TEGRETOL

..2 korda
ööpäevas. Üleminekul tablettidelt retardtablettidele võib osutuda vajalikuks annuse
suurendamine. Vanematel inimestel tuleb ravi alustada ettevaatlikult, algannus peab olema väike.
Epilepsia. Täiskasvanul manustatakse ravi algul 100...200 mg 1...2 korda ööpäevas; annust
suurendatakse aeglaselt kuni optimaalse ravitoime saamiseni. Tavaliselt on sobivaks annuseks
400 mg 2...3 korda ööpäevas (rasketel juhtudel isegi 1600...2000 mg ööpäevas).
Lapsele manustatakse 10...20 mg/kg ööpäevas, jagatuna mitmeks üksikannuseks. Alla 4-
aastasele ravi algul 20...60 mg ööpäevas; annust võib suurendada ülepäeviti 20...60 mg võrra.
Üle 4-aastasele lapsele ravi algul 100 mg ööpäevas, mida võib nädalaste intervallidega 100
mg võrra suurendada. 1...5-aastasele 100 mg 2...4 korda ööpäevas. 5...10-aastasele 200 mg

..3 korda ööpäevas. 10...15-aastasele 200 mg

..5 korda ööpäevas.
Kolmiknärvi neuralgia ja glossofarüngeaalneuralgia. Annustamine on individuaalne, algul
on soovitatav manustada väike annus (100 mg), seda järk-järgult suurendades. Annust
suurendatakse järk-järgult kuni valu kadumiseni - tavaliselt 200 mg 3...4 korda ööpäevas
(mõnel juhul on manustatud kuni 1600 mg ööpäevas). Võimalusel tuleb annust järk-järgult
vähendada vähima toimiva säilitusannuseni.
Alkoholi abstinentsisündroom. Keskmiseks annuseks on 200 mg 3…4 korda päevas. Rasketel
juhtudel võib annust paari esimese päeva vältel tõsta (nt kuni 400 mg 3 korda päevas).
Deliiriumi korral ei ole soovitatav karbamasepiini kombineerida uinutite ja rahustitega.
Ravimi plasmakontsentratsiooni tuleb regulaarselt jälgida. Ravi tuleb lõpetada 7...10 päeva
vältel, annust järk-järgult vähendades.
Krooniline valu diabeetilise neuropaatia korral. Keskmine ööpäevane annus on 200 mg 3
korda päevas, erandkorras võib manustada kuni 400 mg 3 korda ööpäevas.
Vastunäidustused. Ülitundlikkus karbamasepiini või sarnase struktuuriga ainete (nt
tritsüklilised antidepressandid) suhtes. AV-blokaad, ülejuhtehäired, anamneesis luuüdi
depressioon või intermiteeruv porfüüria. Manustamine koos MAO inhibiitoritega.
Ettevaatust! Absansside ja müokloonuse korral ei ole karbamasepiin valikravimiks.
Segatüüpi krambihoogude korral tuleb karbamasepiini kasutada ettevaatlikult, sest võib
suureneda generaliseerunud krampide tekkeoht. Seisundi halvenemisel tuleb ravi
TEGRETOLiga katkestada.
TEGRETOL-ravi ajal on harva tekkinud aplastiline aneemia ja agranulotsütoos, seetõttu tuleb
enne ravi ja ravi ajal regulaarselt kontrollida verepilti, samuti maksafunktsiooni näitajaid (eriti
eakatel ja maksahaigusega patsientidel) ja jääklämmastiku sisaldust. Patsiente tuleb
informeerida võimalikest hematoloogiliste kõrvaltoimete varajastest sümptomitest, samuti
naha- ja maksareaktsioonide sümptomitest. Palaviku, neeluvalu, lööbe, suuhaavandite,
verevalumite, petehhiate või hemorraagilise purpuri tekkimisel peab patsient koheselt arstiga
konsulteerima.
Asümptomaatilise ja mitteprogresseeruva leukopeenia korral ei ole ravi katkestamine vajalik.
Raskekujulise, progresseeruva ja sümptomaatilise leukopeenia (neeluvalu, palavik) korral
tuleb ravi katkestada.
Transaminaaside ja alkaalse fosfataasi aktiivsuse vähene suurenemine plasmas ei nõua ravi
katkestamist; hepatiidi tekkimisel tuleb ravi koheselt katkestada.
Kergemad nahamuutused on tavaliselt ohutud ning mööduvad spontaanselt päevade või
nädalate jooksul. Raske nahareaktsiooni korral tuleb ravi katkestada.
TEGRETOLil on nõrk kolinoblokeeriv toime, mistõttu glaukoomiga patsiente tuleb jälgida.
TEGRETOL võib vanematel patsientidel provotseerida psühhoosi või segasuse tekkimist.
Kui ravi TEGRETOLiga tuleb katkestada järsku, siis üleminek teisele antiepileptilisele
ravimile tuleb teha sobiva ravi foonil (nt diasepaam veeni või rektaalselt, fenütoiin veeni).
Liiklusohtlikkus. TEGRETOL võib, eriti ravi algul, aeglustada reaktsioonikiirust.
Rasedus ja imetamine. Patsiendi rasestumise korral, kui ravimi kasutamine on hädavajalik,
tuleb manustada võimalikult väikesi annuseid (eriti raseduse 20...40 päeval). Teiste ravimite
(sh krambivastaste) manustamisest koos karbamasepiiniga tuleb hoiduda. TEGRETOL-ravil
olevaid rasedaid naisi tuleb jälgida.
Karbamasepiini on seostatud loote skeleti arenguhäiretega (spina bifida, suulaelõhe,
südamerikked), kuid epilepsiahaigete naiste lastel on ka üldiselt sagedamini arenguhäireid
täheldatud. Patsientidele tuleb soovitada antenataalset skriiningut, et välja selgitada loote
võimalikke väärarenguid.
Antiepileptikumid võivad põhjustada foolhappe defitsiiti, eriti raseduse ajal. Seetõttu on
soovitatav enne rasedust ja raseduse ajal täiendavalt foolhapet manustada.
Antiepileptikumide manustamisel emale võib vastsündinul tekkida hemorraagia, mille
vältimiseks on soovitatav emale raseduse viimastel nädalatel ja vastsündinule manustada K-
vitamiini preparaate.
25...60% karbamasepiini kontsentratsioonist plasmas eritub rinnapiima. Imik saab umbes 10%
epilepsiahaige lapse annusest. Imikul võivad tekkida kõrvaltoimed (ülemäärane unisus,
ülitundlikkus karbamasepiini suhtes). Kõrvaltoimete tekkimisel tuleks rinnaga toitmine
lõpetada.
Kõrvaltoimed tekivad sagedamini ravi algul, eriti siis, kui algannus on liialt suur.
Kesknärvisüsteemi häired. Sageli on esinenud pearinglust, ataksiat, uimasust, halba
enesetunnet; harvem peavalu, kahelinägemist, akommodatsioonihäireid, nüstagmi, tahtele
allumatuid liigutusi (treemorit, orofatsiaalset düskineesiat, koreoatetootilisi häireid,
düstooniat, tikke); üksikjuhtudel okulomotoorseid häireid, kõnehäireid, perifeerset neuriiti,
tundehäireid, lihasnõrkust.
Psüühikahäired. Üksikjuhtudel hallutsinatsioonid (visuaalsed või akustilised), depressioon,
isutus, rahutus, agressiivne käitumine, psühhoos.
Nahareaktsioonid. Allergilised nahareaktsioonid, sh nõgestõbi; harva eksfoliatiivne dermatiit
ja erütrodermia, Stevens-Johnsoni sündroom, süsteemse erütematoosse luupuse sarnane
sündroom; üksikjuhtudel toksiline epidermolüüs, valgustundlikkus, multiformne ja sõlmeline
erüteem, naha pigmentatsiooni muutused, purpur, sügelus, akne, higistamine, alopeetsia,
hirsutism.
Vereloomehäired. Leukopeenia; harvem eosinofiilia, trombotsütopeenia, leukotsütoos;
üksikjuhtudel agranulotsütoos, aplastiline aneemia, megaloblastiline aneemia, äge
intermiteeruv porfüüria, retikulotsütoos, hemolüütiline aneemia.
Maksafunktsiooni häired. Alkaalse fosfataasi või transaminaaside aktiivsuse suurenemine;
harva hepatiit ja kolestaatiline või parenhümatoosne ikterus; üksikjuhtudel granulomatoosne
hepatiit.
Seedetraktihäired. Iiveldus, oksendamine; harva suukuivus, kõhulahtisus või -kinnisus;
üksikjuhtudel kõhuvalu, glossiit, stomatiit.
Ülitundlikkusreaktsioonid. Harva hilist tüüpi palavikuga kulgev allergia (seerumtõve tüüpi),
lööve, vaskuliit, lümfadenopaatia, liigesvalu, leukopeenia, eosinofiilia, hepatosplenomegaalia.
Võivad tekkida ka teiste organite (nt kopsud, neerud, pankreas, müokard) funktsioonihäired.
Üksikjuhtudel on tekkinud anafülaksia, aseptiline meningiit müokloonuste ja eosinofiiliaga.
Ülitundlikkusreaktsiooni ilmnemisel tuleb ravi katkestada.
Kardiovaskulaarsüsteemi häired. Harva ülejuhtehäired, üksikjuhtudel bradükardia,
rütmihäired, AV-blokaad teadvuskaoga, kollaps, krooniline südamepuudulikkus, hüper- või
hüpotensioon, südame isheemiatõve süvenemine, tromboflebiit, trombemboolia.
Endokriinsüsteemi häired. Hüponatreemia, tursed ja kehakaalu suurenemine, vähenenud
plasma osmolaarsus antidiureetilise hormooni taolisest toimest, mis üksikutel põhjustab
veeintoksikatsiooni koos letargia, oksendamise, peavalu, segasuse ja neuroloogiliste
häiretega; üksikjuhtudel günekomastia ja galaktorröa, spermatogeneesi häired, libiido
muutused, impotentsus, kilpnäärmefunktsiooni häired (L-türoksiini sisalduse vähenemine ja
TSH sisalduse suurenemine, tavaliselt kliiniliste nähtudeta), luumetabolismi häire (võib
põhjustada osteomalaatsiat), üldkolesterooli-, HDL-kolesterooli- ja triglütseriidide sisalduse
suurenemine.
Neerufunktsiooni häired. Üksikjuhtudel interstitsiaalne nefriit ja neerupuudulikkus,
sagenenud urineerimine või uriinipeetus.
Meeleorganid. Maitsehäired, konjunktiviit, kohin kõrvus, hüperakuusia, silmakae.
Skeleti-lihassüsteemi häired. Liiges-, lihasvalu või lihaskrambid.
Hingamissüsteemi häired. Ülitundlikkus, mis avaldub palaviku, düspnoe, pneumoniidi või
pneumooniana.
Koostoimed. Maksa ensüümsüsteemi induktsiooni tõttu võib karbamasepiini manustamisel
väheneda järgmiste ravimite kontsentratsioon plasmas: klobasaam, klonasepaam,
etosuktsimiid, primidoon, valproehape, alprasolaam; glükokortikosteroidid, tsüklosporiin,
digoksiin, doksütsükliin, felodipiin, haloperidool, imipramiin, metadoon; peroraalsed
kontratseptiivid; teofülliin, varfariin. Fenütoiini sisaldus võib suureneda või väheneda,
mefenütoiini kontsentratsioon võib suureneda.
Karbamasepiini kontsentratsioon plasmas suureneb järgmiste ravimitega koosmanustamisel:
makroliidid (erütromütsiin), isoniasiid, kaltsiumikanalite blokaatorid (verapamiil, diltiaseem),
dekstropropoksüfeen, viloksasiin, fluoksetiin, tsimetidiin, atsetasolamiid, danasool,
tõenäoliselt desipramiin ja nikotiinamiid (täiskasvanul ja suurtes annustes), mistõttu võib olla
vajalik TEGRETOLi annuse vähendamine. Isoniasiidi hepatotoksilisus võib suureneda.
Liitiumi kombinatsioon karbamasepiiniga suurendab neurotoksilisuse ohtu.
Metoklopramiidi, trankvillisaatorite või neuroleptikumidega (haloperidool, tioridasiin)
koosmanustamisel suureneb neuroloogiliste kõrvaltoimete oht.
Karbamasepiini kontsentratsiooni plasmas võivad vähendada fenobarbitaal, fenütoiin,
primidoon, teofülliin, tõenäoliselt ka klonasepaam ja valproehape.
Valproehappe, valpromiidi ja primidooni toimel võib suureneda karbamasepiini muutumine
aktiivseks metaboliidiks. Furosemiidi või hüdroklorotiasiidi samaaegne manustamine võib
põhjustada hüponatreemiat.
Karbamasepiin võib vähendada mittedepolariseerivate müorelaksantide (pankuroonium)
toimet; nende annuseid tuleb vajadusel suurendada ning jälgida, et neuromuskulaarne blokaad
ei lõpeks enneaegselt.
TEGRETOL-ravi ajal nõrgeneb peroraalsete kontratseptiivide toime. Efektiivse
kontratseptsiooni säilitamiseks peaks hormonaalses rasedusvastases preparaadis
östrogeenisisaldus olema vähemalt 50 µg.
Isotretinoiini toimel võib karbamasepiini biosaadavus ja kliirens muutuda.
TEGRETOL võib vähendada patsiendi alkoholitaluvust; seetõttu on soovitatav ravi ajal
alkoholi vältida. Alkoholiga koosmanustamisel on kesknärvisüsteemipoolsete kõrvaltoimete
oht suurem.
Üleannustamine. Sümptomid on tavaliselt seotud kesknärvi-, kardiovaskulaar- ja
hingamissüsteemiga.
Kesknärvisüsteem. Desorientatsioon, somnolentsus, agiteeritus, hallutsinatsioonid, kooma;
nägemishäired, düsartria, nüstagmid, ataksia, düskineesia; algul hüperrefleksia ja hiljem
hüporefleksia, psühhomotoorsed häired, müokloonused, hüpotermia.
Hingamissüsteem. Hingamisdepressioon, kopsuturse.
Kardiovaskulaarsüsteem. Tahhükardia, vererõhumuutused, rütmihäired, ülejuhtehäired,
EKGs QRS-kompleksi laienemine, minestus.
Seedetrakt: oksendamine, peristaltika aeglustumine.
Urogenitaaltrakt. Uriinipeetus, oliguuria või anuuria; vedeliku retentsioon,
veeintoksikatsioon.
Laboratoorne leid. Hüponatreemia, võimalik metaboolne atsidoos, hüperglükeemia;
kreatiniinfosfokinaasi aktiivsuse suurenemine.
Ravi: spetsiifiline antidoot puudub. Maoloputus ja aktiivsöe manustamine, sümptomaatiline
ravi intensiivravipalatis kardiomonitooringu ja elektrolüütide sisalduse korrigeerimisega
(hüponatreemia oht!). Krambihoo korral manustada bensodiasepiini (nt diasepaam), teist
antikonvulsanti (nt fenobarbitaal) või paraldehüüdi. Ettevaatust hingamise pärssumise suhtes!
Soovitatakse hemoperfusiooni aktiveeritud söega. Hilinenud ravimi imendumise tõttu võivad
sümptomid korduda ja raskeneda 2. ja 3. päeval pärast üleannustamist.
Omadused ja farmakokineetika. Karbamasepiin on iminostilbeeni derivaat, mis keemilistelt
omadustelt on sarnane tritsükliliste antidepressantidega. Epilepsia ravis kasutatakse
karbamasepiini järgmistel juhtudel: partsiaalsed krambid (lihtsad või komplekssed)
sekundaarse generalisatsiooniga või ilma, generaliseerunud toonilis-kloonilised krambid
(grand mal).
TEGRETOL toimib idiopaatilise kolmiknärvi neuralgia korral valuvastaselt, vähendab
suurenenud krambivalmidust ja leevendab alkoholiabstinentsisündroomi (ülierutuvus,
treemor, kõnnakuhäired jm), samuti on leitud mõningast toimet uriinihulga ja janutunde
vähendamisel magediabeedi korral, maania ravis ja maniakaal-depressiivsete häirete
profülaktikas monoteraapiana või kombinatsioonis teiste ravimitega.
Karbamasepiini toimemehhanism ei ole täielikult selge. Ta stabiliseerib ülestimuleeritud
närvimembraane, vähendab sünapsides ärritusimpulsside levimist. Võimalik, et üheks
toimemehhanismiks on Na+-kanalite blokaad. Karbamasepiini antiepileptilise toime aluseks
on tõenäoliselt glutamaadi vabanemise vähenemine ja närvimembraanide stabiliseerimine,
maaniavastase toime aluseks dopamiini ja noradrenaliini vabanemise inhibeerimine.
Karbamasepiin imendub suhteliselt aeglaselt ja täielikult, toit imendumist ei mõjuta.
Biosaadavus on peaaegu 100%, retardtabletil 15% vähem. Maksimaalne kontsentratsioon
plasmas saabub 12 tunni pärast, retardtableti korral 24 tunni pärast. Plasmavalkudega seondub
ravim 70...80% ulatuses. Tserebrospinaalvedelikus ja süljes esineb 20...30% ning rinnapiimas
25...60% karbamasepiini plasmakontsentratsiooniga võrreldes. Karbamasepiin läbib ka
platsentaarbarjääri. Eliminatsiooni poolväärtusaeg pärast ühekordset manustamist on 36 tundi;
korduval manustamisel on poolväärtusaeg maksaensüümide autoinduktsiooni tõttu 16...24
tundi. Manustamisel koos maksaensüüme indutseerivate ravimitega (fenütoiin, fenobarbitaal)
on poolväärtusaeg 9...10 tundi.
Karbamasepiin metaboliseerub ulatuslikult maksas, 40% eritub glükuroniididena, millest on
farmakoloogiliselt aktiivne ainult karbamasepiinepoksiid (võib moodustada 30% veres
tsirkuleerivast toimivast karbamasepiinist). Ainult 3% ravimist eritub aktiivse vormina
(muutumatult ja epoksiidina). Pärast ühekordset 400 mg annust leiti 72% eritunud ravimist
uriinis ja 28% sapis. Maksafunktsiooni raske häire korral võib ravimi metabolism aeglustuda.
Lastele on kiire metabolismi tõttu vajalikud suuremad annused.
Säilitamine ja kõlblikkusaeg. Toatemperatuuril, niiskuse eest kaitstult, 5 aastat.
Pakend. 200 mg tabletid, 50 tk pakendis. 400 mg tabletid, 30 tk pakendis.
200 mg retardtabletid, 50 tk pakendis. 400 mg retardtabletid, 30 tk pakendis.