KETONAL 100 mg/2ml

Valu. Reumaatilised haigused.

Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul,
mis sümptomite kontrollimiseks vajalik (vt lõik 4.4).

Maksimaalne päevane annus on 200 mg. Enne kui alustada ravimi manustamist annuses 200 mg päevas,
peab hoolikalt kaaluma riski ja kasulikkuse suhet. Suuremad annused ei ole soovitatavad (vt ka lõik 4.4).

Parenteraalseks manustamiseks.
Soovitatavad annused

Täiskasvanud ja üle 15-aastased lapsed

Intramuskulaarne süstimine
Lihasesse süstitakse ravimit tavaliselt annuses 100 mg (1 ampull) üks või kaks korda ööpäevas.
Vajadusel võib Ketonal’i süstelahust kombineerida ketoprofeeni suukaudse või rektaalse ravimvormiga.

Intravenoosne infusioon
Intravenoosset infusioonina manustatakse ketoprofeeni ainult haiglatingimustes ja ravi esimestel päevadel.
Ketoprofeeni manustatakse veeni infusioonina, vähemalt 30...60 minuti jooksul, maksimaalselt 48 tunni
jooksul.

- Kiire (lühiajaline) infusioon: 100...200 mg ketoprofeeni lahjendatakse 100 ml-s 0,9% naatriumkloriidi
lahuses ja manustatakse aeglase infusioonina umbes 30...60 minuti jooksul, annust võib korrata iga 8 tunni
järel.
- Aeglane infusioon: 100...200 mg ketoprofeeni lahjendatakse 500 ml-s infusioonilahuses (0,9%
naatriumkloriidi lahus, Ringeri laktaadilahus, glükoosilahus) ja manustatakse aeglase infusioonina, mitte
kiiremini kui 8 tunni jooksul; annust võib korrata iga 8 tunni järel.

Ketoprofeeni võib kombineerida opioididega. Preparaati võib morfiiniga segada samas infusioonipudelis.
10...20 mg morfiini ja 100...200 mg ketoprofeeni lahjendatakse 500 ml-s 0,9% naatriumkloriidi- või
Ringeri laktaadilahuses, manustatakse aeglase infusioonina 8 tunni jooksul.

Eakad
Üldiselt soovitatakse eakatel alustada ketoprofeenravi madalaimast annusest ning jätkata ravi võimalikult
madala tõhusa annusega.
Eakatel on suurem risk kõrvaltoimete raskete tagajärgede tekkeks.

Neerupuudulikkus
Mõõduka neerupuudulikkusega patsientidel, kelle kreatiniini kliirens on väiksem kui 0,33 ml/s
(20 ml/min), peab ketoprofeeni annust vähendama. Raske neerupuudulikkusega patsientidel on
ketoprofeeni kasutamine vastunäidustatud.

Maksapuudulikkus
Kroonilise maksahaigusega patsientidel, kelle seerumi albumiinisisaldus on vähenenud, peab ketoprofeeni
annust vähendama. Raske maksapuudulikkusega patsientidel on ketoprofeeni kasutamine
vastunäidustatud.

Hoiatus
Ärge segage tramadooli ja ketoprofeeni samas pudelis kokku, sest tekib sade. Infusioonipudelid tuleb
ümbritseda musta paberi või alumiiniumfooliumiga, sest ketoprofeen on tundlik valguses suhtes.

Ketoprofeen on vastunäidustatud patsientidele, kellel esineb ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1
loetletud mis tahes abiaine suhtes.

Ketoprofeen on vastunäidustatud patsientidele, kellel on anamneesis esinenud ketoprofeeni,
atsetüülsalitsüülhappe või teiste MSPVA-de kasutamisel ülitundlikkusreaktsioone, nagu bronhospasm,
astmahood, nohu, nõgestõbi või muud allergilist tüüpe reaktsioonid.
Ketoprofeen on samuti vastunäidustatud raseduse kolmandal trimestril.

Ketoprofeen on vastunäidustatud järgmistel juhtudel:
- raske südamepuudulikkus;
- kui patsiendil on aktiivne peptiline haavand, anamneesis seedetrakti verejooks, haavand või
peforatsioon;
- hemorraagiline diatees;
- raske maksapuudulikkus;
- raske neerupuudulikkus.


Ketoprofeen on vastunäidustatud tserebrovaskulaarse verejooksu või teiste ägedate verejooksude korral.

(ainult i.m. manustamisel)
Ketoprofeen on vastunäidustatud patsientidel, kellel on hemostaasi häireid või tehakse antikoaguleerivat
ravi.

Hoiatused
Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja
jooksul, mis sümptomite kontrollimiseks vajalik.

Vajalik on ettevaatus, kui patsiendid saavad samaaegselt ravimeid, mis võivad suurendada riski
haavandite või verejooksu tekkeks, nagu suukaudsed kortikosteroidid, antikoagulandid nagu
varfariin, selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid või trombotsüütide agregatsiooni vastased
ained nagu atsetüülsalitsüülhape (vt lõik 4.5).

Tuleb vältida ketoprofeeni kasutamist koos teiste MSPVA-dega, sh tsüklooksügenaas-2-selektiivsete
inhibiitoritega.

Seedetrakti verejooks, haavandid ja perforatsioon: surmaga lõppeda võivad seedetrakti verejooksu,
haavandeid ja perforatsiooni nii eelnevate hoiatavate sümptomitega kui ka ilma on esinenud kõikide
MSPVA-de kasutamise korral sõltumata ravi kestusest või varasemate tõsiste seedetrakti tüsistuste
esinemisest anamneesis.

Mõned epidemioloogilised tõendid näitavad, et võrreldes teiste MSPVA-dega võib ketoprofeen olla
seotud raske seedetraktipoolse toksilisuse suurenenud riskiga, eriti kui kasutada ravimit suurtes
annustes (vt lõik 4.3).

Seedetrakti verejooks, haavandid ja perforatsioon on sagedasemad suurema MSPVA annuse puhul,
haavandi anamneesiga patsientidel, eriti kui see tüsistus verejooksu või perforatsiooniga (vt lõik 4.3)
ja eakatel. Neil patsientidel tuleb ravi alustada väikseima olemasoleva annusega.
Sellistel patsientidel, samuti nendel patsientidel, kes vajavad kaasnevat ravi väikese annuse
atsetüülsalitsüülhappega või teiste ravimitega, mis ilmselt suurendavad seedetrakti riske, tuleb
kaaluda kombineeritud ravi seedetrakti kaitsvate toimeainetega (nt misoprostooli või prootonpumba
inhibiitoritega) (vt allpool ja lõik 4.5).

Kui patsiendil on varem esinenud seedetrakti toksilisust (eelkõige eakatel), peavad nad ketoprofeen-
ravi korral teatama kõikidest ebatavalistest sümptomitest (eelkõige seedetrakti verejooksust), eriti
kui need asinevad ravi alguses.

Eakad
Eakatel esineb sagedamini MSPVA-de kõrvaltoimeid, eelkõige seedetrakti verejookse ja
perforatsioone, mis võivad lõppeda surmaga.

Kui ketoprofeeni saavatel patsientidel ajal tekib seedetrakti verejooks või haavand, tuleb ravi
katkestada.

Väga harva on seoses MSPVA-de kasutamisega teatatud tõsistest nahareaktsioonidest, mis mõnikord
lõppesid surmaga, sh eksfoliatiivsest dermatiidist, Stevens-Johnsoni sündroomist ja toksilisest
epidermaalsest nekrolüüsist (vt lõik 4.8). Ilmselt on patsientide risk nende reaktsioonide tekke suhtes
suurim ravi alguses; enamusel juhtudel vallandus reaktsioon esimesel ravikuul. Nahalööbe, limaskesta
kahjustuste või mistahes muude naha ülitundlikkuse nähtude ilmumisel tuleb ravi ketoprofeeniga
katkestada.
Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed näitavad, et mõnede MSPVA-de kasutamine
(eriti suurtes annustes ja pika-ajaliselt) võib olla seotud arteriaalse tromboosi juhtude (nt
müokardiinfarkt ja insult) riski suurenemisega. Puuduvad piisavad andmed, et seda riski
ketoprofeeni puhul välistada.


Ettevaatusabinõud

Seedetrakti haiguse (haavandiline koliit, Crohni tõbi) anamneesiga patsientidele tuleb MSPVA-sid
manustada ettevaatusega, sest nende seisund võib halveneda (vt lõik 4.8).

Südamepuudulikkuse, tsirroosi ja nefroosiga patsientidel, diureetikumravi saavatel patsientidel,
kroonilise neerukahjustusega patsientidel, eriti kui tegemist on eakatega, tuleb ravi algul hoolikalt
jälgida neerufunktsiooni. Sellistel patsientidel võib ketoprofeeni manustamine esile kutsuda
prostaglandiinide pärssimisest tingitud neeru verevoolu vähenemise, mis võib viia
neerupuudulikkuseni.

Patsientide puhul, kellel on varem esinenud hüpertensioon ja/või kerge kuni mõõdukas südame
paispuudulikkus, on vajalik ettevaatus, sest teatatud on MSPVA-raviga kaasnenud
vedelikupeetusest ja tursetest.

Sarnaselt teistele MSPVA-dele tuleb infektsioonhaiguste puhul meeles pidada, et ketoprofeeni
põletikuvastased, valuvaigistavad ja palavikku langetavad omadused võivad varjata tavalisi
infektsiooni progresseerumisele iseloomulikke nähte, nt palavikku.

Patsientidel, kellel esinevad kõrvalekalded maksafunktsiooni analüüside tulemustes või kellel on
anamneesis maksahaigus, tuleb perioodiliselt kontrollida transaminaaside taset, seda eriti pikaajalise
ravi korral.

MSPVA-de kasutamine võib kahjustada naiste viljakust ning ei ole soovitatav naistele, kes
proovivad rasestuda. Naised, kellel on raskusi rasestumisega või kellel tehakse viljakuseuuringuid,
tuleb kaaluda MSPVA ravi lõpetamist.

Patsientidel, kellel on astma, millega kaasneb krooniline nohu, krooniline sinusiit ja/või nina
polüpoos, on suurem risk allergia kujunemiseks atsetüülsalitsüülhappe ja/või MSPVA-de suhtes kui
ülejäänud populatsioonil. Selle ravimi manustamine võib põhjustada astmahoogusid või
bronhospasmi, eriti isikutel, kellel on allergia atstüülsalitsüülhappe või MSPVA-de suhtes (vt lõik
4.3).

Risk seedetrakti verejooksu tekkeks: suhtelise riski suurenemine isikutel, kellel on väike kehakaal.
Kui tekib seedetrakti haavand või verejooks, tuleb ravi viivitamatult lõpetada.

Pikaajalise ravi jooksul tuleb kontrollida verepilti ja maksa ning neerude funktsiooni.

Hüperkaleemia
Diabeedist või kaasnevast ravist kaaliumi säästvate ravimitega tingitud hüperkaleemia (vt lõik 4.5).
Sellistel tingimustel tuleb regulaarselt kontrollida kaaliumi taset veres.

(ainult i.v. manustamisel)
Tugeva valu korral võib ketoprofeeni kasutada kombineeritult morfiini derivaatidega.

Järgmiste ravimite kasutamine samaaegselt ketoprofeeniga ei ole soovitatav

Teised MSPVA-d (sh tsüklooksügenaas-2-inhibiitorid) ja salitsülaatide suured annused
Suurenenud risk seedetrakti haavandite ja verejooksu tekkeks.


Antikoagulandid (hepariin ja varfariin) ja trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid (st tiklopidiin,
klopidogreel)
Suurenenud risk verejooksu tekkeks (vt lõik 4.4).
Kui samaaegsest manustamisest ei saa hoiduda, tuleb patsienti hoolikalt jälgida.

Liitium
Risk liitiumitaseme tõusuks plasmas, mis mõnikord saavutab toksilise taseme liitiumi renaalse
eritumise vähenemise tõttu. Vajadusel tuleb liitiumi sisaldust plasmas hoolikalt jälgida ning
kohandada liitiumi annustamist nii MSPVA-ravi jooksul kui pärast seda.

Metotreksaadi annused, mis on suuremad kui 15 mg nädalas
Metotreksaadi hematoloogilise toksilisuse riski suurenemine, eriti metotreksaadi manustamisel
suurtes annustes (> 15 mg nädalas). See võib olla seotud valkudega seonduva metotreksaadi
ümberpaiknemisega ja selle vähenenud renaalse eritumisega. Ketoprofeenravi lõpetamise või
alustamise ja metotreksaadi manustamise vahele peab jääma vähemalt 12 tundi.

Ravimid, mille kombineerimisel ketoprofeeniga on vajalik rakendada ettevaatust

Diureetikumid
Diureetikume saavatel patsientidel on suurem risk sekundaarse neerupuudulikkuse arenemiseks
renaalse verevoolu vähenemise tõttu, mille põhjuseks on prostaglandiinide pärssimine; seda eriti
juhul kui on tekkinud dehüdratsioon. Sellised patsiendid tuleb enne samaaegse ravi alustamist
rehüdreerida ning ravi alustamisel tuleb jälgida nende neerufunktsiooni (vt lõik 4.4).

AKE-inhibiitorid ja angiotensiin II antagonistid
Ohustatud neerufunktsiooniga patsientidel (nt dehüdreeritud või eakad patsiendid) võib AKE-
inhibiitori või angiotensiin II antagonisti ja tsüklooksügenaasi inhibeerivate ravimite samaaegne
manustamine põhjustada neerufunktsiooni edasist halvenemist, sh ägedat neerupuudulikkust.

Metotreksaadi annused, mis on väiksemad kui 15 mg nädalas
Kombineeritud ravi esimeste nädalate jooksul tuleb iganädalaselt kontrollida täisvereanalüüse. Kui
esineb mistahes neerufunktsiooni muutusi või kui patsient on eakas, tuleb vereanalüüse teha veel
sagedamini.

Ravimid, mille kombineerimist ketoprofeeniga tuleb hoolikalt kaaluda

Antihüpertensiivsed ravimid (beetablokaatorid, angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid,
diureetikumid)
Risk vererõhku langetava toime vähenemiseks (vasodilateerivate prostaglandiinide pärssimine MSPVA-de
poolt).

Trombolüütikumid
Verejooksu riski suurenemine.

Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSTI-d)
Suurenenud risk seedetrakti verejooksude tekkeks (vt lõik 4.4).

Hüperkaleemiaga seotud riskid
Hüperkaleemiat võivad soodustada teatud ravimpreparaadid või ravimirühmad, st kaaliumisoolad,
kaaliumi säästvad diureetikumid, konverteeriva ensüümi inhibiitorid, angiotensiin II retseptori
blokaatorid, MSPVA-d, hepariinid (madalmolekulaarsed või fraktsioneerimata), tsüklosporiin,
takroliimus ja trimetoprim. Hüperkaleemia esinemine võib sõltuda kaasnevate tegurite olemasolust.
Ülalmainitud ravimite samaaegsel manustamisel on see risk suurem.


Riskid, mis on seotud trombotsüütide agregatsiooni vastase toimega
Mitmete toimeainetega tekivad koostoimed nende trombotsüütide agregatsiooni vastase toime tõttu:
tirofibaan, eptifibariid, abtsiksiaab ja iloprost. Mitmete trombotsüütide agregatsiooni vastaste
ravimite kasutamine suurendab verejooksu riski.

Kombinatsioonid, mille kasutamist tuleb kaaluda
Tsüklosporiin, takroliimus
Risk aditiivse nefrotoksilise toime tekkeks, eriti eakatel patsientidel.

Rasedus
Prostaglandiini sünteesi pärssimine võib kahjustada raseduse ja/või embrüo/loote arengut.
Epidemioloogiliste uuringute andmed viitavad, et pärast prostaglandiini sünteesi inhibiitori kasutamist
raseduse varases järgus esineb suurem risk raseduse katkemiseks ja südame väärarendi või gastroskiisi
kujunemiseks. Kardiovaskulaarse väärarendi absoluutne risk suurenes vähem kui 1%-lt ligikaudu 1,5%-ni.
Usutavasti suureneb risk koos annusega ja ravi kestusega. On tõestatud, et prostaglandiini sünteesi
inhibiitori manustamisel loomadele on tulemuseks implantatsioonieelsed ja -järgsed raseduse katkemised
ja suurenenud embrüo/loote suremus. Lisaks on teatatud mitmesuguste, sh kardiovaskulaarsete
väärarendite esinemissageduse suurenemisest loomadel, kellele manustati prostaglandiini sünteesi
inhibiitoreid organogeneesi perioodil. Raseduse esimesel ja teisel trimestril ei tohi ketoprofeeni
manustada, välja arvatud juhul kui see on selgelt hädavajalik. Kui ketoprofeeni kasutab naine, kes proovib
rasestuda, või kasutatakse seda raseduse esimese või teise trimestri jooksul, tuleb annus hoida nii
väikesena ja ravi kestus nii lühikesena kui võimalik.

Raseduse kolmandal trimestril võivad kõik prostaglandiini sünteesi inhibiitorid põhjustada lootel:
- kardiopulmonaarset toksilisust (ductus arteriosus’e enneaegse sulgumise ja pulmonaarse
hüpertensiooniga)
- neerufunktsiooni häiret, mis võib progresseeruda neerupuudulikkuseks koos oligohüdramnioniga;

Emal ja vastsündinul, raseduse lõpus:
- võimalikku veritsusaja pikenemist, agregatsioonivastast toimet, mis võib tekkida juba väga väikeste
annuste juures
- emaka kontraktsioonide pärssimist, mille tulemuseks on sünnituse hilinemine või pikenemine.

Sellest tulenevalt on ketoprofeen raseduse viimasel trimestril vastunäidustatud.

Imetamine
Puuduvad andmed ketoprofeeni eritumise kohta inimese rinnapiima. Ketoprofeen ei ole imetavatele
emadele soovitatav.

Patsiente tuleb hoiatada, et võimalik on unisuse, pearingluse ja krampide teke ning neile tuleb soovitada, et
nad selliste sümptomite tekkel ei juhiks autot ega käsitseks masinaid.

Patsiente tuleb hoiatada, et võimalik on nägemishäirete teke. Nende tekkimisel ei tohi juhtida autot ega
käsitseda masinaid.

Kõrvaltoimed on klassifitseeritud eeldatava esinemissageduse järgi (esinemissagedused kehtivad ainult
suukaudsete ravimvormide kohta):
Väga sage (> 1/10); sage (> 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (> 1/1000 kuni < 1/100); harv (> 1/10 000 kuni
< 1/1000); väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Ketoprofeeni kasutamisel täiskasvanutel on teatatud järgmistest kõrvaltoimetest.
Vere ja lümfisüsteemi häired
Harv:
hemorraagiline aneemia, leukopeenia
Teadmata:
agranulotsütoos, trombotsütopeenia

Immuunsüsteemi häired
Teadmata:
anafülaktilised reaktsioonid (sh šokk)

Psühhiaatrilised häired
Teadmata:
meeleolu muutused

Närvisüsteemi häired
Aeg-ajalt:
peavalu, pearinglus, unisus
Teadmata:
krambid

Silma kahjustused
Harv:
hägune nägemine (vt lõik 4.4)

Kõrva ja labürindi kahjustused
Harv:
tinnitus

Südame häired
Teadmata:
südamepuudulikkus

Vaskulaarsed häired:
teadmata:
hüpertensioon

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Harv:
astma
Teadmata:
bronhospasm (eriti patsientidel, kellel on teadaolev ülitundlikkus ASH või teiste MSPVA-
de suhtes), riniit

Seedetrakti häired
Sage:
iiveldus, oksendamine
Aeg-ajalt:
kõhukinnisus, kõhulahtisus, gastriit
Harv:
stomatiit, seedehaavand
Teadmata:
seedetrakti hemorraagia või perforatsioon

Ebamugavustunne ja/või valu seedetraktis, harvadel juhtudel koliit

Maksa ja sapiteede häired
Harv:
hepatiit, transaminaaside aktiivsuse tõus, bilirubiini taseme tõus seerumis hepatiitilise
häire tõttu

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt:
lööve, kihelus

Teadmata:
valgustundlikkusreaktsioon, alopeetsia, urtikaaria, kroonilise urtikaaria süvenemine,
angioödeem, bulloossed lööbed sh Stevens-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne
nekrolüüs

Neerude ja kuseteede häired
Teadmata:
äge neerupuudulikkus, tubulointerstitsiaalne nefriit, nefriitiline sündroom,
vedeliku/soolade peetus võimaliku tursega, hüperkaleemia (vt lõigud 4.4 ja 4.5);
orgaaniline neerukahjustus, mis võib põhjustada ägedat neerupuudulikkust: on teatatud ägeda tubulaarse
nekroosi ja neerude papillaarse nekroosi üksikjuhtudest.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Aeg-ajalt:
turse

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed näitavad, et mõnede MSPVA-de kasutamine (eriti
suurtes annustes ja pika-ajaliselt) võib olla seotud arteriaalse tromboosi juhtude (nt müokardiinfarkt ja
insult) riski suurenemisega (vt lõik 4.4).

Mõnedel juhtudel on teatatud põletustundest ja/või valust süstekohal.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Täiskasvanutel on üleannustamise peamisteks sümptomiteks peavalu, pearinglus, uimasus, iiveldus,
oksendamine, kõhulahtisus ja kõhuvalu. Raske mürgistuse korral on täheldatud hüpotensiooni, pärsitud
hingamist ja seedetrakti verejookse.
Patsient tuleb otsekohe üle viia spetsiaalsetesse haiglatingimustesse, kus saab alustada sümptomaatilist
ravi.

Ketoprofeenil puudub spetsiifiline vastumürk.

Farmakoterapeutiline rühm: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained, propioonhappe derivaadid

ATC-kood: M01AE03
Toimemehhanism
On näidatud, et ketoprofeen pärsib arahhidoonhappe metabolismis prostaglandiinide sünteesi katalüüsivat
ensüümi tsüklooksügenaasi (vähemalt kaks isoensüümi tsüklooksügenaas-1 (COX-1) ja
tsüklooksügenaas-2 (COX-2)) pärssimise kaudu prostaglandiinide ja leukotrieenide sünteesi.
Ketoprofeen stabiliseerib liposoomide membraane in vitro ja in vivo, pärsib suures kontsentratsioonis
leukotrieenide sünteesi in vitro ning tal on bradükiniinivastane toime.
Ketoprofeeni palavikuvastane toime ei ole teada, kuid see toimib ilmselt kesknärvisüsteemis (tõenäoliselt
hüpotalamuses) prostaglandiinide sünteesi pärssimise kaudu. Osal naistel vähendab ketoprofeen
tõenäoliselt prostaglandiinide sünteesi ja/või leevendab prostaglandiinide toime pärssimise kaudu
primaarse düsmenorröa sümptomeid.

Imendumine
5 minutit pärast intravenoosse infusiooni alustamist ja 4 minutit pärast infusiooni lõpetamist (annuses
100 mg ketoprofeeni) oli ketoprofeeni keskmine kontsentratsioon vereplasmas 26,4±5,4 µg/ml.
Ketoprofeeni biosaadavus on 90%.
Enamikul patsientidel jõuab lihasesiseselt manustatud ketoprofeen verre 15 minuti pärast. Plasma
tippkontsentratsioon tekib 2 tundi pärast manustamist. Süstena manustatava ketoprofeeni biosaadavus
suureneb lineaarselt koos ravimi annusega.

Jaotumine
99% ketoprofeenist on seondunud vereplasma valkudega, peamiselt albumiiniga. Ravimi jaotusruumala
on 0,1...0,2 l/kg. Ketoprofeen jõuab ka sünoviaalvedelikku (liigesvedelikku). Kolm tundi pärast
ketoprofeeni 100 mg annuse manustamist on ravimi kontsentratsioon vereplasmas 3 µg/ml ja
kontsentratsioon sünoviaalvedelikus 1,5 µg/ml. Üheksa tunni möödumisel on ravimi kontsentratsioon
vereplasmas 0,3 µg/ml, kuid sünoviaalvedelikus 0,8 µg/ml. See tähendab, et ketoprofeen jõuab
liigesvedelikku aeglasemalt ning ühtlasi ka elimineerub sealt aeglasemalt kui ravimi kontsentratsioon
alaneb vereplasmas. Ketoprofeeni püsikontsentratsioon kujuneb 24 tunni möödumisel alates ketoprofeeni
esimesest manustamisest. Eakatel patsientidel saavutati püsikontsentratsioon 8,7 tunni möödumisel ning
selle suuruseks oli 6,3 µg/ml.
Ketoprofeeni ühekordse annuse intramuskulaarsel manustamisel on ketoprofeen määratav liigesvedelikust
juba 15 minuti möödumisel. Maksimaalne kontsentratsioon kujuneb 2 tunniga ning selle väärtus on 1,3
µg/ml.

Biotransformatsioon
Ketoprofeen metaboliseeritakse intensiivselt maksa mikrosomaalsete ensüümide poolt. Ketoprofeen
seotakse glükuroonhappega ja elimineeritakse organismist glükuroonhappe derivaadina. Suukaudse
manustamise järgselt on ketoprofeeni plasmakliirens 1,16 ml/min/kg. Kiire metabolismi tõttu on ravimi
bioloogiline poolväärtusaeg ainult kaks tundi. Kuna maks on ketoprofeeni metabolismi peamine
toimumiskoht, pikeneb maksapuudulikkuse korral tõenäoliselt ravimi poolväärtusaeg ja sel juhul peab
arvestama ravimi võimaliku kuhjumisega.

Eritumine
Kuni 80% ketoprofeenist eritub uriini kaudu, enamik (90%) ketoprofeenglükuroniidina. Ligikaudu 10%
eritub väljaheitega. Neerupuudulikkusega patsientidel eritub ketoprofeen
aeglasemalt ja ravimi bioloogiline poolväärtusaeg on ühe tunni võrra pikem. Maksapuudulikkusega
patsientidel võib ketoprofeen kuhjuda kudedesse. Ketoprofeeni metabolism ja eritumine on eakatel
aeglasemad. See on kliiniliselt oluline vaid nõrgenenud neerutalitlusega patsientide puhul.

Äge toksilisus
Suukaudse manustamise korral oli ketoprofeeni DL50 hiirtel 360 mg/kg, rottidel 160 mg/kg ning
merisigadel ligikaudu 1300 mg/kg. Ketoprofeeni DL50 on mitu korda suurem kui indometatsiini vastav
näitaja.

Toksilisus korduva manustamise korral
Rottidele manustati 4 nädala jooksul ketoprofeeni suu kaudu
annuses 2, 6 ja 18 mg/kg. 6...30 ravipäeva vahemikus surid katseloomad, kes said ravimit annuses
18 mg/kg ning mõningail neist esinesid soolehaavandid. Koertel põhjustas ketoprofeen samas annuses
ainult soolehaavandeid ning mitte ükski katseloomadest ei surnud. Nende loomade hulgas, kes said
indometatsiini annuses 6 mg/kg surid pooled. Rühmas, kus loomad said indometatsiini annuses 18 mg/kg,
surid kõik katseloomad.

Kuuekuulises uuringus osalesid rotid, kellele manustati suukaudselt ketoprofeeni annuses 3, 6 ja 9 mg/kg
ööpäevas. Kaheksanädalase ravi järgselt olid surnud 53% isastest loomadest, kes said ravimit annuses
6 mg/kg. Samuti surid 67% isasloomadest ja 20% emasloomadest, kes said ravimit annuses 9 mg/kg.
Nende katseloomade hulgas, kes said preparaati annuses 9 mg/kg, vähenes kõigi vereplasma proteiinide
kontsentratsioon ning samuti suurenes põrna ja maksa mass. Ellu jäänud katseloomadelt võetud materjali
histopatoloogilise uurimise käigus iseloomulikke patoloogilisi muutuseid ei täheldatud.

Kartsinogeenne, mutageenne toime ja mõju viljakusele
Pikemaajalistes toksilisusuuringutes, mille käigus manustati ketoprofeeni suukaudselt annuses kuni
32 mg/kg kehakaalu kohta, ei täheldatud ravimil kartsinogeense toime olemasolu. Ames’i testis ei
täheldatud samuti mutageensete toimete olemasolu. Ketoprofeen ei mõjutanud isaste ega emaste rottide
viljakust suukaudsel manustamisel annustes kuni 9 mg/kg ööpäevas. Emastel rottidel, kellele manustati
ketoprofeeni annuses 6 mg/kg või 9 mg/kg ööpäevas, täheldati implanteerunud loodete arvu vähenemist.
Isastel rottidel ja koertel täheldati häireid spermatogeneesis. Isastel koertel ja ahvidel, kes said
ketoprofeeni suuremates annustes, täheldati testiste massi vähenemist.

Teratogeensus
Kui hiirtele manustati ketoprofeeni annuses kuni 12 mg/kg ööpäevas ning rottidele annuses kuni 9 mg/kg
ööpäevas, ei esinenud nende loodetele teratogeenset toimet. Ketoprofeeni annused, mis olid toksilised
küülikute emasloomadele, kahjustasid ka loodet, kuid teratogeenset toimet nad ei avaldanud.

Propüleenglükool
Etanool
Bensüülalkohol
Naatriumhüdroksiid (pH reguleerimiseks)
Süstevesi

Pretsipitatsiooniohu tõttu ei tohi tramadooli ja ketoprofeeni segada ühes ja samas süstlas ega
infusioonilahuses.
Et ketoprofeen on valgustundlik aine, tuleb infusioonipudelid pakkida tumedasse paberisse või
alumiiniumfooliumisse.

3 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 25 °C.

Merivaikkollasest klaasist ampullid, mille sisepind on valmistatud hüdrolüüsikindlast I tüüpi klaasist.
Süstelahus, 100 mg/2 ml ampullis - 10 tk karbis.

10


Vt lõik 4.2.