DEXAMETHASON KRKA

Asendusravi neerupealise koore puudulikkuse korral. Põletikuvastast ja immuunsupresseerivat ravi
vajavate haiguste (reumaatilised jt autoimmuunsete protsessidega seotud haigused, nefrootiline
sündroom, äge leukeemia, ajuturse, allergilised reaktsioonid, sh astma) sümptomaatiline ravi.

Annused tuleb määrata individuaalselt, vastavalt patsiendi haigusele, oletatavale ravi kestusele,
patsiendi taluvusele kortikoidide suhtes ja ravivastusele.

Suukaudne manustamine
Tavaline soovitatav algannus täiskasvanutele on 0,5…9 mg ööpäevas, 2…4 võrdseks annuseks
jagatuna. Tavaline säilitusannus on 0,5…3 mg ööpäevas.
Deksametasooni algannust kasutatakse kuni kliinilise toime saavutamiseni, seejärel tuleb annust järk-
järgult vähendada madalaima kliiniliselt toimiva annuseni. Kui suure annusega suukaudne ravi kestab
kauem kui paar päeva, tuleb annust vähendada paari järjestikuse päeva või pikema perioodi jooksul.

Kui deksametasooni manustatakse suukaudselt suurtes annustes pika aja vältel, tuleks seda võtta koos
toiduga ning toidukordade vaheaegadel manustada täiendavalt antatsiide.

Lapsed
Asendusravi korral on soovitatav suukaudne annus 0,02 mg/kg kehakaalu kohta või 0,67 mg/m2
kehapinna kohta, 3 annuseks jagatuna. Kõigi muude näidustuste korral on soovitatav annus 0,08...0,3
mg/kg kehakaalu kohta või 2,5...10 mg/m2 kehapinna kohta, jagatuna 3…4 annuseks.

0,75 mg deksametasooni on ekvivalentne 4 mg metüülprednisolooni ja triamtsinolooni, 5 mg prednisooni
ja prednisolooni, 20 mg hüdrokortisooni või 25 mg kortisooni annusega.


Tabletid tuleb alla neelata tervelt mõningase koguse veega, söögi ajal või peale sööki.

Ülitundlikkus deksametasooni või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes.
Deksametasoon on vastunäidustatud ägedate viiruslike, bakteriaalsete ja süsteemsete
seeninfektsioonide korral (juhul kui ei ole rakendatud sobivat ravi), Cushingi sündroomi korral,
vaktsineerimisel elusvaktsiinidega ning rinnaga toitmisel (väljaarvatud erakorralised olukorrad).

Võõrutussündroom (ka ilma ilmsete neerupealiste puudulikkuse nähtudeta) võib ravi lõpetamisel
ilmneda patsientidel, keda on ravitud deksametasooniga pika aja jooksul (palavik, voolus ninast,
konjunktiivi punetus, ninakinnisus, peavalu, pearinglus, unisus, ärrituvus, lihas- ja liigesvalu,
oksendamine, kaalukaotus, nõrkus ning sageli ka krambid). Seetõttu tuleb deksametasooni annuseid
vähendada järk-järgult. Ravi järsk lõpetamine võib olla eluohtlike tagajärgedega.

Patsientidel, kes satuvad ravimi kasutamise ajal või ravi lõpetamisel ebaharilikku stressogeensesse
situatsiooni (trauma, operatsioonide või raskete haiguste tõttu), tuleb deksametasooni annuseid
suurendada või kasutada hüdrokortisooni või kortisooni.

Patsientidel, kes on deksametasooni kasutanud pika aja vältel ning kes pärast ravi lõpetamist satuvad
tugevasse stressi, tuleb deksametasooni manustamist uuesti alustada, kuna selle kasutamisest
indutseeritud neerupealiste puudulikkus võib püsida veel mitmeid kuid pärast ravi katkestamist.

Ravi deksametasooni või looduslike glükokortikosteroididega võib maskeerida olemasoleva või uue
infektsiooni sümptomeid ning interstitsiaalse perforatsiooni märke haavandilise koliidiga patsientidel.

Deksametasoon võib indutseerida süsteemsete seeninfektsioonide, latentse amöbiaasi ning
kopsutuberkuloosi ägenemist.

Aktiivse
kopsutuberkuloosiga
patsientidele
tohib
deksametasooni
manustada
(koos
tuberkuloosivastaste
preparaatidega)
ainult
fulminantsete
või
raskete
dissemineerunud
kopsutuberkuloosi vormide korral. Inaktiivse kopsutuberkuloosiga või tuberkuliinpositiivsetele
patsientidele, keda ravitakse deksametasooniga, tuleb teha ka kemoprofülaktikat.

Eriline ettevaatus ja range meditsiiniline järelevalve on vajalik osteoporoosi, hüpertensiooni,
südamepuudulikkuse, tuberkuloosi, glaukoomi, maksa- või neerupuudulikusega patsientidel, diabeedi,
akuutse peptilise haavandi, värske intestinaalse anastomoosi, haavandilise koliidi ja epilepsia korral.
Ettevaatust tuleks rakendada patsientidel esimeste nädalate jooksul peale müokardiinfarkti,
trombembolismi, myasthenia gravis’e, glaukoomi, hüpotüreoidismi, psühhoosi või psühhoneuroosiga
patsientidel ning eakatel, üle 65-aastastel patsientidel.

Deksametasoonravi ajal võib diabeet süveneda või haigus kanduda latentsest faasist kliiniliste
nähtudeni.

Pikaajalise ravi korral tuleb jälgida kaaliumi taset vereseerumis.

Ravi ajal deksametasooniga on vastunäidustatud vaktsineerimine elus viirusvaktsiinidega.
Immuniseerimisel surmatud viirusvaktsiinide või bakteriaalsete vaktsiinidega ei kujune oodatavat
antikehade hulga suurenemist ning ei saavutata vajalikku protektiivset tulemust. Deksametasooni ei
manustata tavaliselt 8 nädala jooksul enne ning 2 nädala jooksul pärast vaktsineerimist.


Patsiendid, keda ravitakse pikaajaliselt deksametasooni suurte annustega ning kes ei ole varem leetreid
põdenud, peaksid vältima kontakti nakatunud isikutega - juhusliku kontakti korral soovitatakse
profülaktilist ravi immuunoglobuliinidega.

Ettevaatus on vajalik ka patsientide puhul, kes taastuvad luumurdudest või operatsioonidest, kuna
deksametasoon aeglustab haavade ja luumurdude paranemisprotsessi.

Maksatsirroosi või hüpotüreoidismiga patsientidel on glükokortikosteroidide toime tugevnenud.

Kortikoidid võivad mõjutada nahatestide tulemusi.

Lapsed
Lapsi ja noorukeid võib deksametasooniga ravida ainult selgete näidustuste olemaolul.
Deksametasoonravi ajal tuleb hoolikalt jälgida lapse või nooruki kasvu ja arengut.

Enneaegsed vastsündinud: olemasolevate andmete põhjal võivad enneaegsetel kroonilise
kopsuhaigusega lastel pärast varast manustamist (< 96 tundi) algannusega 0,25 mg/kg kaks korda
ööpäevas pikaajalisel manustamisel tekkida neuroloogilised kõrvaltoimed.

See ravimpreparaat sisaldab laktoosi. Patsiendid, kellel on harva esinev pärilik galaktoosi
talumatus, laktaasidefitsiit või glükoosi-galaktoosi imendumishäire ei tohi seda ravimit võtta.

Deksametasooni samaaegsel kasutamisel mittesteroidsete põletikuvastaste preparaatidega suureneb
seedetrakti verejooksude tekke ning haavandumise oht.

Samaaegsel kasutamisel fenütoiini, fenobarbitaali, karbamasepiini, primidooni, rifampitsiini, efedriini
või aminoglutetimiidiga väheneb deksametasooni toime; seega tuleks deksametasooni annuseid
nimetatud ravimite kasutamisel suurendada.

Koostoimed eelpool nimetatud ravimitega võivad mõjutada deksametasooni supressioonitesti
tulemusi. Kui nimetatud test viiakse läbi nende ravimite manustamise ajal, tuleb testi tulemuste
hindamisel sellega arvestada.

Deksametasoon vähendab antidiabeetiliste ja hüpertensioonivastaste ravimite, prasikvanteeli ja
naatriureetiliste ravimite toimet (nende ravimite annuseid tuleks suurendada), samas tugevdab ta
hepariini, albendasooli ning kaliureetiliste ravimite toimet (vajadusel tuleb nende ravimite annuseid
vähendada).

Deksametasoon võib mõjutada kumariinsete antikoagulantide toimet, seega tuleb nende ravimite
samaaegsel manustamisel protrombiiniaega sagedamini mõõta.

Glükokortikosteroidide suurte annuste ning beeta-2-retseptori agonistide samaaegsel manustamisel
suureneb hüpokaleemia tekkerisk. Hüpokaleemiaga patsientidel on suurenenud südameglükosiidide
toksilisus ja rütmihäireid põhjustav toime.

Antatsiidid vähendavad deksametasooni imendumist maost. Seni puuduvad andmed, kas samaaegne
toidu või alkoholi tarbimine mõjutab deksametasooni farmakokineetikat; siiski ei ole samaaegne
suures koguses naatriumi sisaldavate ravimite või toidu kasutamine soovitatav. Suitsetamine ei mõjuta
deksametasooni farmakokineetikat.

Glükokortikosteroidid suurendavad salitsülaatide neerukliirensit ning seetõttu võib olla raske
saavutada salitsülaatide terapeutilist kontsentratsiooni vereseerumis. Ettevaatus on vajalik nende
patsientide puhul, kellel vähendatakse järk-järgult kortikosteroidide annuseid, kuna neil võib
salitsülaatide kontsentratsiooni suurenemise tagajärjel vereseerumis avalduda toksiline toime.


Kui samaaegselt manustatakse suukaudseid rasestumisvastaseid preparaate, võib pikeneda
glükokortikosteroidide poolväärtusaeg, tugevneda nende bioloogiline toime ning suureneda
kõrvaltoimete esinemissagedus.

Ritodriini ja deksametasooni samaaegne kasutamine sünnituse ajal on vastunäidustatud, kuna see võib
põhjustada kopsuturset. Sellise seisundi korral on esinenud ema surma.

Kasulikud koostoimed: Deksametasooni ja metoklopramiidi, difenhüdramiini, prokloorperasiini või 5-
HT -retseptorite antagonistide (serotoniini või 5-hüdroksütrüptamiini 3. tüüpi retseptorite
3
antagonistide, näiteks ondansetrooni või granisetrooni) samaaegne manustamine on efektiivne
kemoteraapiast (tsisplatiin, tsüklofosfamiid, metotreksaat, fluorouratsiil) tingitud iivelduse ja
oksendamise profülaktikaks.

Rasedus
Deksametasooni kahjulikku toimet lootele ja vastsündinule ei saa välistada. Ravim pidurdab loote
emakasisest kasvu. Deksametasooni tohib raseduse ajal kasutada ainult üksikutel erakorralistel
juhtudel, kui sellest saadav võimalik kasu emale kaalub üles võimalikud ohud lootele. Preeklampsia
korral tuleb rakendada erilist ettevaatust. Vastavalt üldistele soovitustele tuleb raseduse ajal kasutada
väikseimat annust, millega on võimalik saavutada kontroll ravitava haiguse üle. Lapsi, kes on
sündinud raseduse ajal glükokortikosteroide kasutanud emadel, tuleb hoolikalt jälgida neerupealiste
puudulikkuse tunnuste suhtes.

Glükokortikosteroidid
läbivad
platsentaarbarjääri
ning
saavutavad
looteveres
kõrged
kontsentratsioonid. Võrreldes näiteks prednisooniga metaboliseerub deksametasoon platsentas
väiksemas ulatuses. Seetõttu võivad looteveres tekkida ravimi kõrged kontsentratsioonid. Mõningatel
andmetel võivad isegi glükokortikosteroidide farmakoloogilised annused suurendada platsenta
puudulikkuse, oligohüdramnioni, loote kasvu pidurdumise ning intrauteriinse surma esinemissagedust,
samuti põhjustada leukotsüütide (neutrofiilide) arvu suurenemist lootel ning neerupealiste
puudulikkust. Glükokortikosteroidide teratogeenset toimet kinnitavaid andmeid ei ole.

Kortikosteroidide manustamine tiinetele loomadele võib põhjustada loote arenguhäireid, sealhulgas
suulaelõhet, emakasisese kasvu pidurdumist ja aju kasvu ning arengut. Siiski puuduvad tõendid, et
kortikosteroidid põhjustaks inimestel suurema sagedusega kaasasündinud väärarenguid nagu
suulaelõhe/huulelõhe. Vt ka lõik 5.3.

Naistele, kellele manustati glükokortikosteroide raseduse ajal, on soovitatav sünnituse ajal manustada
täiendavaid kortikosteroidide annuseid. Kui sünnitus on pikaleveninud või kui planeeritakse
keisrilõiget, soovitatakse peripartaalsel perioodil manustada intravenoosselt hüdrokortisooni annuses
100 mg iga 8 tunni järel.

Imetamine
Väikestes kogustes erituvad glükokortikosteroidid ka rinnapiima. Seetõttu ei ole deksametasoonravi
ajal soovitatav last rinnaga toita (eriti juhtudel, kui kasutatakse füsioloogilistest suuremaid annuseid
(ligikaudu 1 mg)). Võimalikeks toimeteks on kasvupeetus ning endogeensete glükokortikosteroidide
sekretsiooni vähenemine rinnaga toidetaval imikul.

Ei ole asjakohane.

Kõrvaltoimed, mis võivad ravi ajal deksametasooniga esineda, on esinemissageduse alusel määratletud
järgmiselt:
- Väga sage (> 1/10)
- Sage (> 1/100 kuni < 1/10)
- Aeg-ajalt (1/1000 kuni < 1/100)
- Harv (> 1/10 000 kuni < 1/1000)
- Väga harv (< 1/10 000)
- Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Kõrvaltoimete esinemissagedus sõltub annuse suurusest ja ravi pikkusest.
Kõrvaltoimed deksametasooni lühiaegsel ravil organsüsteemide kaupa:


Sage
Aeg-ajalt
Immuunsüsteemi häired

ülitundlikkusreaktsioonid
Endokriinsüsteemi häired
Mööduv neerupealiste

puudulikkus, glükoositalumatus
Ainevahetus- ja toitumishäired
Suurenenud söögiisu ja
hüpertriglütserideemia
kaalutõus
Psühhiaatrilised häired
Vaimsed häired

Seedetrakti häired

Maohaavand, äge pankreatiit

Kõrvaltoimed deksametasooni pikaaegsel ravil organsüsteemide kaupa:


Sage
Aeg-ajalt
Immuunsüsteemi häired

Vähenenud immuunsus,
suurenenud vastuvõtlikkus
infektsioonidele
Endokriinsüsteemi häired
Pikaajaline neerupealiste

puudulikkus, laste ja noorukite
kasvu aeglustumine
Ainevahetus- ja toitumishäired
üldine ülekaalulisus

Silma kahjustused

katarakt, glaukoom
Vaskulaarsed häired

hüpertensioon
Naha ja nahaaluskoe
Õhuke ja habras nahk, erüteem
kahjustused
Lihas-skeleti ja sidekoe
Lihaste atroofia, ostoporoos
aseptiline luunekroos
kahjustused

Järgnevad deksametasooni kõrvaltoimed võivad ilmneda erinevates organsüsteemides (kõrvaltoimed
on toodud tõsiduse vähenemise järjekorras).

Vere ja lümfisüsteemi häired
- harv: trombemboolia juhud, monotsüütide ja/või lümfotsüütide arvu langus, leukotsütoos,
eosinofiilia (nagu ka teiste glükokortikosteroidide korral), ning harva trombotsütopeenia või
mitte-trombotsütopeeniline purpur.

Immuunsüsteemi häired
- Harv: nahalööve, nõgestõbe, angioödeem, bronhospasm ja anafülaktiline reaktsioon.

Südame häired
- Väga harv: multifokaalsed ventrikulaarsed ekstrasüstolid, intermiteeruv bradükardia,
hüpertensioon ja hüpertensioonist tingitud entsefalopaatia, hiljuti müokardiinfarkti läbi teinud
patsientidel on võimalik südamerebendi tekke.

Vaskulaarsed häired
- Aeg-ajalt: hüpertensiivne entsefalopaatia


Närvisüsteemi häired
- Aeg-ajalt: papilliödeem ja intrakraniaalse rõhu tõus (pseudotumor cerebri) pärast ravi
lõpetamist, vertiigo, peavalu.
- Väga harv: krambid.

Psühhiaatrilised häired
- Aeg-ajalt: isiksuse ja käitumuslikud häired, mis kõige sagedamini avalduvad eufooriana. Samuti
on teatatud unetusest, ärrituvusest, hüperkineesiast, depressioonist.
- Harv psühhoosid.

Endokriinsüsteemi häired
- Sage: neerupealiste supressioon ja atroofia (vähenenud vastus stressile), Cushingi
sündroom, menstruaaltsükli häired, hirsutism.

Ainevahetus- ja toitumishäired
- Sage: latentse diabeedi muutumine kliiniliselt väljendunud diabeediks, diabeediga
patsientidel insuliini või suukaudsete diabeedivastaste ravimite vajaduse suurenemine, naatriumi
ja vee retentsioon, kaaliumikaotuse suurenemine.
- Väga harv: tursed ja hüpokaleemiline alkaloos, valkude katabolismist tingitud negatiivne
lämmastikubilanss.

Seedetrakti häired
- Aeg-ajalt: iiveldus, luksumine, mao- ja kaksteistsõrmiku peptiline haavand.
- Väga harv: ösofagiit, haavandite perforeerumine ning verejooksud seedetraktist (veriokse,
veriroe), pankreatiit ning sapipõie ja soole perforatsioon (eriti kroonilise sooltepõletikuga
patsientidel).

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
- Sage: lihasnõrkus, steroidmüopaatia (lihaste katabolismist tingitud lihasnõrkus).
- Väga harv: selgroolülide kompressioonfraktuurid, kõõluserebendid (osaliselt koos teatud
kinoloonidega kasutades), liigeskõhre lesioonid ja luunekroos (sagedase intraartikulaarse
manustamise korral).

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
- Sage: haavade paranemise aeglustumine, striiad, petehhiad, ekhümoosid, higierituse
suurenemine, akne, reaktsiooni nõrgenemine nahatestidele.
- Väga harv: angioödeem, allergiline dermatiit, nõgestõbi.

Silma kahjustused
Aeg-ajalt: silmasisese rõhu tõus.
Väga harv: eksoftalmia.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
- Harv: impotentsus.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
- Väga harv: tursed.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Sümptomid
Harva on teatatud ägedast üleannustamisest või ägedale üleannustamisele järgnenud surmajuhtudest.
Üleannustamisel võivad tekkida suurem osa kõrvaltoimetest (vt lõik 4.8), eeskätt Cushingi sündroom,
ent tavaliselt ei teki need mitte varem kui mitu nädalat väldanud ülemäärase suurusega annuste
manustamist.
Tavaliselt ei põhjusta ravimi ühekordne suure annuse manustamine kliiniliselt märkimisväärset
intoksikatsiooni.

Ravi
Spetsiifilist antidooti ei ole. Üleannustamise ravi on toetav ning sümptomaatiline. Hemodialüüs ei ole
sobiv meetod deksametasooni organismist eemaldamise kiirendamiseks.

Farmakoterapeutiline rühm: Kortikosteroidid süsteemseks kasutamiseks, glükokortikosteroidid,
ATC-kood: H02AB02

Toimemehhanism
Deksametasoon on glükokortikoidse toimega sünteetiline neerupealiste koore hormoon
(kortikosteroid). Tal on põletikuvastane ja immuunsupressiivne toime, lisaks sellele mõjustab ta
energeetilist ainevahetust, glükoosi homeostaasi ning hüpotalaamilise aktiveeriva faktori ja
adenohüpofüüsist pärineva troofilise hormooni sekretsiooni (negatiivse tagasisidemehhanismi kaudu).

Farmakodünaamilised toimed
Glükokortikosteroidide toimed ei ole praeguseks ajaks lõplikult selged. Tänapäevaks on aga saadud
piisavalt informatsiooni glükokortikosteroidide toimimisest rakutasandil. Rakkude tsütoplasmas on
leitud kaks selgelt piiritletud retseptoorset süsteemi. Seondudes glükokortikosteroidide retseptoritega
avaldavad kortikoidid põletikuvastast ja immuunsupressiivset toimet ning reguleerivad glükoosi
homeostaasi. Seondudes mineralokortikosteroidide retseptoritega reguleerivad nad naatriumi ja
kaaliumi ainevahetust ning elektrolüütide ja vee tasakaalu.

Glükokortikosteroidid on rasvlahustuvad ained ning tungivad kergesti rakumembraane läbides
sihtmärkrakkudesse. Hormooni seondumisel retseptoriga toimuvad muutused retseptori
konformatsioonis, mille tulemusena suureneb selle afiinsus DNA suhtes. Hormoon/retseptor-kompleks
siseneb rakutuuma ning seondub DNA-molekulil regulatoorse regiooniga, mis on tuntud
glükokortikosteroidse vastuse elemendi (GRE) nime all. GRE-ga seondunud aktiveeritud retseptor või
spetsiifilised geenid reguleerivad mRNA transkriptsiooni, mis võib kas suureneda või väheneda.
Valmis mRNA transporditakse ribosoomidele ning sellele järgneb uute proteiinide süntees. Sõltuvalt
sihtmärkrakkudest ning raku sees toimuvatest protsessidest võib uute proteiinide formeerumine
suureneda (näiteks türosiini transaminaas maksarakkudes) või väheneda (näiteks IL-2 lümfotsüütides).
Kuna glükokortikosteroidide retseptoreid on leitud kõigis kudedes, võib eeldada, et need ained
toimivad kõigis organismi rakkudes.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus
Toime energeetilisele metabolismile ning glükoosi homeostaasile: Koos insuliini, glükagooni ja
katehhoolamiinidega reguleerib deksametasoon energeetiliste ressursside säilitamist ning kasutamist.
Maksas suurendab ta glükoosi teket püruvaadist ja aminohapetest ning glükogeeni formeerumist.
Perifeersetes kudedes, peamiselt lihaskudedes, vähendab ta glükoosi kasutamist ning mobiliseerib
aminohappeid (proteiinidest), mida kasutatakse maksas glükoneogeneesi substraadina.
Deksametasooni otsene toime rasvade ainevahetusele seisneb tsentripetaalses rasvkudede
ümberjaotumises ning lipolüütilise vastuse tugevnemises katehhoolamiinide toimele.


Deksametasoon seondub retseptoritega proksimaalsetes neerutuubulites ning suurendab neerude
verevarustust ning glomerulaarfiltratsiooni, vähendab vasopressiini moodustumist ja sekretsiooni ning
suurendab neerude võimet eritada happeid.

Suurendades katehoolamiinide positiivset inotroopset toimet vahendavate β-retseptorite arvu ja nende
afiinsust, suurendab deksametasoon otseselt südamelihase kontraktiilsust ning perifeersete veresoonte
toonust.

Suurtes annustes kasutatuna inhibeerib deksametasoon I ja III tüüpi kollageeni produktsiooni
fibroblastides ning glükoosaminoglükaanide moodustumist. Inhibeeriva toime tõttu ekstratsellulaarse
kollageeni ning kollageense maatriksi moodustumisele aeglustab deksametasoon haavade paranemist.
Pikaajaline suurtes annustes ravi deksametasooniga indutseerib otseselt progresseeruvat luude
resorptsiooni ning vähendab kaudselt (paratüreoidhormooni sekretsiooni suurendamise ning
kaltsitoniini sekretsiooni vähendamise kaudu) luukoe moodustumist. Lisaks sellele soodustab ta
negatiivset kaltsiumi tasakaalu - vähendab kaltsiumi imendumist soolestikust ning suurendab tema
väljaviimist uriiniga. Selle tulemusena kujunevad tavaliselt sekundaarne hüperparatüreoidism ning
fosfatuuria.

Toime hüpotaalmusele ja hüpofüüsile: Deksametasoonil on 30 korda tugevam glükokortikosteroidne
toime kui kortisoolil. Seetõttu on tema kortikotropiini vallandava faktori (CRF) ja AKTH sekretsiooni
pärssiv toime endogeense kortisooli toimega võrreldes tugevam. Seega vähendab ta kortisooli
sekretsiooni ning põhjustab pikaajalise ravi korral CRF’i ja AKTH inhibeerimise tagajärjel
neerupealiste atroofiat. Neerupealiste koore puudulikkus võib kujuneda juba varakult, pärast 5…7
päeva kestnud deksametasooni manustamist annustes, mis vastavad 20…30 mg prednisoonile või
30-päevase ravi järel deksametasooni väikeste annustega. Lühiajalise, kuni 5 ööpäeva kestnud ravi
järel deksametasooniga suurtes annustes, võib neerupealiste koore funktsioon saavutada normaalse
taseme ühe nädalaga; pikaajalise ravi järel normaliseerub neerupealiste koore funktsioon aeglasemalt,
tavaliselt kuni ühe aasta jooksul. Mõnedel patsientidel võib ravi põhjustada pöördumatut neerupealiste
koore atroofiat.

Glükokortikosteroidide põletikuvastane ning immuunosupresseeriv toime väljendub nende
molekulaarses ja biokeemilises toimes. Põletikuvastane molekulaarne toime kujuneb
glükokortikosteroidide seondumisel glükokortikosteroidide retseptoritega ning mitmesuguste
põletikureaktsiooniga seotud informatsiooni vahendavate molekulide, proteiinide ning ensüümide
moodustumist reguleerivate geenide ekspressiooni mõjutamisel. Glükokortikosteroidide biokeemiline
põletikuvastane toime kujuneb humoraalsete põletikumediaatorite (prostaglandiinide, tromboksaanide,
tsütokiinide ja leukotrieenide) funktsiooni ja moodustumise blokeerimise tagajärjel. Deksametasoon
pärsib fosfolipaas A aktiivsust, vähendab arahidoonhappe vabanemist raku fosfolipiididest ning selle
2
kaudu leukotrieenide moodustumist. Deksametasooni toime fosfolipaasile ei ole otsene, vaid tingitud
lipokortiini (makrokortiini) kontsentratsiooni suurenemisest, viimane on aga fosfolipaas A inhibiitor.
2
Deksametasooni pärssiv toime prostaglandiinide ning tromboksaanide moodustumisele kujuneb tema
pärssiva toime tõttu spetsiifilise mDNA tekkimisele ning seetõttu ka sünteesitavale tsüklooksügenaasi
kogusele. Lisaks sellele pärsib deksametasoon lipokortiini kontsentratsiooni suurendamise kaudu
PAF-i sünteesi. Lisaks sellele vähendab deksametasoon TNF-i ja IL-1 sünteesi.

Imendumineja jaotumine
Suukaudsel manustamisel imendub deksametasoon kiiresti ja peaaegu täielikult. Deksametasoon
tablettide biosaadavus on ligikaudu 80% (kirjandusest võib leida biosaadavuse kohta erinevaid
andmeid, mis jäävad vahemikku 53…112%). Suukaudsel manustamisel kujunevad ravimi
maksimaalne kontsentratsioon vereseerumis ning maksimaalne toimetugevus 1…2 tunni pärast.
Ühekordse manustamise järgselt jääb toime püsima ligikaudu 2,75 päevaks.

Vereplasmas seondub deksametasoon ligikaudu 77% ulatuses vereplasma valkudega, peamiselt
albumiiniga. Ainult väga väike osa deksametasoonist seondub mittealbumiinsete proteiinidega.

Deksametasoon on rasvlahustuv ning tungib seetõttu kergesti inter- ja intratsellulaarruumi.
Kesknärvisüsteemis (hüpotaalamuses, hüpofüüsis) avaldab deksametasoon toimet läbi seondumise
membraansete retseptoritega. Perifeersetes kudedes seondub ja toimib deksametasoon
tsütoplasmaatiliste retseptorite kaudu.

Biotransformatsioon
Deksametasooni lagundamine toimub tema toimekohal, see tähendab rakus. Ennekõike
metaboliseerub ta maksas. Väike osa deksametasoonist metaboliseerub neerudes ning teistes kudedes.

Eritumine
Eritumine toimub peamiselt neerude kaudu.

Suukaudsel manustamisel on deksametasooni DL väärtus emastel hiirtel 6,5 g/kg ning rottidel üle 3
50
g/kg. Ühekordse 3630 mg/m2 (1210 mg/kg) annuse suukaudse manustamise ning ühekordse 2382
mg/m2 (794 mg/kg) annuse intravenoosse manustamise järel täheldati emaste hiirte hulgas
märkimisväärset suremust.

Sarnaselt teistele kortikosteroididele suurendab deksametasoon erinevatel loomaliikidel kaasasündinud
väärarendite arvu. Hiirtel kõige sagedamini esinenud väärarenditeks (annuste juures, mis 4…10-
kordselt ületasid maksimaalsed inimestele soovitatavad annused) olid suulaelõhed; raviannustele
sarnaste annuste manustamisel on täheldatud loote kasvu pidurdumist ja immuunpuudulikkust.
Suulaelõhe kujunemine võib olla seletatav ravimi pärssiva toimega prostaglandiinide sünteesile.

Loomkatsetes esines suulaelõhet rottidel, hiirtel, hamstritel, küülikutel, koertel ja primaatidel, kuid
hobustel ja lammastel mitte. Mõningatel juhtudel olid need hälbed kombineeritud defektidega
kesknärvisüsteemis ja südames. Primaatidel esines ka toimeid ajule. Lisaks võib pidurduda loote kasv.
Kõik need toimed esinesid suurte annuste kasutamisel.

Rottidel esines (nii raviannustele sarnaste kui neid mitmekordselt ületavate annuste kasutamisel)
suurema sagedusega kaasasündinud pehmesuulae-anomaaliaid ning südame ja kõhuseina
väärarendeid, loote ning vastsündinute kasvupeetust, aga ka muutusi immunoloogilises seisundis ning
loomade käitumises. Rottidel teostatud uuringutes leiti, et deksametasooni manustamisel
sünnituseelsel perioodil vähenes südame löögisagedus ning nõrgenes postsünaptiline β-adrenergiline
vastus. Nende leidude kliinilist tähtsust pole kindlaks tehtud.

Küülikutel täheldati raviannusele sarnases annuses deksametasooni sisaldava rasvase salvi nahale
manustamisel loote kasvu pidurdumise esinemissageduse suurenemist.
Merisigadel, kellele manustati gestatsiooniperioodil deksametasooni raviannustele võrdväärsetes
annustes, täheldati järglaskonnal kaasasündinud müopaatiat ning loote kasvu pidurdumist.

Reesusahvidel, kellele manustati varajasel gestatsiooniperioodil deksametasooni raviannustele
võrdväärsetes või suuremates annustes, täheldati järglaskonnas skalbi aplaasiat ning ühel juhul
cranium biffidum’i. Cranium biffidum ja kaasasündinud naha aplaasia kujunesid nende reesusahvide
järglastel, kellele manustati deksametasooni annuses 10 mg/kg alates gestatsiooni 22. päevast kuni 50.
päevani. Reesusahvidel, kellele manustati deksametasooni gestatsiooni hilises staadiumis, esines
toksilisuse nähtudena koljumõõtmete vähenemist, loote väikest kehakaalu ning aju struktuurseid ja
histoloogilisi muutuseid.

Laktoosmonohüdraat

Maisitärklis
Povidoon
Magneesiumstearaat
Talk
Kolloidne ränidioksiid, veevaba

Ei kohaldata.

5 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 25 °C.
Hoida originaalpakendis, niiskuse ja valguse eest kaitstult.

Blisterpakend (Al-foolium, PVC/PVDC-foolium) sisaldab 10 tabletti.

Erinõuded puuduvad.
Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.