MEXOLAN 15 MG

- Osteoartroosi ägenemise lühiajaline sümptomaatiline ravi.
- Reumatoidartriidi ja anküloseeriva spondüliidi pikaajaline sümptomaatiline ravi.

Suukaudne.
Maksimaalne ööpäevane annus on 15 mg. Seda annust ei tohi ületada.
Ööpäevane annus tuleb sisse võtta üks kord päevas söögi ajal koos piisava koguse vedelikuga.

Osteoartroosi ägenemine
Tavaline annus on 7,5 mg ööpäevas (üks 7,5 mg tablett või pool 15 mg tabletist). Vajadusel, kui
paranemisnähte ei ilmne, võib ööpäevast annust suurendada 15 mg-ni.

Reumatoidartriit, anküloseeriv spondüliit
Tavaline annus on 15 mg ööpäevas(kaks 7,5 mg tabletti või üks 15 mg tablett)

Eripopulatsioonid
Eakatel reumatoidartriidiga patsientidel on pikaajaliseks raviks soovitatav annus 7,5 mg ööpäevas.
Patsientidel, kellel on suurenenud oht kõrvaltoimete tekkeks, tuleb ravi alustada annusega 7,5 mg
ööpäevas.


Kõrvaltoimeid saab vähendada kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese ajooksul, mis sümptomite kontrollimiseks vajalik (vt lõik 4.4).

Erirühmad
Eakad patsiendid ning kõrvaltoimetest enim ohustatud patsiendid (vt lõik 5.2)
Soovituslik annus reumatoidartriidi ja anküloseeriva spondüliidi pikaajaliseks raviks eakatel on 7,5
mg ööpäevas. Kõrvaltoimetest enim ohustatud patsiendid peavad alustama ravi annusega 7,5 mg
ööpäevas (vt lõik 4.4).

Neerukahjustus (vt lõik 5.2)
Dialüüsravi saavatel raske neerupuudulikkusega patsientidel ei tohi annus ületada 7,5 mg ööpäevas.
Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidel ei ole vaja annust vähendada (st patsientidel
kreatiniini kliirensiga üle 25 ml/min) (dialüüsravi mittesaavate raske neerupuudulikkusega patsientide
kohta vt lõik 4.3).

Maksakahjustus (vt lõik 5.2)
Kerge või mõõduka maksakahjustusega patsientidel ei ole vaja annust kohaldada (vt lõik 4.3).

Lapsed ja noorukid
Mexolan'i ei tohi kasutada lastel ja alla 16-aastastel noorukitel.

Raseduse kolmas trimester ja imetamine (vt lõik 4.6);
Lapsed ja alla 16-aasta vanused noorukid
Ülitundlikkus meloksikaami või ravimi ükskõik millise abiaine või teiste sarnase toimemehhanismiga
ravimite [nt mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d);
patsiendid, kellel on atsetüülsalitsüülhappe või teiste MSPVA-de eelneval kasutamisel tekkinud
astmanähud, ninapolüübid, angioneurootiline ödeem või urtikaaria;
Aktiivne põletikuline soolehaigus (Crohni haigus või haavandiline koliit);
Anamneesis varasema MSPVA-de kasutamisega seotud seedetrakti verejooks või perforatsioon;
Äge, hiljutine või anamneesis korduv seedetrakti haavand/verejooks (kaks või enam haavandumise
või verejooksu juhtu);
Raske maksapuudulikkus;
Raske neerupuudulikkus ilma dialüüsita;
Tserebrovaskulaarne verejooks või muud hemorraagiad;
Raske südamepuudulikkus.

Soovimatuid kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult
lühikese aja jooksul, mis sümptomite kontrollimiseks vajalik (vt lõik 4.2, ja allpool Seedetrakti ja
südameveresoonkonna toimed).

Ebapiisava toime ilmnemisel ei tohi ületada soovitatud maksimaalset päevaannust ega ravile lisada
muud MSPVA-d, kuna sel juhul võib mürgistuse oht suureneda ning ravitoime ei ole tõestatud.
Meloksikaami samaaegset kasutamist teiste MSPVA-dega, sh selektiivsed tsüklooksügenaas-2
inhibiitorid, tuleb vältida. Kui mõningate päevade möödudes paranemist ei toimu, tuleb raviplaan üle
vaadata.


Anamneesis tuleb erilist tähelepanu pöörata igasugustele vihjetele ösofagiidile, gastriidile ja/või
peptilistele haavanditele, kindlustamaks nende täieliku väljaravimise enne meloksikaam-ravi algust.
Tuleb arvestada, et seda tüüpi anamneesiga patsientidel võib meloksikaam-ravi ajal tekkida retsidiiv.

Seedetrakti toimed
Seedetrakti veritsus, haavandid ja perforatsioon: seedetrakti veritsusi, haavandumisi või
perforatsioone, mis võivad olla letaalsed, on esinenud kõigi MSPVA-dega ravi suvalises faasis kas
koos hoiatavate sümptomitega või ilma ja vaatamata tõsiste seedetrakti häirete puudumisele või
olemasolule anamneesis.

Seedetrakti veritsuse, haavandumise või perforatsiooni risk on suurem MSPVA-de suuremate annuste
korral, haavandi anamneesiga patsientidel - eriti, kui sellega on kaasnenud verejooks või
perforatsioon (vt lõik 4.3) - ning eakatel. Sellistel patsientidel tuleb ravi alustada kõige väiksema
saada oleva annusega. Neil patsientidel ning samuti sellistel, kes vajavad samaaegselt aspiriini
väikeseid annuseid või teisi seedetrakti tõenäolisi riske suurendavaid ravimeid (vt allpool ja 4.5),
tuleb kaaluda kaitsvate preparaatidega (nt misoprostooli võiprootonpumba inhibiitoritega)
kombineeritud ravi vajadust.

Patsiendid, kel on anamneesis seedetrakti toksilisus - eriti eakad - peavad teatama kõigist
ebaharilikest abdominaalsümptomitest (eriti seedetrakti veritsustest), iseäranis ravi algfaasis. Eriti
ettevaatlik tuleb olla selliste patsientidega, kes saavad samaaegselt ravimeid, mis võivad suurendada
haavandumise või veritsuse riski, nt suukaudsed kortikosteroidid, antikoagulandid, nagu varfariin,
selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid või antiagregandid, nagu aspiriin (vt lõik 4.5).

Kui meloksikaami kasutaval patsiendil tekib seedetrakti verejooks või haavand, tuleb ravim ära jätta.

MSPVA-sid tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kel on anamneesis seedetrakti haigus
(haavandiline koliit, Crohn’i tõbi), kuna nende seisund võib ägeneda (vt lõik 4.8).

Südame- ja ajuveresoonkonna toimed
Patsiendid, kel on anamneesis hüpertensioon ja/või kerge kuni mõõdukas südame paispuudulikkus,
vajavad adekvaatset jälgimist ja nõuandeid, kuna seoses MSPVA-raviga on täheldatud
vedelikupeetust ja turseid. Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed on näidanud, et mõnede
MSPVA-de kasutamisega (eriti suurte annuste ja pikaajalise ravi korral) võib kaasneda arteriaalsete
trombooside (nt
müokardiinfarkti või insult) riski väike suurenemine. Selle riski välistamiseks meloksikaami puhul on
andmeid ebapiisavalt. Reguleerimata hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse, diagnoositud südame
isheemiatõve, perifeersete arterite haiguse ja/või ajuveresoonkonna haigusega patsiente tohib
meloksikaamiga ravida ainult pärast põhjalikku kaalutlemist. Sarnaselt tuleb toimida enne
pikemaajalise ravi alustamist südameveresoonkonna haiguse riskifaktoritega (nt hüpertensioon,
hüperlipideemia, suhkurtõbi, suitsetamine) patsientide puhul.

Nahareaktsioonid
Meloksikaami kasutamisel on esinenud eluohtlikke nahareaktsioone - Stevensi-Johnsoni sündroomi ja
toksiliste epidermise nekrolüüsi.

Patsiente tuleb teavitada nahareaktsioonide nähtudest ja sümptomitest ning vajadusest neid
tähelepanelikult jälgida. Stevensi-Johnsoni sündroomi või toksilise epidermise nekrolüüsi kõrgeim
tekkerisk on ravi esimestel nädalatel.

Stevensi-Johnsoni sündroomi või toksilise epidermise nekrolüüsi sümptomite või nähtude (nt
progresseeruv nahalööve, sageli koos villide või limaskestakahjustusega) tekkimisel tuleb ravi
meloksikaamiga kohe lõpetada.


Stevensi-Johnsoni sündroomi ja toksilise epidermise nekrolüüsi parimad ravitulemused saadakse
varajasel diagnoosimisel ning ravi kohesel katkestamisel. Parem prognoos on seotud ravi varajase
katkestamisega.

Kui patsiendil tekkis meloksikaami kasutamisel Stevensi-Johnsoni sündroom või toksiline epidermise
nekrolüüs, ei tohi sellel patsiendil ravi meloksikaamiga taasalustada.

Maksa- ja neerufunktsiooni näitajad
Sarnaselt teiste MSPVA-de kasutamisele võivad ajutiselt tõusta seerumi transaminaaside aktiivsus,
bilirubiini tase seerumis või teised maksafunktsiooni näitajad, samuti on täheldatud seerumi
kreatiniini
taseme ja vere uurealämmastiku tõusu ning teisi laboratoorseid muutusi. Enamusel juhtudel on need
olnud väikesed ja mööduvad tõusud üle normi piiri. Kui aga mõni nimetatud muutustest osutub
märkimisväärseks või püsivaks, tuleb meloksikaam-ravi lõpetada ja läbi viia vastavad uuringuid.

Funktsionaalne neerupuudulikkus
Kuna MSPVA-d inhibeerivad renaalsete prostaglandiinide vasodilatoorseid omadusi, võivad nad
glomerulaarse filtratsiooni vähendamise kaudu põhjustada funktsionaalset neerupuudulikkust. See
kõrvaltoime oleneb annuse suurusest. Ravi alguses või pärast annuse suurendamist soovitatakse
diureesi ja neerufunktsiooni hoolikalt jälgida järgnevate riskifaktoritega patsientidel:
- eakad
- kaasuv ravi selliste ravimitega nagu AKE inhibiitorid, angiotensiin-II antagonistid, sartaanid,
diureetikumid (vt lõik 4.5)
- hüpovoleemia (sõltumata põhjusest)
- omandatud südamepuudulikkus
- neerupuudulikkus
- nefrootiline sündroom
- luupus-nefropaatia
- raske maksafunktsiooni häire (albumiin seerumis <25 g/l või Child-Pugh’ skoor ≥10).

Harvadel juhtudel võivad MSPVA-d põhjustada interstitsiaalset nefriiti, glomerulonefriiti, neeru
medulla nekroosi või nefrootilist sündroomi.
Hemodialüüsi saavatel neerupuudulikkuse terminaalses staadiumis patsientidel ei tohi meloksikaami
annus ületada 7,5 mg. Kerge või mõõduka neerufunkstiooni kahjustusega patsientidel (nt patsiendid,
kelle kreatiniini kliirens on üle 25 ml/min) ei ole vaja annust vähendada.

Naatrium, kaalium ja vedeliku kogunemine
Naatriumi-, kaaliumi- ja veepeetus: seoses MSPVA-dega võib tekkida naatriumi-, kaaliumi- ja
veepeetus ning diureetikumide natriureetiliste toimete halvenemine. Lisaks võib esineda
antihüpertensiivsete ravimite antihüpertensiivse toime vähenemine (vt lõik 4.5). Selle tulemuseks võib
tundlikel patsientidel olla tursete, südamepuudulikkuse või hüpertensiooni tekkimine või ägenemine.
Seega tuleb riskipatsiente kliiniliselt jälgida (vt lõigud 4.2 ja 4.3).

Hüperkaleemia
Hüperkaleemiat võib soodustada suhkurtõbi või kaasuv ravi vere kaaliumitaset tõstvate ravimitega (vt
lõik 4.5). Sellistel juhtudel tuleb vere kaaliumitaset regulaarselt jälgida.

Muud hoiatused ja ettevaatusabinõud
Kõrvaltoimeid taluvad sageli halvemini eakad ning vaimselt või füüsiliselt nõrgestatud patsiendid,
mistõttu neid tuleb hoolikalt jälgida. Nii nagu kõigi teiste MSPVA-de korral, vajavad erilist
tähelepanu eakad patsiendid, kel tekib sageli neeru-, maksa- või südamefunktsiooni kahjustus.
Eakatel patsientidel esineb MSPVA-de kõrvaltoimeid sagedamini, eriti seedetrakti veritsust ja
perforatsiooni, mis võivad lõppeda letaalselt (vt lõik 4.2).

Meloksikaam, nagu teisedki MSPVA-d, võib varjata nakkushaiguse sümptomeid.


Nagu ükskõik milline muu tsüklooksügenaasi/prostaglandiini sünteesi inhibeeriv ravim, võib ka
meloksikaam kahjustada viljakust ega ole seetõttu soovitatav naistele, kes plaanivad rasestuda.
Viljastumisraskustega naistel, kes on viljatuse uuringutel, tuleb kaaluda meloksikaami ärajätmist.

See ravim sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasi puudulikkuse või
glükoosi-galaktoosi imendumishäirega patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Koostoimete uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel.

Farmakodünaamilised Teised prostaglandiini sünteesi inhibiitorid (PSI), sh salitsülaadid ( atsetüülsalitsüülhape ≥3 g/d)
PSI-de samaaegne manustamine võib suurendada sünergilise toime tõttu seedetrakti
haavandumise ja verejooksu ohtu. Meloksikaami ei soovitata samaaegselt teiste PSI-dega kasutada
(vt lõik 4.4).

Kortikosteroidid
Seedetrakti haavandumise või veritsuse riski suurenemine (vt lõik 4.4)

Suukaudsed antikoagulandid
Veritsusohu tõus, mis on tingitud trombotsüütide funktsiooni inhibeerimisest ja gastroduodenaalse
limaskesta kahjustusest. MSPVA-de ja peroraalsete antikoagulantide samaaegset kasutamist ei
soovitata (vt lõik 4.4).
Sellise kombinatsiooni vältimatul vajadusel soovitatakse INR-i hoolikalt jälgida.

Trombolüütikumid ja antiagregandid
Seedetrakti veritsusohu tõus (vt lõik 4.4), mis on tingitud trombotsüütide funktsiooni inhibeerimisest
ja gastroduodenaalse limaskesta kahjustusest.

Süsteemselt manustatud hepariin
Suurenenud risk veritsuse tekkeks.

Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI)
Suurenenud risk seedetrakti veritsuse tekkeks (vt lõik 4.4).

Diureetikumid, AKE inhibiitorid ja angiotensiin-II antagonistid
MSPVA-d võivad vähendada diureetikumide ja teiste antihüpertensiivsete ravimite toimet. Mõnel
kahjustatud neerufunktsiooniga patsiendil (nt dehüdreeritud patsiendid või neerufunktsiooni
kahjustusega eakad patsiendid) võib AKE inhibiitori või angiotensiin-II antagonisti manustamine koos
tsüklooksügenaasi inhibiitoritega põhjustada neerufunktsiooni edasist halvenemist, sh ägedat
neerupuudulikkust, mis on tavaliselt pöörduv. Seetõttu tuleb sellist kombinatsiooni manustada
ettevaatusega, eriti eakatele. Patsiente tuleb adekvaatselt hüdreerida, vajadusel pärast kaasuva ravi
alustamist ning hiljem perioodiliselt jälgida neerufunktsiooni (vt ka lõik 4.4).

Teised antihüpertensiivsed ravimid (nt. beetablokaatorid)
Ravi MSPVA-dega võib vasodilateerivate prostaglandiinide inhibeerimise tõttu vähendada
beetablokaatorite antihüpertensiivset toimet.

Tsüklosporiin
MSPVA-d võivad renaalse prostaglandiini poolt vahendatud toimete kaudu suurendada tsüklosporiini
nefrotoksilisust. Kombineeritud ravi ajal tuleb määrata neerufunktsiooni näitajad. Soovitatav on
neerufunktsiooni hoolikalt jälgida, eriti eakatel patsientidel.

Emakasisesed vahendid

On teateid, et MSPVA-d vähendavad emakasiseste vahendite efektiivsust. MSPVA-de emakasiseste
vahendite efektiivsust vähendav toime vajab täiendavat tõestamist.

Farmakokineetilised koostoimed (meloksikaami toime teiste ravimite farmakokineetikale)
Liitium
On teateid, et MSPVA-d tõstavad liitiumi taset seerumis (liitiumi renaalse eritumise vähenemise
tõttu), mis võib jõuda toksiliste väärtusteni. Liitiumi ja MSPVA-de samaaegne kasutamine ei ole
soovitatav (vt lõik 4.4). Kui see kombinatsioon osutub vajalikuks, tuleb liitiumi sisaldust plasmas
hoolikalt kontrollida meloksikaamravi alustamisel, korrigeerimisel ja lõpetamisel.

Metotreksaat
MSPVA-d võivad vähendada metotreksaadi tubulaarset sekretsiooni, suurendades seega tema
kontsentratsiooni plasmas. Seetõttu ei soovitata metotreksaadi suuri annuseid (üle 15 mg nädalas)
saavatel patsientidel samaaegselt MSPVA-sid kasutada (vt lõik 4.4).
Ka metotreksaadi väikeseid annuseid saavate patsientide puhul tuleb arvestada samaaegsel MSPVA-
de kasutamisel koostoime ohu võimalusega, eriti neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel. Sellise
kombinatsiooni möödapääsmatul vajadusel tuleb vere vormelementide arvu ja neerufunktsiooni
jälgida.
Tähelepanelik tuleb olla sellisel juhul, kui MSPVA ja metotreksaadi manustamise vahele ei jää
rohkem kui 3 päeva, kuna siis võib metotreksaadi tase plasmas tõusta ning põhjustada toksilisuse
suurenemist.
Ehkki samaaegne meloksikaamravi ei muuda oluliselt metotreksaadi (15 mg/nädalas)
farmakokineetikat, tuleb arvestada, et MSPVA-d võivad suurendada metotreksaadi hematoloogilist
toksilisust (vt eestpoolt) (vt lõik 4.8).
Meloksikaami ja ravimite, mis teadaolevalt inhibeerivad või metaboliseeritakse CYP2C9 ja/või
CYP3A4 vahendusel, samaaegsel manustamisel tuleb arvestada võimaliku farmakokineetilise
koostoimega.
Koostoimet diabeedivastaste ainetega ei saa välistada.

Farmakokineetilised koostoimed (teiste ravimite toime meloksikaami farmakokineetikale)
Kolestüramiin
Kolestüramiin katkestab meloksikaami enterohepaatilise tsirkulatsiooni, nii et tema kliirens suureneb
50% võrra ja poolväärtusaeg lüheneb kuni 13±3 tunnini, seega kiirendab meloksikaami
eliminatsiooni.
See koostoime omab kliinilist tähtsust.

Antatsiidide, tsimetidiini ja digoksiini manustamisel koos meloksikaamiga ei ole täheldatud kliinilise
tähtsusega farmakokineetilisi koostoimeid.

Rasedus
Meloksikaam on raseduse kolmanda trimestri ajal vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
Loomkatsetes olid embrüot surmanud annused suuremad kui inimesel kasutatakse.
Prostaglandiinide sünteesi pärssimine võib rasedust ja/või embrüonaalset arengut kahjulikult
mõjutada.
Epidemioloogiliste uuringute andmed näitavad, et prostaglandiini sünteesi inhibiitorite kasutamine
raseduse varajases faasis võib põhjustada raseduse katkemise, südame väärarengute ja
kõhuseinalõhestumuse ohu suurenemist. Kardiovaskulaarsete väärarengute absoluutne risk suurenes
vähem kui 1%-lt kuni ligikaudu 1,5%-ni. See risk suureneb arvatavasti vastavalt annuse
suurendamisele ja ravi pikendamisele. On ilmnenud, et loomadel põhjustab prostaglandiini sünteesi
inhibiitori manustamine implantatsioonieelsete ja -järgsete abortide sagenemist ning embrüonaalse
suremuse tõusu. Lisaks on täheldatud loomadel, kellele on manustatud organogeneesi perioodil
prostaglandiini sünteesi inhibiitoreid, erinevate väärarengute, sh kardovaskulaarsete,
esinemissageduse tõusu. Raseduse esimesel ja teisel trimestril tohib meloksikaami võtta ainult siis,

kui see on vältimatu. Rasestuda plaanivatele naistele ja esimese ning teise rasedustrimestri ajal tuleb
kasutada võimalikult väikest annust ja lühimat ravikestust.

Raseduse kolmandal trimestril kasutatuna võivad kõik prostaglandiini sünteesi inhibiitorid põhjustada
lootel:
- kardiopulmonaalset toksilisust (arterioosjuha enneaegne sulgumine ja pulmonaalne
hüpertensioon);
- neerufunktsiooni häiret, mis võib progresseeruda neerupuudulikkuseks koos looteveevähesusega.
emal ja vastsündinul raseduse lõpul:
- võimalikku veritsusaja pikenemist ja agregatsioonivastast toimet, mis võib ilmneda isegi väga
väikeste annuste korral;
- emaka kontraktsioonide pärssimist, mille tulemuseks võib olla sünnitustegevuse hilinemine või
pikenemine.

Imetamine
Ehkki meloksikaami kohta puuduvad spetsiifilised uuringud, on teada, et MSPVA-d imenduvad
rinnapiima. Seetõttu on meloksikaam vastunäidustatud imetavatele emadele.

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole spetsiifilisi uuringuid läbi
viidud. Farmakodünaamilisel profiilil ja registreeritud kõrvaltoimetel põhinevalt võib siiski arvata, et
meloksikaam ei avalda või avaldab tühiseid toimeid nimetatud võimetele. Ometi, kui esinevad
nägemishäired või unisus, peapööritus või muud kesknärvisüsteemi häired, on soovitatav
autojuhtimisest ja masinate käsitsemisest hoiduda.

a) Üldine kirjeldus

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed viitavad, et mõnede MSPVA-de kasutamine (eriti
suurtes annustes ja pikaajalisel kasutamisel) võib olla seotud arteriaalse tromboosi juhtude vähese
kõrgenenud riskiga (nt müokardiinfarkt või insult) (vt lõik 4.4).

Seoses MSPVA-de kasutamisega on täheldatud turseid, hüpertensiooni ja südamepuudulikkust.

Kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoimed on gastrointestinaalse olemusega. Võivad esineda
peptilised haavandid, perforatsioon või seedetrakti veritsus, mis võivad vahel lõppeda letaalselt, eriti
eakatel patsientidel (vt lõik 4.4). Pärast manustamist on registreeritud iiveldust, oksendamist,
kõhulahtisust, meteorismi, kõhukinnisust, düspepsiat, kõhuvalu, verirooja, veriokset, aftoosset
stomatiiti, koliidi ägenemist ja Crohni tõbe (vt lõik 4.4). Vähema sagedusega on täheldatud gastriiti.

Alljärgnevad kõrvaltoimete esinemissagedused põhinevad kliinilistest uuringutest saadud vastavatest
andmetest. Informatsioon põhineb kliinilistel uuringutel, mis hõlmasid 3750 patsienti, kellele
manustati
suukaudselt ööpäevaseid meloksikaami annuseid 7,5 mg või 15 mg tablettide või kapslitena kuni 18
kuu jooksul (ravi keskmine kestus 127 päeva). Kaasa on arvatud need kõrvaltoimed, millest on
teatatud turuletulekujärgselt.

Kõrvaltoimed on liigitatud esinemissegaduse järgi vastavalt järgmisele jaotusele:
Väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100, < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000, <1/100); harv (≥ 1/10000, < 1/1000);
väga harv (< 1/10000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

b) Kõrvaltoimete tabel

Vere ja lümfisüsteemi häired

Sage: Aneemia.
Aeg-ajalt: Muutused vere vormelementide arvus: leukopeenia, trombotsütopeenia, agranulotsütoos (vt
lõik c).

Immuunsüsteemi häired
Harv: Anafülaktilised/anafülaktoidsed reaktsioonid.

Psühhiaatrilised häired
Harv: Meeleoluhäired, unetus ja luupainajad.

Närvisüsteemi häired
Sage: Pearinglus, peavalu.
Aeg-ajalt: Vertiigo, tinnitus, unisus.
Harv: Segasus, desorientatsioon.

Silma kahjustused
Harv: Nägemishäired, sh hägune nägemine, konjunktiviit.

Südame häired
Aeg-ajalt: Südamepekslemine.
Seoses MSPVA-ga on täheldatud südamepuudulikkust.

Vaskulaarsed häired
Aeg-ajalt: Vererõhu tõus (vt lõik 4.4), nahaõhetus.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Harv: Ägedate astmahoogude tekke algus atsetüülsalitsüülhappe või teiste MSPVA-de suhtes eriti
tundlikel isikutel.

Seedetrakti häired
Väga sage: düspepsia, iiveldus ja oksendamine, kõhuvalu, kõhukinnisus, meteorism, kõhulahtisus.
Aeg-ajalt: Seedetrakti verejooks, seedetrakti haavandid, ösofagiit, stomatiit.
Harv: Seedetrakti perforatsioon, gastriit, koliit.
Seedetrakti veritsus, haavandid või perforatsioon võivad vahel olla raskekujulised ja eluohtlikud, eriti
eakatel patsientidel (vt lõik 4.4).

Maksa ja sapiteede häired
Harv: Hepatiit.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage: Sügelus, lööve.
Aeg-ajalt: Urtikaaria.
Väga harv: täheldatud on raskekujulisi kõrvaltoimeid nahal nt Stevens -Johnsoni sündroom ja
toksiline epidermise nekrolüüs (vt lõik 4.4).

Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt: Naatriumi ja vee retentsioon, hüperkaleemia (vt lõigud 4.4 ja 4.5).
Harv: Äge neerupuudulikkus riskifaktoritega patsientidel (vt lõik 4.4).

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage: Tursed, sh alajäsemete tursed.

Uuringud
Aeg-ajalt: Neerufunktsiooni uuringutulemuste muutused (nt kreatiniini või uurea tõus),
maksafunktsiooni uuringutulemuste muutused.


c) Teave, mis puudutab üksikuid tõsiseid ja/või sageli esinevaid kõrvaltoimeid
Meloksikaami ja teiste potentsiaalselt müelotoksiliste ravimitega ravitud patsientidel on üksikjuhtudel
täheldatud agranulotsütoosi (vt lõik 4.5).

d) Kõrvaltoimed, mida ei ole seni täheldatud seoses selle ravimiga, kuid mis võivad tavaliselt esineda
teiste selle rühma ravimite kasutamisel.

Orgaaniline neerukahjustus, mille tagajärjeks võib olla äge neerupuudulikkus: üksikjuhtudel on
registreeritud interstitsiaalset nefriiti, ägedat tubulaarset nekroosi, nefrootilist sündroomi ja
papillinekroosi (vt lõik 4.4).

Pärast MSPVA ägedat üleannustamist esinevad sümptomid piirduvad tavaliselt letargia, unisuse,
iivelduse, oksendamise ja epigastraalvaluga, mis taanduvad tavaliselt toetava raviga. Võib esineda
seedetrakti verejooks. Raske mürgistuse tulemuseks võivad olla hüpertensioon, äge neerupuudulikkus,
maksafunktsiooni häire, respiratoorne depressioon, kooma, krambid, kardiovaskulaarne kollaps ja
südameseiskus. Anafülaktoidseid reaktsioone on esinenud MSPVA-de terapeutilise kasutamise käigus
ning see võib tekkida ka pärast üleannustamist.
Pärast MSPVA üleannustamist tuleb rakendada sümptomaatilist ja toetavat ravi. Kliinilistes
uuringutes õnnestus ravim elimineerida kiirendatult, kui manustati suu kaudu kolestüramiini 4 g kolm
korda ööpäevas.

Farmakoterapeutiline rühm: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained.
ATC-kood: M01AC06

Meloksikaam on oksikaamide rühma kuuluv mittesteroidne põletikuvastane aine (MSPVA), millel on
põletikuvastane, valuvaigistav ja palavikku alandav toime. Meloksikaami põletikuvastast toimet on
demonstreeritud paljude põletikumudelite puhul. Nagu ka teiste MSPVA-de puhul, ei ole
meloksikaami toimemehhanism täielikult selge. Ent toimemehhanism, mis on ühine kõigile MSPVA-
dele (sh meloksikaamile), on põletikumediaatorite prostaglandiinide sünteesi pärssimine.

Imendumine
Meloksikaam imendub seedetraktist hästi, mida näitab tema suur biosaadavus (89%) pärast
suukaudset (kapslid) manustamist. Tabletid, suukaudne suspensioon ja kapslid on bioekvivalentsed.
Pärast meloksikaami ühekordset manustamist saabub keskmine maksimaalne kontsentratsioon
plasmas suspensiooni puhul 2 tunni jooksul ja tahke suukaudse ravimvormi (tabletid ja kapslid) puhul
5...6 tunni jooksul.
Korduva manustamise korral saabuvad tasakaalukontsentratsioonid 3 kuni 5 päeva jooksul.
Manustamine üks kord ööpäevas tekitab vereplasmas sellise ravimi kontsentratsiooni, mis kõigub
suhteliselt kitsastes piirides - 7,5 mg annuse korral 0,4...1,0 mikrogrammi/ml ja 15 mg annuse korral
0,8...2,0 mikrogrammi/ml (vastavalt tasakaalu Cmin ja Cmax). Maksimaalne meloksikaami
kontsentratsioon plasmas tasakaaluseisundi korral saabub viie kuni kuue tunni jooksul vastavalt
tableti, kapsli ja suukaudse suspensiooni korral. Rohkem kui üks aasta kestva pideva ravi tulemuseks
on aine samasugune kontsentratsioon plasmas nagu siis, kui tasakaal on alles saavutatud. Söök ei
muuda meloksikaami imendumise ulatust pärast suukaudset manustamist.

Jaotumine

Meloksikaam seondub väga tugevasti plasmavalkudega, peamiselt albumiiniga (99%). Meloksikaam
tungib sünoviaalvedelikku, kus tema kontsentratsioon on ligikaudu pool plasmakontsentratsioonist.
Jaotusruumala on väike, keskmiselt 11 liitrit. Inimestevaheline erinevus on suurusjärgus 30...40 %.

Biotransformatsioon
Meloksikaam transformeerub maksas suures ulatuses. Uriinis on tuvastatud neli erinevat
meloksikaami
metaboliiti, mis on kõik farmakoloogilise toimeta. Peamine metaboliit 5’-karboksümeloksikaam (60%
annusest) moodustub oksüdatsiooni teel vahemetaboliidist 5’-hüdroksümetüülmeloksikaamist, mis
samuti vähemal määral eritub (9% annusest). In vitro uuringud on näidanud, et CYP2C9 omab selles
metabolismi tees suurt tähtsust, kusjuures sellele aitab vähemal määral kaasa ka isoensüüm CYP3A4.
Peroksidaasi aktiivsusest sõltub tõenäoliselt kahe ülejäänud metaboliidi moodustumine, mis ulatuvad
vastavalt 16% ja 4%-ni manustatud annusest.

Eritumine
Meloksikaam eritub valdavalt metaboliitidena võrdselt uriini ja väljaheitega. Alla 5% ööpäevasest
annusest eritub muutumatult väljaheitega, kusjuures uriinis leidub esialgsest ühendist ainult jälgi.
Meloksikaami keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg on ligikaudu 20 tundi. Totaalne plasmakliirens
on keskmiselt 8 ml/min.

Lineaarsus/mittelineaarsus
Terapeutiliste annuste 7,5 mg ja 15 mg korral omab meloksikaam pärast suukaudset või lihasesisest
manustamist lineaarset farmakokineetikat.

Erirühmad

Maksa-/neerupuudulikkus
Maksa- ega kerge või mõõdukas neerupuudulikkus ei avalda olulist toimet meloksikaami
farmakokineetikale. Lõppstaadiumi neerupuudulikkuse korral võib suurenenud jaotusruumala
põhjustada kõrgemaid vaba meloksikaami kontsentratsioone, mistõttu ööpäevast annust 7,5 mg ei tohi
ületada (vt lõik 4.2). Meloksikaami kasutamine on vastunäidustatud raske maksapuudulikkuse ja
dialüüsita raske neerupuudulikkuse korral (vt lõik 4.3).

Eakad patsiendid
Keskmine plasmakliirens tasakaalukontsentratsiooni korral on eakatel patsientidel veidi madalam kui
noorematel täiskasvanutel.

Prekliinilistes uuringutes oli meloksikaami toksikoloogiline profiil võrreldav teiste MSPVA-dega:
pärast suurte annuste pikaajalist manustamist täheldati kahel liigil seedetrakti haavandeid ja erosioone
ning neeru papillinekroosi. Sõltuvalt loomaliigist olid maksimaalsed mittetoksilised annused 3...10
korda suuremad inimese terapeutilistest annustest.

Rottidega läbiviidud suukaudse reproduktsioonitoksilisuse uuringud on näidanud ovulatsioonide
vähenemist ja implantatsioonide pärssimist ning embrüotoksilisi toimeid (suurenenud resorptsioon)
emale toksiliste annuste (vähemalt 1 mg/kg) korral.
Uuritud annused ületasid kliinilise annuse (7,5...15 mg) 5...10-kordselt (mg/kg baasil)
(75-kilogrammise
inimese puhul). Samuti on kirjeldatud fetotoksilisi toimeid tiinuse lõpul, mis on ühised kõigile
prostaglandiinide sünteesi inhibiitoritele. In vitro ega in vivo ei ole avastatud mingeid tõendeid
mutageensetest toimetest. Kliinilisest palju suuremate annuste korral ei ole hiirtel ega rottidel
avastatud
mingit kartsinogeensuse riski.



6.
FARMATSEUTILISED ANDMED

Mexolan 7,5 mg:
maisitärklis,
eelželatiniseeritud tärklis,
kolloidne veevaba ränidioksiid,
naatriumtsitraat,
laktoosmonohüdraat ,
mikrokristalliline tselluloos,
magneesiumstearaat.

Mexolan 15 mg:
maisitärklis,
eelželatiniseeritud tärklis,
kolloidne veevaba ränidioksiid,
naatriumtsitraat,
laktoosmonohüdraat,
mikrokristalliline tselluloos,
magneesiumstearaat.

Ei kohaldata.

5 aastat.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

PVC/PVDC alumiinium blisterpakend
Mexolan 7,5 mg: 30 või 50 tabletti
Mexolan 15 mg: 10 või 30 tabletti
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.