SINGULAIR

SINGULAIR on näidustatud astma täiendavaks raviks kerge kuni mõõduka püsiva astmaga
patsientidel, kellel ei ole inhaleeritavate kortikosteroididega saavutatud piisavat kontrolli
haigusnähtude üle ning kellel ei taga „vastavalt vajadusele“ manustatud lühitoimelised beetaagonistid
piisavat kliinilist kontrolli astma üle.

SINGULAIRi võib kasutada ka alternatiivse ravivõimalusena väikeses annuses inhaleeritavate
kortikosteroidide asemel kerge püsiva astmaga patsientidel, kellel ei ole hiljuti olnud suukaudse
kortikosteroidi kasutamist vajanud tõsiseid astmahoogusid ning kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad
ei ole suutelised kasutama inhaleeritavaid kortikosteroide (vt lõik 4.2).

SINGULAIR on näidustatud ka astma profülaktikaks, kui valdavaks komponendiks on füüsilisest
koormusest tingitud bronhokonstriktsioon.

6…14-aastastele patsientidele manustatakse üks 5 mg närimistablett ööpäevas õhtuti. Enne alla
neelamist tuleb tabletid katki närida. SINGULAIRi tohib võtta 1 tund enne või 2 tundi pärast sööki.
Selles vanuserühmas ei ole annuse kohandamine vajalik.

Üldised soovitused. SINGULAIRi ravitoime avaldub esimesel päeval. Patsientidele tuleb meenutada,
et nad kasutaksid ravimit pidevalt, nii siis, kui kaebusi ei ole, kui ka sümptomite süvenemise korral.

Neerupuudulikkusega haigete või kerge kuni keskmise raskusega maksakahjustusega haigete ravimisel
ei ole vaja ravimi annust muuta. Raske maksakahjustusega patsientide kohta andmed puuduvad.
Annustamine on ühesugune meeste ja naiste puhul.

SINGULAIR alternatiivse ravivõimalusena väikeses annuses inhaleeritavate kortikosteroidide asemel
kerge püsiva astma korral
Montelukasti ei soovitata kasutada monoteraapiana mõõduka püsiva astmaga patsientidel.
Montelukasti kasutamist alternatiivse ravivõimalusena väikeses annuses inhaleeritavate

1/9
kortikosteroidide asemel kerge püsiva astmaga lastel tuleks kaaluda vaid patsientide puhul, kellel ei
ole hiljuti olnud suukaudse kortikosteroidi kasutamist vajanud tõsiseid astmahoogusid ning kelle puhul
on kindlaks tehtud, et nad ei ole võimelised kasutama inhaleeritavaid kortikosteroide (vt lõik 4.1).
Kerget püsivat astmat defineeritakse kui rohkem kui üks kord nädalas, kuid vähem kui üks kord
päevas esinevaid astmanähtusid, rohkem kui kaks korda kuus, kuid vähem kui üks kord nädalas
esinevaid öiseid sümptomeid, normaalset kopsufunktsiooni hoogude vahepeal. Kui järelkontrolli ajaks
(umbes ühe kuu möödudes) ei ole saavutatud rahuldavat kontrolli astma üle, tuleb hinnata vajadust
täiendava või erineva põletikuvastase ravi järele, mis põhineb astma järk-järgulisel raviskeemil.
Astmakontrolli tuleb regulaarselt hinnata.

SINGULAIR ja teised astmaravimid
Kui SINGULAIRi kasutatakse lisaks inhaleeritavatele kortikosteroididele, ei tohi inhaleeritavat
kortikosteroidi järsult asendada SINGULAIRiga (vt lõik 4.4).

Täiskasvanute ning 15-aastaste ja vanemate noorukite jaoks on saadaval 10 mg tabletid.

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Patsiente tuleb nõustada, et nad ei kasutaks suukaudset montelukasti kunagi ägeda astmahoo raviks ja
hoiaksid selleks puhuks sobivat esmaabivahendit käepärast. Ägeda astmahoo raviks tuleb kasutada
lühitoimelist inhaleeritavat beetaagonisti. Kui patsient vajab tavalisest sagedamini lühitoimelise
beetaagonisti inhalatsioone, tuleb arstiga nõu pidada niipea kui võimalik.

Inhaleeritavat ega suu kaudu manustatavat kortikosteroidi ei tohi montelukastiga järsult asendada.

Puuduvad andmed selle kohta, et montelukasti samaaegsel manustamisel võib suukaudse
kortikosteroidi annust vähendada.

Harvadel juhtudel võib astmavastaseid ravimeid, sh montelukasti kasutavatel patsientidel tekkida
süsteemne eosinofiilia, mille puhul esinevad mõnikord Churgi-Straussi sündroomile (mida sageli
ravitakse süsteemsete kortikosteroididega) iseloomulikud vaskuliidi kliinilised tunnused. Neid
haigusjuhte on mõnikord seostatud suukaudse kortikosteroidi annuse vähendamise või ärajätmisega.
Kuigi põhjuslikku seost leukotrieeni retseptori antagonismiga ei ole tõestatud, peavad arstid
tähelepanu pöörama sellele, kui patsiendil tekib eosinofiilia, naha vaskuliit, kopsufunktsiooni
halvenemine, kardiaalsed komplikatsioonid ja/või neuropaatia. Patsiente, kellele tekivad nimetatud
sümptomid, tuleb uuesti uurida ning nende raviskeemid üle vaadata.

Ravi montelukastiga ei muuda aspiriin-tundliku astmaga patsientide vajadust vältida aspiriini ja teiste
mittesteroidsete põletikuvastaste ainete võtmist.

SINGULAIR sisaldab aspartaami, mis on fenüülalaniini allikas. Fenüülketonuuriaga patsiendid
peavad arvesse võtma, et iga 5 mg närimistablett sisaldab fenüülalaniini koguses, mis vastab 0,842 mg
fenüülalaniinile annuse kohta.

Montelukasti võib manustada koos teiste astma profülaktikaks ja pikaajaliseks raviks tavaliselt
kasutatavate preparaatidega. Ravimite koostoimeid uurides ei ole leitud montelukasti soovitatava
annuse kliiniliselt olulist toimet järgmiste ravimite farmakokineetikale: teofülliin, prednisoon,
prednisoloon, suukaudsed kontratseptiivid (etünüülöstradiool/noretindroon 35/1), terfenadiin,
digoksiin ja varfariin.


2/9
Manustamisel koos fenobarbitaaliga vähenes montelukasti plasmakontsentratsiooni kõvera alune
pindala (AUC) ligikaudu 40%. Kuna montelukast metaboliseerub CYP3A4, 2C8 ja 2C9 kaudu, peab
olema ettevaatlik (eriti lastel) montelukasti manustamisel koos CYP3A4, 2C8 ja 2C9 indutseerivate
ravimitega, nagu fenütoiin, fenobarbitaal ja rifampitsiin.

In vitro uuringud on näidanud, et montelukast on tugev CYP2C8 inhibiitor. Kuid andmed kliinilisest
ravimite koostoimeuuringust montelukasti ja rosiglitasooniga (peamiselt CYP2C8 kaudu
metaboliseeruvate ravimite tüüpiline esindaja) näitasid, et montelukast ei inhibeeri CYP2C8 in vivo.
Seetõttu ei tohiks montelukast oluliselt muuta selle ensüümi kaudu metaboliseeruvate ravimite
metabolismi (nt paklitakseel, rosiglitasoon ja repagliniid).

In vitro uuringud on näidanud, et montelukast on CYP 2C8 substraat ja vähem olulisel määral 2C9 ja
3A4 substraat. Kliinilises ravimite koostoime uuringus montelukasti ja gemfibrosiiliga (nii CYP 2C8
kui ka 2C9 inhibiitor) suurendas gemfibrosiil montelukasti süsteemse ekspositsiooni 4,4-kordseks.
Tavapäraselt ei ole montelukasti annust vaja kohandada manustamisel koos gemfibrosiili või tugevate CYP 2C8 inhibiitoritega, kuid arst peab olema teadlik, et kõrvaltoimed võivad
sageneda/tugevneda.

In vitro andmete põhjal ei eeldata kliiniliselt olulisi ravimi koostoimeid vähem tugevate CYP 2C8
inhibiitoritega (nt trimetoprim). Montelukasti manustamine koos itrakonasooliga (tugev CYP 3A4
inhibiitor) ei suurendanud oluliselt montelukasti süsteemset ekspositsiooni.

Rasedus ja imetamine

Kasutamine raseduse ajal

Loomkatsed ei näita kahjulikku toimet rasedusele või embrüo/loote arengule.

Olemasolevatest raseduse andmebaasidest saadud vähesed andmed ei näita põhjuslikku seost
SINGULAIRi ja väärarengute (jäsemete defektide) vahel, mida on harva kirjeldatud ülemaailmse
turuletulekujärgse kasutamise käigus.

SINGULAIRi tohib rasedatele manustada ainult selge vajaduse korral.

Kasutamine rinnaga toitmise ajal

Uuringud rottidega on näidanud, et montelukast eritub piima (vt lõik 5.3). Ei ole teada, kas
montelukast eritub inimese rinnapiima.

SINGULAIRi tohib rinnaga toitvale emale manustada ainult selge vajaduse korral.

Teadaolevatel andmetel ei mõjuta montelukast autojuhtimise ega masinate käsitsemise võimet.
Kuid väga harvadel juhtudel on kirjeldatud uimasust või pearinglust.

Montelukasti on kliinilistes uuringutes hinnatud järgmiselt:
• 10 mg õhukese polümeerikattega tablette ligikaudu 4000 täiskasvanul ja noorukil vanuses alates
15. eluaastast ja
• 5 mg närimistablette ligikaudu 1750 lapsel vanuses 6...14 aastat.


3/9
Järgmisi ravimiga seotud kõrvaltoimeid on kliinilistes uuringutes kirjeldatud sageli (≥ 1/100 kuni
< 1/10) montelukastiga ravitud patsientidel ning suurema esinemissagedusega kui platseebot saanud
patsientidel:

Lapsed vanuses 6...14 aastat
Täiskasvanud ja noorukid alates
(üks 8-nädalane uuring; n = 201)
Organsüsteemi klass
15. eluaastast (kaks 12-nädalast
(kaks 56-nädalast uuringut;
uuringut; n = 795)
n = 615)
Närvisüsteemi häired
peavalu
peavalu
Seedetrakti häired
kõhuvalu


Kliinilistes uuringutes ravimi pikaajalisel kasutamisel kuni 2 aasta jooksul täiskasvanutel ja kuni
12 kuu jooksul lastel vanuses 6...14 aastat ohutusprofiil ei muutunud.

Turuletulekujärgne kogemus
Turuletulekujärgse kogemuse käigus teatatud kõrvaltoimed on alltoodud tabelis loetletud
organsüsteemi klasside kaupa ja spetsiifilise kõrvaltoime mõiste järgi. Sageduskategooriaid hinnati
asjakohaste kliiniliste uuringute alusel.

Organsüsteemi
klass
Kõrvaltoime mõiste
Sageduskategooria*
Infektsioonid ja
ülemiste hingamisteede infektsioon†
väga sage
infestatsioonid
Vere ja
suurem kalduvus verejooksu tekkeks
harv
lümfisüsteemi häired
Immuunsüsteemi
ülitundlikkusreaktsioonid, sealhulgas anafülaksia
aeg-ajalt
häired
maksa eosinofiilne infiltratsioon
väga harv
Psühhiaatrilised
ebatavalised unenäod, sealhulgas õudusunenäod,
aeg-ajalt
häired
unetus, somnambulism, ärevus, agiteeritus, sealhulgas
agressiivne käitumine või vaenulikkus, depressioon,
psühhomotoorne hüperaktiivsus (sealhulgas ärrituvus,
rahutus, treemor§)
tähelepanuhäired, mälu halvenemine
harv
hallutsinatsioonid, desorientatsioon, enesetapumõtted
väga harv
ja suitsidaalne käitumine (suitsidaalsus)
Närvisüsteemi häired pearinglus, uimasus, paresteesia/hüpesteesia, krambid
aeg-ajalt
Südame häired
südamepekslemine
harv
Respiratoorsed,
ninaverejooks
aeg-ajalt
rindkere ja
Churgi-Straussi sündroom (vt lõik 4.4)
väga harv
mediastiinumi häired kopsueosinofiilia
väga harv
Seedetrakti häired
kõhulahtisus‡, iiveldus‡, oksendamine‡
sage
suukuivus, düspepsia
aeg-ajalt
Maksa ja sapiteede
seerumi transaminaaside (ALAT, ASAT) aktiivsuse
sage
häired
suurenemine
hepatiit (sealhulgas kolestaatiline, hepatotsellulaarne
väga harv
ja segatüüpi maksakahjustus)
Naha ja nahaaluskoe
lööve‡
sage
kahjustused
nahaalused verevalumid, urtikaaria, kihelus
aeg-ajalt
angioödeem
harv
nodoosne erüteem, multiformne erüteem
väga harv
Lihas-skeleti ja
artralgia, müalgia, sealhulgas lihaskrambid
aeg-ajalt
sidekoe kahjustused
Üldised häired ja
püreksia‡
sage
manustamiskoha
asteenia/väsimus, halb enesetunne, turse
aeg-ajalt
reaktsioonid

4/9
* Sageduskategooria: määratud iga kõrvaltoime mõiste jaoks kliiniliste uuringute andmebaasis esitatud esinemissageduse
järgi: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000),
väga harv (< 1/10 000).
† Seda kõrvaltoimet, mida esines kliinilistes uuringutes montelukasti saanud patsientidel väga sageli, esines ka
platseeboravimit saanud patsientidel väga sageli.
‡ Seda kõrvaltoimet, mida esines kliinilistes uuringutes montelukasti saanud patsientidel sageli, esines ka platseeboravimit
saanud patsientidel sageli.
§ Sageduskategooria: harv.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Montelukasti üleannustamise ravi käsitlevat spetsiifilist teavet ei ole. Pikaajalistes astma uuringutes
manustati täiskasvanud patsientidele montelukasti kuni 200 mg päevas 22 nädala jooksul ja
lühiajalistes uuringutes kuni 900 mg päevas umbes ühe nädala jooksul ilma kliiniliselt oluliste
kõrvaltoimete tekketa.

Ägedast üleannustamisest on teatatud ravimi müügiletuleku järgselt ning samuti montelukasti
kliinilistes uuringutes. Teateid on tulnud nii täiskasvanute kui ka laste kohta annustega kuni 1000 mg
(ligikaudu 61 mg/kg 42 kuu vanusel lapsel). Kliinilised ja laboratoorsed näitajad olid täiskasvanutel ja
lastel ohutusprofiililt sarnased. Enamiku üleannustamise juhtude korral ei esinenud kõrvaltoimeid.
Kõige sagedamini esinenud kõrvaltoimed olid kooskõlas montelukasti ohutusprofiiliga ning nendeks
olid kõhuvalu, somnolentsus, janu, peavalu, oksendamine ja psühhomotoorne hüperaktiivsus.

Ei ole teada, kas montelukast on dialüüsitav peritoneaal- või hemodialüüsi abil.

Farmakoterapeutiline rühm: leukotrieeniretseptorite antagonistid, ATC-kood: R03DC03

Tsüsteinüülleukotrieenid (LTC , LTD , LTE ) on tugevatoimelised põletikulised eikosanoidid, mis
4
4
4
vabanevad erinevatest rakkudest, sealhulgas nuumrakkudest ja eosinofiilidest. Need tähtsad
proastmaatilised mediaatorid seonduvad tsüsteinüülleukotrieenide (CysLT) retseptoritega, mida leidub
hingamisteedes ja mis põhjustavad reaktsioone hingamisteedes, sealhulgas bronhide ahenemist,
rögaeritust, veresoonte läbilaskvust ja eosinofiilide kogunemist.

Montelukast on suukaudselt toimiv ühend, mis seondub suure afiinsuse ja selektiivsusega
CysLT -retseptoritega. Kliinilistes uuringutes pärssis juba montelukasti 5 mg annus LTD poolt
1
4
põhjustatud bronhide ahenemist. Bronhide lõõgastumist täheldati 2 tunni jooksul pärast ravimi
suukaudset manustamist. Beetaagonisti bronhe lõõgastav toime oli aditiivne montelukasti vastavale
toimele. Ravi montelukastiga pärssis antigeeniga kokkupuutest tingitud varase ja hilise faasi bronhide
ahenemist. Võrreldes platseeboga vähenes montelukasti toimel perifeerse vere eosinofiilide arv nii
täiskasvanutel kui lastel. Eraldi uuringus vähenes montelukastravi toimel oluliselt eosinofiilide hulk
hingamisteedes (mõõdetuna rögas) ja perifeerses veres ning samal ajal paranes kliiniline kontroll
astma üle.

Täiskasvanute uuringutes viis montelukasti manustamine annuses 10 mg üks kord päevas platseeboga
võrreldes hommikuse FEV (10,4%
vs. 2,7% muutus algväärtusest) ja ennelõunase ekspiratoorse
tippvoolu kiiruse (PEFR) (24,5 l/min vs. 3,3 l/min muutus algväärtusest) olulise paranemise ning
beetaagonisti kogu kasutamise olulise vähenemiseni (-26,1% vs. -4,6% muutus algväärtusest).

5/9
Patsientide poolt kirjeldatud päeva ajal ja öösel esinevate astmanähtude skoori paranemine oli oluliselt
suurem kui platseebo puhul.

Täiskasvanute uuringutes demonstreeriti montelukasti võimet suurendada inhaleeritava kortikosteroidi
kliinilist toimet (% muutus algväärtusest inhaleeritava beklometasooni pluss montelukasti vs.
beklometasooni puhul vastavalt FEV : 5,43%
1
vs. 1,04%; beetaagonisti kasutamine: -8,70% vs. 2,64%).
Inhaleeritava beklometasooniga (200 µg kaks korda päevas läbi vahemahuti) võrreldes saavutati
montelukasti puhul kiirem esialgne ravivastus, kuigi 12-nädalase uuringu jooksul andis beklometasoon
suurema keskmise raviefekti (% muutus algväärtusest montelukasti vs beklometasooni puhul vastavalt
FEV : 7,49%
1
vs. 13,3%; beetaagonisti kasutamine: -28,28% vs. -43,89%). Kuid võrreldes
beklometasooniga saavutas kõrge protsent montelukastiga ravitud patsiente sarnase kliinilise
ravivastuse (nt 50% beklometasooniga ravitud patsientidest saavutas FEV paranemise algväärtusest
1
umbes 11% või enam, samal ajal kui ligikaudu 42% montelukastiga ravitud patsientidest saavutas
samasuguse ravivastuse).

8-nädalases uuringus 6...14-aastastel lastel viis montelukast 5 mg üks kord päevas platseeboga
võrreldes hingamisfunktsiooni olulise paranemiseni (FEV 8,71%
1
vs. 4,16% muutus algväärtusest;
AM PEFR 27,9 l/min vs. 17,8 l/min muutus algväärtusest) ja „vastavalt vajadusele” beetaagonisti
kasutamise vähenemiseni (-11,7% vs. +8,2% muutus algväärtusest).

12-kuulises uuringus, mis võrdles montelukasti ja inhaleeritava flutikasooni toimet astmakontrollile
6...14-aastastel kerge püsiva astmaga lastel, oli montelukast samaväärne flutikasooniga esmase
tulemusnäitaja - astma hooravimi vabade päevade protsendi - suurendamisel. Keskmiselt suurenes
12-kuulise raviperioodi jooksul astma hooravimi vabade päevade protsent 61,6-lt 84,0-ni montelukasti
rühmas ning 60,9-lt 86,7-ni flutikasooni rühmas. Astma hooravimi vabade päevade protsendi
vähimruutude (LS) keskmise suurenemise rühmadevaheline erinevus oli statistiliselt oluline (-2,8%,
95% CI -4,7; -0,9), kuid jäi eelnevalt kindlaksmääratud kliinilise samaväärsuse piiridesse.
Nii montelukasti kui flutikasooni toimel paranesid ka astmakontrolli teisesed muutujad, mida hinnati
12-kuulise raviperioodi jooksul:
FEV suurenes 1,83 liitrist 2,09 liitrini montelukasti rühmas ja 1,85 liitrist 2,14 liitrini flutikasooni
1
rühmas. FEV vähimruutude (LS) keskmise suurenemise rühmadevaheline erinevus oli -0,02 l,
1
95% CI -0,06; 0,02. % eeldatava FEV keskmine suurenemine algväärtusest oli 0,6% montelukasti
1
ravirühmas ja 2,7% flutikasooni ravirühmas. % eeldatava FEV algväärtusest muutuse LS keskmiste
1
erinevus oli oluline: -2,2%, 95% CI -3,6; -0,7.
Beetaagonisti kasutamise päevade protsent vähenes 38,0-lt 15,4-ni montelukasti rühmas ja 38,5-lt
12,8-ni flutikasooni rühmas. Beetaagonisti kasutamise päevade protsendi LS keskmiste
rühmadevaheline erinevus oli oluline: 2,7, 95% CI 0,9; 4,5.
Astmahooga patsientide protsent (astmahoogu defineeritakse kui astma süvenemise perioodi, mis
vajas suukaudset hormoonravi, plaanivälist külastust arsti juurde, erakorralise meditsiini osakonda või
hospitaliseerimist) oli 32,2 montelukasti rühmas ja 25,6 flutikasooni rühmas; riskisuhe (95% CI) oli
oluline: 1,38 (1,04; 1,84).
Uuringuperioodi jooksul süsteemset (peamiselt suukaudset) kortikosteroidravi kasutanud patsientide
protsent oli 17,8% montelukasti rühmas ja 10,5% flutikasooni rühmas. LS keskmiste rühmadevaheline
erinevus oli oluline: 7,3%, 95% CI 2,9; 11,7.

Füüsilisest koormusest tingitud bronhokonstriktsiooni olulist vähenemist demonstreeriti 12-nädalases
uuringus täiskasvanutel (FEV maksimaalne langus 22,33% montelukasti
1
vs. 32,40% platseebo puhul;
aeg taastumiseni 5% piiridesse FEV algväärtusest 44,22 min
1
vs. 60,64 min). See toime püsis kogu
12-nädalase uuringuperioodi vältel. Füüsilisest koormusest tingitud bronhokonstriktsiooni vähenemist
demonstreeriti ka lühiajalises uuringus lastel (FEV maksimaalne langus 18,27%
1
vs. 26,11%; aeg
taastumiseni 5% piiridesse FEV algväärtusest 17,76 min
1
vs. 27,98 min). Mõlemas uuringus
demonstreeriti toimet üks kord päevas annustamisintervalli lõpus.

Aspiriini suhtes tundlikel astmahaigetel, kes said samaaegselt inhaleeritavaid ja/või suukaudseid
kortikosteroide, viis ravi montelukastiga astmakontrolli olulise paranemiseni platseeboga võrreldes
(FEV 8,55%
vs. -1,74% muutus algväärtusest ja kogu beetaagonisti kasutamise vähenemine -27,78%
vs. 2,09% muutus algväärtusest).

6/9

Imendumine
Pärast suu kaudu manustamist imendub montelukast kiiresti. Täiskasvanutel saabub tühja kõhuga sisse
võetud 10 mg õhukese polümeerikattega tableti maksimaalne kontsentratsioon plasmas (C
)
max
keskmiselt 3 tunniga (T
). Suu kaudu manustades on preparaadi biosaadavus keskmiselt 64%. Toit ei
max
mõjuta suukaudset biosaadavust ja C
. Ohutust ja efektiivsust on demonstreeritud kliinilistes
max
uuringutes, kus 10 mg õhukese polümeerikattega tablett manustati söögiaegadest sõltumatult.

Täiskasvanutel saabub tühja kõhuga manustatud 5 mg närimistableti C
2 tunni jooksul. Suu kaudu
max
manustamise korral on biosaadavus keskmiselt 73%, mis toidu mõjul väheneb 63%-ni.

Jaotumine
Montelukasti seonduvus plasmavalkudega on üle 99%. Montelukasti keskmine püsikontsentratsiooni
faasi jaotusruumala on 8…11 liitrit. Radioaktiivselt märgistatud montelukastiga teostatud uuringud
rottidel näitasid, et ravimi tungimine läbi hematoentsefaalbarjääri on minimaalne. 24 tundi pärast
manustamist oli radioaktiivselt märgistatud materjali kontsentratsioon minimaalne ka kõikides teistes
kudedes.

Biotransformatsioon
Montelukast metaboliseerub ulatuslikult. Terapeutiliste annuste kasutamise korral pärast montelukasti
püsiva kontsentratsiooni saavutamist ei ole võimalik kindlaks määrata montelukasti metaboliitide
kontsentratsiooni laste ja täiskasvanute plasmas.

Tsütokroom P450 2C8 on montelukasti metabolismi peamine ensüüm. Täiendavalt võivad vähesel
määral kaasa aidata CYP 3A4 ja 2C9, kuigi CYP 3A4 inhibiitori itrakonasooli korral on näidatud, et
see ei muutnud montelukasti farmakokineetilisi muutujaid tervetel katsealustel, kes said igapäevaselt
10 mg montelukasti. Tulemused in vitro uuringutest inimese maksa mikrosoomidega näitasid, et
montelukasti terapeutiline plasmakontsentratsioon ei inhibeeri tsütokroome P450 3A4, 2C9, 1A2,
2A6, 2C19 ega 2D6. Metaboliitide roll montelukasti terapeutilises toimes on minimaalne.

Eritumine
Montelukasti plasmakliirens on tervetel täiskasvanutel keskmiselt 45 ml/min. Uurides suu kaudu
manustatud radioaktiivselt märgistatud montelukasti eritumist 5 päeva jooksul, leiti 86% isotoobist
roojas ja < 0,2% uriinis. Võttes arvesse montelukasti biosaadavust suu kaudu manustades, võib
eeldada, et montelukast ja tema metaboliidid erituvad valdavalt sapiga.

Patsientide erirühmad. Eakate patsientide või kerge kuni mõõduka maksapuudulikkusega haigete
ravimisel ei ole vaja annust muuta. Neerukahjustusega patsientidel ei ole uuringuid läbi viidud. Kuna
montelukast ja tema metaboliidid erituvad sapi kaudu, ei ole neerukahjustusega patsientidel vaja
annust muuta. Puuduvad andmed montelukasti farmakokineetika kohta raske maksapuudulikkusega
haigetel (Childi-Pugh’ skoor > 9).

Montelukasti suurte annuste kasutamisel (20 ja 60 korda suuremad täiskasvanutele soovitatavast
annusest) täheldati teofülliini plasmakontsentratsiooni vähenemist. Seda toimet ei täheldatud
soovitatava annuse 10 mg üks kord ööpäevas kasutamisel.

Toksilisuse loomkatsetes täheldati ALAT, glükoosi, fosfori ja triglütseriidide sisalduse väheseid
biokeemilisi muutusi seerumis, mis olid mööduva iseloomuga. Loomadel olid mürgistusnähtudeks
suurenenud süljeeritus, seedetrakti sümptomid, vedel väljaheide ja ioonide tasakaalu häired. Need
tekkisid annuste kasutamisel, mis andsid > 17 korda suurema süsteemse ekspositsiooni kui kliinilised
annused. Ahvidel ilmnesid soovimatud toimed annuste puhul alates 150 mg/kg päevas (> 232 korda
suurem süsteemsest ekspositsioonist kliinilise annuse kasutamisel). Loomkatsetes ei mõjutanud
montelukast fertiilsust ega reproduktsioonivõimet süsteemse ekspositsiooni väärtuste korral, mis

7/9
ületasid kliinilist süsteemset ekspositsiooni rohkem kui 24 korda. Emasloomade viljakuse uuringus
rottidel täheldati 200 mg/kg päevas (> 69 korda suurem kliinilisest süsteemsest ekspositsioonist)
kasutamisel poegade kehakaalu vähest langust. Küülikutega läbi viidud uuringutes oli suurem
mittetäieliku luustumise esinemissagedus kontroll-loomadega võrreldes, mida täheldati süsteemse
ekspositsiooni väärtuste puhul, mis olid > 24 korda suuremad kliinilise annuse manustamisel
saavutatavast süsteemsest ekspositsioonist. Rottidel kõrvalekaldeid ei täheldatud. Loomadel läbib
montelukast platsentaarbarjääri ja eritub rinnapiima.

Hiirtel ja rottidel ei täheldatud surmajuhtumeid pärast montelukastnaatriumi ühekordset suukaudset
manustamist annustes kuni 5000 mg/kg (15 000 mg/m2 ja 30 000 mg/m2 vastavalt hiirtel ja rottidel),
mis oli maksimaalne testitud annus. See annus on 25 000 korda suurem täiskasvanutele soovitatavast
ööpäevasest annusest (baseerub täiskasvanud patsiendi kehakaalul 50 kg).

Hiirtel ei olnud montelukast fototoksiline UVA, UVB või nähtava valguse spektri suhtes annuste kuni
500 mg/kg ööpäevas puhul (ligikaudu > 200-kordne annus süsteemse ekspositsiooni põhjal).

Montelukast ei olnud mutageenne in vitro ja in vivo testides ega tumorigeenne näriliste liikidel.

Mannitool
Mikrokristalne tselluloos
Hüproloos (E463)
Punane raudoksiid (E172)
Kroskarmelloosnaatrium
Kirsimaitseaine
Aspartaam (E951)
Magneesiumstearaat

Ei kohaldata.

2 aastat.

Hoida originaalpakendis valguse ja niiskuse eest kaitstult.

Polüamiid/PVC/alumiinium blisterpakendites:
Blistrid, pakendis 14 või 28 tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.



8/9