DEPAKINE CHRONO 300 mg

Epilepsia.
Depakine Chrono't kasutatakse järgmiste epilepsiavormide korral:
- generaliseerunud epilepsia vormide ravi: absansid, müokloonilised krambid, toonilis-kloonilised
krambid, atoonilised krambid, segatüüpi krambid.
- partsiaalse epilepsia vormide ravi: lihtsad või komplekssed krambid, sekundaarse
generaliseerumisega krambid, teatud sündroomid (West, Lennoxi-Gastaut').

Bipolaarse meeleoluhäire puhul esineva mania episoodi ravi juhul, kui liitium on vastunäidustatud või ei
ole talutav. Pärast mania episoodi võib ravi jätkamist kaaluda nendel patsientidel, kes reageerisid ägeda
mania ravis valproaadile.

Annustamisel tuleb arvestada patsiendi iga ja kehakaalu, samuti individuaalset tundlikkust ravimile.
Tabletti saab poolitada, kuid ei tohi närida või purustada.
Enamikel juhtudel saavutatakse terapeutiline toime plasmakontsentratsioonil 40...100 mg/l (300...700
mikromooli/l). Optimaalne plasmakontsentratsioon varieerub sõltuvalt patsiendist ja tema seisundist.

Tütarlapsed, naissoost noorukid ning rasestumisvõimelised ja rasedad naised


1
Ravi Depakine Chrono’ga tohib alustada ja seda peab jälgima arst, kes on kogenud epilepsia või
bipolaarse häire ravis. Ravi tohib alustada ainult juhul, kui muu ravi on ebaefektiivne või ei ole talutav
(vt lõigud 4.4 ja 4.6) ja kasu/riski suhet tuleb hoolikalt uuesti kaaluda ravi regulaarselt üle vaadates.
Depakine Chrono’t peab eelistatult määrama monoravina ja väikseimas efektiivses annuses, võimalusel
toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormina, et vältida järske kontsentratsioonitõuse
vereplasmas. Ööpäevane annus tuleb jagada vähemalt kaheks üksikannuseks.

Suukaudse ravi alustamine Depakine Chrono’ga
Patsientidel, kes samaaegselt teisi antiepileptilisi ravimeid ei kasuta, tuleb annuseid suurendada järk-järgult
2...3-päevaste intervallidega, jõudes optimaalsete annusteni ligikaudu 1 nädalaga.

Patsientidel, keda eelnevalt ravitakse mõne teise antiepileptilise preparaadiga, tuleb ühelt ravimilt teisele
üle minna järk-järgult esimese ravimi annust vähendades ning teise ravimi annust suurendades ligikaudu 2
nädala vältel.

Ka teis(t)ele antiepileptilis(t)ele ravimi(te)le valproehappe lisamine, kui see on vajalik, peab toimuma järk-
järgult annuseid suurendades (vt lõik 4.5).

Epilepsia

Suukaudse ravi praktilised soovitused
Algannus on soovitatavalt 10...15 mg/kg päevas, mis enamuste 60...100 kg kehakaaluga patsientide puhul
vastab 2…5 (300 mg) või 1…3 (500 mg) tabletile päevas, mida suurendatakse järk-järgult optimaalse
annuseni.
Enamasti täiskasvanutel kehakaaluga 60 kuni 100 kg jääb optimaalne annus vahemikku 20...30 mg/kg, mis
vastab 4…10 (300 mg) või 2…6 (500 mg) tabletile päevas. Kui see ei ole siiski küllaldane haiguse
kontrollimiseks, võib annust suurendada. Patsiente tuleb hoolikalt jälgida, kui ületatakse annust 50 mg/kg.

Lapsed ja noorukid:
Lastel on tavaline annus 30 mg/kg päevas.
Alla 11. aastastel lastel on sobiv kasutada suukaudsetest ravimvormidest siirupit.

Bipolaarse meeleoluhäire puhul esineva mania episoodid:

Täiskasvanud
Ööpäevase annuse peab määrama ja iga patsiendi individuaalset ravi jälgima raviarst.
Soovitatav ööpäevane algannus on 750 mg. Ohutusprofiilist lähtuvalt on kliinilistes uuringutes
osutunud valproaadi sobivaks algannuseks ka 20 mg/kg. Toimeaine prolongeeritud vabanemisega
ravimvormi võib manustada üks või kaks korda ööpäevas. Annust tuleb suurendada nii kiiresti kui
võimalik väikseima terapeutilise annuseni, millega tagatakse soovitud kliiniline ravitoime. Päevaannus
tuleb kohandada kliinilise ravivastusega, et iga patsiendi korral kohandataks väikseimat efektiivset
annust.
Keskmised päevaannused varieeruvad vahemikus 1000…2000 mg valproaati. Patsiente, kes saavad
päevaannuseid, mis ületavad 45 mg/kg/päevas, tuleb hoolikalt jälgida.
Bipolaarse meeleoluhäire puhul esineva mania episoodide ravi peab olema individuaalselt kohandatud
kasutades väikseimat efektiivset annust.

Lapsed ja noorukid:
Depakine Chrono ohutust ja efektiivsust ei ole bipolaarse meeleoluhäire puhul esineva mania
episoodide ravis alla 18-aastastel patsientidel hinnatud.

• Äge hepatiit

2
• Krooniline hepatiit.
• Raskekujuline hepatiit isiklikus või perekonnaanamneesis, eriti ravimitega seotud hepatiit.
• Ülitundlikkus naatriumvalproaadi või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
• Hepaatiline porfüüria.

Valproaat on vastunäidustatud patsientidele, kellel on teadaolevad mitokondriaalsed häired, mida
põhjustavad mutatsioonid mitokondriaalse ensüümi polümeraasi-gamma (POLG) kodeerivas tuumageenis,
nt Alpersi-Huttenlocheri sündroom, ning alla kaheaastastel lastel, kellel kahtlustatakse POLG geeniga
seotud häiret (vt lõik 4.4).

Spetsiaalsed hoiatused
Maksafunktsiooni häired
Riskigrupid: harva on tekkinud ülirasket maksakahjustust, mis mõnikord on lõppenud surmaga. Kõige
suurema riskigrupi moodustavad kombineeritud antikonvulsiivset ravi saavad imikud ja alla 3 aasta vanused
väikelapsed raskekujuliste krambiseisunditega, eriti ajukahjustuse, vaimse arengupeetuse ja/või
kaasasündinud metaboolse või degeneratiivse haiguse olemasolul.
Üle 3 aasta vanustel lastel on maksakahjustuse tõenäosus juba oluliselt väiksem ja väheneb veelgi vanuse
suurenedes.
Enamikul juhtudest tekkis maksakahjustus ravi esimese 6 kuu jooksul.
Sümptomid: maksakahjustuse varasel diagnoosimisel on kliinilised sümptomid üliolulised. Eriti tuleb
silmas pidada järgnevaid seisundeid, mis võivad eelneda ikterusele (eriti riskigrupi patsientidel):
• mittespetsiifilised ja tavaliselt ootamatult ilmnevad sümptomid, nt asteenia, isutus, letargia,
uimasus, mõnikord koos korduva oksendamise ja kõhuvaluga;
• krambihoogude taastekkimine, hoolimata adekvaatsest jätkuvast ravist.
Patsiente (laste puhul nende perekonda) tuleb instrueerida, et nad kirjeldatud sümptomite ilmnemisel sellest
koheselt arstile teataksid. Läbi tuleb viia patsiendi kliiniline läbivaatus ja teha maksafunktsiooni testid.
Diagnoosimine: enne ravi alustamist ja ravi esimese 6 kuu jooksul tuleb regulaarselt kontrollida
maksafunktsiooni, sealhulgas määrata protrombiiniaega ja valgusünteesi. Protrombiiniaja lühenemisel alla
normi, eriti teiste patoloogiliste tulemuste samaaegsel esinemisel (fibrinogeeni- ja koagulatsioonifaktorite
sisalduse vähenemine, bilirubiinisisalduse suurenemine, transaminaaside aktiivsuse suurenemine) tuleb
Depakine-ravi katkestada.
Ettevaatusabinõuna on soovitatav katkestada salitsülaatide samaaegne manustamine, sest viimased
metaboliseeruvad samade maksaensüümide vahendusel.

Pankreatiit
Väga harva on esinenud raskekujulist pankreatiiti, mis on lõppenud surmaga. Risk on suurem väikelastel
ning vanuse kasvades see väheneb. Riskifaktoriteks võivad olla raskekujulised krambiseisundid, eelnev
neuroloogiline kahjustus või kombineeritud antikonvulsiivne ravi. Maksapuudulikkuse ja pankreatiidi
samaaegne esinemine suurendab letaalse lõppe riski.
Ägeda kõhuvaluga patsientidel tuleb koheselt teha meditsiiniline läbivaatus. Pankreatiidi korral tuleb ravi
valproaadiga lõpetada.

Enesetapumõtted ja suitsidaalne käitumine
Antiepileptilisi ravimeid erinevate näidustuste puhul kasutanud patsientidel on teatatud
enesetapumõtetest ja suitsidaalsest käitumisest. Randomiseeritud platseebokontrolliga uuringute meta-
analüüs näitas, et antiepileptikume kasutavate patsientide hulgas on suitsiidimõtete tekkimise ja
suitsidaalse käitumise risk vähesel määral suurenenud. Suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise
tekkemehhanism naatriumvalproaati saavatel patsientidel ei ole teada, kuid olemasolevate andmete
põhjal ei saa seda riski ka välistada.

Seepärast tuleb patsiente jälgida enesetapumõtete ja suitsidaalse käitumise nähtude osas ning vajadusel
rakendada sobivat ravi. Patsiente (ning nende hooldajaid) tuleb teavitada, et enesetapumõtete või

3
suitsidaalse käitumise tekke korral peavad nad pöörduma arsti poole.

Fertiilses eas naised
Seda ravimit ei tohi fertiilses eas naised kasutada, v.a juhul, kui see on hädavajalik (nt situatsioonides,
kus muud ravid ei ole efektiivsed või ei ole talutavad). Seda tuleb hinnata enne Depakine Chrono
esmakordset väljakirjutamist või kui fertiilses eas naine plaanib rasedust. Depakine Chrono kasutamisel
fertiilses eas naistel tuleb kasutada efektiivset kontratseptsiooni.

Karbapeneemid
Valproaadi ja karbapeneemide kooskasutamine ei ole soovitatav (vt lõik 4.5).

Teadaoleva või võimaliku mitokondriaalse haigusega patsiendid
Valproaat võib tekitada või süvendada mitokondriaalse DNA mutatsioonide ja kodeeritud POLG-
tuumageeni põhjustatavaid mitokondriaalsete haiguste kliinilisi sümptomeid. Eelkõige on rohkem teatatud
valproaadi põhjustatud ägedast maksapuudulikkusest ja maksaga seotud surmajuhtumitest patsientidel,
kellel on mitokondriaalse ensüümi polümeraas-gamma (POLG) geeni mutatsioonidest tulenev pärilik
neurometaboolne sündroom, näiteks Alpersi-Huttenlocheri sündroom.
POLG geeniga seotud häireid tuleb kahtlustada patsientidel, kelle perekonnas on esinenud või kellel esineb
POLG geeniga seotud häirele viitavaid sümptomeid, näiteks ebaselge põhjusega entsefalopaatiat,
refraktaarset (fokaalne, müoklooniline) epilepsiat, epileptilist staatust, arenguhäireid, psühhomotoorse
arengu mahajäämusi, aksonaalset sensomotoorset neuropaatiat, müopaatiat, tserebellaarset ataksiat,
oftalmopleegiat või migreeni koos oktsipitaalse auraga. POLG geeni mutatsioone tuleb uurida vastavalt
selliste häirete diagnoosimise kehtivatele kliinilistele tavadele (vt lõik 4.3).

Ettevaatusabinõud
Maksafunktsiooni teste tuleb teostada enne ravi alustamist (vt lõik 4.3) ning regulaarselt ravi esimese 6 kuu
jooksul, eriti riskigruppi kuuluvate patsientide korral (vt lõik 4.4).
Sarnaselt teistele epilepsiaravimitele võib (eriti ravi alguses) valproaat põhjustada transaminaaside
aktiivsuse suurenemist plasmas, mis on sageli mööduva iseloomuga ja kliiniliste sümptomiteta. Sellistel
patsientidel soovitatakse maksafunktsiooni põhjalikumalt uurida (eriti määrata protrombiiniaeg). Kaaluda
võiks annuse vähendamist ja vajadusel teste korrata.

Enne ravi alustamist, enne operatsiooni või spontaanse verevalumi ning verejooksu tekke korral tuleb teha
vereanalüüs (vererakkude ja sh trombotsüütide arvu, veritsus- ning hüübivusaja määramiseks, vt lõik 4.8).

Süsteemse erütematoosse luupuse esinemisel tuleb tõsiselt kaaluda ravi kasu/kahju suhet, kuigi
immuunsüsteemi häireid on Depakine’i kasutamisel tekkinud üliharva.

Uureatsükli ensümaatiliste häirete korral võib valproaadi kasutamisel kujuneda hüperammoneemia.
Patsiente, kellel nimetatud metaboolset häiret kahtlustatakse, tuleb enne ravi alustamist vastavalt uurida.
Lastel, kelle anamneesis on seletamatud hepatodigestiivsed sümptomid (anoreksia, oksendamine, tsütolüüsi
juhtumid), letargia või kooma episoodid, vaimne puue või perekonnas esinenud vastsündinu- või lapseea
surmad, tuleb enne ravi algust naatriumvalproaadiga teostada ainevahetus uuringud, määrates ammoniaagi
seerumitaset tühjakõhu ja täiskõhu tingimustes.

Enne ravi alustamist tuleb hoiatada patsienti võimalikust kehakaalu tõusust ravi algul, soovitades erinevaid
võimalusi selle vältimiseks (vt lõik 4.8).

Valproaati kasutavate karnitiin-palmitoüül-transferaasi II puudulikkusega patsiente tuleb hoiatada
suurenenud rabdomüolüüsi tekkeohust.

Alkoholi tarvitamine ravi ajal valproaadiga ei ole soovitatav.

Lapsed

4
Alla 3 aasta vanuste laste puhul on soovitatav kasutada monoteraapiat. Nimetatud patsientidel tuleb alati
arvestada Depakine’iga seonduvat maksakahjustuse või pankreatiidi riski ning enne ravi alustamist
hoolikalt kaaluda Depakine kasutamisega seotud kasu/kahju suhet. (vt lõik 4.4).
Alla 3 aasta vanustele lastele ei tohiks maksakahjustuse ohu tõttu samaaegselt ordineerida salitsülaate.

Neerupuudulikkus
Neerupuudulikkuse korral võib osutuda vajalikuks annuse vähendamine, sest vaba valproehappe
plasmasisaldus suureneb. Kuna ravimi plasmakontsentratsiooni monitoorimine võib olla eksitav, tuleb
annust kohandada kliinilisest vastusest lähtudes (vt lõik 5.2).

Tütarlapsed/naissoost noorukid/rasestumisvõimelised naised/rasedus.

Depakine Chrono’t ei tohi kasutada tütarlaste, naissoost noorukite, rasestumisvõimeliste naiste ja
rasedate raviks, välja arvatud juhul, kui alternatiivsed raviviisid on ebaefektiivsed või ei ole talutavad,
seoses selle kõrge teratogeensuspotentsiaali ja arenguhäirete tekkeohu tõttu vastsündinutel, kes
üsasiseselt puutusid kokku valproaadiga. Kasu ja riski suhet tuleb hoolikalt uuesti kaaluda ravi
regulaarselt üle vaadates, puberteedieas ja kiireloomuliselt, kui rasestumisvõimeline naine, kes saab
ravi Depakine Chrono’ga, planeerib rasedust või rasestub.

Rasestumisvõimelised naised peavad ravi ajal kasutama efektiivset rasestumisvastast vahendit ja neid
tuleb teavitada ohtudest, mis on seotud Depakine Chrono kasutamisega raseduse ajal (vt lõik 4.6).

Arst peab tagama, et patsient saab kõikehõlmavat teavet ohtude kohta koos asjakohaste
teabematerjalidega, nagu patsiendi teabevoldik, mis aitab kaasa ohtude mõistmisele.

Arst peab olema veendunud, et patsient mõistab järgnevat:

• rasedusaegse kokkupuutega seotud riskide, eriti teratogeensusohu ja arenguhäirete tekkeohu,
olemus ja suurus;

• vajadus kasutada efektiivset rasestumisvastast vahendit;

• vajadus ravi regulaarselt hinnata;

• vajadus otsekohe arstiga nõu pidada arvatava rasestumise või raseduse kahtluse korral.

Kui naispatsient plaanib rasestuda, tuleb võimalusel teha kõik, et minna üle asjakohasele alternatiivsele
ravile enne eostamist (vt lõik 4.6).

Ravi valproaadiga võib jätkata ainult pärast kasu ja riski suhte taashindamist arsti poolt, kellel on
kogemusi epilepsia või bipolaarse häire ravis.

Valproaadi toime teistele ravimitele
Neuroleptikumid, MAO inhibiitorid, antidepressandid ja bensodiasepiinid. Depakine võib psühhotroopsete ravimite toimet potentseerida. Seetõttu tuleb nimetatud ravimeid üheaegselt saavaid
patsiente hoolikalt kliiniliselt monitoorida ning vajadusel korrigeerida raviannuseid.

Liitium. Depakine Chrono ei avalda toimet vere liitiumi tasemele.

Fenobarbitaal. Depakine suurendab fenobarbitaali plasmakontsentratsiooni (hepaatilise metabolismi
pärssimise kaudu), mistõttu võib nende ravimite kooskasutamisel tekkida unisus, eriti lastel. Patsiente tuleb

5
kliiniliselt monitoorida vähemalt 15 päeva jooksul kombineeritud ravi alustamisest ning unisuse ilmnemisel
fenobarbitaali annust vähendada.

Primidoon. Depakine suurendab primidooni plasmakontsentratsiooni, mis võib põhjustada primidooni
kõrvaltoimete ilmnemist (nt unisus). Kõrvaltoimed enamasti taanduvad ravi jätkamisel. Patsiendi kliiniline
jälgimine on vajalik eriti kombineeritud ravi alustamisel; vajadusel tuleb annuseid korrigeerida.

Fenütoiin. Kuigi valproaat vähendab fenütoiini totaalset plasmakontsentratsiooni, võib ta siiski põhjustada
fenütoiini üleannustamise sümptomaatikat, tõrjudes viimase välja sidumiskohtadelt plasmavalkudel ning
suurendades vaba fenütoiini sisaldust plasmas. Vajalik on patsiendi kliiniline jälgimine, eriti ravi alguses.
Fenütoiini plasmakontsentratsiooni monitoorimisel tuleb määrata selle vaba fraktsioon.

Karbamasepiin. Karbamasepiini ja valproaadi koosmanustamisel on ilmnenud karbamasepiini toksilisust,
kuna valproaat võib seda potentseerida. Patsiendi kliiniline monitoorimine on vajalik eriti kombineeritud
ravi alustamisel; vajadusel tuleb annuseid korrigeerida.

Lamotrigiin. Valproaat aeglustab lamotrigiini metabolismi ja pikendab poolväärtusaega peaaegu
kahekordseks. See koostoime võib suurendada lamotrigiini toksilisust, eriti tõsiste nahalöövete tekkimist.
Seetõttu on soovitatav kliiniline jälgimine ja vajadusel lamotrigiini annuse vähendamine.

Zidovudiin. Valproaat võib suurendada zidovudiini plasmakontsentratsiooni, ilmneda võivad viimase
toksilisuse nähud.

Felbamaat. Valproehape võib vähendada felbamaadi keskmist kliirensit kuni 16 %.

Teiste ravimite toime valproaadile
Antiepileptikumid, mis indutseerivad maksaensüüme (sh fenütoiin, fenobarbitaal, karbamasepiin),
vähendavad valproehappe plasmasisaldust. Kombinatsioonravi korral tuleb annuseid korrigeerida vastavalt
plasmakontsentratsioonide monitoorimise tulemusele.

Felbamaat vähendab valproehappe kliirensit 22%...50% ja seega suurendab valproehappe plasmasisaldust.
Valproaadi annust tuleb kontrollida.

Meflokiin kiirendab valproehappe metabolismi ja omab konvulsiivset toimet. Seetõttu kombinatsioonravi
võib esile kutsuda krampe.

Ulatuslikult plasmavalkudega seonduvate ravimite (nt atsetüülsalitsüülhape) ja valproehappe
koosmanustamisel võib suureneda valproaadi vaba fraktsiooni tase plasmas.

Vitamiin K-st sõltuvate antikoagulantide ja valproaadi koosmanustamisel tuleb hoolikalt jälgida
protrombiinitaset.

Tsimetidiini või erütromütsiiniga koosmanustamisel võib valproehappe plasmatase tõusta (hepaatilise
metabolismi aeglustumise tõttu).

Karbapeneemid
(panipeneem,
meropeneem,
imipeneem…).
Teatatud
on
valproehappe
plasmakontsentratsiooni vähenemisest 60%...100% 2 päeva jooksul, kui valproehapet on manustatud koos
karbapeneemidega. Kombinatsiooni kasutamisel on esinenud krampe. Plasmakontsentratsiooni kiire alguse
ja ulatusliku vähenemise tõttu tuleks vältida karbapeneemide manustamist valproehappega ravitavatele
patsientidele. Kui ravi nende antibiootikumidega ei ole välditav, tuleb ravi ajal hoolikalt jälgida
valproehappe plasmakontsentratsiooni.

Rifampitsiin võib langetada valproehappe taset vereseerumis, mistõttu terapeutiline toime kaob. Seepärast
võib rifampitsiiniga samaaegsel manustamisel vajalik olla valproaadi annuse kohandamine.

6

Muud Samaaegset valproaadi ja topiramaadi kasutamist on seostatud entsefalopaatia ja/või hüperammoneemilise
entsefalopaatiaga.

Kvetiapiin
Valproaadi ja kvetiapiini koosmanustamine võib suurendada neutropeenia ja leukopeenia tekkeriski.

Üldiselt ei oma valproaat maksaensüüme indutseerivat toimet. Seega ei vähenda valproaat ka hormonaalsete
kontratseptiivide efektiivsust.

Rasedus
Depakine Chrono't ei tohi kasutada tütarlaste, naissoost noorukite, rasestumisvõimeliste naiste ja
rasedate raviks, välja arvatud juhul, kui alternatiivsed raviviisid on ebaefektiivsed või ei ole talutavad.
Ravi ajal peavad rasestumisvõimelised naised kasutama efektiivset rasestumisvastast vahendit. Kui
naispatsient plaanib rasestuda, tuleb võimalusel teha kõik, et minna üle asjakohasele alternatiivsele
ravile enne eostamist.

Valproaadiga seotud oht rasedusele

Valproaat nii monoravimina kui mitmikravi osana on seotud raseduspatoloogiate tekkega.
Olemasolevad andmed viitavad, et kaasasündinud väärarendite risk valproaadi kasutamisel mitmikravi
osana on suurem kui monoravi korral.

Kaasasündinud väärarendid

Metaanalüüsi (hõlmab nii patsiendiregistreid kui ka kohordiuuringuid) andmed näitavad, et
kaasasündinud väärarendiga on 10,73% raseduse ajal valproaadi monoravi saanud epilepsiahaigete
naiste lastest (95% usaldusvahemik: 8,16...13,29). See ületab suurte väärarendite tekke tõenäosust
üldpopulatsioonis, kus see on ligikaudu 2%..3%. Risk sõltub annusest, kuid annusepiiri, millest
väiksemate annuste korral ohtu ei ole, ei ole võimalik kindlaks teha.

Olemasolevad andmed näitavad väiksemate ja suuremate väärarendite tekkesageduse tõusu. Kõige
sagedasemad väärarendid on neuraaltoru defektid, näo düsmorfism, huule- ja suulaelõhe, kraniostenoos,
südame, neerude ja kuse-suguorganite defektid, käte-jalgade defektid (k.a kodarluu kahepoolne
aplaasia) ja erinevate organsüsteemide mitmed anomaaliad.

Arenguhäired

Andmed näitavad, et üsasisene valproaadiga kokkupuude võib lastel põhjustada kõrvaltoimeid vaimses
ja kehalises arengus. Risk on ilmselt annusest sõltuv, kuid annusepiiri, millest väiksemate annuste
korral ohtu ei ole, ei ole võimalik kindlaks teha. Täpne riski gestatsiooniperiood ei ole teada ning riski
kogu raseduse kestel ei saa välistada.

Uuringud on näidanud varase arengu aeglustumist, nt hilinenud kõne ja kõndimise algust, langenud
intellektuaalset võimekust, kesist kõneoskust (rääkimine ja arusaamine) ning mäluhäireid 30%...40%-l
eelkooliealistest lastest, kellel oli üsasisene kokkupuude valproaadiga.

Kooliealistel lastel (6-aastased), kellel oli üsasisene kokkupuude valproaadiga, oli intelligentsuskvoot
(IQ) keskmiselt 7...10 punkti madalam, kui teiste epilepsiaravimitega kokku puutunud lastel. Ehkki
kaasuvate tegurite mõju ei saa välistada, on tõendeid, et valproaadiga kokku puutunud laste
intellektikahjustuse risk võib olla ema IQ-st sõltumatu.

7

Pika-ajaliste tulemuste kohta on vähe andmeid.

Olemasolevad andmed näitavad, et võrreldes uuringu üldpopulatsiooniga on valproaadiga kokku
puutunud lastel suurem risk autismispektri häirete (ligikaudu kolmekordne) ja lapseea autismi
(ligikaudu viiekordne) tekkeks.

Piiratud hulgal andmed viitavad, et looteeas valproaadiga kokku puutunud lastel võib olla suurem
tõenäosus aktiivsus- ja tähelepanuhäire tekkeks.

Tütarlapsed, naissoost noorukid ja rasestumisvõimelised naised (vt ülal ja lõik 4.4)

Kui naine planeerib rasedust

• Lapseootel naise rasedusaegsed toonilis-kloonilised krambid ja epileptiline seisund koos
hüpoksiga võivad olla eriti eluohtlikud rasedale ja lootele.

• Rasestuda kavatsevatel või rasedatel naistel tuleb uuesti hinnata valproaadiga ravimise vajadust.

• Kui naine kavatseb rasestuda, tuleb võimalusel teha kõik, et minna üle asjakohasele
alternatiivsele ravile enne eostamist.

Ravi valproaadiga ei tohi katkestada enne, kui epilepsia või bipolaarse häire ravis kogenud arst on
hinnanud valproaadiga ravi kasu/riski suhet patsiendile. Kui kasu/riski suhte hoolika hinnangu alusel
jätkatakse raseduse ajal ravi valproaadiga, on soovitatav:

- Kasutada väikseimat efektiivset annust ja jagada valproaadi ööpäevane annus mitmeks väikseks
annuseks, mida manustatakse päeva jooksul. Teiste ravimvormide asemel tuleb eelistada
toimeainet prolongeeritult vabastavaid ravimvorme, et vältida järske kontsentratsioonitõuse
vereplasmas.

- Foolhappe täiendav manustamine enne rasestumist võib vähendada neuraaltoru defektide riski
nagu kõikide raseduste puhul. Olemasolevad tõendid ei näita, et see hoiab ära sünnidefektid ja
väärarendid, mis on tingitud kokkupuutest valproaadiga.

Rakendada spetsiaalset prenataalset monitooringut võimalike neuraaltoru defektide või teiste väärarendite
kindlakstegemiseks.

Risk vastsündinule

- Vastsündinutel, kelle emad on kasutanud valproaati raseduse ajal, on väga harva teatatud
hemorraagilise sündroomi juhtudest. Hemorraagilise sündroomiga kaasnevad trombotsütopeenia,
hüpofibrinogeneemia ja/või hüübimisfaktorite sisalduse langus. Teatatud on ka
afibrinogeneemiast, mis võib lõppeda surmaga. Seda sündroomi peab siiski eristama K-
vitamiinist sõltuvate hüübimisfaktorite sisalduse langusest fenobarbitaali ja ensüümindutseerijate
mõjul. Seetõttu peab vastsündinutel uurima trombotsüütide arvu, fibrinogeeni taset vereplasmas,
hüübivusnäitajaid ja hüübimisfaktorite sisaldust.
- Vastsündinutel, kelle emad on kasutanud valproaati raseduse kolmandal trimestril, on teatatud
hüpoglükeemiajuhtudest:
- Vastsündinutel, kelle emad on kasutanud valproaati raseduse ajal, on teatatud
hüpotüreoosijuhtudest.
- Vastsündinutel, kelle emad on kasutanud valproaati raseduse viimasel trimestril, võivad tekkida
ärajätunähud (ennekõike nt rahutus, ärrituvus, ülierutatus, närvilisus, hüperkineesia, toonuse
häired, treemor, krambid ja toitumishäired).

8

Imetamine

Valproaat eritub rinnapiima kontsentratsioonis mis moodustab 1%...10% kontsentratsioonist ema
vereseerumis. Ravi saavate naiste rinnaga toidetavatel vastsündinutel ja imikutel on täheldatud
hematoloogilisi häireid (vt lõik 4.8).

Tuleb otsustada, kas lõpetada rinnaga toitmine või lõpetada/mitte alustada ravi Depakine Chrono’ga,
arvestades imetamise kasu lapsele ja ravi kasu naisele.

Fertiilsus

Valproaadiga ravitavatel naistel on teatatud amenorröast, hulgitsüstilistest munasarjadest ja
testosteroonitaseme tõusust (vt lõik 4.8). Valproaat võib kahjustada ka meeste viljakust (vt lõik 4.8).
Teatised viitavad, et fertiilsushäired on pöörduvad pärast ravi lõpetamist.

Autojuhte ja masinatega töötajaid peab hoiatama, et ravim võib põhjustada unisust, eriti krambivastase
mitmikravi või kombinatsiooni korral bensodiasepiinidega (vt lõik 4.5).

Kõrvaltoimete esinemissagedused on määratletud alljärgnevalt:
Väga sage (> 1/10); sage (> 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (> 1/1000 kuni < 1/100); harv (> 1/10000
kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10000); teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Kaasasündinud, perekondlikud ja geneetilised häired (vt lõik 4.6)
Kaasasündinud väärarendid ja arenguhäired (vt lõigud 4.4 ja 4.6)

Vere ja lümfisüsteemi häired
Sage: aneemia, trombotsütopeenia (vt lõik 4.4).
Aeg-ajalt: pantsütopeenia, leukopeenia.
Harv: luuüdi puudulikkus, sh puhas erütrotsüütide aplaasia, agranulotsütoos, makrotsüütiline aneemia,
makrotsütoos.

Uuringud
Sage: kehakaalu tõus.
Harv: verehüübefaktorite langus (vähemalt ühe), kõrvalekalded koagulatsiooni testides (nagu nt
protrombiiniaja pikenemine, aktiveeritud osalise tromboplastiiniaja pikenemine, trombiiniaja pikenemine,
INR-i pikenemine), biotiini/biotinidaasi puudulikkus.

Kehakaalu tõusu tuleb hoolikalt jälgida, kuna see on riskifaktoriks polütsüstilisele munasarjasündroomile.

Närvisüsteemi häired
Väga sage: värinad.
Sage: ekstrapüramidaalsed häired, stuupor, unisus, krambid, mäluhäired, peavalu, nüstagm (silmamunade
tahtmatud liigutused), mõne minuti vältel peale intravenoossest manustamist võib tekida peapööritus, mis
kaob iseenesest mõne minuti jooksul.
Aeg-ajalt: kooma, entsefalopaatia, letargia, pöörduv parkinsonism, ataksia, paresteesia.
Harv: mööduv dementsus koos pöörduva ajuatroofiaga, kognitiivsed häired.
Stuupor ja letargia, mis on mõnikord viinud mööduva koomani (entsefalopaatia); need olid kas isoleeritult
või seoses ravi käigus suurenenud krampide esinemisega, ja need vähenesid ravi katkestamisel või annuse
vähendamisel. Sellised seisundid esinevad kõige sagedamini multiteraapiat saavatel patsientidel (eriti

9
fenobarbitaali või topiramaadiga) või naatriumvalproaadi annuse järsul suurendamisel.

Kõrva ja labürindi kahjustused
Sage: kurtus.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Aeg-ajalt: pleuraalne efusioon (vedeliku kogunemine pleuraõõnde).

Seedetrakti häired
Väga sage: iiveldus*.
Sage: mõnel patsiendil tekib sageli ravi alguses oksendamine, igemete haigus (põhiliselt igemete
hüperplaasia), stomatiit, ülakõhu valu, kõhulahtisus, kuid need mööduvad üldiselt paari päevaga ega vaja
ravi katkestamist.
Aeg-ajalt: pankreatiit, mõnikord letaalne (vt lõik 4.4).
*Tekib ka mõne minuti jooksul pärast intravenoosset süsti, lahenedes mõne minuti jooksul.

Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt: neerupuudulikkus.
Harv: enurees, tubulointerstitsiaalne nefriit, mööduv Fanconi sündroom, kuigi selle tekkemehhanism ei ole
veel selge.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage: ülitundlikkus, mööduv ja/või annusest sõltuv alopeetsia.
Aeg-ajalt: angioödeem, lööve, juuste kahjustused (nt ebatvaline juuste struktuur, juuste värvuse muutused,
ebatavaline karvakasv).
Harv: toksiline epidermaalne nekrolüüs, Stevensi-Johnsoni sündroom, polümorfne erüteem, ravimilööve
koos eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (DRESS-sündroom).

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Aeg-ajalt: naatriumvalproaadi pikaajalisel kasutamisel luu mineraalse tiheduse vähenemine, osteopeenia,
osteoporoos ja luumurdude teke. Toimemehhanismi, millega naatriumvalproaat luu ainevahetust mõjutab,
ei ole kindlaks tehtud.
Harv: süsteemne erütematoosne luupus (vt lõik 4.4), rabdomüolüüs (vt lõik 4.4).

Endokriinsüsteemi häired
Aeg-ajalt: antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom (SIADH), hüperandrogenism (hirsutism,
virilism, akne, mehetüüpi alopeetsia ja/või androgeeni sisalduse suurenemine).
Harv: hüpotüreoidism (vt lõik 4.6).

Ainevahetus- ja toitumishäired
Sage: hüponatreemia.
Harv: hüperammoneemia (vt lõik 4.4).

Võib tekkida isoleeritud ja mõõdukas hüperammoneemia ilma maksafunktsiooni näitajate muutusteta, mis
ei vaja ravi katkestamist. Teatatud on ka hüperammoneemiast, millega kaasnevad neuroloogilised häired.
Sel juhul on vajalikud edasised uuringud (vt lõik 4.4).

Hea-, pahaloomulised ja täpsustamata kasvajad (sealhulgas tsüstid ja polüübid)
Harv: müelodüsplastiline sündroom.

Vaskulaarsed häired
Sage: hemorraagia (vt lõik 4.4 ja 4.6).
Aeg-ajalt: vaskuliit.


10
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Aeg-ajalt: hüpotermia, mõõdukad perifeersed tursed.

Maksa ja sapiteede häired
Sage: maksakahjustus (vt lõik 4.4).

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Sage: düsmenorröa.
Aeg-ajalt: amenorröa.
Harv: viljatus meestel, polütsüstiline munasarjasündroom.

Psühhiaatrilised häired
Sage: segasusseisund, hallutsinatsioonid, agressiivsus*, rahutus*, tähelepanuhäired*.
Harv: ebatavaline käitumine*, psühhomotoorne hüperaktiivsus*, õppimishäired*.

* Neid kõrvaltoimeid on peamiselt täheldatud lastel.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Nähud ja sümptomid
Ägeda ulatusliku üleannustamise sümptomiteks võivad olla kooma, lihashüpotoonia, hüporefleksia, mioos,
hingamise pärssumine ning ainevahetuslik atsidoos, hüpotensioon ja vereringe kollaps/šokk.
Ulatusliku üleannustamise prognoos on tavaliselt soodne, kuid on esinenud ka surmajuhtumeid.
Sümptomid võivad indiviiditi varieeruda, ravimi väga suure plasmakontsentratsiooni korral võivad tekkida
krambid. On kirjeldatud ka ajutursega seotud koljusisese rõhu tõusu.
Valproaadi ravimvormides sisalduv naatrium võib viia hüpernatreemiani, kui seda võetakse üleannuses.

Ravi
Üleannustamise ravi on sümptomaatiline: maoloputus, kui ravimi sissevõtmisest on möödunud kuni 10...12
tundi, ning südametöö ja hingamisfunktsiooni monitoorimine.
Mõnedel juhtudel on edukalt kasutatud naloksooni. Ulatusliku üleannustamise korral on tulemuslikud
hemodialüüs ja hemoperfusioon.

Farmakoterapeutiline rühm: Epilepsiavastased ained.
ATC-kood: N03AG01

Valproaat avaldab oma farmakoloogilist toimet peamiselt kesknärvisüsteemis. Farmakoloogilistes
loomuuringutes on näidatud naatriumvalproaadi efektiivsust mitmetel epilepsia mudelitel (generaliseerunud
ja partsiaalsed krambihood). Ka inimestel on ravimi efektiivsus tõestatud mitmete epilepsiavormide korral.

Valproaadi peamiseks toimemehhanismiks on impulsside võimendamine GABA-ergilises süsteemis.

Kuna valproaat eritub peamiselt neerude kaudu osaliselt ketokehadena, võib ketokehade eritumise test anda
diabeetikutel valepositiivseid tulemusi.

11

Naatriumvalproaat imendub kiiresti, maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub 1...4 tunni pärast ja püsib
4...14 tunni jooksul. Naatriumvalproaadi biosaadavus suukaudsel manustamisel on 85...100%. Ravimi
poolväärtusaeg on tavaliselt 8...20 tundi, kuid mõnel indiviidil võib ka olla tunduvalt pikem.
Neerufunktsioonihäired pikendavad ravimi poolväärtusaega. Poolväärtusaeg võib pikeneda kuni 60 tundi
alla kahekuulistel lastel, kuid vanematel lastel ja täiskasvanutel ta on sarnane.
Suukaudsel manustamisel kujuneb naatriumvalproaadi püsikontsentratsioon plasmas 3...5 päeva jooksul.
Kontsentratsioon tserebrospinaalvedelikus ulatub 10% plasmakontsentratsioonist.

Valproaat seondub ulatuslikult (90%) plasmavalkudega. Kõrge seonduvuse määr suurendab teiste
antiepileptiliste ravimitega (eriti fenütoiiniga) kliiniliselt oluliste koostoimete tekkimise riski. (vt lõik 4.5).
Tavaliselt terapeutilist efekti saavutatakse plasmakontsentratsioonil 300...700 mikromooli/l, kuid vajalikku
plasmakontsentratsioonimäära saab hinnata vaid arvestades kogu kliinilist pilti. (vt lõik 4.2).
Naatriumvalproaat eritub põhiliselt uriiniga pärast metaboliseerimist.
Depakine Chrono toimeainet prolongeeritult vabastavad tabletid tagavad C
madalamad väärtused ning
max
stabiilsema plasmakontsentratsiooni päeva jooksul võrreldes gastroresistentsete tablettidega.

Täiendavad andmed puuduvad.

Depakine Chrono 300 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad tabletid: etüültselluloos, hüpromelloos,
kolloidne ränihüdraat, naatriumsahhariin, polüakrülaat, makrogool 6000, talk, titaandioksiid.
Depakine Chrono 500 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad tabletid: etüültselluloos, hüpromelloos,
kolloidne veevaba räni, kolloidne ränihüdraat, naatriumsahhariin, polüakrülaat, makrogool 6000, talk,
titaandioksiid.

Ei kohaldata.

3 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 25°C.
Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

Depakine Chrono 300 mg: 100 tabletti polüpropüleenpurgis.
Depakine Chrono 500 mg: 30 tabletti polüpropüleenpurgis.

12
Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.