Tuimastus Autor: Joel Starkopf

Tuimastus ehk anesteesia tähendab valu äravõtmist operatsiooni või valuliku uuringu ajal, milleks rakendatakse erinevaid anesteesiameetodeid. Anesteesiat viib läbi anestesioloog ehk narkoosiarst, keda abistab anestesist ehk narkoosiõde.

Üldanesteesia (üldtuimastus) ehk narkoos lülitab välja teadvuse ja valutundlikkuse kogu kehas. Narkoosi ajal viibib haige rahulikus unetaolises seisundis. Lühiajalise operatsiooni eel süstitakse narkoosiaineid veenikanüüli (veenisisene narkoos). Pikemate operatsioonide puhul kasutatakse masknarkoosi – haige hingab nina ja suu peale asetatud maski kaudu hapniku ja gaasiliste narkoosiainete segu. Intubatsioonnarkoosi korral pannakse pärast patsiendi uinutamist ja lihaste lõõgastamist tema hingamisteedesse toru, mille kaudu viiakse hapnik ja narkoosiained otse kopsudesse. Intubatsioonitoru tagab hingamisteede avatuse ja ühtlasi väldib maosisu sattumist hingamisteedesse oksendamise korral.

Regionaaltuimastuseks ehk -anesteesiaks  kasutatakse  lokaalanesteetikume ehk -tuimasteid (novokaiin, lidokaiin jt), mille toimel kõrvaldatakse valutundlikkus (st muudetakse tundetuks närvid) vaid opereeritavas kehapiirkonnas. Spinaalanesteesia (“seljasüsti”) korral lülitatakse välja alakehast seljaajju valu juhtivate närvide tundlikkus. Ajutiselt ei saa haige liigutada oma jalgu, kuid ei tunne ka valu. Epiduraalanesteesia korral jäetakse seljaaju närvijuurte juurde peenike toru, mis kleebitakse plaastri abil seljale. Torusse süstitavad valuvaigistid on väga tõhusad operatsioonijärgse valu leevendamiseks. Metoodikat võib kasutada ka normaalse sünnituse valutustamiseks. Käe (või jala) närvipõimiku tuimastus lülitab välja valutundlikkuse ainult vastaval jäsemel. Paikse tuimastuse ehk lokaalanesteesia puhul süstitakse vastavat ainet vahetult operatsioonihaava piirkonda.

Anesteesiameetodi valik sõltub ennekõike operatsiooni tüübist, aga ka haige ja anestesioloogi eelistustest. Igal meetodil on omad eelised ja vastunäidustused. Nüüdisaegsetel anesteesiaravimitel on vähe kõrvaltoimeid. Siiski võib esineda allergiat (ülitundlikkust) tuimastuseks kasutatud ainete või vahendite (nt plaaster, nahapuhastusvahend) suhtes. Pärast narkoosi võib patsient kogeda halba enesetunnet, uimasust, neelamise valulikkust, hääle kähedust, iiveldust, lihaste valulikkust. Regionaaltuimastuse ajal võivad vererõhu ja südame löögisageduse muutused põhjustada iiveldust ja ebamugavustunnet.

Spinaaltuimastuse järel võib esineda peavalu ja iiveldust. Tüsistuste riski suurendavad vanus, suitsetamine, kaasuvad haigused, nende raskusaste (südame isheemiatõbi, kõrgvererõhktõbi, suhkruhaigus jt), ülekaalulisus, operatsiooni erakorralisus jt tegurid. Kuus tundi enne planeeritavat operatsiooni ei tohi patsient süüa, juua, suitsetada ega närida närimiskummi – toit võib narkoosi ajal sattuda hingamisteedesse ja põhjustada lämbumise. Ka pärast lühiajalist narkoosi ei tohi patsient 24 tunni jooksul mootorsõidukit juhtida, sest tema reaktsioonivõime on häiritud.