MARCAINE 5MG/ML

MARCAINE 5 mg/ml:
Kirurgiline anesteesia täiskasvanutel ja üle 12-aastastel lastel.
Valutustamine ägeda valu korral täiskasvanutel ja üle 1-aastastel lastel.

MARCAINE ADRENALINE 5 mg/ml + 5 mikrogrammi/ml:
Kirurgiline anesteesia täiskasvanutel ja üle 12-aastastel lastel.
Valutustamine ägeda valu korral täiskasvanutel ja üle 12-aastastel lastel.

Täiskasvanud ja üle 12-aastased lapsed:
Alljärgnevas tabelis on toodud juhised täiskasvanutele annustamiseks. Arvandmed kajastavad
eeldatavaid vajaminevaid keskmiste annuste vahemikke. Spetsiifilisi blokaaditehnikaid ja patsiendi
individuaalseid vajadusi mõjutavate tegurite puhul tuleb arvesse võtta üldkehtivaid käsiraamatuid.

NB! Kui kasutatakse pikaajalisi blokaade, siis manustamisel nii pikaajalise infusiooniga kui korduva
süstitava raviannusega, tuleb arvestada toksilise plasma kontsentratsiooni või lokaalse närvikahjustuse
riskiga.

Vajaliku annuse määramisel tuleb arvestada patsientide füüsilise seisundiga. Anesteesiaks tuleb
kasutada väikseimat toimivat annust. Anesteesia toime alguse ja kestuse ajas esineb individuaalseid
erinevusi. Anesteesia kestust saab pikendada adrenaliini sisaldava ravimi lahusega (vt tabel).

1(12)

NB! Kui adrenaliini sisaldus lahuses on kõrge, tuleb arvestada adrenaliini süsteemse toimega.

Soovituslikud annused täiskasvanutele


Lahuse
Maht
Annus
Toime
Toime
kontsentrat-
(ml)
(mg)
algus
kestus
sioon
(min)
(h)7)
(mg/ml)
KIRURGILINE ANESTEESIA
Lumbaarne epiduraalne





manustamine1)
* Operatsioon
5,0
15-30
75-150
15-30
2-3
7,5
15-20
112,5-150
10-15
3-4
* Keisrilõige
5,0
15-30
75-150
15-30
2-3
Torakaalne epiduraalne





manustamine1)
* Operatsioon
2,5
5-15
12,5-37,5
10-15
1,5-2

5,0
5-10
25-50
10-15
2-3
* Kaudaalne epiduraalne blokaad1)






2,5
20-30
50-75
20-30
1-2

5,0
20-30
100-150
15-30
2-3
Suure närvi blokaad 2)
5,0
10-35
50-175
15-30
4-8
(näiteks brahhiaalsel närvipõimikul,
reie-, istmikunärvil)
Kohalik tuimestus
2,5
<60
<150
1-3
3-4
(näiteks väikese närvi blokaad 5,0
≤ 30
≤ 150
1-10
3-8
infiltratsioonanesteesia)
7,5
≤ 20
7,5-150
2-10
6-10
ÄGEDA VALU RAVI
Lumbaarne epiduraalne





manustamine
*
Korduvad
süsted3)
(näiteks
2,5
6-15;
15-37,5;
2-5
1-2
postoperatiivse valu leevenduseks)
väikseim
väikseim
intervall
intervall
30 minutit
30 minutit
* Püsiinfusioon4)
1,25
10-15/h
12,5-18,8/h
- - 2,5
5-7,5/h
12,5-18,8/h
- - * Püsiinfusioon, sünnituse
1,25
5-10/h
6,25-12,5/h
- - valutustamiseks4)
Torakaalne epiduraalne
1,25
5-10/h
6,3-12,5/h
- - manustamine
2,5
4-7,5 ml/h
10-18,8
- - * Püsiinfusioon4)
mg/h
Liigesesisene blokaad6)
2,5
≤ 40
≤ 1005)
5-10
2-4 h
(näiteks
pärast
põlveartroskoopia
pärast
läbiviimist)
väljalo-
puta-
mist
Kohalik tuimestus
2,5
≤ 60
≤ 150
1-3
3-4
(näiteks väikese närvi blokaad ja
infiltratsioonanesteesia)

Märkused:
1) Annus sisaldab anesteesia eel teostatavat proovisüste annust.

2(12)
2) Suure närvi blokaadi annust peab kohandama vastavalt manustamiskohale ja patsiendi seisundile.
Abaluude vahelise ja rangluupealse brahiaalse närvipõimiku blokaadidega võivad kaasneda tõsised
kõrvaltoimed sagedamini, sõltumata kasutatud lokaalanesteetikumist, vt ka lõik 4.4.
3) Kokku ≤ 400 mg/24h.
4) Seda lahust kasutatakse tihti epiduraalseks manustamiseks kombineerides seda sobiva opioidiga
valu ohjamiseks. Kokku ≤ 400 mg/24 h.
5) Kui samale patsiendile manustatakse veel bupivakaiini, kasutades teisi manustamismeetodeid,
ei tohi koguannus ületada 150 mg.
6) Turuletulekujärgselt on teatatud kondrolüüsi juhtudest patsientidel, kes on saanud
operatsioonijärgselt liigesesiseselt püsiinfusiooni lokaalanesteetikumiga. MARCAINE’l puudub
selline näidustus (vt ka lõik 4.4).
7) MARCAINE süstelahus (ilma adrenaliinita).

Säilitusainet sisaldavat MARCAINE ADRENALINE lahust ei tohi kasutada järgmistel juhtudel:
- Üksikannusena süstitakse enam kui 15 ml, v.a. juhtudel, kui see on mingil põhjusel vältimatu;
- Ravimit kavatsetakse manustada meetodil, mis välistab antimikroobse säilitusaine kasutamise
meditsiinilistel põhjustel, nt tsisternisisesi, epiduraalselt, intratekaalselt või mõnel muul viisil,
kus toimub kokkupuude pea- ja seljaajuvedelikuga või intra- või retrobulbaarselt.

Kirurgiline anesteesia (nt epiduraalsel manustamisel) nõuab üldiselt suuremaid anesteetikumi
kontsentratsioone ja annuseid. Väiksemal blokaadil (nt tuhude valu leevendusel) on näidustatud
madalamad kontsentratsioonid. Kasutatava ravimi kogus mõjutab anesteesia ulatust.

Vältimaks süstet veresoonde, tuleb enne manustamist ja selle ajal aspireerimise teel kontrollida
süstlanõela asukohta. Ravimit peaks süstima aeglaselt või suurenevate annustena kiirusega 25-50
mg/min, jälgides patsiendi elulisi funktsioone ja olles temaga sõnalises kontaktis. Epiduraalanesteesia
teostamisel on soovitatav eelnevalt teha proovisüste adrenaliini sisaldava 3-5 ml bupivakaiini
lahusega. Ekslikku veresoonesisest süstet on võimalik ära tunda südame löögisageduse ajutise tõusu
järgi. Eksliku intratekaalse süste tunnuseks on spinaalse blokaadi kujunemine. Kui ilmnevad
mürgistusnähud, tuleb süstimine otsekohe katkestada.

Senise kogemuse põhjal võib väita, et annus 400 mg manustatuna 24 tunni jooksul on keskmisel
täiskasvanul hästi talutav.

1…12-aastased lapsed

MARCAINE ADRENALINE lahuse ohutust ja efektiivsust ei ole alla 12-aastastel lastel uuritud. Selle
kohta on andmeid ainult piiratud hulgal. 1…12-aastastele lastele sobivad manustamiseks väiksema
kontsentratsiooniga lahused.

Lastel peaksid regionaalanesteesia protseduure teostama kogenud spetsialistid, kes omavad kogemusi
lastega ning anesteesia tehnikaga.

Tabelis on arvestatud annustega, mis on antud kasutamiseks pediaatria ravijuhistes. Esinevad
individuaalsed erinevused. Suure kehakaaluga lastel on tihti vaja annust järk-järguliselt vähendada,
võttes aluseks ideaalse kehakaalu. Spetsiifilisi blokaaditehnikaid ja patsiendi individuaalseid vajadusi
mõjutavate tegurite puhul tuleb arvesse võtta üldkehtivaid käsiraamatuid.

Kasutada tuleb kõige väiksemat annust, mis on vajalik adekvaatse anesteesia saavutamiseks.
Anesteesia kestus võib olla pikenenud adrenaliini sisaldava lahuse kasutamisel.

Tähelepanu! Adrenaliini sisaldavate lahuste kasutamisel suures mahus tuleb tähelepanu pöörata
adrenaliini süsteemsete toimete riskile.

Soovituslikud annused 1…12-aastastele lastele

3(12)

Lahuse
Maht
Annus
Toime
Toime
kontsentratsioon
(ml)
(mg)
algus
kestus
(mg/ml)
(min)
(h)
MARCAINE ja MARCAINE ADRENALINE lahus
Ägeda valu ravi
(operatsioonieelne ja operatsioonijärgne)
Kaudaalne epiduraalne
2,5
0,6-0,8
1,5-2
20-30
2-6
manustamine
Lumbaarne epiduraalne
2,5
0,6-0,8
1,5-2
20-30
2-6
manustamine
Torakaalne epiduraalne
2,5
0,6-0,8
1,5-2
20-30
2-6
manustamine2)
MARCAINE lahus
Kohalik tuimestus
2,5

0,5-2


(näiteks väikese närvi blokaad ja
infiltratsioonanesteesia)

5,0

0,5-2


Perifeersete närvide blokaadid
2,5

0,5-2
1)

(näiteks ilioingvinaal-iliohüpogastriline)

5,0

0,5-2
1)


1) Perifeersete närvide blokaadi algus ja kestus sõltuvad blokaadi tüübist ja manustatud annusest.
2) Torakaalse epiduraalanesteesia saamiseks tuleb lahust manustada suurenevas annuses, kuni saavutatakse
soovitud anesteesiatase.

Lastel arvutatakse annus kehakaalust sõltuvalt, maksimaalselt (kuni) 2 mg/kg kohta.

Veresoonesisese süste vältimiseks tuleb süstlaga aspireerida nii enne põhiannuse manustamist kui ka
manustamise ajal. Põhiannus tuleb süstida aeglaselt tõusvates annustes, eriti lumbaarsel ja torakaalsel
epiduraalsel manustamisel, ühtlase joana ning pidevalt ja hoolikalt jälgides patsiendi elutähtsaid
funktsioone.

Üle 2-aastastel lastel on 2,5 mg/ml bupivakaiini kasutatud peritonsillaarse infiltratsiooni teostamiseks
annuses 7,5 kuni 12,5 mg tonsilli kohta.

1-aastastel või vanematel lastel on 2,5 mg/ml bupivakaiiniga teostatud ilioingvinaal-iliohüpogastrilisi
blokaade annuses 0,1-0,5 ml/kg, mis on ekvivalentne annusega 0,25-1,25 mg/kg kohta. 5-aastastele ja
vanematele lastele on manustatud 5 mg/ml bupivakaiini annuses 1,25-2 mg/kg kohta.

Peenise blokaadiks on kasutatud 5 mg/ml bupivakaiini koguannuses 0,2-0,5 ml/kg, mis on võrdne
annusega 1-2,5 mg/kg.

Alla 1-aastastel lastel ei ole MARCAINE ja MARCAINE ADRENALINE ohutust ja efektiivsust
uuritud. Selle kohta on andmeid ainult piiratud hulgal.

Katkendliku epiduraalboolussüste ega püsiinfusiooni ohutust ja efektiivsust ei ole uuritud. Selle kohta
on andmeid ainult piiratud hulgal.

• Ülitundlikkus amiiditüüpi lokaalanesteetikumide või ükskõik millise abiaine suhtes.
• Ülitundlikkus metüül- ja/või propüülparahüdroksübensoaadi (metüül-/propüülparabeeni või nende
metaboliidi paraaminobensoehappe (PABA)) suhtes. Bupivakaiini, mis sisaldab parabeeni, tuleb

4(12)
vältida patsientidel, kes on allergilised lokaalanesteetikumide esterühenditele või nende metaboliit
PABA-le.
• Ülitundlikkus naatriummetabisulfiti suhtes, mis on adrenaliini sisaldavate lahuste koostises.
• Adrenaliini sisaldava bupivakaiini süste lõpparteritesse (nt peenise blokaad, Obersti blokaad), mis
võib põhjustada isheemilist koenekroosi.
• Intravenoosne regionaalanesteesia (Bier’i blokaad), kuna bupivakaiini sattumisel ekslikult
vereringesse võib ilmneda äge süsteemne toksilisusreaktsioon.

Bupivakaiini kasutamisel epiduraalanesteesias ja perifeerse närvisüsteemi anesteesias on esinenud
südameseiskust ja surma. Mõningatel juhtudel on elustamine olnud raskendatud või võimatu,
hoolimata olemasolevast õigest ettevalmistusest ja läbiviimisest. Suurem osa sellistest juhtudest on
seotud bupivakaiiniga annuses 7,5 mg/ml.

Nii nagu kõik anesteetikumid, võib bupivakaiin põhjustada ägedaid mürgistusnähte
kesknärvisüsteemis ja südame-veresoonkonnas, kui paikse kasutamise korral saavutatakse veres
ravimi kontsentratsiooni tõus. Eriti iseloomulik on see ekslikul veresoonesisesi manustamisel või
süstimisel veresoontega hästi varustatud piirkonda.

Täheldatud on ka ventrikulaarset arütmiat, ventrikulaarset fibrillaatsiooni, südame-veresoonkonna
kollapsit ja surma, mis on seotud bupivakaiini kõrge süsteemse kontsentratsiooniga.

Regionaal- ja lokaalanesteesia peab olema alati läbiviidud hästi varustatud seadmete ja ravimitega
ruumis. Jälgimiseks ja erakorraliseks elustamiseks peavad olema otsekohe käepärast vajalikud
seadmed ja ravimid. Suurte blokaadide läbiviimisel või suurte annuste kasutamisel, peab enne
lokaalanesteetikumi süstimist olema loodud veenitee. Protseduuri läbiviivad arstid peavad olema
saanud vastava koolituse ja olema kursis kõrvaltoimete, üldiste mürgistusnähtude ja teiste tüsistuste
diagnoosimise ning ravi põhimõtetega (vt lõik 4.8 ja 4.9)

Suure perifeerse närvi blokaadid võivad tähendada lokaalanesteetikumi suure annuse manustamist hea
verevarustusega piirkonda, tihti suurte veresoonte lähedale. See suurendab ohtu ravimi ekslikuks
sattumiseks veresoonde ja/või jõudmiseks süsteemsesse vereringesse, mis omakorda võib viia plasma
kontsentratsiooni tõusuni.

Kuigi regionaalanesteesia on sageli kasutatav protseduur optimaalse anesteesia saavutamiseks, vajavad
mõned patsientidest erilist tähelepanu vähendamaks ohtu tõsiste kõrvaltoimete tekkeks:
• Eakad patsiendid ja halvas üldseisundis patsiendid
• Osalise või täieliku südameblokaadiga patsiendid, kuna lokaalanesteetikumid võivad vähendada
südamelihase juhtivust
• Patsiendid, kellel on tõsine maksa- või tõsine neerufunktsiooni häire
• Patsiendid raseduse hilises staadiumis
• Patsientidel, keda ravitakse III klassi kuuluvate antiarütmikumidega (näiteks amiodaroon) on
vajalik pidev üldseisundi ja EKG muutuste jälgimine, sest ravimite toime südamerütmile võib
tugevneda.

Sõltumata kasutatavast lokaalanesteetikumist, võivad ka kohaliku tuimestuse protseduurid olla seotud
tõsiste kõrvaltoimete tekkega.

• Suure närvi blokaad võib esile kutsuda vereringe häireid, eriti patsientidel, kellel on vere hulk
vähenenud. Seetõttu peaks halvenenud südame-veresoonkonna talitlusega patsientidel kasutama
epiduraalanesteesiat ettevaatusega.


5(12)
• Retrobulbaarne süste võib väga harva sattuda kraniaalsesse subarahnoidaalruumi põhjustades
mööduvat nägemiskaotust, kardiovaskulaarset kollapsit, õhupuudust, krampe jne. Need seisundid
tuleb diagnoosida ja anda viivitamatult abi.

• Lokaalanesteetikumide retro- ja peribulbaarsete süstetega kaasneb madal püsiva silmalihase
kahjustuse tekkeoht. Peamiseks põhjuseks on sel juhul trauma ja/või paikne toksiline toime
lihastele ja/või närvidele. Selliste koereaktsioonide raskusaste on seotud saadud trauma tugevusega,
lokaalanesteetikumi kontsentratsiooniga ja toime kestusega kudedes. Seetõttu tuleks bupivakaiini,
nagu ka kõiki teisi lokaalanesteetikume kasutada väikseimas toimivas annuses. Veresooni
ahendavad ravimid võivad süvendada kudede kahjustusi ja seetõttu peaks neid kasutama vaid
vajadusel. Pea- ja kaelapiirkonna süstete puhul, mis on ekslikult sattunud arterisse, võivad tekkida
kiired tserebraalsed nähud, seda isegi väikeste annuste kasutamisel.

• Närviblokaad emakakaela kõrval (paratservikaalselt) võib vahel põhjustada lootel südame
rütmihäireid (bradükardiat/tahhükardiat) ning seetõttu tuleb hoolikalt jälgida loote südame
löögisagedust.

• Turuletulekujärgselt on teatatud kondrolüüsi juhtudest patsientidel, kes on saanud
operatsioonijärgselt liigesesiseselt püsiinfusiooni lokaalanesteetikumiga. Enamusel teatatud
juhtudest on kondrolüüs tekkinud õlaliigeses. Paljude erinevate tegurite ning teaduskirjanduses
avaldatud toimemehhanismi puudutavate vastukäivate andmete tõttu ei ole kausaalset seost
kinnitatud. Liigesesisene püsiinfusioon ei ole MARCAINE’i kinnitatud näidustus.

Epiduraalanesteesia võib esile kutsuda vererõhu ja südame löögisageduse langust. Selle vältimiseks
tuleb eelnevalt tagada veremaht süstides kristalloid- või kolloidlahust. Vererõhu languse korral tuleb
koheselt veenisisesi manustada sümpatomimeetikumi ja vajadusel korrata. Lastele tuleb manustada
annus, mis vastab nende eale ja kehamassile.

Liigesesiseste süstete korral tuleb olla ettevaatlik, kui on põhjust kahtlustada hiljuti tekkinud suurt
liigesesisest traumat või kui kirurgilise vahelesegamise käigus on liigespind laiaulatuslikult
kahjustatud. See suurendab ohtu ravimi sattumiseks süsteemsesse vereringesse ja
plasmakontsentratsiooni tõusuks.

Adrenaliini sisaldavaid lahuseid tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on raske või ravimata
hüpertensioon, ebapiisavalt kontrollitud hüpertüreoidism, südame isheemiatõbi, südameblokaad,
ajuverevarustuse häired, kaugelearenenud suhkurtõbi või mõni muu haiguslik seisund, mis võiks
süveneda adrenaliini toimel. Adrenaliini sisaldavaid lahuseid peab ettevaatusega piiratud koguses
kasutama elunditel, mida varustavad lõpparterid, nagu sõrmed ja varbad. Samuti peab selliseid
ravimeid kasutama ettevaatlikult vähese või häiritud verevarustusega piirkondades.

Adrenaliiniga MARCAINE’i lahused sisaldavad naatriummetabisulfitit, mis võib põhjustada selle
suhtes tundlikel inimestel ülitundlikkusreaktsioone nagu anafülaktilised nähud, eluohtlikud või vähem
tõsised astmahood. Sulfiti suhtes ülitundlikkuse esinemissageduse kohta üldpopulatsioonis puuduvad
andmed, see on tõenäoliselt madal. Ülitundlikkust sulfiti suhtes on sagedamini täheldatud
astmaatikutel kui astmat mittepõdevatel inimestel.

Säilitusainet sisaldavat MARCAINE ADRENALINE lahust ei tohi kasutada järgmistel juhtudel:
- Üksikannusena süstitakse enam kui 15 ml, v.a. juhtudel, kui see on mingil põhjusel vältimatu;
- Ravimit kavatsetakse manustada meetodil, mis välistab antimikroobse säilitusaine kasutamise
meditsiinilistel põhjustel, nt tsisternisisesi, epiduraalselt, intratekaalselt või mõnel muul viisil,
kus toimub kokkupuude pea- ja seljaajuvedelikuga või intra- või retrobulbaarselt.

Lapsed
Alla 1-aastastel lastel ei ole MARCAINE ohutust ja efektiivsust uuritud. Selle kohta on andmeid ainult
piiratud hulgal.

6(12)

Alla 12-aastastel lastel ei ole MARCAINE ADRENALINE ohutust ja efektiivsust uuritud.

1…12-aastastel lastel ei ole bupivakaiini kasutamist liigesesisese blokaadi teostamiseks
dokumenteeritud.

1…12-aastastel lastel ei ole bupivakaiini kasutamist suure närvi blokaadi teostamiseks
dokumenteeritud.

Epiduraalanesteesia teostamiseks tuleb ravimit lastele manustada nende vanusele ja kehakaalule
vastavate järk-järgult suurenevate annustena, sest eriti torakaalpiirkonna epiduraalanesteesia võib
põhjustada rasket hüpotensiooni ja hingamishäiret.

Patsiendid, kellele manustatakse samaaegselt teisi lokaalanesteetikume või ravimeid, mis on
keemiliselt stuktuurilt sarnased amiiditüüpi lokaalanesteetikumidega (nt antiarütmikumid nagu
lidokaiin, meksiletiin ja tokainiid) peavad bupivakaiini manustama ettevaatusega, kuna nende ravimite
süsteemsed kõrvaltoimed võivad summeeruda. Kuigi spetsiifilisi uuringuid bupivakaiini ja III klassi
antiarütmikumide (näiteks amiodaroon) koostoimete hindamiseks pole läbi viidud, on ka siin soovitav
olla ettevaatlik (vt ka 4.4).

Adrenaliini sisaldavaid lahuseid tuleb üldiselt vältida või kasutada neid ettevaatusega patsientidel, kes
kasutavad tritsüklilisi antidepressante, sest ravimi samaaegne kasutamine võib põhjustada
raskekujulise pikaajalise vererõhutõusu. Adrenaliini sisaldavate lahuste samaaegsel kasutamisel
ergotamiini sisaldavate silelihaste kokkutõmmet põhjustavate ravimitega võib põhjustada raskekujulist
pikaajalist vererõhutõusu ja võimalikke tüsistusi aju- ja südame-veresoonkonnas. Fenotiasiinitüüpi
neuroleptikumid võivad vähendada adrenaliini veresooni ahendavat toimet põhjustades vererõhu
langust ja südame löögisageduse tõusu.

Adrenaliini sisaldavaid lahuseid peab ettevaatusega kasutama patsientidel, kes saavad üldanesteesiat
inhaleeritavate ainetega nagu halotaan ja enfluraan, kuna ravimite samaaegsel kasutamisel suureneb
oht tõsiste südame rütmihäirete tekkeks.

Mitteselektiivsed beetablokaatorid, nagu propranolool, tugevdavad adrenaliini veresooni ahendavat
toimet, mis võib põhjustada raskekujulist vererõhu tõusu ja südame löögisageduse langust.

Rasedus
Bupivakaiini on kasutatud suurel hulgal rasedatel ja sünnitusealistel naistel. Seni ei ole raseduse kulus
häireid (nagu väärarendite tekke esinemissageduse tõus) täheldatud.

Närvi blokaadi kasutamisel emakakaela kõrval (paratservikaalselt) avalduvad lokaalanesteetikumide
kõrvaltoimed eelkõige lootel (nt loote südamelöögi sageduse vähenemise näol). Sellised toimed
võivad olla tingitud lootele jõudnud anesteetikumi kõrgest kontsentratsioonist (vaata lõik 4.4).

Adrenaliini lisamine võib vähendada emaka verega varustatust ja kokkutõmbumisvõimet, eelkõige
eksliku süste tagajärjel emaka veresoontesse.

Imetamine
Nagu ka teised lokaalanesteetikumid, võib bupivakaiin erituda rinnapiima. Seejuures on kogused nii
väikesed, et see vastsündinut tõenäoliselt ei ohusta.


7(12)
Adrenaliini eritumise kohta inimese rinnapiima andmed puuduvad, kuid on ebatõenäoline, et ravim
rinnaga toidetavat last kahjustaks.

Lisaks otsesele anesteetilisele toimele, võivad lokaalanesteetikumid põhjustada mõningast toimet
vaimsele talitlusele ja koordinatsioonile ning ajutiselt kahjustada liikumis- ja reaktsioonikiirust, isegi
kui ilmsed kesknärvisüsteemi kahjustusele viitavad nähud puuduvad.

4.8.1 Üldised
MARCAINE'i sagedasemad kõrvaltoimed on sarnased teistele samasugustele pikaajalise toimega
lokaalanesteetikumidele. Ravimi kõrvaltoimeid on raske eristada tema toime iseloomuga seotud
nähtudest:
- närviblokaadiga kaasnevatest füsioloogilistest nähtudest (näiteks vererõhu langus, südame
löögisageduse langus)
- nõelatorkest esilekutsutud nähtudest (näiteks närvivigastus)
- nõela torkega kaudselt seotud nähtudest (näiteks epiduraalabstsess)
Närvisüsteemi vigastus on harva esinev, kuid hästi äratuntav regionaal-, eriti aga epiduraal- ja
spinaalanesteesia tagajärg.
Tabel 6 Kõrvaltoimed
Väga sage
Vaskulaarsed häired
Vererõhu langus
(>1/10)

Seedetrakti häired
Iiveldus

Sage
Närvisüsteemi häired
Paresteesia, peapööritustunne
(>1/100, <1/10)
Südame häired
Südame löögisageduse langus
Vaskulaarsed häired
Vererõhu tõus
Seedetrakti häired
Oksendamine
Neerude ja kuseteede Kusepeetus
häired
Aeg-ajalt
Närvisüsteemi häired
Kesknärvisüsteemi
nähud
(krambid,
(>1/1000, <1/100)
suuümbruse piirkonna tundehäired, keele
tuimus, ülikuulmiserksus (hüperakuusia),
nägemishäired, teadvusekadu, värin, teadvuse
kaotuse tekkimisetunne, tinnitus, kõnehäired
(düsartria))
Harva
Immuunsüsteemi häired Ülitundlikkusreaktsioonid,
anafülaktiline
(<1/1000)
reaktsioon-šokk
Närvisüsteemi häired
Neuropaatia,
perifeerse
närvisüsteemi
kahjustus, arahnoidiit, parees ja parapleegia
Silma kahjustused
Kahelinägemine (diploopia)
Südame häired
Südame seiskumine, südame rütmihäired
Respiratoorsed häired
Hingamise pärssumine

4.8.2 Äge süsteemne toksilisus

Süsteemsed kõrvaltoimed on seotud peamiselt kesknärvisüsteemi ja südame-veresoonkonnaga. Need
reaktsioonid on põhjustatud lokaalanesteetikumi suurenenud kontsentratsioonist veres, mis võivad olla
tingitud kas ekslikust süstest veresoonde, üleannustamisest või kiirest imendumisest veresoontega
hästi varustatud piirkonnas (vt lõik 4.4). Kesknärvisüsteemi nähud on sarnased kõikidele amiiditüüpi
lokaalanesteetikumidele, kuna toime südamele sõltub nii kasutatava ravimi hulgast kui ka omadustest.
Kesknärvisüsteemi mürgistusnähud avalduvad peamiselt südame ja veresoonkonna nähtudena, kui

8(12)
patsient pole saanud üldanesteetikumi või on tugevate rahustite nagu bensodiasepiin või barbituraat
mõju all.

Kesknärvisüsteem
Kesknärvisüsteemi mürgistus on järk-järgult tugevnevate nähtudega astmeline reaktsioon. Esimesed
nähud on tavaliselt suuümbruse piirkonna tundehäired, huulte tuimus, teadvusekaotuse tekkimise-
tunne, ülikuulmiserksus, tinnitus ja nägemishäired. Kõnehäired, lihaste tõmblus või värin on tõsisemad
häired ja eelnevad üldistele krampidele. Neid ei tohiks ekslikult pidada neurootiliseks käitumiseks.
Sellisele seisundile võivad järgneda teadvusekadu ja generaliseerunud toonilis-kloonilised (grand mal)
krambid, mis võivad kesta mõnest sekundist mitme minutini. Kuna suureneb lihase aktiivsus, järgneb
krampidele kiiresti hüpoksia ja süsihappegaasi liig veres (hüperkarbia) koos hingamise pärssumise ja
võimaliku seiskumisega. Rasketel juhtudel võib tekkida õhupuudus. Atsidootiline hüperkaleemia,
hüpokaltseemia ja hapnikupuudus süvendavad lokaalanesteetikumide toksilist toimet.

Patsiendi taastumine sõltub lokaalanesteetikumi ümberjaotumisest kesknärvisüsteemist ning sellele
järgnevast metabolismist ja eritumisest. Patsiendi seisundi paranemine võib olla kiire ka suurte
annuste süstimise järel.

Südame-veresoonkond
Südame-veresoonkonna kõrvaltoimed võivad väljenduda rasketel juhtudel ja tavaliselt tekivad pärast
kesknärvisüsteemi mürgistuse nähtude ilmnemist. Patsientidel, kes on uinuti tugeva mõju all või
saavad üldanesteetikumi, võivad puududa eelnevad kesknärvisüsteemi nähud. Lokaalanesteetikumide
plasmakontsentratsiooni suur tõus võib põhjustada vererõhu langust, südame löögisageduse langust,
südame rütmihäireid ja isegi südameseiskust, kuid harvadel juhtudel on südameseiskus tekkinud ilma
eelnevate kesknärvisüsteemi nähtudeta.

Lapsed
Lastel avalduvad kõrvaltoimed on sarnased täiskasvanute omadele. Siiski võib lastel
lokaalanesteetikumide kõrvaltoimete esimesi nähte olla raske märgata, kui blokaad on teostatud
üldanesteesia ajal.

4.8.3 Ägeda toksilisuse ravi

Ägeda toksilisuse tunnuste ilmnemisel tuleb anesteetikumi süstimine viivitamatult lõpetada.
Kesknärvisüsteemi nähtude ilmnemisel (krambid, kesknärvisüsteemi talitluse pärssumine) tuleb anda
viivitamatult arstiabi hingamistalitluse toetamise ja krambivastaste ravimite näol.

Südame-veresoonkonna talitlushäire (vererõhu- ja südame löögisageduse languse) ilmnemisel peab
kaaluma sobivat ravi intravenoossete lahustega, lipiidemulsiooniga, veresooni ahendavate ja/või
inotroopsete ravimitega. Lastele manustatavad annused peavad olema vastavuses nende vanuse ja
kehamassiga.

Vereringe seiskumise korral tuleb alustada viivitamatult kardiopulmonaalset elustamist. Elutähtis on
tagada organismi optimaalne hapnikuga varustatus, ventilatsioon ja vereringe ning alustada atsidoosi
ravi.

Südameseiskuse puhul võib elustamise protseduur kujuneda pikaks.

Lokaalanesteetikumide süstimisel ekslikult veresoonde võivad tekkida kiired (sekundite või mõne
minuti jooksul algavad) süsteemsed toksilised kõrvaltoimed. Üleannustamise puhul avaldub süsteemne
toksilisus hiljem (15-60 minutit peale süstet), kuna lokaalanesteetikumi kontsentratsioon tõuseb veres
aeglasemalt (vt lõik 4.8.2 ja 4.8.3)


9(12)

MARCAINE 5 mg/ml
Farmakoterapeutiline rühm: lokaalanesteetikum. ATC-kood: N01BB01

MARCAINE ADRENALINE 5 mg/ml
Farmakoterapeutiline rühm: lokaalanesteetikum. ATC-kood: N01BB81

Bupivakaiin on pika toimeajaga amiiditüüpi lokaalanesteetikum, millel on nii anesteetiline kui
analgeetiline toime. Suurtes annustes tekitab kirurgilist anesteesiat, väiksemates annustes aga
tundenärvide blokaadi (analgeesiat) koos vähem väljendunud motoorse blokaadiga.

Bupivakaiin lokaalanesteetilise toime algus ja kestus sõltuvad annusest ja manustamiskohast.
Adrenaliiniga manustatult võib ravim pikendada infiltratsioonanesteesia ja perifeerise närvi blokaadi
kestust, kuid omab märkimisväärselt väiksemat mõju epiduraalblokaadi kestusele.

Bupivakaiin, nagu teised lokaalanesteetikumid, pidurdab pöörduvalt närviimpulsside ülekannet,
pärssides naatriumioonide transporti läbi närviraku membraani. Närvirakumembraanides asuvad
naatriumikanaleid peetakse lokaalanesteetikumide sihtmärgiks organismis.

Lokaalanesteetikumid võivad samasugust toimet avaldada ka teistes erutusülekandes osalevates
rakumembraanides (nagu peaaju- ja südamelihaserakud). Kui ravimit satub ülehulgas suurde
vereringesse, võivad ilmneda toksilisuse nähud, mis väljenduvad eelkõige kesknärvisüsteemi ja
südame-veresoonkonna nähtudena.

Kesknärvisüsteemi kõrvaltoimed (vaata lõik 4.8.2) tekivad tavaliselt varem kui südame-
veresoonkonna talitluse häired, kuna nende vallandumiseks piisab madalamast plasma
kontsentratsioonist. Lokaalanesteetikumi otsene toime südamele põhjustab erutusjuhtivuse
aeglustumist, südame lihase kokkutõmbejõu vähenemist ja mõnikord südameseiskumist.

Sõltuvalt kaasuva sümpaatilise blokaadi ulatusest võib pärast epiduraalset manustamist ilmneda
kaudne toime südame-veresoonkonnale (vererõhu, südame löögisageduse langus).

Bupivakaiini pKa väärtus on 8,2 ja jaotuskoefitsent 346 (25○C n-oktanool/fosfaatpuhver pH 7,4).
Bupivakaiini metaboliidid omavad väiksemat farmakoloogilist aktiivsust kui bupivakaiin.

Bupivakaiini kontsentratsioon plasmas sõltub annusest, manustamisviisist ja süstekoha
verevarustusest. Adrenaliini lisamine bupivakaiinile võib vähendada plasmakontsentratsiooni
maksimaalset väärtust. Maksimaalse plasma kontsentratsiooni saavutamise aeg on veidi muutunud.
Nimetatud muutused sõltuvad blokaadi liigist, annusest ja ravimi kontsentratsioonist.

Bupivakaiini imendumine epiduraalruumist on täielik ja kahefaasiline, poolväärtusaegadega vastavalt
7 minutit ja 6 tundi. Bupivakaiini eritumise kiirust määravaks teguriks on aeglane imendumine.
Seetõttu epiduraalruumi ravimi manustamisel täheldatakse pikemat poolväärtusaega võrreldes
veenisisese manustamisega.

Bupivakaiini täielik plasma puhastumus on 0,58 l/min, jaotusruumala tasakaaluseisundis 73 l,
terminaalne poolväärtusaeg 2,7 h ja vahetu seondumus maksas 0,38 pärast intravenoosset
manustamist. Bupivakaiin seondub plasmavalkudega, peamiselt alfa-1-happe glükoproteiiniga, 96%

10(12)
ulatuses. Bupivakaiini puhastumus sõltub metabolismist maksas ja on tundlikum pigem muutustele
maksaensüümide aktiivsuses kui maksa läbivoolutuses.

Bupivakaiini farmakokineetika lastel on sarnane farmakokineetikaga täiskasvanutel.

Pideva epiduraalinfusiooni ajal on täheldatud plasmakontsentratsiooni tõusu. See on seotud
operatsioonijärgse alfa-1-happe glükoproteiini sisalduse tõusuga plasmas. Seondumata, st
farmakoloogiliselt aktiivse, bupivakaiini kontsentratsioon plasmas on enne ja pärast kirurgilist
operatsiooni sama.
Bupivakaiin läbib kergesti platsentabarjääri, mistõttu tekib kiiresti seondumata ravimi
kontsentratsioonide ühtlustumine ema ja loote vere vahel. Plasma proteiinide seondumise tase on
lootel väiksem kui emal, mistõttu on lootel plasma kogu kontsentratsioon madalam.

Bupivakaiin metaboliseeritakse peamiselt maksas, eelkõige aromaatsel hüdroksüleerumisel 4-
hüdroksü-bupivakaiiniks ja N-dealküleerumisel pipekolüülksülidiiniks (PPX), vahendatuna
tsütokroom P4503A4 poolt. 24 tunni jooksul eritub ligikaudu 1% bupivakaiinist muutumatul kujul ja
ligikaudu 5% PPX-na neerude kaudu. PPX ja 4-hüdroksü-bupivakaiini plasma kontsentratsioon
võrreldes lähteravimiga manustamise ajal ja pärast seda on madal.

Bupivakaiini tavapäraste ühekordset ja korduvat manustamist sisaldavate toksikoloogiliste,
reproduktsioonitoksilisuse, mutageensuse ja paikse toksilisuse hindamiseks läbiviidud ohutusuuringute
tulemused ei viita ravimi muude kui suures annuses manustatud ravimi toimega otseselt seotud
kõrvaltoimete (nt kesknärvisüsteemi ja südame-veresoonkonnas) tekkevõimalustele.

MARCAINE 5 mg/ml süstelahus:
Naatriumkloriid (osmootsuse tagamiseks), naatriumhüdroksiid ja/või soolhape (pH reguleerimiseks
vahemikus 4,0-6,0), süstevesi.
Lahuse suhteline tihedus on 20 °C juures 1,004.

MARCAINE ADRENALINE 5mg/ml+5mikrogrammi/ml süstelahus:
Naatriumkloriid (osmootsuse tagamiseks), naatriummetabisulfit, naatriumhüdroksiid ja/või soolhape
(pH reguleerimiseks vahemikus 3,3-5,0), süstevesi.
Lahuse suhteline tihedus on 20 °C juures 1,004.

Bupivakaiini lahustumine pH>6,5 juures on piiratud. Kui bupivakaiinile lisada leeliselisi lahuseid,
näiteks karbonaat-lahuseid, võib tekkida väljasadenemine.
Adrenaliini sisaldavate lahuste puhul võib leeliseliste lahustega segamine põhjustada adrenaliini
lagunemise.

MARCAINE 5 mg/ml
3 aastat.

MARCAINE ADRENALINE 5mg/ml+5mikrogrammi/ml
2 aastat.

11(12)

MARCAINE 5 mg/ml
Hoida temperatuuril kuni 25°C. Mitte hoida sügavkülmas.

MARCAINE ADRENALINE 5mg/ml+5µg/ml
Hoida külmkapis. Mitte hoida sügavkülmas. Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

Süstelahus 20 ml viaalis, 5 tk pakendis.
MARCAINE ADRENALINE süstelahus on selge,värvusetu, ilma nähtavate osakesteta.
Viaalid on värvusetust klaasist, kummikorgiga ja ilma blistrita.
MARCAINE ADRENALINE viaalid on boorsilikaatklaasist (Ph Eur Tüüp 1, USP Tüüp 1, JP),
alumiiniumfooliumiga kaetud bromobutüülist kummikorgiga (Ph Eur, USP, JP).

Kasutamis- ja käsitsemisjuhend

Kuna lahus ei sisalda säilitusaineid, tuleb seda kasutada otsekohe pärast pakendi avamist. Kasutamata
lahus tuleb hävitada.

Kuna adrenaliin on ebastabiilne aine, ei tohi ravimeid, mis sisaldavad adrenaliini, steriliseerida.

Vältida tuleks adrenaliini sisaldava lokaalanesteetikumi (madal pH) lahuste pikaajalist kokkupuudet
metallpindadega (nt süstlanõelad), sest lahustunud metallioonid, eriti vaseioonid, võivad põhjustada
raskekujulist paikset ärritust (paistetust, turset) süstekohal ning kiirendada adrenaliini lagunemist.