RAWEL SR

Essentsiaalne hüpertensioon.

Suukaudne.
Üks tablett manustatakse üks kord ööpäevas, soovitavalt hommikuti. Tablett tuleb alla neelata tervelt
koos mõningase koguse vedelikuga, tabletti ei tohi närida.
Suuremate annuste korral indapamiidi hüpertensioonivastane toime ei tugevne, kuid soolade eritumine
intensiivistub (salureetiline toime).

Eakad (vt lõik 4.4):
Eakatel tuleb plasma kreatiniini määrata vastavalt eale, kehakaalule ja soole. Eakaid patsiente tohib
Rawel SR'iga ravida normaalse neerufunktsiooni või ainult minimaalse neerufunktsiooni kahjustuse
korral.

Neerupuudulikkus (vt lõigud 4.3 ja 4.4):
Raske neerupuudulikkuse korral (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) on ravi vastunäidustatud.
Tiasiidid ja sarnased diureetikumid on efektiivsed ainult normaalse neerufunktsiooni või minimaalse
neerufunktsiooni kahjustuse korral.

Maksakahjustus (vt lõigud 4.3 ja 4.4):
Raske maksakahjustuse korral on ravi vastunäidustatud.

Lapsed ja noorukid:
Rawel SR'i ei soovitata kasutada lastel ja noorukitel ohutuse ja efektiivsuse andmete puudumise tõttu.

Ülitundlikkus indapamiidi, teiste sulfoonamiidide või ükskõik millise abiaine suhtes.
Raske neerupuudulikkus.
Hepaatiline entsefalopaatia või raske maksafunktsiooni kahjustus.
Hüpokaleemia.

Hoiatused
Maksafunktsiooni häirega patsientidel võivad tiasiidisarnased diureetikumid põhjustada hepaatilist
entsefalopaatiat, eriti elektrolüütide tasakaaluhäirete korral. Sellise seisundi kujunemisel tuleb
diureetikumi kasutamine koheselt katkestada.
Valgustundlikkus
Seoses tiasiidide ja tiasiidisarnaste diureetikumide kasutamisega on teatatud valgustundlikkuse
reaktsioonist (vt lõik 4.8). Kui valgustundlikkuse reaktsioon ilmneb ravi ajal, on soovitatav ravi
lõpetada. Kui indapamiid-ravi taasalustamine on siiski vajalik, on soovitatav katmata kehaosad katta,
et kaitsta neid päikese või kunstliku UV-kiirguse eest.

Abiained
See ravim sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasipuudulikkuse või
glükoosi-galaktoosi imendumishäiretega patsiendid ei tohiks seda ravimit võtta.
Ettevaatusabinõud kasutamisel
1.
Vee- ja elektrolüütide tasakaal
Plasma naatriumisisaldus
Diureetikumid võivad põhjustada hüponatreemiat, millel võivad mõnikord olla väga rasked tagajärjed.
Seetõttu tuleks juba enne ravi algust määrata vereplasma naatriumisisaldus ja korrata selle mõõtmist
ravi ajal regulaarsete intervallidega. Vereplasmas naatriumisisalduse langus võib olla alguses
asümptomaatiline ning seetõttu on vajalik selle regulaarne jälgimine. Eakatel ja tsirroosiga patsientidel
peab monitooring olema veel sagedasem (vt lõigud 4.8 ja 4.9).
Plasma kaaliumsisaldus
Tiasiidi ja tiasiidisarnaste diureetikumide kasutamisel on suureks riskiks kaaliumi kadu koos
hüpokaleemiaga. Hüpokaleemia (kaaliumisisaldus <3,4 mmol/l) tekkeriski peab vältima teatud kõrge
riskiga patsiendirühmades nagu näiteks alatoitumusega ja/või samaaegselt mitmeid ravimeid
kasutatavatel patsientidel, eakatel, tsirroosiga patsientidel, kellel on tursed ja astsiit, koronaararterite
haigusega ja südamepuudulikkusega patsientidel. Sellisel juhul suurendab hüpokaleemia
südameglükosiidide kardiotoksilisuse ja südamerütmihäirete tekkeriski.
Pikenenud QT-intervalliga patsientidel, sõltumata sellest, kas selle põhjuseks on kaasasündinud
põhjused või kasutatud ravimid, esineb samuti hüpokaleemia suurem risk. Hüpokaleemia (aga samuti
bradükardia) on predisponeerivateks teguriteks raskete arütmiate tekkele, eriti potentsiaalselt letaalsele
torsades de pointes tüüpi südame rütmihäirele.
Kõigil neil patsientidel on vajalik tavalisest sagedasem vereplasma kaaliumisisalduse monitoorimine.
Plasma kaaliumisisaldust tuleb esimest korda määrata esimesel ravinädalal.
Hüpokaleemia korral tuleb see korrigeerida.
Plasma kaltsiumisisaldus.
Tiasiid ja tiasiidisarnased diureetikumid võivad põhjustada kaltsiumi uriiniga eritumise vähenemist
ning põhjustada kerget ja ajutist plasma kaltsiumisisalduse suurenemist. Kliiniliselt ilmne
hüperkaltseemia võib olla tingitud seni diagnoosimata hüperparatüreoidismist. Enne
paratüreoidnäärmete funktsiooni hindamiseks tehtavat plaanilist uuringut tuleb diureetikumravi
katkestada.

2. Vere
glükoosisisaldus
Vere glükoosisisalduse monitooring on vajalik diabeetikutel, eriti juhul, kui neil esineb samaaegselt ka
hüpokaleemia.
3. Kusihape
Hüperurikeemilistel patsientidel võib esineda kalduvus podagra ägenemistele.

4.
Neerufunktsioon ja diureetikumid
Tiasiid ja tiasiidisarnased diureetikumid on piisavalt efektiivsed ainult siis, kui neerufunktsioon on
normaalne või esineb minimaalne funktsiooni halvenemine (plasma kreatiniinisisaldus alla 25 mg/l, so
täiskasvanutel näiteks 220 mikromooli/l). Eakatel patsientidel tuleb plasma kreatiniini väärtust
kohandada vastavalt vanusele, kehakaalule ja soole.
Diureetikumide kasutamisest tingitud vee ja naatriumikaotuse tõttu kujuneb sekundaarselt
hüpovoleemia, mille tagajärjeks on glomerulaarfiltratsiooni vähenemine. Selle tagajärjeks võib
omakorda olla veres uurea- ja plasma kreatiniinisisalduse tõus. Selline ajutine neerude düsfunktsioon
ei põhjusta mingisuguseid tagajärgi normaalse neerufunktsiooniga patsientidel, kuid süveneda võib
olemasolev neerupuudulikkus.

5. Sportlased
Sportlased peavad pöörama tähelepanu asjaolule, et käesolev ravim sisaldab toimeainet, mis võib
põhjustada positiivseid reaktsioone dopingutestides.

1. Ebasoovitavad kombinatsioonid
Liitium
Samaaegsel liitiumi kasutamisel võib liitiumi kontsentratsioon vereplasmas suureneda ning põhjustada
samasugust sümptomaatikat nagu naatriumivaba dieet (selle põhjuseks on liitiumi vähenenud uriiniga
eritumine). Kui diureetikumide kasutamine on siiski vajalik, tuleb hoolikalt jälgida plasma
liitiumitaset ning vajalik võib olla ka annuste kohandamine.
2. Kombinatsioonid, mille kasutamisel on vajalik ettevaatus
Ravimid, mis võivad põhjustada torsade de pointes’ tüüpi rütmihäireid:
- Ia klassi antiarütmikumid (kinidiin, hüdrokinidiin, disopüramiid),
- III klassi antiarütmikumid (amiodaroon, sotalool, dofetiliid, ibutiliid),
- mõned antipsühhootikumid: fenotiasiinid (kloorpromasiin, tsüamemasiin, levomepromasiin,
tioridasiin, trifluoperasiin),
- bensamiidid (amisulpriid, sulpiriid, sultopriid, tiapriid),
- butürofenoonid (droperidool, haloperidool),
- teised: bepridiil, tsisapriid, difemaniil, intravenoosne erütromütsiin, halofantriin, misolastiin,
pentamidiin, sparfloksatsiin, moksifloksatsiin, intravenoosne vinkamiin.
Indapamiidi samaaegne kasutamine nende ravimitega, eriti samaaegsel hüpokaleemia esinemisel,
suurendab riski ventrikulaarsete arütmiate, eriti torsade de pointes’ tekkeks. Enne nende ravimitega
kombineerimist on vajalik jälgida ja vajadusel korrigeerida hüpokaleemiat. Vajalik on kliiniline,
plasma elektrolüütide ja EKG jälgimine. Kasutage toimeaineid, millel puudub torsades de pointes’-
tüüpi rütmihäireid tekitav potentsiaal hüpokaleemia foonil.

Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (süsteemsel manustamisel), sealhulgas selektiivsed COX-2
inhibiitorid, salitsülaadid suures annuses (≥ 3 g/ööpäevas):
Indapamiidi antihüpertensiivne toime võib väheneda. Dehüdratatsiooniga patsientidel esineb ägeda
neerupuudulikkuse tekkerisk (glomerulaarfiltratsiooni langus). Patsient tuleb rehüdreerida, ravi
alguses neerufunktsiooni monitoorida.

Angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid
Ravi alustamisel AKE inhibiitoriga olemasoleva madala naatriumisisaldusega patsientidel, eriti
neeruarteri stenoosiga patsientidel, võib tekkida järsk hüpotensioon ja/või äge neerupuudulikkus.
Hüpertensiooni korral, kui eelnev ravi diureetikumiga on põhjustanud naatriumisisalduse languse,
tuleb:
- kas lõpetada diureetikumi manustamine 3 päeva enne ravi alustamist AKE inhibiitoriga ja
vajadusel alustada uuesti ravi hüpokaleemilise toimega diureetikumiga;
- või manustada AKE inhibiitori väikesi algannuseid ja suurendada annuseid järk-järgult.
Südame paispuudulikkuse korral peavad AKE inhibiitori algannused olema väga väikesed, võimalusel
ravi alustada pärast kombineeritud hüpokaleemilise toimega diureetikumi annuse vähendamist.
Kõigil juhtudel tuleb AKE inhibiitorravi esimestel nädalatel jälgida neerufunktsiooni (plasma
kreatiniini sisaldust).

Teised ravimid, mis põhjustavad hüpokaleemiat:
- amfoteritsiin
B
(intravenoosselt),
- glüko- ja mineralokortikoidid (süsteemsel manustamisel),
- tetrakosaktiid,
- stimuleerivad
lahtistid.
Hüpokaleemia tekkeoht suureneb (aditiivne toime). Tuleb monitoorida plasma kaaliumisisaldust ning
vajadusel seda korrigeerida. Ettevaatus on vajalik patsientidega, kes saavad samaaegselt
südameglükosiide. Need patsiendid peavad samal ajal kasutama mitte-stimuleerivaid lahtisteid.

Baklofeen
Antihüpertensiivse toime tugevnemine.
Patsient peab jooma küllaldaselt vedelikku; ravi alguses tuleb monitoorida neerufunktsiooni.

Südameglükosiidid
Hüpokaleemia suurendab südameglükosiidide toksiliste toimete riski.
Monitoorida tuleb kaaliumi kontsentratsiooni vereplasmas ja EKG-d; vajadusel tuleb kohandada
raviskeemi.

3. Kombinatsioonid, mille kasutamist tuleb arvestada
Kaaliumi säästvad diureetikumid (amiloriid, spironolaktoon, triamtereen)
Neid kombinatsioone saab mõnedel patsientidel kasutada, kuid sel juhul esineb hüpokaleemia
tekkeoht. Eeskätt neerupuudulikkuse või diabeediga patsientidel võivad need põhjustada
hüperkaleemiat. Monitoorida plasma kaaliumitaset ja EKG-d; vajadusel tuleb kohandada raviskeemi.

Metformiin
Diureetikumide kasutamisest ja eriti lingudiureetikumide kasutamisest tingitud funktsionaalse
neerupuudulikkuse korral võib metformiin soodustada laktatsidoosi teket. Metformiini ei tohi kasutada
juhul, kui kreatiniini kontsentratsioon vereplasmas on meestel kõrgem kui 15 mg/l (135 mikromooli/l)
ja naistel 12 mg/l (110 mikromooli/l).

Jodineeritud kontrastained
Diureetikumide kasutamise tõttu dehüdreeritud patsientidel esineb suurem risk neerupuudulikkuse
tekkeks, eriti juhul, kui kontrastainet kasutatakse suurtes kogustes. Patsient tuleb enne jodineeritud
kontrastainete manustamist rehüdreerida.

Imipramiinitüüpi antidepressandid, neuroleptikumid
Antihüpertensiivse toime tugevnemine ja ortostaatilise hüpotensiooni tekkerisk (aditiivne toime).

Kaltsium (soolad)
Kuna kaltsiumi eritumise hulk uriiniga on vähenenud, suureneb hüperkaltseemia risk.

Tsüklosporiin, takroliimus
Esineb risk kreatiniinitaseme tõusuks vereplasmas, ilma, et sellega kaasuks tsüklosporiinitaseme tõusu
ning seda ka juhul, kui puudub vee/naatriumi kadu.

Kortikosteroidid, tetrakosaktiid (süsteemsel manustamisel)
Antihüpertensiivne toime võib nõrgeneda (vee ja naatriumi retensiooni tõttu).

Rasedus ja imetamine
Rasedus
Rasedad naised peaksid hoiduma diureetikumide kasutamisest; kunagi ei tohi neid kasutada raseduse
ajal esinevate füsioloogiliste tursete korrigeerimiseks. Diureetikumid võivad põhjustada
fetoplatsentaarset isheemiat, millega kaasub loote arenguhäirete tekkerisk.
Imetamine
Rinnaga toitmine ei ole soovitatav, sest indapamiid eritub inimese rinnapiima.

Rawel SR ei oma märkimisväärset toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.
Indapamiid ei mõjusta tähelepanuvõimet, kuid üksikutel juhtudel võivad ilmneda mitmesugused
vererõhu langusest tingitud reaktsioonid, eeskätt ravi alguses või mõne teise antihüpertensiivse ravimi
lisamisel olemasolevale raviskeemile. Selle tulemusel võib halveneda ka auto juhtimise ja masinatega
töötamise võime.

Kõrvaltoimete esinemissagedus on defineeritud alljärgnevalt:
Väga sage ((>1/10)
Sage (>1/100 kuni <1/10)
Aeg-ajalt (>1/1000 kuni <1/100)
Harv (>1/10000 kuni <1/1000)
Väga harv (<1/10000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Suurem osa indapamiidi kliinilistest ja laboratoorsetest kõrvaltoimetest on annusest sõltuvad.

Tiasiidisarnased diureetikumid, sh indapamiid, võivad põhjustada alljärgnevaid kõrvaltoimeid:

Vere ja lümfisüsteemi häired
Väga harv: trombotsütopeenia, leukopeenia, agranulotsütoos, aplastiline aneemia, hemolüütiline
aneemia.
Närvisüsteemi häired
Harv: vertiigo, väsimus, peavalu, paresteesiad.
Südame häired
Väga harv: südame rütmihäired, hüpotensioon.

Seedetrakti häired
Aeg-ajalt: oksendamine
Harv: iiveldus, kõhukinnisus, suukuivus.
Väga harv: pankreatiit.
Maksa ja sapiteede häired
Väga harv: maksafunktsiooni häired.
Teadmata: maksapuudulikkuse korral on võimalik hepaatilise entsefalopaatia teke (vt lõigud 4.3 ja
4.4).

Neerude ja kuseteede häired
Väga harv: neerupuudulikkus.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Allergilistele ja astmaatilistele haigustele predisponeeritud patsientidel ülitundlikkusreaktsioonid,
peamiselt dermatoloogilised (sage: makulopapuloossed lööbed, aeg-ajalt: purpur).
Väga harv: angioneurootiline turse ja/või nõgestõbi, toksiline epidermaalne nekrolüüs, Stevensi
Johnsoni sündroom.
Teadmata: võimalik on ägeda süsteemse erütematoosse luupuse süvenemine.

Teatatud on valgustundlikkuse reaktsioonist (vt lõik 4.4).
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Harv: väsimus.
Uuringud
Kliiniliste uuringute käigus on 4...6-nädalase indapamiidravi järgselt hüpokaleemiat esinenud 10%
patsientidest (kaaliumi kontsentratsioon vereplasmas <3,4 mmol/l) ja 4% patsientidest (kaaliumi
kontsentratsioon vereplasmas <3,2 mmol/l). 12-nädalase ravi järgselt oli kaltsiumi
plasmakontsentratsiooni keskmine langus 0,23 mmol/l.
Väga harv: hüperkaltseemia.
Teadmata:
- Kaaliumitaseme langus koos hüpokaleemiaga on eriti ohtlikud teatud kõrge riskiga
patsiendirühmades (vt lõik 4.4).
- Hüponatreemia koos hüpovoleemiaga, mis võivad põhjustada dehüdratatsiooni ja ortostaatilist
hüpotensiooni. Samaaegse kloriidioonide kaotuse tõttu on võimalik sekundaarne kompensatoorne
metaboolse alkaloosi kujunemine: selle toime tekkimise tõenäosus ja raskusaste on tagasihoidlikud.
- Kusihappe ja vereglükoosi kontsentratsiooni kõrgenemine plasmas ravi jooksul, mistõttu diabeediga
ja podagraga patsientidel tuleb äärmiselt hoolikalt hinnata diureetikumravi tegelikku vajalikkust.

Indapamiidil ei ole leitud toksilist toimet kuni 40 mg-ni, s.o 27 terapeutilist annust.
Ägeda mürgistuse sümptomiteks on enamasti vee/elektrolüütide tasakaaluhäired (hüponatreemia,
hüpokaleemia), mis võivad manifesteeruda iivelduse, oksendamise, hüpotensiooni, krambihoogude,
vertiigo, unisuse, segasuse, polüuuria või oliguuria ning võimalik et isegi anuuriana (tingituna
hüpovoleemiast).
Esmaabimeetmetest tuleks teostada suukaudselt manustatud aine kiire eliminatsioon maoloputuse
ja/või aktiveeritud söe manustamise näol, millele järgneb vee/elektrolüütide tasakaalu taastamine
raviasutuses.

Farmakoterapeutiline grupp: diureetikumid, sulfoonamiidid
ATC-kood: C03BA11

Struktuurselt on indapamiid sulfoonamiidi derivaat; farmakoloogiliselt sarnaneb ta tiasiidrühma
diureetikumidele. Ravimi toime seisneb naatriumi tagasiimendumise pärssimises neerutorukeste
kortikaalses lahjendustsoonis. Ravim suurendab naatrium- ja kloriidioonide eritumist uriiniga,
suurendades seeläbi erituva uriini kogust. Väiksemal määral suurendab ta ka kaalium- ja
magneesiumioonide ekskretsiooni. Lisaks diureetilisele toimele on indapamiidil ka vaskulaarsed
toimed, mis seisnevad arterioolide ja totaalse perifeerse resistentsuse vähenemises.
Indapamiidi monoteraapia II ja III faasi uuringutes püsis antihüpertensiivne toime 24 tundi. See toime
ilmnes annuste puhul, kus diureetiline toime oli nõrk.
Indapamiid vähendab vasaku vatsakese hüpertroofiat.
Tiasiidrühma diureetikumide, sh ka indapamiidi toime annuste suurendamisel ei tugevne, samal ajal
aga kõrvaltoimete intensiivsus suureneb. Kui ravi on ebaefektiivne, ei tohi annust suurendada.
On demonstreeritud ka, et nii lühi-, keskmisel ja pikaajalisel kasutamisel hüpertensiivsetel patsientidel
indapamiid, erinevalt teistest diureetikumidest, ei mõjuta:
- lipiidide (üldkolesterool triglütseriidid, LDL-ja HDL-kolesterool) metabolismi;
- süsivesikute metabolismi, seda isegi hüpertensiivsetel suhkurtõvehaigetel.

Indapamiid 1,5 mg on toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormina.
Imendumine
Indapamiidi fraktsioon vabaneb kiiresti ja imendub seedetraktist peaaegu täielikult. Toidu
manustamine mõjutab imendumiskiirust vähesel määral, kuid imenduvat ravimi kogust see ei mõjuta.
Maksimaalne kontsentratsioon seerumis kujuneb ligikaudu 12 tundi pärast ravimi suukaudset
manustamist. Pärast püsikontsentratsiooni saavutamist väheneb seerumikontsentratsiooni kõikumine
kahe annuse manustamise vahelisel perioodil. Siiski indiviiditi varieeruvus esineb.
Jaotumine, metabolism ja eliminatsioon
Indapamiid seondub vereplasma valkudega 79% ulatuses. Eliminatsiooni poolväärtusaeg vereplasmas
on 14...24 tundi (keskmiselt 18 tundi). Püsikontsentratsioon kujuneb 7 päevaga. Korduva manustamise
korral indapamiidi kumulatsiooni organismis ei teki.
Indapamiid metaboliseerub peamiselt maksas. 70% indapamiidist elimineerub neerude kaudu,
suuremas osas metaboliitidena (ravimina muutumatul kujul eritub ligikaudu 5%). 22% eritub
väljaheitega inaktiivsete metaboliitidena.

Kõrge riskiga isikud
Ravimi neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel ei erine normaalse
funktsiooniga patsientide näitajaist.

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse ja
reproduktsioonitoksilisuse prekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.
Suurimad indapamiidi suukaudsed annused, mida on katseloomadele manustatud (40...8000 korda
suuremad kui terapeutilised annused inimestel), on põhjustanud ravimi salureetilise toime
tugevnemise. Indapamiidi ägeda toksilisuse uuringutes, mille käigus manustati ravimit intravenoosselt
või intraperitoneaalselt, olid peamised mürgistussümptomid, näiteks bradüpnoe ja perifeerne
vasodilatatsioon, mis on põhjustatud indapamiidi farmakoloogilisest toimest.
Mutageenset- ega kartsinogeenset toimet ei ole uuringute käigus täheldatud.

Tableti sisu:
Hüpromelloos
Pulbristatud tselluloos
Laktoosmonohüdraat
Povidoon
Kolloidne ränidioksiid, veevaba
Magneesiumstearaat
Tableti kate:
Hüpromelloos
Makrogool 400
Titaandioksiid (E171).

Ei ole kohaldatav.

5 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 25 °C.

Blisterpakend (Al-foolium, PVC/PVDC-foolium) pakendatud karpi.
Pakendis 20 tabletti (2 blisterit, neist ühes 10 tabletti)
Blisterpakend (Al-foolium, PVC/PVDC-foolium) pakendatud karpi.
Pakendis 30 tabletti (3 blisterit, neist ühes 10 tabletti)
Blisterpakend (Al-foolium, PVC/PVDC-foolium) pakendatud karpi.
Pakendis 60 tabletti (6 blisterit, neist ühes 10 tabletti)
Blisterpakend (Al-foolium, PVC/PVDC-foolium) pakendatud karpi.
Pakendis 90 tabletti (9 blisterit, neist ühes 10 tabletti)

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.