NEXMEZOL 40 MG

Täiskasvanud
Gastroösofageaalne reflukshaigus:
erosiivse refluksösofagiidi ravi,
- paranenud refluksösofagiidi säilitusravi retsidiivide vältimiseks,
- gastroösofageaalse reflukshaiguse sümptomaatiline ravi.
-
Helicobacter pylori eradikatsioon koos sobivate antibiootikumidega:
- Helicobacter pylori infektsiooniga seotud kaksteistsõrmikuhaavandi ravi,
- Helicobacter pylori infektsiooniga seotud peptilise haavandi retsidiivi profülaktika.

Mittesteroidseid põletikuvastaseid aineid (MSPVA) pikaajaliselt vajavad patsiendid
MSPVA kasutamisega seotud maohaavandite ravi,
- MSPVA kasutamisega seotud mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandite profülaktika riskipatsientidel.
-
Peptilise haavandi verejooksu retsidiivi vältimine pärast intravenoosset ravi.

Zollingeri-Ellisoni sündroomi ravi

Noorukid alates 12 aasta vanusest
Gastroösofageaalne reflukshaigus:
erosiivse refluksösofagiidi ravi,
- paranenud refluksösofagiidi säilitusravi retsidiivide vältimiseks,
- - gastroösofageaalse reflukshaiguse sümptomaatiline ravi.

Helicobacter pylori infektsiooniga seotud kaksteistsõrmikuhaavandi ravi koos antibiootikumidega.

Täiskasvanud ja noorukid alates 12 aasta vanusest
Gastroösofageaalne reflukshaigus
Erosiivse refluksösofagiidi ravi
- 40 mg üks kord ööpäevas 4 nädalat.
Täiendav 4-nädalane ravi on soovitatav patsientidele, kellel ösofagiit ei ole paranenud või kui
sümptomid on jäänud püsima.

Säilitusravi retsidiivide vältimiseks paranenud ösofagiidiga patsientidel
- 20 mg üks kord ööpäevas.

Gastroösofageaalse reflukshaiguse sümptomaatiline ravi
- 20 mg üks kord ööpäevas patsientidele, kellel ei ole ösofagiiti. Kui sümptomeid ei ole 4 nädalaga
õnnestunud kontrollida, on vajalikud täiendavad uuringud. Kui sümptomid on taandunud, saab
edaspidi haigusnähte leevendada annusega 20 mg üks kord ööpäevas. Täiskasvanutel võib
kasutada ravi annusega 20 mg üks kord ööpäevas, mida võetakse vajadusel. MSPVA-ravi
saavatele mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandi riskiga patsientidele ei soovitata „vajadusest lähtuvat”
järelravi.

Täiskasvanud
Helicobacter pylori eradikatsioon koos sobivate antibiootikumidega
- Helicobacter pylori infektsiooniga seotud kaksteistsõrmikuhaavandi ravi
- Helicobacter pylori infektsiooniga seotud peptilise haavandi retsidiivi profülaktika
20 mg esomeprasooli kombinatsioonis 1 g amoksitsilliini ja 500 mg klaritromütsiiniga kaks korda
ööpäevas seitse päeva.

Pikaajalist ravi MSPVA-dega vajavad patsiendid
MSPVA-raviga seotud maohaavandite ravi: tavaline annus on 20 mg üks kord ööpäevas. Ravi kestus
on 4...8 nädalat.

MSPVA-raviga seotud mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandite ennetamine riskipatsientidel: 20 mg üks
kord ööpäevas.

Peptilise haavandi verejooksu retsidiivi vältimine pärast intravenoosselt alustatud ravi
40 mg üks kord ööpäevas 4 nädala jooksul pärast intravenoosselt alustatud ravi peptilise haavandi
verejooksu retsidiivi vältimiseks.

Zollingeri-Ellisoni sündroomi ravi
Soovituslik algannus on 40 mg esomeprasooli kaks korda ööpäevas. Annust tuleb seejärel
individuaalselt kohandada ning ravi jätkata, kuni see on kliiniliselt näidustatud. Kliinilistele andmetele
tuginedes saavutatakse enamikul patsientidest sümptomite kontroll annusevahemikus 80…160 mg
esomeprasooli ööpäevas. Kui annused on suuremad kui 80 mg ööpäevas, tuleb annus jagada osadeks
ja võtta kaks korda ööpäevas.

Lapsed

Noorukid alates 12 aasta vanusest
Helicobacter pylori infektsiooniga seotud kaksteistsõrmikuhaavandi ravi
Sobiva kombinatsioonravi valikul tuleb arvestada ametlikke riiklikke, regionaalseid ja paikseid
juhiseid bakteriaalse resistentsuse, ravi kestuse (tavaliselt 7 päeva, kuid mõnikord kuni 14 päeva) soovitusliku antibiootikumide kasutamise osas. Ravi toimub spetsialisti järelevalve all.

Annustamissoovitus on järgmine:

Kehakaal
Annustamine
30…40 kg
Kombinatsioonravi kahe antibiootikumiga: Nexmezol 20 mg, amoksitsilliin 750 mg ja
klaritromütsiin 7,5 mg/kg kehakaalu kohta koos manustatuna kaks korda ööpäevas ühe
nädala jooksul.
> 40 kg
Kombinatsioonravi kahe antibiootikumiga: Nexmezol 20 mg, amoksitsilliin 1 g ja
klaritromütsiin 500 mg koos manustatuna kaks korda ööpäevas ühe nädala jooksul.

Alla 12 aasta vanused lapsed
Nexmezol’i ei soovitata kasutada alla 12 aasta vanuste laste raviks.

Neerufunktsiooni häirega patsiendid
Neerufunktsiooni häirega patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik. Raske neerupuudulikkusega
patsientide osas on kogemus piiratud, mistõttu tuleb neid ravida ettevaatusega (vt lõik 5.2).

Maksafunktsiooni häirega patsiendid
Kerge kuni keskmise maksakahjustusega patsientidel ei ole vaja annuseid kohandada. Raske
maksakahjustuse korral ei tohi ületada suurimat lubatud annust 20 mg esomeprasooli (vt lõik 5.2).

Eakad
Eakatel ei ole annuse kohandamine vajalik.


Tablett neelatakse koos vedelikuga tervelt alla. Tablette ei tohi närida ega purustada. Kui patsiendil on
neelamisraskusi, võib tableti lahustada pooles klaasis gaseerimata vees. Teisi vedelikke ei tohi
kasutada, sest graanulite maohappekindel kate võib lõhustuda. Segage, kuni tablett on lagunenud ning
jooge graanulitega vedelik ära kohe või 15 minuti jooksul. Loputage klaasi poole klaasi veega ning
jooge vesi ära. Graanuleid ei tohi närida ega purustada.

Kui patsient ei ole võimeline ise neelama, võib tableti lahustada gaseerimata vees ning manustada
nasogastraalsondi kaudu. Valitud süstla ja sondi sobivust tuleb hoolikalt kontrollida. Ettevalmistamise
ja manustamise juhised vt lõik 6.6.

Ülitundlikkus toimeaine, asendatud bensimidasoolide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete
suhtes.
Esomeprasooli ei tohi nagu teisigi prootonpumba inhibiitoreid manustada koos nelfinaviiriga (vt lõik
4.5).

Alarmeerivate sümptomite (nt märkimisväärne tahtmatu kehakaalu langus, korduv oksendamine,
düsfaagia, hematemeesis või meleena) ja maohaavandi või selle kahtluse olemasolul tuleb võimalik
maliigne haigus eelnevalt välistada, sest Nexmezolravi võib sümptomeid leevendada ja diagnoosimist
edasi lükata.

Pikaajalisel ravil olevaid patsiente (eriti kauem kui üks aasta) tuleb regulaarselt jälgida.
Kui patsiendid kasutavad ravi vastavalt vajadusele, tuleb neid juhendada, et haigusnähtude
muutumisel tuleb võtta ühendust arstiga. Kui esomeprasooli määratakse vastavalt vajadusele
kasutamiseks, tuleb arvestada ka teiste kasutatavate ravimitega tekkida võivate koostoimete
võimalusega esomeprasooli plasmakontsentratsioonide muutuste tõttu. Vt lõik 4.5.

Kui esomeprasooli määratakse Helicobacter pylori eradikatsiooniks, tuleb arvestada kolmikravi
kõikide komponentide koostoimetega. Klaritromütsiin on tugev CYP3A4 inhibiitor ning seetõttu tuleb
arvestada klaritromütsiini vastunäidustuste ja koostoimetega, kui kolmikravi kasutatakse samaaegsel
CYP3A4 vahendusel metaboliseeritavaid ravimeid (nt tsisapriid) saavatel patsientidel.

Ravi prootonpumba inhibiitoritega võib vähesel määral suurendada seedetrakti infektsioonide, näiteks
Salmonella ja Campylobacter’i riski, haiglaravil olevatel patsientidel ka võimalik, et Clostridium
difficile riski (vt lõik 5.1).

Esomeprasooli ja atasanaviiri koosmanustamine ei ole soovitatav (vt lõik 4.5). Kui atasanaviiri
manustamine koos prootonpumba inhibiitoritega arvatakse olevat vältimatu, on vajalik hoolikas
kliiniline jälgimine, kui atasanaviiri annust suurendatakse 400 mg-ni ja manustatakse koos 100 mg
ritonaviiriga; esomeprasooli annus ei tohi ületada 20 mg.

Esomeprasool, nagu kõik happeid blokeerivad ravimid, võib hüpo- või aklorhüüdria tõttu vähendada
B12 vitamiini (tsüanokobalamiin) imendumist. Seda tuleb arvesse võtta pikaajalise ravi puhul
patsientidel, kellel on B12 vitamiini kehavarud vähenenud või riskfaktorid imendumise vähenemiseks.

Esomeprasool on CYP2C19 inhibiitor. Esomeprasooliga ravi alustades või lõpetades tuleb arvestada
võimalike koostoimetega ravimitega, mis metaboliseeruvad CYP2C19 kaudu. Klopidogreeli ja
omeprasooli vahel on täheldatud koostoimet (vt lõik 4.5). Selle koostoime kliiniline tähendus on
ebaselge. Ennetava abinõuna tuleks esomepasooli ja klopidogreeli samaaegset kasutamist vältida.

Hüpomagneseemia
PPI-dega (nagu esomeprasool) vähemalt kolme kuu, aga enamikul juhtudel aasta jooksul ravitud
patsientidel on teatatud raskest hüpomagneseemiast. Hüpomagneseemia tõsistest nähtudest võivad
tekkida väsimus, tetaania, deliirium, krambid, pearinglus ja ventrikulaarne arütmia, kuid need võivad
alata hiilides ja jääda tähelepanuta. Kõige raskemate nähtudega patsientidel paranes hüpomagneseemia
pärast magneesiumi asendusravi ja PPI-de manustamise katkestamist.
Patsientide puhul, kes on eeldatavalt pikaajalisel ravil või kes manustavad PPI-sid koos digoksiini või
hüpomagneseemiat põhjustavate ravimitega (nt diureetikumid), peavad tervishoiutöötajad kaaluma
magneesiumisisalduse mõõtmist enne ravi PPI-ga ja regulaarselt ravi ajal.

Prootonpumba inhibiitorid, eriti kui neid kasutada suures annuses ja pikema aja vältel (> 1 aasta),
võivad mõõdukalt suurendada puusaluu-, randmeluu- ja selgroomurdude riski, eelkõige eakatel või
teiste kaasuvate riskitegurite olemasolul. Vaatlusuuringud viitavad, et prootonpumba inhibiitorid
võivad suurendada üleüldist luumurdude tekkeriski 10…40%. Mingi osa sellest riskist võib olla
tingitud teistest riskiteguritest. Osteoporoosiriskiga patsiendid peavad saama tervishoiuteenuseid
kehtivate kliiniliste ravijuhiste kohaselt ning tagada tuleb piisav D-vitamiini ja kaltsiumi tarvitamine.

Toime seroloogilistele testidele
CgA suurenenud sisaldus tänu maohappe koguse suurenemisele võib häirida neuroendokriinsete
kasvajate uuringuid. Selle häirimise vältimiseks tuleb vähemalt 5 päevaks enne CgA määramist ravi
esomeprasooliga ajutiselt katkestada.

Teadaolevat toimet omavad abiained
See ravimpreparaat sisaldab glükoosi ja sahharoosi. Harvaesineva päriliku fruktoositalumatuse,
glükoosi-galaktoosi imendumishäire või sahharoosi-isomaltaasi puudulikkusega patsiendid ei tohi seda
ravimit võtta.

Uuringud koostoimete kindlakstegemiseks on teostatud ainult täiskasvanutel.

Esomeprasooli mõju teiste ravimite farmakokineetikale

pH-sõltuva imendumisega ravimid
Maohappe pärssimine esomeprasooli ja teiste prootonpumba inhibiitorite ravi ajal võib vähendada või
suurendada teiste mao pH tasemest sõltuva imendumisega ravimite imendumist.Sarnaselt teistele
happesekretsiooni inhibeerivatele ravimitele, võib esomeprasool-ravi ajal väheneda selliste ravimite
nagu ketokonasool, itrakonasool ja erlotiniib imendumine ning suureneda digoksiini imendumine.
Omeprasooli (20 mg ööpäevas) ja digoksiini samaaegne kasutamine tervetel inimestel suurendas
digoksiini biosaadavust 10% võrra (kuni 30% kahel inimesel kümnest). Harva on teatatud digoksiini
toksilisest toimest. Siiski on suurte esomeprasooli annuste manustamisel eakatele
patsientidele vajalik ettevaatus. Vere digoksiinisisaldust tuleb jälgida erilise hoolega.

On teatatud, et omeprasool omab koostoimeid mõnede proteaasi inhibiitoritega. Teatatud koostoimete
kliiniline olulisus ja koostoimemehhanism ei ole alati teada. Omeprasoolravi ajal tõusnud
maohappesus võib muuta proteaasi inhibiitorite imendumist. Teised võimalikud
koostoimemehhanismid mõjuvad läbi CYP2C19 inhibeerimise. Omeprasooliga koosmanustamise
korral on teatatud atasanaviiri ja nelfinaviiri seerumisisalduse vähenemisest, mistõttu
koosmanustamine ei ole soovitatav. Omeprasooli (40 mg üks kord ööpäevas) ja 300 mg
atasanaviiri/100 mg ritonaviiri koosmanustamine tervetele vabatahtlikele põhjustas atasanaviiri
ekspositsiooni olulise languse (ligikaudu 75%-line AUC, C
ja C vähenemine). Atasanaviiri
max
min
annuse suurendamine 400 mg-le ei kompenseerinud omeprasooli mõju atasanaviiri ekspositsioonile.
Omeprasooli (20 mg ööpäevas) ja 400 mg atasanaviiri / 100 mg ritonaviiri koosmanustamine tervetele
vabatahtlikele põhjustas atasanaviiri ekspositsiooni ligikaudu 30%-lise languse võrreldes
ekspositsiooniga 300 mg atasanaviiri / 100 mg ritonaviiri ööpäevas manustamisel ilma omeprasooli
20 mg ööpäevas manustamiseta. Omeprasooli (40 mg ööpäevas) koosmanustamisel vähenes
nelfinaviiri keskmine AUC, C
ja C 36...39 % võrra ja farmakoloogiliselt aktiivse metaboliidi M8
max
min
keskmine AUC, C
ja C vähenes 75...92 % võrra. On teatatud, et samaaegne omeprasoolravi
max
min
(40 mg üks kord ööpäevas) põhjustas sakvinaviiri (manustatuna koos ritonaviiriga) seerumisisalduse
suurenemise 80...100 % võrra. Omeprasoolravi annuses 20 mg ööpäevas ei omanud mõju darunaviiri
(manustatuna koos ritonaviiriga) ega amprenaviiri (manustatuna koos ritonaviiriga) ekspositsioonile.
Esomeprasoolravi annuses 20 mg ööpäevas ei omanud mõju amprenaviiri (manustatuna koos ja ilma
ritonaviirita) ekspositsioonile. Omeprasoolravi annuses 40 mg ööpäevas ei omanud mõju lopinaviiri
(manustatuna koos ritonaviiriga) ekspositsioonile. Omeprasooli ja esomeprasooli sarnaste
farmakodünaamiliste toimete ja farmakokineetiliste omaduste tõttu ei ole esomeprasooli ja atasanaviiri
koosmanustamine soovitatav ning esomeprasooli ja nelfinaviiri koosmanustamine on
vastunäidustatud.

CYP2C19 vahendusel metaboliseeritavad ravimid
Esomeprasool inhibeerib iseoensüümi CYP2C19, mis on olulisim esomeprasooli metaboliseeriv
ensüüm. Kui esomeprasooli kombineeritakse CYP2C19 vahendusel metaboliseeritavate ravimitega (nt
diasepaam, tsitalopraam, imipramiin, klomipramiin, fenütoiin jne), siis võib nende ravimite sisaldus
plasmas suureneda ning annuseid tuleb vähendada. Seda tuleb eelkõige silmas pidada juhtudel, kui
esomeprasooli määratakse kasutamiseks vajadusest lähtuvalt. Samaaegsel 30 mg esomeprasooli
manustamisel vähenes CYP2C19 substraadi diasepaami kliirens 45%. Samaaegsel 40 mg
esomeprasooli ja fenütoiini manustamisel suurenes epilepsiahaigetel fenütoiini minimaalne
plasmasisaldus 13%. Esomeprasooli lisamisel või ärajätmisel soovitatakse jälgida fenütoiinisisaldust
plasmas. Omeprasool (40 mg üks kord ööpäevas) suurendas vorikonasooli (CYP2C19 substraat) C

max
ja AUC näitajaid vastavalt 15% ning 41%.
τ

Kliinilises uuringus, kus manustati varfariini saavatele patsientidele lisaks 40 mg esomeprasooli,
püsisid hüübimisnäitajad lubatud piirides. Turuletulekujärgses perioodis on samaaegse ravi korral
siiski täheldatud üksikuid INR-i tõusu juhte. Varfariini või teisi kumariini derivaate saavaid patsiente
on soovitatav esomeprasoolravi alustamisel ja lõpetamisel jälgida.

Nii omeprasool kui ka esomeprasool toimivad CYP2C19 inhibiitoritena. Ristuvas uuringus suurendas
tervetele vabatahtlikele manustatud 40 mg omeprasooli tsilostasooli C
-i 18% ja AUC-d 26% ning
max
ühel tema aktiivsel metaboliidil vastavalt 29% ja 69%.

Tervetel vabatahtlikel suurendas 40 mg esomeprasooli ja tsisapriidi manustamine
plasmakontsentratsiooni/aja kõvera alust pindala 32% ning pikendas elminatsiooni poolväärtusaega
(t ) 31%, kuid olulist tsisaspriidi maksimaalse plasmasisalduse tõusu ei täheldatud. Pärast ainult
1/2
tsisapriidi manustamist täheldati QTc intervalli vähest pikenemist, kuid esomeprasooliga
kombineerides edasist pikenemist ei täheldatud (vt ka lõik 4.4).

Esomeprasoolil ei ole täheldatud kliiniliselt olulist mõju amoksitsilliini või kinidiini
farmakokineetikale.

Uuringud, mis hindasid esomeprasooli ja naprokseeni või rofekoksiibi samaaegset manustamist, ei
tuvastanud lühiajalistes uuringutes ühtegi kliiniliselt olulist farmakokineetilist koostoimet.

Tervetel vabatahtlikel tehtud kliiniliste uuringute tulemused näitasid farmakokineetilist (FK) /
farmakodünaamilist (FD) vastastikust toimet klopidogreeli (300 mg löökannus / 75 mg ööpäevas
säilitusannus) ja esomeprasooli (40 mg suukaudselt üks kord ööpäevas) vahel, põhjustades
klopidogreeli aktiivse metaboliidi vähenenud ekspositsiooni keskmiselt 40% ja tuues kaasa väiksema
maksimaalse vereliistakute agregatsiooni (ADP indutseeritud) inhibeerimise keskmiselt 14% võrra.

Kui klopidogreeli manustati koos kindla annuse esomeprasooli 20 mg ja ASH 81 mg
kombinatsiooniga, vähenes tervetel vabatahtlikel tehtud uuringus klopidogreeli aktiivse metaboliidi
ekspositsioon peaaegu 40% võrreldes ainult klopidogreeli manustamisega. Kuid maksimaalne ADP
indutseeritud vereliistakute agregatsiooni inhibeerimise tase oli nendel isikutel sama klopidogreeli ja
klopidogreeli + kombinatsiooni (esomeprasool + ASH) rühmas.

Nende esomeprasooli farmakokineetiliste ja farmakodünaamiliste koostoimete kliiniliste väljundite
kohta seoses suurte kardiovaskulaarsete sündmustega on vaatlusuuringutes ja kliinilistes uuringutes
avaldatud vasturääkivaid andmeid. Ettevaatusabinõuna ei ole samaaegne klopidogreeli kasutamine
soovitatav.

Teadmata mehhanism
Samaaegsel esomeprasooli kasutamisel on teatatud takroliimuse sisalduse suurenemisest seerumis.

Mõnel patsiendil on PPI-ga koosmanustamisel teatatud metotreksaadisisalduse suurenemisest. Suure
annuse metotreksaadi manustamisel tuleb kaaluda ajutist esomeprasoolravi katkestmist.

Teiste ravimite mõju esomeprasooli farmakokineetikale
Esomeprasool metaboliseeritakse CYP2C19 ja CYP3A4 vahendusel. Esomeprasooli ja CYP3A4
inhibiitori klaritromütsiini (500 mg kaks korda ööpäevas) samaaegsel manustamisel kahekordistus
esomeprasooli AUC. Esomeprasooli ja CYP2C19/CYP3A4 kombineeritud inhibiitori samaaegsel
manustamisel võib esomeprasooli AUC kahekordistuda. CYP2C19 ja CYP3A4 inhibiitor vorikonasool
suurendas esomeprasooli AUC -d 280%. Kummalgi juhul ei ole esomeprasooli annuse vähendamine
τ
regulaarselt vajalik. Annuse kohandamist tuleks siiski kaaluda, kui patsiendil on raske maksakahjustus
ning kui vajalik on pikaajaline ravi.

CYP2C19 või CYP3A4 või mõlemate ensüümide teadaolevad indutseerijad (nt rifampitsiin ja liht-
naistepuna) võivad esomeprasooli ainevahetust kiirendades vähendada esomeprasoolisisaldust
seerumis.

Rasedus
Esomeprasooli kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Paljusid rasedaid hõlmanud
omeprasooli ratseemilise seguga tehtud epidemioloogilised uuringud ei ole viidanud lootele
väärarenguid tekitavale ega toksilisele toimele. Loomkatsed esomeprasooliga ei näita otsest või
kaudset kahjulikku toimet embrüo/loote arengule. Loomkatsed ratseemilise seguga ei näita otsest või
kaudset kahjulikku toimet rasedusele, sünnitusele või postnataalsele arengule. Raseduse ajal tuleb
ravimit kasutada ettevaatusega.

Imetamine
Ei ole teada, kas esomeprasooli eritub inimese rinnapiima. Imetavatel naistel ei ole uuringuid tehtud.
Seetõttu ei tohi Nexmezol'i kasutada imetamise ajal.

Toimeid ei ole täheldatud.

Esomeprasooli kliiniliste uuringute programmis ja turuletulekujärgses perioodis on täheldatud või
kahtlustatud järgmisi kõrvaltoimeid. Ükski neist ei sõltunud annuse suurusest. Kõrvaltoimed
klassifitseeritakse vastavalt organsüsteemide klasside ja esinemissageduste alusel:
väga sage ≥ 1/10, sage ≥ 1/100 kuni < 1/10; aeg-ajalt ≥ 1/1000 kuni < 1/100; harv ≥ 1/10 000 kuni
< 1/1000; väga harv < 1/10 000, teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).


Väga Sage
Aeg-ajalt
Harv
Väga harv
Teadmata
sage
Vere ja



Leukopeenia,
Agranulotsütoos,

lümfisüsteemi
trombotsüto-
pantsütopeenia
häired
peenia
Immuun-



Ülitundlikkus-


süsteemi häired
reaktsioonid, nt
palavik,
angioödeem ja
anafülaktiline
reaktsioon/
šokk
Ainevahetus- ja

Perifeerne
Hüponatreemia
Hüpomagne-
toitumishäired
turse
seemia (vt lõik
4.4); raske
hüpomagne-
seemia võib
korreleeruda
hüpo-
kaltseemiaga
Psühhiaatrilised

Unetus
Agiteeritus,
Agressioon,

häired
segasus,
hallutsinatsioonid
depressioon
Närvisüsteemi

Peavalu
Pearinglus,
Maitsetundlik-


häired
paresteesia, kuse häired
unisus
Silma



Hägune


kahjustused
nägemine
Kõrva ja


Vertiigo



labürindi
kahjustused

Väga Sage
Aeg-ajalt
Harv
Väga harv
Teadmata
sage
Respiratoorsed,


Bronhospasm


rindkere ja
mediastiinumi
häired
Seedetrakti

Kõhuvalu,
Suukuivus
Stomatiit,

Mikroskoopiline
häired
kõhukinnisus,
gastrointesti-
koliit
kõhulahtisus,
naalne

kõhupuhitus,
kandidiaas
iiveldus/
oksendamine
Maksa ja


Maksa-
Hepatiit koos
Maksa-

sapiteede
ensüümide
ikterusega või
puudulikkus,
häired
aktiivsuse
ilma
entsefalopaatia
suurenemine
eelneva
maksahaigusega
patsientidel
Naha ja


Dermatiit,
Alopeetsia,
Multiformne

nahaaluskoe
sügelus,
valgus-
erüteem,
kahjustused
lööve,
tundlikkus
Stevensi-Johnsoni
urtikaaria
sündroom,
toksiline
epidermaalne
nekrolüüs (TEN)
Lihas-skeleti ja

Puusaluu-,
Artralgia,
Lihasnõrkus

sidekoe
randmeluu- müalgia
kahjustused
või selgroo-
murrud (vt
lõik 4.4)
Neerude ja




Interstitsiaalne

kuseteede
nefriit; samal ajal
häired
on mõnel
patsiendil teatatud
neeru-
puudulikkusest
Reproduktiivse



Günekomastia

süsteemi ja
rinnanäärme
häired
Üldised häired



Üldine halb


ja manustamis-
enesetunne,
koha
suurenenud
reaktsioonid
higistamine

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Sümptomid
Hetke andmete põhjal on ravimi tahtliku üleannustamise kogemused väga vähesed. 280 mg annuse
manustamisel tekkinud sümptomitena on kirjeldatud seedetrakti nähte ja nõrkust. Ühekordse 80 mg
esomeprasooli annuse manustamisel sümptome ei tekkinud.

Ravi
Spetsiifilist antidooti ei ole teada. Esomeprasool seondub ulatuslikult plasmavalkudega ning ei ole
seetõttu täielikult dialüüsitav. Nagu kõikide üleannustamise juhtude korral, peab ravi olema
sümptomaatline ning kasutada tuleb üldtoetavaid ravimeetmeid.

Farmakoterapeutiline rühm: peptilise haavandi ja gastroösofageaalse reflukshaiguse raviks kasutatavad
ained, prootonpumba inhibiitorid
ATC-kood: A02BC05

Esomeprasool on omeprasooli S-isomeer, mis vähendab maohappesust spetsiifilise suunatud
toimemehhanismiga. See on parietaalraku prootonpumba spetsiifiline inhibeerimine. Nii omeprasooli
R- kui ka S-isomeeri farmakodünaamiline aktiivsus on sarnane.

Toimekoht ja -mehhanism
Esomeprasool on nõrk alus ning see kontsentreeritakse ja konverteeritakse parietaalraku sekretoorsete
kanalikeste väga happelises keskkonnas toimivaks vormiks, kus ta inhibeerib ensüümi H+K+-ATPaasi
(prootonpumpa) ning inhibeerib nii basaalset kui stimuleeritud happesekretsiooni.

Toime maohappe sekretsioonile
Pärast 20 mg ja 40 mg esomeprasooli suukaudset manustamist algab toime ühe tunni möödudes.
20 mg esomeprasooli manustamisel üks kord ööpäevas viie päeva jooksul vähenes pentagastriini
stimulatsiooni järel keskmine suurim happe tootmine 90%, mida mõõdeti 5. päeval 6...7 tunni jooksul
pärast annust.

Pärast viiepäevast suukaudset annustamist 20 mg ja 40 mg esomeprasooliga püsis maosisene pH üle 4
keskmiselt vastavalt 13 ja 17 tundi, üle 24 tunni sümptomaatilistel gastroösofageaalse
reflukshaigusega (GERD) patsientidel. Patsientide osakaal, kelle mao pH püsis üle 4 vähemalt 8, 12 ja
16 tundi oli 20 mg esomeprasooli manustamisel vastavalt 76%, 54% ja 24%. Vastavad näitajad 40 mg
esomeprasooli manustamisel olid 97%, 92% ja 56%.

Plasmakontsentratsiooni asendusparameetrina AUC-d kasutades on näidatud happesekretsiooni
pärssimise ning ekspositsiooni korrelatsiooni.

Happe inhibitsiooni terapeutilised toimed
Refluksösofagiidi ravis 40 mg esomeprasooliga tervenes ligikaudu 78% patsientidest neljanädalase
ning 93% kaheksanädalase ravi järel.

Ühenädalane ravi 20 mg esomeprasooliga kaks korda ööpäevas ning sobivate antibiootikumidega
andis eduka H. pylori eradikatsiooni ligikaudu 90% patsiendil.
Pärast ühenädalast eradikatsioonravi ei ole vaja jätkata monoteraapiat antisekretoorsete ravimitega, et
haavandi tervenemine oleks tõhus ning leevendamaks tüsistumata kaksteistsõrmikuhaavandite
sümptomeid.

Randomiseeritud topeltpimedas platseebokontrollitud kliinilises uuringus randomiseeriti patsiendid,
kellel esines endoskoopiliselt kinnitatud peptilise haavandi verejooks, mida iseloomustati kui Forrest
Ia, Ib, IIa või IIb (vastavalt 9 %, 43 %, 38 % ja 10 %), saama esomeprasooli infusioonilahust (n = 375)
või platseebot (n = 389). Endoskoopilise hemostaasi järgselt said patsiendid kas 80 mg esomeprasooli
intravenoosse infusioonina 30 minuti jooksul, mille järgselt püsiinfusioonina 8 mg esomeprasooli
tunnis, või platseebot 72 tunni vältel. Pärast algset 72-tunnist perioodi said kõik patsiendid
maohappesuse langetamiseks uuringu avatud osas 40 mg suukaudset Nexiumi 27 päeva jooksul.
Verejooksu retsidiivi esinemissagedus oli 3 päeva jooksul esomeprasooliga ravitud rühmas 5,9 %,
võrreldes 10,3 %-ga platseeborühmas. 30. ravijärgseks päevaks oli verejooksu retsidiivi
esinemissagedus esomeprasooliga ravitud rühmas 7,7 %, võrreldes 13,6 %-ga platseeborühmas.

Happe inhibitsiooniga seotud teised toimed
Antisekretoorsete ravimite manustamise ajal suureneb seerumi gastriini sisaldus happesuse languse
mõjul. Samuti suureneb maohappesuse vähenemise tõttu CgA. CgA sisalduse suurenemine võib
segada neuroendokriinkasvajate uuringuid. Kirjanduse andmed viitavad, et ravi prootonpumba
inhibiitoritega tuleb katkestada vähemalt 5 päeva enne CgA sisalduse mõõtmist. Kui CgA ja
gastriinisisaldus ei ole 5 päeva möödumisel normaliseerunud, tuleb mõõtmist korrata 14 päeva pärast
ravi lõpetamist esomeprasooliga.

Pikaajalise ravi ajal esomeprasoolioga on nii lastel kui ka täiskasvanutel täheldatud ECL- rakkude
arvu kasvu, mida võib seostada gastriini sisalduse tõusuga seerumis. Selle leiu tulemus ei ole
kliiniliselt oluline.

Antisekretoorsete ravimite pikaajaliselt kasutamisel on teatatud mao glandulaarsete tsüstide tekke
mõnevõrra suurenenud esinemissagedust. Need muutused on tugeva happesekretsiooni füsioloogiline
tulemus, kuid glandulaartsüstid on healoomulised ning näivad olevat pöörduvad.

Mis tahes põhjusel vähenenud maohappesus, sh prootonpumba inhibiitorite mõjul, suurendab
normaalselt soolestikus esinevate bakterite arvukust maos. Ravi prootonpumba inhibiitoritega võib
vähesel määral suurendada seedetraktiinfektsioonide riski, nagu Salmonella, Campylobacter ja
hospitaliseeritud patsientidel tõenäoliselt ka Clostridium difficile.

Kahes uuringus mittesteroidseid põletikuvastaseid aineid (sh COX-2-selektiivseid) võtvate
patsientidega olid esomeprasooli maohaavandi ravi tulemused paremad kui aktiivsel võrdlusravimil
ranitidiinil.

Kahes uuringus mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid (sh COX-2-selektiivseid) kasutavate
patsientidega (vanuses üle 60 aasta ja/või eelnev haavand) olid esomeprasoolil paremad näitajad mao-ja kaksteistsõrmikuhaavandite ennetamises kui platseebol.

Lapsed
Uuringus gastroösofageaalse reflukshaigusega lastel (<1...17-aastased), kes said pikaajalist ravi
prootonpumba inhibiitoritega, tekkis 61% lastest kergekujulise raskusega ECL-rakkude hüperplaasia,
mis on teadmata kliinilise tähtsusega ja millest ei arenenud edasi atroofilist gastriiti või kartsinoidseid
kasvajaid.

Imendumine ja jaotumine
Esomeprasooli on happelises keskkonnas labiilne ning manustatakse suu kaudu maohappekindla
kattega graanulite vormis. In vivo konversioon R-isomeeriks on vähene. Esomeprasool imendub
kiiresti, maksimaalne sisaldus plasmas saavutatakse ligikaudu 1...2 tundi pärast ravimi võtmist.
Absoluutne biosaadavus on ühekordse 40 mg annuse järel 64% ning suureneb korduval üks kord
ööpäevas manustamisel 89%-ni. 20 mg esomeprasooli puhul on vastavad näitajad 50% ja 68%.
Püsiseisundi jaotusruumala tervetel vabatahtlikel on ligikaudu 0,22 l/kg kehakaalu kohta.
Esomeprasool seondub 97% ulatuses plasmavalkudega.

Koos toiduga võtmisel esomeprasooli imendumine viivitub ning väheneb, kuigi sellel ei ole olulist
mõju esomeprasooli toimele maohappe vähendamisel.

Biotransformatsioon ja eritumine
Esomeprasool metaboliseeritakse täielikult tsüstokroomi P450 süsteemi (CYP) vahendusel.
Esomeprasooli metabolismi põhiosa sõltub polümorfsest isoensüümist CYP2C19, mis vastutab
esomeprasooli hüdroksüül- ja desmetüül-metaboliitide tekke eest. Ülejäänud osa sõltub teisest
spetsiifilisest isovormist (CYP3A4), mis vastutab esomeprasoolsulfooni tekke eest, mis on plasma
põhimetaboliit.

Alljärgnevad parameetrid peegeldavad farmakokineetikat peamiselt isikutel, kelle on funktsionaalne
CYP2C19 ensüüm (nn kiired metaboliseerijad).

Üldine plasmakliirens oli ühekordse annuse manustamisel ligikaudu 17 l/h ning korduval
manustamisel ligikaudu 9 l/h. Plasma eliminatsiooni poolväärtusaeg oli korduval üks kord ööpäevas
manustamisel ligikaudu 1,3 tundi. Esomeprasooli farmakokineetikat on uuritud annustes kuni 40 mg
kaks korda ööpäevas. Korduval esomeprasooli manustamisel plasmakontsentratsiooni/aja kõvera alune
pindala suurenes. Suurenemine sõltub annusest ning tulemus on korduvate annuste manustamisel
annuse tõusu suhtes suurem kui AUC tõus. See ajast ja annusest sõltuvus tuleneb esmasainevahetuse
ning süsteemse kliirensi vähenemisest, mille arvatav põhjus on CYP2C19 ensüümi pärssimine
esomeprasooli ja/või selle sulfoon-metaboliidi vahendusel. Esomeprasool elimineeritakse annuste
vahelise ajal plasmast täielikult ning üks kord ööpäevas manustamisel ravim ei kuhju.

Esomeprasooli põhimetaboliidil ei ole mõju maohappe sekretsioonile. Peaaegu 80% suukaudsest
esomeprasooli annusest eritub metaboliitidena uriini, ülejäänud väljaheidetega. Uriinis on lähteravimi
osakaal vähem kui 1%.

Patsientide erirühmad
Ligikaudu 2,9 ±1,5% populatsioonist ei ole funktsionaalset CYP2C19 ensüümi ning neid nimetatakse
aeglasteks metaboliseerijateks. Neil isikutel metaboliseeritakse esomeprasooli tõenäoliselt peamiselt
CYP3A4 vahendusel katalüüsides. Pärast 40 mg esomeprasooli korduvat manustamist üks kord
ööpäevas oli aeglastel metaboliseerijatel keskmine plasmakontsentratsiooni/aja kõvera alune pindala
ligikaudu 100% suurem kui funktsionaalse CYP2C19 ensüümiga isikutel (kiired metaboliseerijad).
Keskmine maksimaalne plasmakontsentratsioon suurenes ligikaudu 60%. Need leiud ei mõjuta
esomeprasooli annustamist.

Eakatel (71...80-aastased) ei ole esomeprasooli metabolism oluliselt muutunud.

Pärast 40 mg esomeprasooli ühekordset annust oli plasmakontsentratsiooni/aja kõvera alune pindala
naistel ligikaudu 30% suurem kui meestel. Korduval üks kord ööpäevas manustamisel soolist
erinevust ei täheldatud. Need leiud ei mõjuta esomeprasooli annustamist.

Elundite funktsiooni häired
Kerge kuni keskmine maksafunktsiooni häire võib mõjutada esomeprasooli metabolismi. Raske
maksafunktsiooni häirega patsientidel metabolism aeglustub, mille tagajärjel esomeprasooli
plasmakontsentratsiooni/aja kõvera alune pindala kahekordistub. Seetõttu ei tohi raske funktsiooni
häire korral ületada maksimaalset annust 20 mg.
Esomeprasool ega selle põhimetaboliidid ei kuhju üks kord ööpäevas manustamisel.

Neerufunktsiooni langusega patsientidel ei ole uuringuid läbi viidud. Et neerud vastutavad
esomeprasooli metaboliitide ekskretsiooni, kuid mitte lähteühendi eliminatsiooni eest, ei ole oodata
esomeprasooli ainevahetuse muutust neerufunktsiooni häire korral.

Lapsed
12...18-aastased noorukid
Pärast 20 mg ja 40 mg esomeprasooli korduvat manustamist oli mõlema annuse puhul
üldekspositsioon (AUC) ning aeg maksimaalse plasmakontsentratsiooni saavutamiseni (t
) 12...18-
max
aastastel sama, mis täiskasvanutel.

Korduvtoksilisuse, genotoksilisuse ja reproduktsioonitoksilisuse prekliinilised uuringud ei ole
näidanud kahjulikku toimet inimesele. Kartsinogeensuse uuringud rottidel ratseemilise seguga on
näidanud ECL rakkude hüperplaasiat ja kartsinoidide teket. Need rottidel kirjeldatud toimed on
pideva, väljendunud hüpergastrineemia tulemus, mis tekivad sekundaarsena maohappe vähenemisele
ning neid täheldatakse pärast pikaajalist ravi maohappe sekretsiooni inhibiitoritega.


6. FARMATSEUTILISED ANDMED

Tableti sisu:
sahharoos,
maisitärklis,
veeldatud glükoos,
hüdroksüpropüültselluloos,
povidoon,
talk,
titaandioksiid (E171),
metakrüülhappe-etüülakrülaadi kopolümeer (1:1),
glütseroolmonostearaat,
propüleenglükool,
steariinhape,
polüsorbaat 80,
simetikoon,
mikrokristalne tselluloos,
makrogool 6000,
krospovidoon,
kolloidne veevaba ränidioksiid
magneesiumstearaat.

Tableti kate:
hüpromelloos,
makrogool 6000,
titaandioksiid (E171),
talk,
punane raudoksiid (E172),
kollane raudoksiid (E172) (Nexmezol 20 mg).

Ei kohaldata.

Aclar/alumiinium blisterpakend
18 kuud.

Alumiinium/alumiinium blisterpakend
2 aastat.

HDPE pudel
2 aastat.
Pärast esmast avamist: 6 kuud.

Alumiinium/alumiinium blisterpakend
Hoida temperatuuril kuni 25 °C.

Aclar/alumiinium blisterpakend
Hoida temperatuuril kuni 25 °C.

HDPE pudel
Enne HDPE pudeli esmast avamist:
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.
Pärast HDPE pudeli esmast avamist:
Hoida temperatuuril kuni 25 °C. Hoida pudel tihedalt suletuna, niiskuse eest kaitstult.

Alumiinium/alumiinium blisterpakendid 7, 14, 15, 28, 30, 56, 60, 90, 98, 100 × 1 ja 100
gastroresistentse tabletiga.

Aclar/alumiinium blisterpakendid 7, 14, 15, 28, 30, 56, 60, 90, 98, 100 × 1 ja 100 gastroresistentse
tabletiga.

PP korgi ja kuivatusainega HDPE pudelid 7, 14, 15, 28, 30, 56, 60, 90, 98, 100 ja 250 gastroresistentse
tabletiga.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Manustamine nasogastraalsondi kaudu
1.
Pange tablett sobivasse süstlasse ning täitke süstal ligikaudu 25 ml vee ning 5 ml õhuga.
Mõnede sondide puhul on lahustamiseks vajalik 50 ml vett, et graanulid ei ummistaks sondi.
2.
Loksutage süstalt kohe ligikaudu 2 minutit, et tablett lahustuks.
3.
Hoidke süstalt püstises asendis ots ülespoole ja veenduge, et see ei ole ummistunud.
4.
Ühendage süstal sondi külge, hoides süstalt kõrgemal.
5.
Loksutage süstalt ning keerake tipp alla. Süstige kohe 5...10 ml sondi sisse. Pöörake süstalt
pärast süstimist ning loksutage. Hoidke süstla tippu üles suunatuna, et see ei ummistuks.
6.
Keerake süstla ots allapoole ning süstige kohe veel 5...10 ml sondi sisse. Korrake protseduuri,
kuni süstal on tühi.
7.
Täitke süstal 25 ml vee ning 5 ml õhuga ja korrake vajadusel punkti 5, et loputada alla süstlasse
jäänud ravimijäägid. Mõnede sondide puhul tuleb kasutada 50 ml vett.