langetatud vererõhku.

Alkohol, barbituraadid või narkootikumid: võivad võimendada spironolaktooni ortostaatilist
hüpotensiooni tekitavat toimet.

Kortikosteroidid, AKTH: võib ilmneda intensiivistunud elektrolüütide kadu, eriti hüpokaleemia.

Pressoorsed amiinid (nt norepinefriin): spironolaktoon vähendab vaskulaarset tundlikkust
norepinefriinile. Seetõttu tuleb olla ettevaatlik lokaalse või üldanesteesia tegemisel patsientidele, keda
parajasti ravitakse VEROSPIRON'iga.

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d): mõnedel patsientidel võib MSPVA manustamine
vähendada lingu-, kaaliumisäästvate ja tiasiiddiureetikumide diureetilist, natriureetilist ja
antihüpertensiivset toimet. MSPVA-de (nt indometatsiini) kombinatsioone kaaliumisäästvate
diureetikumidega on seostatud tõsise hüperkaleemiaga. Seetõttu, kui VEROSPIRON'i ja MSPVA-sid
kasutatakse koos, tuleb patsienti tähelepanelikult jälgida, et teha kindlaks soovitud diureetilise toime
saabumine.

Digoksiin: spironolaktoon võib tõsta digoksiini poolväärtusaega. Selle tulemuseks võib olla
suurenenud digoksiini tase seerumis ja järgnev digoksiini toksilisus. VEROSPIRON-ravi ajal võib
osutuda vajalikuks digoksiini annuse vähendamine ja patsienti tuleks tähelepanelikult jälgida
vältimaks üle- või aladigitaliseerimist.

Ravimite ja laboratoorsete analüüside koostoimed: Kirjanduses on mitmeid teateid, et spironolaktoon
või selle metaboliidid võivad segada digoksiini radioimmuunanalüüside hindamist. Selle kliiniline
tähtsus ei ole veel selge

Liitium: Üldiselt ei tohi liitiumi koos diureetikumidega kasutada. Diureetikumid vähendavad liitiumi
renaalset kliirensit ja lisandub kõrge liitiumi toksilisuse risk.

Karbenoksoloon võib põhjustada naatriumipeetust ja seega vähendab spironolaktooni efektiivsust.
Nende kahe toimeaine samaaegset kasutamist tuleb vältida.

Karbamasepiin võib põhjustada kliiniliselt olulist hüponatreemiat, kui seda kasutatakse koos
diureetikumidega.

Antihistamiin terfenadiini koosmanustamisel VEROSPIRON'iga suureneb ventrikulaarsete arütmiate
oht hüpokaleemia ja teiste elektrolüütide tasakaalu häirete tõttu.

VEROSPIRON võib vähendada kumariini derivaatide antikoaguleerivat toimet.

VEROSPIRON võib suurendada GnRH analoogide toimet.

Rasedus
Spironolaktooni kasutamine raseduse ajal on vastunäidustatud.
Loomkatsetes on leitud isaste järglaste genitaalide feminiseerumist ja endokriinseid häireid nii isastel
kui emastel järglastel. Ravimi ohutu kasutamise kohta inimesel raseduse ajal puuduvad küllaldased
andmed.

Imetamine
Spironolaktooni kasutamine imetamise ajal on vastunäidustatud. Kui spironolaktooni kasutamine
osutub hädavajalikuks, tuleb rinnaga toitmine lõpetada.
Spironolaktooni eritumise kohta rinnapiima puuduvad andmed. Peamist metaboliiti, kanrenoaati, on
leitud piimas (piima-plasma kontsentratsiooni suhe 0,7), seetõttu on spironolaktoonravi ajal rinnaga
toitmine vastunäidustatud (vt lõik 4.3.).

Ravi algul on soovitatav autojuhtimist ja ohtlike seadmetega töötamist vältida individuaalselt määratud
aja jooksul. Hiljem otsustab piirangu jätkumise üle raviarst.

Kõrvaltoimed on esitatud MedDRA-organsüsteemi klasside kaupa kasutades MedDRA
esinemissageduse klassifikatsiooni: väga sage (≥1/10); sage (≥1/100, <1/10); aeg-ajalt
(≥1/1000,<1/100); harv (≥1/10000, <1/1000); väga harv (<1/10000), teadmata (ei saa hinnata
olmasolevate andmete alusel):

Vere ja lümfisüsteemi häired

Väga harv: agranulotsütoos, eosinofiilia, trombotsütopeenia

Immuunsüsteemi häired

Harv: ülitundlikkus

Endokriinsüsteemi häired
Väga harv: hirsutism, hääle muutused (naistel hääle madaldumine, meestel hääle
kõrgenemine).

Ainevahetus-ja toitumishäired
Väga sage: hüperkaleemia (neerupuudulikkusega patsientidel ja samaaegselt
kaaliumipreparaate saanud patsientidel)
Sage: hüperkaleemia (eakatel patsientidel, diabeetikutel ja AKE inhibiitoreid kasutanud
patsientidel)
Harv: hüponatreemia, dehüdratatsioon, porfüüria.

Närvisüsteemi häired
Aeg-ajalt: segasus, unisus (maksatsirroosiga patsientidel), peavalu
Väga harv: paralüüs, hüperkaleemiast tingitud parapleegia

Südame häired
Väga sage: hüperkaleemiast tingitud rütmihäired (neerupuudulikkusega patsientidel ja
samaaegselt kaaliumipreparaate saanud patsientidel)

Vaskulaarsed häired

Väga harv: vaskuliit

Seedetrakti häired
Sage: iiveldus oksendamine
Harv: gastriit, maohaavand, kaksteistsõrmikuhaavand, seedetrakti verejooks, kõhuvalu,
kõhulahtisus.

Maksa ja sapiteede häired
Väga harv: hepatiit

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Harv: lööve, urtikaaria
Väga harv: alopeetsia, ekseem, annulaarne erüteem

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Väga harv: süsteemne erütematoosne luupus, osteomalaatsia

Neerude ja kuseteede häired
Väga harv: äge neerupuudulikkus

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Väga sage: libiido vähenemine, erektiilne düsfunktsioon, günekomastia (meestel); valu
rinnanäärmetes (meestel), rindade tundlikkus, rindade suurenemine, menstruatsioonihäired
(naistel)
Sage: viljatus suurte annuste kasutamisel (450 mg/ööpäevas)

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Aeg-ajalt: asteenia, väsimus

Uuringud

Väga harva: uurea sisalduse vähenemine veres
Teadmata: kreatiniini sisalduse suurenemine

Kõrvatoimed mööduvad tavaliselt ravi lõppedes.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Sümptomid
Spironolaktooni üleannustamine tekitab nähte ja sümptomeid, mis sarnanevad sagedaste
kõrvaltoimetega nagu uimasus, vaimne segasus, makulopapuloosne või erütematoosne nahalööve,
iiveldus, oksendamine, pearinglus või kõhulahtisus. Harva tekib hüponatreemia või hüperkaleemia,
seda eelkõige neerukahjustusega patsientidel; raske maksahaigusega patsientidel võib tekkida
maksakooma, kuid nende nähtude põhjuslikku seost spironolaktooni üleannustamisega ei ole
tõestatud.

Ravi
Sümptomaatiline, spetsiifiline antidoot puudub. Tuleb säilitada vedeliku, eletrolüütide ja happe/alus
tasakaal: manustada kaaliumit kaotavaid diureetikume, parenteraalset glükoosi + insuliini ja rasketel
juhtudel tuleb teha hemodialüüsi.

Farmakoterapeutiline rühm: kaaliumi säästvad diureetikumid. Aldosterooni antagonistid, ATC-kood:
C03DA01

Spironolaktoon on aldosterooni konkureeriv antagonist. Ta avaldab oma toimet distaalsetes
neerutorukestes. Ta inhibeerib aldosterooni ( vee ja Na+ tagasiimendumist ja K+ eritumist
soodustavaid) toimeid. Ta suurendab Na+ ja Cl- eritumist, vähendab K+ eritumist ja inhibeerib ka H+
eritumist uriini. Tema diureetilise toime tõttu on tal ka vererõhku alandav toime.

Spironolaktooni kasutamine kroonilise südamepuudulikkuse täiendava ravina
RALES (Randomized ALdactone Evaluation Study) uuringus osalejad said lisaks kardiovaskulaarse
puudulikkuse standardravile (AKE-inhibiitor, lingudiureetikum ja osadel juhtudel ka digoksiin)
topeltpimeuuringus randomiseeritult 1 kord ööpäevas kas 25 mg spironolaktooni (n=822) või sobivat
platseebot (n=841). Uuringu planeeritud vaheanalüüsil, mis viidi läbi pärast keskmiselt 24 kuu pikkust
raviperioodi, täheldati spironolaktooni rühmas üldsuremuse vähenemist 30% (suhteline risk 0,70; 95%
usaldusvahemik 0,60-0,82; p<0,001) ja kardiaalse suremuse vähenemist 31% (suhteline risk 0,69; 95%
usaldusvahemik 0,58-0,82; p<0,001) võrra, samuti parandas ravi spironolaktooniga statistiliselt
olulisel määral NYHA klassifikatsiooni astet (p<0,001). Lisaks sellele vähenes 24 kuu jooksul
spironolaktooni rühmas hospitaliseerimine kardiovaskulaarse puudulikkuse süvenemise tõttu 35%
võrra (suhteline risk 0,65; 95% usaldusvahemik 0,54-0,77; p<0,001). Üldiselt taluti spironolaktooni
hästi. Kõrvaltoimete tõttu oli uuringu sunnitud katkestama ainult 8% patsientidest spironolaktooni
rühmas ja 5% patsientidest platseeborühmas. Vaheanalüüsi tulemuste põhjal otsustati uuring
ennetähtaegselt katkestada, arvestades ravi ilmselget kasu patsientidele sprironolaktooni rühmas.
Patsientide rühmas oli raske hüperkaleemia esinemissagedus väike.

Spironolaktooni imendumine seedetraktist on kiire ja ulatuslik. Ta seostub ulatuslikult
plasmavalkudega (u 90%). Spironolaktooni maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub 1...2 tunni ja
tema aktiivsel metaboliidil kanrenoonil 3 tunni möödudes.
Spironolaktoon metaboliseerub kiiresti. Tema farmakoloogiliselt aktiivsed metaboliidid on 7α-tiometüülspironolaktoon ja kanrenoon. Metaboliidid erituvad peamiselt uriiniga, väike osa väljaheitega.
Spironolaktoon ja tema metaboliidid läbivad platsentaarbarjääri ja erituvad rinnapiima.

Intraperitoneaalsel manustamisel rottidele, hiirtele ja küülikutele oli DL vastavalt 790, 360 ja 870
5o
mg/kg kehakaalu kohta, samas kui maosisesel manustamisel oli see kõigil kolmel liigil üle 1000
mg/kg.
Rottidel läbi viidud korduvtoksilisuse uuringus osutus spironolaktoon tumorigeenseks, kusjuures
proliferatiivne toime avaldus endokriinorganites ja maksas. Ühes uuringus, milles kasutati annuseid,
mis ületasid tavalist inimesel kasutatavat ööpäevast annust (2 mg/kg) vastavalt 25, 75 ja 250 korda,
täheldati statistiliselt olulist annusest sõltuvat kilpnäärme ja testiste healoomuliste adenoomide
esinemissageduse suurenemist. Emastel rottidel täheldati ainult keskmise annuse kasutamisel
statistiliselt olulist pahaloomuliste rinnanäärmekasvajate esinemissageduse suurenemist. Isastel
rottidel täheldati annusest sõltuvat maksa proliferatiivsete muutuste esinemissageduse suurenemist.
Kõige suurema annuse kasutamisel (500 mg/kg) täheldati maksas hepatotsütomegaaliat, hüperplastilisi
sõlmekesti ja hepatotsellulaarset kartsinoomi (viimane ei olnud statistiliselt oluline; p = 0,05).
Rottidel, kellele manustati ühe aasta vältel toiduga kaaliumkanreonaati, täheldati annusest sõltuvat
(annue juures üle 20 mg/kg/ööpäevas) müeloidse leukeemia esinemissageduse suurenemist.
Pikaaegsetes (2-aastase kestvusega) kaaliumkanreonaadi suukaudse kartsinogeensuse uuringutes
rottidel täheldati müeloidset leukeemiat ning maksa, kilpnäärme, testiste ja rinnanäärme kasvajaid.
Bakteritel või seentel läbi viidud katsetes kaaliumkanreonaadil mutageenset toimet ei täheldatud.
Mutageenset toimet täheldati mitmetes imetajarakkudel läbi viidud in vitro testides pärast metaboolset
aktivatsiooni. Imetajatel in vivo läbi viidud uuringus ei osutunud kaaliumkanreonaat mutageenseks.
Kanrenoon ja kanrenoonhape on peamised kaaliumkanreonaadi metaboliidid. Ka spironolaktoon
metaboliseeritakse organismis kanrenooniks. Spironolaktooni annusega kuni 500 mg/kg/ööpäevas
rottidel läbi viidud kroonilise toksilisuse uuringutes ei täheldatud leukeemia esinemissageduse
suurenemist.
Ülaltoodud tumorigeensete toimete olulisus spironolaktooni kliinilise kasutamise kontekstis ei ole
selge. Siiski tuleb pikaaegse spironoloktoonravi alustamisel noorel patsiendil hoolikalt kaaluda ravist
saadava kasu ja võimaliku ohu suhet.

Tabletid: kolloidne ränidioksiid, magneesiumstearaat, talk, maisitärklis, laktoosmonohüdraat.
Kapslid:
sisu: naatriumlaurüülsulfaat, magneesiumstearaat, maisitärklis, laktoosmonohüdraat.

kest: ülemine osa: kinoliinkollane E 104 C.I. 47005, titaandioksiid, želatiin.
alumine osa: titaandioksiid, želatiin.

Ei kohaldata.

Tabletid: 5 aastat

Kapslid: 5 aastat.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Lakitud, trükitud tugev alumiiniumfoolium, tugev PVC blister.

Tabletid: blisterpakendis on 20 tabletti. Igas pappkarbis on üks blister tablettidega.

Kapslid: blisterpakendis on 10 kapslit. Igas pappkarbis on kolm blisterlehte kapslitega.

Erinõuded puuduvad.