FUROSEMID NYCOMED 40 mg

Tursed. Arteriaalne hüpertensioon. Äge kopsuturse.

Täiskasvanud
Annustamine peab olema individuaalne ja arvestama patsiendi vajadusi ning ravivastust.
Säilitusravi puhul peaks olema määratud miinimumannus, et säiliks ravimi toime.

Südame-, neeru- või maksafunktsioonihäiretest põhjustatud tursed
Algannus on tavaliselt 20...80 mg ööpäevas ühekordse annusena, vajadusel annust kohandada
vastavalt ravivastusele. Annust võib tõsta 20…40 mg kaupa 6…8 tunniste intervallidega seni
kuni on saavutatud soovitud diureetiline toime. Seejärel peaks võtma individuaalselt määratud
üksikannuse üks või kaks korda ööpäevas.
Furosemiid võib olla efektiivne ka neil patsientidel, kes ei reageeri tiasiiddiureetikumidele.

Arteriaalne hüpertensioon
Algannus on tavaliselt 40…80 mg ööpäevas, jaotatatuna kaheks üksikannuseks. Ebapiisava
toime korral tuleb kombineerida teiste antihüpertensiivsete ravimitega. Furosemiidi võiks
eelistatult kasutada neil hüpertensiooniga patsientidel, kelle vedelikupeetus ei reageeri
tiasiiddiureetikumidele või kellel on neerupuudulikkus.

Tursed kroonilise neerupuudulikkuse korral
Kroonilise neerupuudulikkuse ravis on algannus 250 mg, vajadusel tõsta annust 250 mg
kaupa iga 4…6 tunni järel, maksimaalselt kuni 1,5 g ööpäevas (raske südame
paispuudulikkuse ja märgatavalt langenud neerufunktsiooniga patsientidel kuni 4 g
ööpäevas). Annuse kohandamine peab olema vastavuses ravivastusega.

Patsientide erigrupid.
Maksakahjustusega patsiendid
Furosemiidi ei tohi manustada maksakooma või koomaeelse seisundi puhul (vt lõik 4.3). Kui
furosemiidi manustatakse patsientidele, kellel esineb maksatsirroos või maksa- neerukahjustus, võib olla vajalik suuremate annuste kasutamine (20…120 mg ööpäevas).
Kuna tsirroosi puhul võib olla furosemiidi imendumine pikenenud, peaks furosemiidi
manustama intravenoosselt kui soovitakse kiiret diureesi.

Neerukahjustusega patsiendid
Kui furosemiidi manustatakse neerukahjustusega patsientidele võib olla vajalik suuremate
annuste kasutamine, et saavutada diureesi. Maksimaalne ööpäevane annus ei tohiks ületada
1500…2000 mg.
Annuse kohandamine ei ole vajalik dialüüsi patsientidel.

Lapsed
Algannus on tavaliselt 2 mg/kg kehakaalu kohta. Annust võib tõsta 1…2 mg/kg kehakaalu
kohta, kuid mitte varem kui eelmisest annusest on möödas 6…8 tundi. Furosemiidi annus ei
tohi ületada 6 mg/kg kehakaalu kohta. Soovitatav maksimaalne ööpäevane annus on 40 mg.

Eakad
Tavaliselt ei ole furosemiidi annuse kohandamine vajalik, kuid tuleb meeles pidada, et eakatel
on suurem risk vedeliku ja elektrolüütide tasakaaluhäirete (vt lõik 4.4) tekkeks ja neil võib
pikeneda furosemiidi poolestusaeg (vt lõik 5.2).

Furosemiid on vastunäidustatud patsientidel, kellel esineb:
- ülitundlikkus furosemiidi või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes;
- anuuria või neerupuudulikkus, mis on põhjustatud nefrotoksiliste või hepatotoksiliste
ravimite poolt;
- maksakooma või koomaeelne seisund;
- raskekujuline hüpokaleemia või hüponatreemia;
- hüpovoleemia koos või ilma kaasneva hüpotensioonita või dehüdratatsioon;
- sulfoonamiididele allergilistel patsientidel võib esineda ristsensitiivsus furosemiidile.

Erihoiatused
Furosemiidi kasutamisel on risk vedeliku ja elektrolüütide tasakaalu häirete (eriti
hüpokaleemia) tekkeks, kuna liigne diurees võib põhjustada dehüdratatsiooni, veremahu ja
elektrolüütide sisalduse vähenemist. See oht on kõrgem eakatel, tsirroosiga patsientidel,
suuremate annuste puhul ja piiratud soola tarbimisega patsientidel.
Furosemiid võib olla ka ototoksiline (vt lõik 4.8), kui furosemiidi manustatakse liiga lühikeste
intervallidega, suurtes annustes või patsientidele, kellel esineb neeru-, südame- või maksa-
funktsiooni häire või kui kasutatakse koos teiste ototoksiliste toimeainetega.

Ettevaatusabinõud
Uriini vaba väljavool peab olema tagatud, vastasel korral võib äkiline uriiniteke põhjustada
uriini retentsiooni koos põie ületäitumisega. Kuseteede osalise obstruktsiooniga patsiendid
vajavad eriti hoolsat jälgimist, eriti ravi algfaasis.

Furosemiidi tuleb manustada ettevaatusega patsientidele, kellel esineb:
- raske progresseeruv neeruhaigus (asoteemia, oliguuria);
- prostata hüperplaasia või põie tühjenemise häire (suurem risk ägeda uriini

retentsiooni tekkeks);
- maksahaigused (tsirroos ja astsiit);
- vedeliku või elektrolüütide tasakaalu häirumine, või risk selle tekkeks;
- diabeet, kuna furosemiid võib esile kutsuda hüperglükeemia ja glükosuuria;
- podagra või hüperurikeemia;
- süsteemne erütematoosne luupus;
- porfüüria, kuna furosemiid võib esile kutsuda ägeda porfüüria;
- hüpotensioon;
- oht vererõhu järsu languse tekkeks, nt pärgarterite või ajuveresoonte märkimisväärne


stenoos.
Furosemiidi tuleb manustada ettevaatusega patsientidele, kes kasutavad kortikosteroide,
digitaalist või aminoglükosiide (vt lõik 4.5).

Pikaajalisel ravil furosemiidiga peab regulaarselt kontrollima seerumi elektrolüütide (eriti
naatriumi, kaaliumi, kaltsiumi), bikarbonaatide, kreatiniini, uurea ja kusihappe ja veresuhkru
sisaldust. Eriti tähelepanelik peab olema patsientide puhul, kellel on suurenenud oht
elektrolüütide tasakaalu häire tekkeks või tõsise dehüdratatsiooni korral (oksendamine,
kõhulahtisus, rohke higistamine). Hüpovoleemia, dehüdratatsioon, väljendunud elektrolüütide
või happe-leelistasakaalu häired tuleb vajadusel korrigeerida. Vajalikuks võib osutuda
furosemiidravi ajutine katkestamine.

Ettevaatlik tuleb olla enneaegsete imikute puhul, kuna neil on oht nefrokaltsinoosi ja
neerukivide tekkeks.

Kehakaalu langus suurenenud uriini eritumise tõttu ei tohi ületada 1 kg/päevas, sõltumata
eritunud uriini hulgast.

Furosemid Nycomed sisaldab abiainena laktoosmonohüdraati. Harvaesineva päriliku
fruktoositalumatuse, galaktoositalumatuse, galaktoseemia või glükoosi-galaktoosi
malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Südameglükosiidid
Arvatav toimemehhanism: pole täielikult mõistetav.
Ebasoovitav toime: digitaalise mürgistuse risk (iiveldus, oksendamine, südame arütmiad)
lisaks hüpokaleemiale.

AKE-inhibiitorid
Arvatav toimemehhanism: pole täielikult mõistetav.
Ebasoovitav toime: uimasus, kerge pearinglus, minestamine kui antakse esimene annus AKE-
inhibiitoreid koos furosemiid-raviga. Hüpokaleemia: võib välja kujuneda diureetikumide
toimel tekkiva kaaliumi vaeguse tulemusena. Neeru funktsiooni halvenemine:
diureetikumidest tingitud naatriumi vaegus võib olla põhjuseks neerupuudulikkuse tekkes.

Kolestüramiin ja kolestipool
Arvatav toimemehhanism: kolestüramiin ja kolestipool langetavad märgatavalt furosemiidi
imendumist ja seetõttu vähendavad furosemiidi diureetilist toimet.
Ebasoovitav toime: vähenenud furosemiidi efektiivsus.

Kortikosteroidid
Arvatav toimemehhanism: nii kortikosteroidid kui furosemiid põhjustavad kaaliumi vaegust.
Ebasoovitav toime: liigne kaaliumi kadu ja suurenenud risk hüpokaleemia tekkeks.
Kortikosteroidide ja furosemiidi koosmanustamisel tuleb olla ettevaatlik (vt lõik 4.4).

Aminoglükosiidid
Arvatav toimemehhanism: võib avalduda sünergiline toksiline toime.
Ebasoovitav toime: ototoksilisuse ja nefrotoksilisuse tekke risk tõuseb. Aminoglükosiidide ja
furosemiidi koosmanustamisel tuleb olla ettevaatlik (vt lõik 4.4).

Tsefalosporiinid
Arvatav toimemehhanism: pole teada.
Ebasoovitav toime: mõnede tsefalosporiinide nefrotoksiline toime võib tõusta mõnede
tsefalosporiinide - kuid mitte kõigi -suurte annuste puhul.

Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (indometatsiin, diklofenak, lornoksikaam,
naprokseen, piroksikaam)
Arvatav toimemehhanism: keeruline ja pole täpselt teada.
Ebasoovitav toime: furosemiidi diureetiline ja antihüpertensiivne toime võib langeda.

Atsetüülsalitsüülhape
Arvatav toimemehhanism: inhibeerib furosemiidi proksimaalset tubulaarset eritumist.
Ebasoovitav toime: diureetilise toime vähenemine.

Fenütoiin
Arvatav toimemehhanism: pole täielikult mõistetav.
Ebasoovitav toime: fenütoiini ja furosemiidi koosmanustamine võib langetada furosemiidi
diureetilist toimet 50%.

Liitium
Arvatav toimemehhanism: furosemiid võib vähendada liitiumi renaalset kliirensit.
Ebasoovitav toime: liitiumi mürgistuse risk.

Muud võimalikud Furosemiidi ja tsisplatiini samaaegne manustamine võib põhjustada kuulmise kahjustust. Kui
ravi ajal tsisplatiiniga osutub vajalikuks diureesi forsseerimine furosemiidiga, peab selle
annus olema väike (nt 40 mg normaalse neerufunktsiooni korral) ning vedelikubilanss
positiivne, muidu võib tsisplatiini nefrotoksilisus võimenduda.

Furosemiidi ja sukralfaati tohib manustada ainult 2-tunnise vahega teineteise suhtes, kuna
sukralfaat vähendab furosemiidi imendumist soolest ja seega ka selle toimet.

Probenetsiid, metotreksaat ja teised intensiivse renaalse tubulaarsekretsiooniga ravimid
võivad furosemiidi toimet nõrgendada. Furosemiid võib pärssida nende ravimite eritumist
neerude kaudu. Furosemiidi ja loetletud ravimite suurte annuste samaaegne manustamine võib
põhjustada ravimite kontsentratsiooni tõusu vereplasmas ja suurendada furosemiidi ja kaasuva
ravi kõrvaltoimete ohtu.

Antidiabeetiliste ja sümptomimeetiliste ravimite (nt adrenaliin, noradrenaliin) toime võib
furosemiidi mõjul nõrgeneda. Kuraaretaoliste lihaslõõgastite ja teofülliini toime võib
furosemiidi mõjul tugevneda.

Samaaegsel ravil tsüklosporiin A (võib pidurdada kusihappesoolade eritumist neerudes) ja
furosemiidiga, võib ravimite koosmõju tulemusel suureneda oht hüperurikeemilise artriidi
tekkeks.

Kontrastainetest põhjustatud nefropaatiast ohustatud patsientide ravil furosemiidiga on
suurem oht neerutalitluse häire tekkeks, võrreldes eelneva intravenoosse hüdratatsiooniga
enne kontrastainete manustamist.

Kasutamine koos risperidooniga: eakatel dementsusega patsientidel risperidooniga läbiviidud
platseebo-kontrollitud uuringutes ilmnes suurem risk suremuse tekkeks neil patsientidel, keda
raviti korraga furosemiidi ja risperidooniga (7,3%; keskmine vanus 89 aastat, vanusevahemik
75…97 aastat) võrreldes nende patsientidega, keda raviti ainult risperidooniga (3,1%;
keskmine vanus 84 aastat, vanusevahemik 70…96 aastat) või ainult furosemiidiga (4,1%;
keskmine vanus 80 aastat, vanusevahemik 67…90 aastat). Risperidooni kasutamisel koos
teiste diureetikumidega (põhiliselt tiasiiddiureetikumide kasutamisel väikestes annustes)
sarnaseid leide ei täheldatud.
Nende leidude seletamiseks ei ole kindlaks tehtud patofüsioloogilist mehhanismi ja surma
põhjustes ei ole leitud seaduspära. Sellele vaatamata tuleb olla ettevaatlik ja enne kasutamist
hoolikalt kaaluda riski ja kasu suhet risperidooni kombinatsioon- või kaasuval ravil diureetikumidega. Suremuse esinemissagedus ei tõusnud patsientide seas, kes kasutasid
risperidooni samaaegselt koos teiste diureetikumidega.
Ravist sõltumata oli dehüdratatsioon peamiseks suremuse riskifaktoriks ning seetõttu tuleb
seda vältida eakatel dementsusega patsientidel (vt lõik 4.3).

Rohkel lagritsa tarvitamisel furosemiid-ravi ajal võib furosemiidi toime väheneda. Selle
koostoime võimalikuks tekkemehhanismiks on lagritsa poolt põhjustatud
pesudoaldosteronism.

Furosemiidi tohib raseduse ajal kasutatada ainult siis kui see on äärmiselt vajalik (nt ema
südamepuudulikkuse ravis) kuna see läbib platsentaarbarjääri ja tõstab loote uriini
produktsiooni. Furosemiid võib ka ohustada emaka ja platsenta perfusiooni alandades ema
vere mahtu.
Furosemiid võib lootel põhjustada eelsoodumuse hüperkaltsiuuria, nefrokaltsinoosi ja
sekundaarse hüperparatüreoidismi tekkeks. Ravi furosemiidiga võib pidurdada arterioosjuha
sulgumist. Furosemiidi kasutamisel enneaegsetel vastsündinutel on täheldatud
sensoneuronaalset kuulmise kaotust.
Furosemiid eritub rinnapiima ja pidurdab laktatsiooni. Seetõttu tuleb furosemiidi kasutada
ettevaatusega imetamise ajal .

Tulenevalt individuaalsest ravivastusest võivad patsiendi reaktsiooni- ja
kontsentratsioonivõime ning sellest tulenevalt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võime
halveneda. See väljendub enam ravi alguses, ravimi vahetamisel või samaaegsel alkoholi
tarbimisel.

Alljärgnevalt on loetletud furosemiidi kasutamisel tekkida võivad kõrvaltoimed.
Kõrvaltoimed on esitatud, kasutades kõrvaltoimete esinemissageduse jaotust: väga sage
(>1/10); sage (>1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (>1/1000 kuni <1/100); harv (>1/10 000 kuni
<1/1000); väga harv (<1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Kõrvaltoimed nagu vedeliku ja elektrolüütide tasakaaluhäired on sageli esinevad ja enamus
neist on kerged (14…60%). Enamus teadaolevatest kõrvaltoimetest ilmnevad suurte annuste
kasutamise juures (95% toimetest on annusest sõltuvad).

Vere ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt: kerge ja asümptomaatiline trombotsütopeenia.
Harv: leukopeenia, aneemia.
Väga harv: agranulotsütoos, eosinofiilia.

Immuunsüsteemi häired
Väga harv: anafülaktiline reaktsioon.

Ainevahetus- ja toitumishäired
Väga sage: hüpokaleemia (14%...60%), hüpomagneesia (12% kongestiivse
südamepuudulikkusega patsientidest), pöörduv, ohutu hüperurikeemia (40% meestel, naistel
vähem).
Sage: hüpermagneseemia (5% kongestiivse südamepuudulikkusega patsientidest), 9%-ne tõus
HDL-kolesterooli tasemes, 10%-ne tõus kolesterooli ja apolipoproteiini tasemes (võimalik, et
vähenenud intravaskulaarse mahu tõttu), metaboolne alkaloos.
Aeg-ajalt: hüperglükeemia pärast 2…4 nädalast ravi (arvatavasti hüpokaleemia toimel) (vt
lõik 4.4).
Harv: hüpokaltseemia.
Väga harv: porfüüria; tiamiini defitsiit, lastel palavik ja hüperparatüreoidism (pikaajalise ravi
puhul, nt 6…12 nädalat) tõusnud kaltsiumi eritumise tõttu.

Närvisüsteemi häired
Harv: paresteesiad, peapööritus (kesknärvisüsteemi toime), uimasus, peavalu.
Maksapuudulikkusega patsientidel võib esineda hepaatiline entsefalopaatia.

Silma kahjustused
Harv: nägemise ähmastumine ja ksantopsia.

Kõrva ja labürindi kahjustused
Sage: subkliiniliselt audiomeetriliselt kindlaks tehtud kõrge-tooni kurtus (6%).
Aeg-ajalt: ototoksilisus (tinnitus, vertiigo, kliiniliselt oluline mööduv või püsiv kurtus
võimalik, et vedeliku muutuste tõttu sisekõrvas) (vt lõik 4.4).

Südame häired
Aeg-ajalt: dehüdratatsioon koos ortostaatilise hüpotensiooniga, minestamine.
Harv: vasaku vatsakese funktsiooni halvenemine vasaku vatsakese täitumisrõhu languse tõttu
kongestiivse südamepuudulikkuse puhul, bradükardia, supraventrikulaarne tahhükardia.
Väga harv: püsiv avatud arterioosjuha enneagsetel lastel, tõsine bradükardia (tsentraalveeni
kateetriga manustamisel), tahhükardia.

Vaskulaarsed häired
Väga harv: isheemilised komplikatsioonid (müokardi ja kudede isheemia süvenemine)
vähenenud südame löögimahu tõttu.

Seedetrakti häired
Aeg-ajalt: iiveldus, oksendamine ja diarröa (kõrgete annuste ja ureemia puhul).
Harv: iiveldus, oksendamine ja diarröa (furosemiidi väikeste annuste puhul).
Väga harv: pankreatiit.

Maksa ja sapiteede häired
Sage: hepaatiline entsefalopaatia kui kasutatakse maksatsirroosi puhul (vt lõik 4.4).
Väga harv: ikterus, maksa transaminaaside aktiivsuse tõus, hepatotoksilised toimed reaktiivse
alküleeriva teguri tõttu.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage: lööve, sügelus, urtikaaria, purpur, fotosensitiivsus.
Aeg-ajalt: eksfoliatiivne dermatiit, nekrotiseeriv angiit, multiformne erüteem.
Harv: bulloosne pemfigoid, kudede nekroos eakatel dehüdratatsiooni tagajärjel tekkinud jala
isheemia tõttu.

Neerude ja kuseteede häired
Väga sage: mööduv nefrokaltsinoos kongestiivse südamepuudulikkusega lastel (14%).
Aeg-ajalt: äge uriinipeetus prostata hüperplaasiaga eakatel patsientidel (vt lõik 4.4).
Harv: proteinuuria, interstitsiaalne nefriit.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Aeg-ajalt: palavik alla 1-aastastel kongestiivse südamepuudulikkusega lastel.
Harv: ärajätunähud (kongestiivse südamepuudulikkuse retsidiiv).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa
väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel
palutakse teavitada kõigist võimelikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Sümptomid
Diureetikumide üleannustamine on harva eluohtlik. Furosemiidi üleannustamise sümptomid
on peamiselt dehüdratatsioon ja elektrolüütide tasakaalu kõrvalekalded. Kliiniliselt võib see
avalduda tahhükardiana, kerge hüpotensioonina (uimasus ja minestamise oht), arütmia ja
limaskesta kuivus. Väga harva võib esineda ka krooniline tubulointerstitsiaalne nefriit ja
distaalne renaalne tubulaarne atsidoos.
Lastel on üleannustamisel esinenud häireid vaimses seisundis, peavalu, hüpertoonia,
lihasnõrkus ja krambid (elektrolüütide tasakaaluhäirete tõttu).

Farmakoterapeutiline rühm: Lingudiureetikumid, sulfoonamiidid, ATC-kood: C03CA01

Furosemiid on tugevatoimeline sulfoonamiid lingudiureetikum ja avaldab oma toimet
peamiselt Henle lingu jämeda üleneva sääre medullaarses osas. Furosemiid pärsib naatriumi
ja kaaliumi tagasiimendumist konkureerides kotransporteri kloriidi-siduvale osale
epiteelrakkude valendikupoolsel küljel. Furosemiidi peamine toime on diureetiline, mille
aluseks on suurenenud naatriumi, kaaliumi ja vee eritumine. Furosemiid suurendab ka
kaltsiumi, magneesiumi, ammooniumi ja bikarbonaatide eritumist ja vähendab kusihappe
eritumist neerude kaudu. Furosemiidil on lisaks diureetilisele toimele ka oluline otsene
vasodilatatoorne toime (mõjutab nii venoosset mahtu kui ka perifeerset arteriaalset takistust),
mis eelneb diureetilisele toimele ning omab tähtsust kopsuturse ravis (vt lõik 4.1).
Suukaudsel manustamisel saabub furosemiidi diureetiline toime 30 minuti kuni 1 tunni pärast,
ning saavutab maksimumi 1...2 tunni jooksul.Toime kestab umbes 4...8 tundi (kroonilise
neerupuudulikkusega patsientidel kuni 10 tundi).
Antihüpertensiivne toime on näha alles mõne päeva pärast.
Furosemiidi tugev ja kiiresti avalduv toime on sobiv ägedate seisundite ravis vajaliku
forsseeritud diureesi saavutamiseks (nt kopsuturse, hüpertensiivse kriisi või uroloogiliste
operatsioonide korral, samuti mürgistuste ravis). Peale selle kasutatakse furosemiidi tursete
kõrvaldamiseks, kui tiasiidide (või tiasiidide pluss kaaliumisäästvate diureetikumide) toime ei
ole küllaldane, nt südamepuudulikkuse, nefrootilise sündroomi või maksatsirroosi korral.
Suurte laialdaste tursete korral võib lingudiureetikume kombineerida tiasiidi või tiasiidirühma
diureetikumidega. Sellise ravi ajal tuleb pidevalt kontrollida elektrolüütidesisaldust plasmas.
Üks furosemiidi kasutamise aspekte on väga suurte annuste manustamine (nt kuni 4 g
ööpäevas) tursete ja/või hüpertensiooni ja tugeva neerupuudulikkuse raviks
(glomerulaarfiltratsioon alla 3...5 ml/min). Kui furosemiidi toimel ureemiahaigel diurees
suureneb, võib lubada vabamat vedelikutarvitamist. Lingudiureetikumide väga suurte annuste
kasutamine peab toimuma haiglas, kus haige seisundit saab pidevalt jälgida.
Lingudiureetikume kasutatakse mõnikord ähvardava ägeda neerupuudulikkuse ennetamiseks,
kui on oht nn shokkneeru tekkimiseks. Nimetatud profülaktiline toime ei ole uuringutega
tõestatud.
Furosemiidi tugev ja järsk diureetiline toime on paljudele patsientidele ebameeldiv ning võib
häirida igapäevaelu, mistõttu paljud eelistavad pikaajaliseks hüpertensiooni või mõõdukate
tursete raviks tiasiide või prolongeeritud toimega lingudiureetikume.

Imendumine
Suukaudsel manustamisel imendub seedetraktist kiiresti, kuid osaliselt ja varieerub
vahemikus 20...100%. Biosaadavus on keskmiselt 60...70%.

Jaotumine
Seonduvus plasmavalkudega on 91…99%, peamiselt albumiiniga. Vaba (seondumata)
furosemiidi osa on suurem patsientidel, kellel on südamehaigus, neerupuudulikkus või maksa
tsirroos ja eakatel (vt lõik 4.2). Furosemiid läbib platsentaarbarjääri ja eritub rinnapiima.

Biotransformatsioon
Umbes 10% furosemiidist metaboliseerub maksas, tõsise neerukahjutuse puhul võib see osa
olla suurem. Glükuroniid on peamine furosemiidi metaboliit. Ei ole teada, kas furosemiidi
metabolism toimuks ka mujal organismis.

Eritumine
60…90% manustatud annusest eritub uriini kaudu, peamiselt muutumatul kujul. Sapiga eritub
6…9% ja roojaga 7…9% furosemiidist. Mitte-renaalne eritumine on tunduvalt suurem
neerupuudulikkuse korral.
Furosemiidi kliirens tervetel on 2,0 ml/min/kg, see on vähenenud patsientidel, kellel on
kongestiivne südamepuudulikkus, ureemia, enneagsetel väikelastel, vastsündinutel ja eakatel.
Furosemiidi kliirensit ei saa tõsta hemodialüüsiga.
Tervetel patsientidel on furosemiidi poolväärtusaeg 30 minutit kuni 2 tundi. Poolväärtusaeg
on pikenenud kongestiivse südamepuudulikkusega patsientidel (keskmiselt 205 minutit),
enneaegsetel väikelastel ja vastsündinutel (20 tundi), neerupuudulikkusega patsientidel (4…6
tundi) ja eakatel (vt lõik 4.2).

Loomkatsed on näidanud, et furosemiidil on teratogeensed ja loodet kahjustavad toimed.

Kolloidne ränidioksiid, laktoosmonohüdraat, magneesiumstearaat, mikrokristalne tselluloos,
kroskarmelloosnaatrium, polüvidoon, riisitärklis.

Ei kohaldata.

5 aastat.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

20 või 100 tabletti plastikpurgis.

Erinõuded puuduvad.
Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.