BUDIAIR

Kerge, mõõduka ja raske püsiva astma ravi.

Annustamine peab olema kohandatud vastavalt patsiendi individuaalsetele vajadustele ja sõltub astma
raskusastmest ning ravifaasist.
Patsiendi üleviimisel teistelt inhalatsioonivahenditelt Budiair’ile peab ravi kohandama vastavalt
patsiendi individuaalsetele vajadustele. Arvesse tuleb võtta varem kasutatud toimeainet,
annustamisskeemi ja manustamisviisi.

Täiskasvanud ja noorukid
Raske astma korral on ravi alustamisel inhaleeritavate kortikosteroididega, suukaudse kortikosteroidi
annuse vähendamisel või suukaudse ravi katkestamisel soovitatavaks annuseks 200 mikrogrammi (1
vajutus) 2…4 korda ööpäevas. Raske astma perioodidel võib ööpäevast annust suurendada kuni
maksimaalse annuseni 1600 mikrogrammi. Säilitusannus on individuaalne ja see peab olema väikseim
astmasümptomeid mahasuruv annus: tavaliselt piisab 200 mikrogrammist (1 vajutus) päevas.

6…12-aastased lapsed
Tavaliselt 200 mikrogrammi (1 vajutus) ööpäevas. Vajadusel võib annust suurendada kuni
400 mikrogrammini ööpäevas. Vanusepiirang sõltub suutlikkusest inhalaatorit õigesti kasutada.
Annust tuleb järk-järgult vähendada astma üle kontrolli säilitamiseks vajatava väikseima annuseni.

Patsiendid, keda ei ole ravitud kortikosteroididega
Budesoniidi terapeutiline toime saabub tavaliselt 10 päeva jooksul pärast ravi alustamist, kuid
bronhide intensiivse limasekretsiooniga patsientidele soovitatakse samaaegselt manustada lühiajaliselt
(ligikaudu 2 nädalat) suukaudseid kortikosteroide, sest intensiivne limaeritus takistab toimeaine
imendumist läbi limaskesta. Ravi tuleb alustada täisannusega ja vähendada annust järk-järgult
senikaua, kuni saadakse Budiair’i säilitusannus. Bakteriaalsest infektsioonist põhjustatud astma
ägenemist tuleb ravida antibiootikumidega, suurendades samal ajal ka Budiair’i annust.

Patsiendid, keda on ravitud kortikosteroididega
Üleminek suukaudselt kortikosteroidravilt Budiair-ravile nõuab erilist tähelepanu, sest
hüpotalaamilised funktsioonid, mis on pikaajalise kortikosteroidravi tulemusena häirunud, taastuvad
aeglaselt. Üleminekut Budiair-ravile tuleb alustada siis, kui patsiendi seisund on suhteliselt stabiilne.
Budiair’i tuleb koos suukaudsete kortikosteroididega manustada ligikaudu 10 päeva, seejärel tuleb
suukaudset annust järk-järgult vähendada kuni minimaalse annuseni, mis kombinatsioonis Budiair’iga
tagab stabiilse vastuse. Paljudel juhtudel on võimalik suukaudne ravi täielikult ära jätta, samal ajal
mõnedel patsientidel on vaja jätkata suukaudset ravi kortikosteroidi minimaalse annusega. Vaatamata
sellele võib mõningatel juhtudel suukaudselt kortikosteroidravilt Budiair-ravile üleminekul nõrgeneda
süsteemne steroidne toime, mille tõttu võib tekkida nohu, ekseem, peavalu, lihas- ja liigesvalu ning
harva ka iiveldus ja oksendamine. Kui sellised nähud tekivad, peab arst kaaluma võimalust jätta
patsient inhalatsioonravile. Looduslike kortikosteroidide füsioloogilise produktsiooni taastumine võib
võtta kaua aega ja mõningates olukordades (nagu rasketest infektsioonidest, traumadest või
operatsioonidest põhjustatud füüsiline stress) võib osutuda vajalikuks kombineerida Budiair’i
suukaudse kortikosteroidraviga, samuti võib lühiajaline suukaudne steroidravi olla vajalik astma
ägenemise korral, eriti kui sellega kaasneb sekreedi viskoossuse suurenemine ja limakorkide
moodustumine. On äärmiselt tähtis, et patsient järgib arsti juhiseid.


Kasutamiseks järgige allpool toodud juhendeid.

Standardse aplikaatoriga pakend
Eduka ravi eelduseks on inhalaatori õige kasutamine. Inhalaatori töötamise kontrollimine: enne
inhalaatori esmakordset kasutamist või kui seda ei ole kasutatud kolm või enam päeva tuleb
eemaldada huulikult kaitsekate, pigistades õrnalt selle külgi, siis tuleb väljutada inhalaatori töö
kontrollimiseks üks annus õhku.
Kasutamisel järgida hoolikalt allpool toodud juhiseid:
1. hoida inhalaatorit pöidla ja nimetissõrme vahel, huulik suunaga allapoole;
2. eemaldada huulikult kaitsekate;
3. hingata normaalselt välja, seejärel asetada huulik kindlalt huulte vahele;
4. hingata läbi huuliku aeglaselt ja sügavalt sisse, vajutades samal ajal inhalaatori põhjale. Pärast
inhaleerimist hoida hinge kinni võimalikult kaua.
Pärast arsti määratud inhaleerimiskordade lõpetamist katta huulik kaitsekattega.
Huulikut tuleb alati hoida puhtana. Puhastamiseks eemaldada aerosooliballoon ja loputada huulikut
leige veega. Lasta täielikult kuivada soojas kohas. Vältida liigset kuumust.
Inhaleerimist lastel peab jälgima täiskasvanud inimene. Lastel on inhaleerimise ajal kasulik sulgeda
ninasõõrmed.

Nebulisaatori ja vahemahutiga pakend
Kasutamiseks toimida järgmiselt:
1. nebulisaator on suletud;
2. eemaldada huulikult kaitsekate ja hoida seda ümberpööratult, balloon ülespoole,
3. hingata normaalselt välja, seejärel asetada huulik kindlalt huulte vahele;
4. vajutada nimetissõrmega ballooni põhjale ja hingata sügavalt mõne sekundi jooksul sisse
(nebulisaatori abil on võimalik inhaleerida rohkem kui üks kord);
5. pärast inhaleerimist hoida hinge kinni võimalikult kaua ja sulgeda nebulisaatori huulik
kaitsekattega;
6. nebulisaatorit tuleb alati hoida puhtana. Puhastamiseks eemaldada aerosooliballoon ja loputada
huulikut leige veega. Lasta täielikult kuivada soojas kohas. Vältida liigset kuumus.

Suuõõne kandidaasi tekkeriski vähendamiseks, peab patsient pärast inhalatsiooni suud veega loputama
(vt ka lõik 4.4).

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi mistahes abiaine suhtes, mis on loetletud lõigus 6.

Budiair ei ole näidustatud ägedate astmahoogude kiireks leevendamiseks, kuna sel juhul on vajalik
lühitoimeliste bronhodilataatorite inhalatsioon. Patsiente tuleb õpetada inhalaatorit õigesti kasutama.
Budiair on ette nähtud astmaatiliste haiguste profülaktiliseks raviks, seetõttu tuleb seda manustada
regulaarselt määratud annustes niikaua, kui arst on soovitanud ja ravi ei tohi lõpetada äkki. Seedetrakti
haavandi korral on soovitatav range meditsiiniline järelevalve kogu ravi vältel.

Suukaudsete kortikosteroididega ravitavate patsientide üleviimine inhaleeritavatele kortikosteroididele
ja nende edaspidine ravi nõuab erilist hoolt. Patsiendid peavad olema suhteliselt stabiilses seisundis,
enne kui lisaks nende tavalisele süsteemse kortikosteroidi säilitusannusele alustatakse ravi suure
annuse inhaleeritava kortikosteroidiga (vt ka lõik 4.2). Kümne päeva pärast alustatakse süsteemse
kortikosteroidi ärajätmist, vähendades päevaannust järk-järgult kuni väikseima võimaliku annuseni.
Suukaudselt manustatavaid kortikosteroide on võimalik täielikult asendada inhaleeritavate
kortikosteroididega. Inhaleeritavale kortikosteroidile üleviidud neerupealise koore puudulikkusega
patsiendid võivad stressiperioodidel vajada lisaravi süsteemse kortikosteroidiga.
Üleminekul suukaudselt ravilt inhaleeritavale budesoniidile võivad avalduda varem süsteemse
kortikosteroidravi poolt mahasurutud sümptomid, nagu nohu, ekseem, peavalu, lihase- ja liigesevalu
ning harva iiveldus ja oksendamine. Nende sümptomite kõrvaldamiseks tuleb kasutada samaaegselt
vastavat ravi.
Mõnedel patsientidel võib süsteemse kortikosteroidravi lõpetamisel tekkida halb enesetunne vaatamata
kopsufunktsiooni säilumisele või isegi paranemisele. Neid patsiente tuleb julgustada jätkama ravi
inhaleeritava budesoniidiga ja lõpetama suukaudsete kortikosteroidide võtmise, kui just kliinilised
sümptomid ei näita muud, näiteks sümptomid, mis viitavad neerupealise koore puudulikkusele.

Patsientidel, kes vajavad kortikosteroidravi kõrgestes annustes või inhaleeritavaid kortikosteroide
maksimaalsetes soovituslikes annustes pika perioodi jooksul, võib olla suurenenud risk neerupealise
koore funktsiooni kahjustuse tekkeks. Stressiperioodil võivad nendel patsientidel ilmneda neerupealise
koore puudulikkusele viitavad sümptomid ja nähud. Stressiperioodil või operatsiooni korral võib olla
vajalik lisaravi süsteemsete kortikosteroididega.

Nagu kõigi inhaleeritavate ravimite kasutamisel, võib ka antud juhul vahetult pärast annuse
manustamist tekkida paradoksaalne bronhospasm koos sellega kaasneva vilistava hingamisega. Kui
see ilmneb, tuleb ravi otsekohe katkestada, patsienti hinnata ja vajadusel minna üle alternatiivsele
ravile.

Kui vaatamata hästi jälgitud ravile tekib äge düspnoe episood, tuleb manustada kiiretoimelist
inhaleeritavat bronhodilataatorit ja kaaluda muu ravimi kasutamist. Kui vaatamata inhaleeritava
kortikosteroidi maksimaalse annuse kasutamisele ei saavutata piisavat kontrolli astmasümptomite üle,
võib patsient vajada lühiajalist ravi süsteemsete kortikosteroididega.

Inhaleeritavate kortikosteroidide kasutamisel võivad ilmneda süsteemsed kõrvaltoimed, eriti
pikaajalise ravi korral kõrgetes annustes. Võrreldes suukaudselt manustatavate kortikosteroididega on
inhaleeritavate puhul nende esinemine vähem tõenäoline. Võimalikud süsteemsed kõrvaltoimed on:
Cushingi sündroom, Cushingi-le iseloomulikud sümptomid, adrenaalne supressioon, kasvupeetus
lastel ja noorukitel, luu mineraalse tiheduse vähenemine, katarakt ja glaukoom ning harvem mitmed
psühholoogilised või käitumuslikud häired sh psühhomotoorne hüperaktiivsus, unehäired, ärevus,
depression või agression (eriti lastel).
Seetõttu on oluline, et patsienti jälgitaks regulaarselt ning inhaleeritava kortikosteroidi annust
vähendataks minimaalse efektiivse annuseni, mis on vajalik astma kontrolli saavutamiseks.

Väga harva on noortel patsientidel, kes said pikka aega (mitu kuud või aastat) suuremaid annuseid kui
soovitatud (ligikaudu 1000 mikrogrammi ööpäevas), esinenud ägedat neerupealiste puudulikkust.
Neerupealiste puudulikkuse sümptomid on esialgu mittespetsiifilised ja hõlmavad anoreksiat,
kõhuvalu, kehakaalu langust, väsimust, peavalu, iiveldust, oksendamist; inhaleeritavate
kortikosteroidide kasutamisel esinevad spetsiifilised sümptomid hõlmavad lisaks hüpoglükeemiat koos
teadvusehäire ja/või krampidega. Olukordadeks, mis võivad põhjustada neerupealiste puudulikkust, on
traumad, operatsioonid, infektsioonid ja annuse kiire vähendamine. Suuri annuseid saavaid patsiente
tuleb rangelt jälgida ja nende annust vähendada järk-järgult. Vajalikuks võib osutuda ka neerupealiste
funktsiooni taastumise jälgimine.

On soovitatav, et pikaajalist ravi inhaleeritavate kortikosteroididega saavatel lastel kontrollitaks
regulaarselt pikkust. Kasvupeetuse puhul tuleb kaaluda glükokortikoidi annuse vähendamist väikseima
võimaliku annuseni, millega on veel võimalik säilitada kontroll astma üle. Peale selle tuleks kaaluda
patsiendi suunamist laste hingamisspetsialisti konsultatsioonile.
Patsientidel, kes varem on sõltunud suukaudsetest kortikosteroididest, võib pikaajalise süsteemse
kortikosteroidravi tulemusena tekkida neerupealise koore puudulikkus. Neerupealiste funktsiooni
taastumine võib pärast suukaudse kortikosteroidravi lõpetamist võtta küllaltki palju aega ja seega võib
suukaudsetest steroididest sõltuvatel patsientidel, kes on üle viidud budesoniidile, neerupealise koore
puudulikkuse tekkerisk püsida veel kaua. Sellistel juhtudel tuleb regulaarselt jälgida hüpotalamuse-
hüpofüüsi-neerupealise (HPA) telje funktsiooni.

Ravi ajal inhaleeritavate kortikosteroididega võib ilmneda suuõõne kandidaas. See infektsioon võib
vajada ravi sobivate seenevastaste ravimitega ning mõnedel patsientidel võib olla vajalik ravi
katkestada (vt ka lõik 4.2)
Suukandidoosi ja hääle kähisemise riski vähendamiseks tuleb patsientidel soovitada iga kord pärast
inhaleeritava kortikosteroidi manustamist loputada korrapäraselt suud või pesta hambaid.
Astma kliiniliste sümptomite ägenemine võib olla tingitud ägedast hingamisteede bakteriaalsest
nakkusest ja see võib vajada sobivat antibiootikumravi. Sellistel patsientidel võib osutuda vajalikuks
inhaleeritava budesoniidi annust suurendada ja manustada lühiajaliselt suukaudseid kortikosteroide.
Ägeda astma sümptomite leevendamiseks tuleb kasutada “päästva” ravimina kiiretoimelist
inhaleeritavat bronhodilataatorit.

Eriline ettevaatus on vajalik aktiivse või latentse kopsutuberkuloosiga patsientide puhul, samuti seen,-viirus- või muude hingamisteede infektsioonidega patsientide korral.

Patsientidele, kellel esineb ülemäärane limane sekreet hingamisteedes, võib osutuda vajalikuks
manustada lühiajaliselt suukaudseid kortikosteroide.

Vähenenud maksafunktsioon mõjutab kortikosteroidide eliminatsiooni, põhjustades aeglasemat
eritumist ning seega ka kõrgemat kontsentratsiooni plasmas. Peab teadma võimalikke süsteemseid
kõrvaltoimeid. Nendel patsientidel tuleb jälgida regulaarsete intervallidega HPA-telje funktsiooni.
Samaaegset ravi ketokonasooli, itrakonasooli ja HIV-proteaasi inhibiitoritega või teiste tugevate
CYP3A4 inhibiitoritega tuleb vältida. Kui see ei ole võimalik, peab periood ravimite vahel olema nii
pikk kui võimalik (vt lõik 4.5).
See preparaat sisaldab väikeses koguses etanooli (vähem kui 10 mg annuse kohta) ja glütserooli. Need
kogused on ebaolulised ja ei ole tavalistes terapeutilistes annustes patsiendile ohtlikud.

Suukaudset kortikosteroidravi saavatel patsientidel peab üleminek ainult inhaleeritavale Budiair-ravile
olema järk-järguline. Pärast patsiendi seisundi stabiliseerumist kombineeritakse raviga Budiair’i ja
suukaudse kortikosteroidi annust vähendatakse järk-järgult, kontrollides samal ajal regulaarselt
patsiendi üldist seisundit. See on vajalik kortikosteroidide pikaajalisest kasutamisest kahjustatud
neerupealiste funktsiooni aeglase taastumise tõttu (vt lõik 4.2).

Budesoniidi metaboliseeritakse peamiselt CYP3A4 vahendusel. Seetõttu võivad selle ensüümi
inhibiitorid nt ketokonasool ja itrakonasool suurendada budesoniidi süsteemset ekspositsiooni
mitmekordselt (vt lõik 4.4). Kuna puuduvad andmed soovitatavate annuste kohta, tuleks nende
ravimite kombinatsiooni vältida. Kui see ei ole võimalik, peab periood ravimite manustamise vahel
olema nii pikk kui võimalik, samuti võib kaaluda budesoniidi annuse vähendamist.
Piiratud andmed koostoime kohta inhaleeritavate kortikosteroidide suurte annustega näitavad, et kui
itrakonasooli annuses 200 mg päevas manustada koos inhaleeritava budesoniididga (üksikannus 1000
mikrogrammi), võib nende tase plasmas märkimisväärselt suureneda.
Samuti on täheldatud plasmakontsentratsioonide suurenemist ja kortikosteroidide toime tugevnemist
naistel, kes saavad ravi östrogeenide ja kontratseptiivsete steroididega, samas ei ole seda toimet
täheldatud budesoniidi koosmanustamisel suukaudsete väikese-annuseliste kontratseptiividega.

Kuna neerupealise koore funktsioon võib langeda, võib AKTH stimulatsiooni test ajuripatsi
puudulikkuse diagnoosimiseks anda valetulemusi (madalad väärtused).

Preparaat sisaldab väikeses koguses etanooli. On teoreetiline võimalus koostoimeks disulfiraami või
metronidasooliga eriti tundlikel patsientidel, keda on ravitud nende preparaatidega.

Rasedus
Suurest prospektiivsest epidemioloogilisest uuringust saadud andmed, samuti ülemaailmsed
turuletulekujärgsed kasutamiskogemused näitavad, et inhaleeritava budesoniidi kasutamine raseduse
ajal ei põhjusta kõrvaltoimeid loote/vastsündinu tervisele.
Nagu teistegi ravimite puhul, tuleb ka budesoniidi kasutamisel raseduse ajal kaaluda ravimist emale
saadava kasu ning lootele põhjustava kahju riski suhet.
Loomuuringutes on näidatud, et glükokortikosteroidid põhjustavad väärarenguid. Soovitatavate
annuste kasutamisel ei kehti see tõenäoliselt inimeste kohta.

Tuleks kasutada astma üle kontrolli saavutamiseks vajalikku budesoniidi väikseimat efektiivset
annust.

Imetamine
Budesoniid eritub inimese rinnapiima. Siiski budesoniid terapeutilistes annustes ei põhjusta ilmselt
kõrvaltoimeid rinnapiima saavale lapsele. Budesoniidi võib imetamise ajal kasutada. Säilitusravi
inhaleeritava budesoniidiga (200…400 mikrogrammi 2 korda päevas) astmat põdeval imetaval emal,
põhjustab rinnapiima saaval imikul ebaolulist budesoniidi süsteemset imendumist.
Farmakokineetilises uuringus oli mõlema annuse kasutamise korral, eeldatav päevane annuse lapsele
0,3% emale manustatavast annusest ja keskmine plasmakontsentratsioon imikutel oli 1/600 ema
plasmas olevast kontsentratsioonist, mis viitab imikul täielikule suukaudsele biosaadavusele.
Budesoniidi kontsentratsioonid imiku vereanalüüsides olid alla tuvastamise taseme piiri. Põhinedes
inhaleeritava budesoniidi andmetele ning asjaolule, et budesoniidi farmakokineetilised omadused
terapeutilise annuse piires on lineaarsed pärast budesoniidi nasaalse, inhaleeritava, suukaudse ja
rektaalse manustamise terapeutilistes annustes, on toime rinnapiimatoidul olevale imikule eeldatavalt
madal.

Budiair ei oma toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele..

Kõrvaltoimete loetelu tabel.

Kõrvaltoimed on allpool loetletud organsüsteemide klasside ja esinemissageduse järgi.
Esinemissagedused on defineeritud järgmiselt: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10), aeg-ajalt
(≥1/1000 kuni <1/100), harv (≥1/10 000 kuni <1/1000) või väga harv (<1/10 000), teadmata (sagedust
ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Organsüsteemi klass
Kõrvaltoime
Sagedus
Infektsioonid ja infestatsioonid
Orofarüngeaalne kandidoos
Sage
Immuunsüsteemi häired
Varajast tüüpi ja hilist tüüpi
Harv
ülitundlikkusereaktsioonid sh
lööve, kontaktdermatiit,
urtikaaria, angioödeem,
anafülaktiline reaktsioon
Endokriinsüsteemi häired:
Kortikosteroidide süsteemsetele
Harv
toimetele viitavad sümptomid ja
nähud, sealhulgas neerupealise
koore supressioon ja
kasvupeetus*
Psühhiaatrilised häired
Psühhootilised häired, rahutus,
Harv
närvilisus, depressioon ja
muutused käitumises (eriti
lastel),
Unehäired, ärevus,
Teadmata
psühhomotoorne
hüperaktiivsus, agressiivsus
Närvisüsteemi häired
Maitsetundlikkuse muutused
Väga harv
Silma kahjustused
Glaukoom, katarakt
Teadmata
Respiratoorsed, rindkere ja
Köha, hääle kähedus,
Teadmata
mediastiinumi häired
kurguärritus
Bronhospasm Sage
Seedetrakti häired
Düsfaagia Sage
Iiveldus, keelevalu, stomatiit,
Väga harv
suukuivus
Naha ja nahaaluskoe
Naha atroofia, kihelus, erüteem, Harv
kahjustused
verevalumid
Lihas-skeleti ja sidekoe
Seljavalu Väga
harv
kahjustused
Üldised häired ja
Ärrituvus Harv
manustamiskoha reaktsioonid
Uuringud
Luu mineraalse tiheduse
Väga harv
vähenemine

*Vt Lapsed allpool.

Patsientidel, kellel on hiljuti diagnoositud krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, on inhaleeritavate
kortikosteroidide kasutamisel suurenenud risk kopsupõletiku tekkeks. Samas, kaalutud hinnang 8
kliinilise uuringu põhjal, kus osales 4643 kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega patsienti, kes said
ravi budesoniidiga ning 3643 patsienti, kes said mitteinhaleeritavaid kortikosteroide, ei näidanud
suurenenud kopsupõletiku tekkeriski. Nendest 8-st uuringust seitse on avaldatud metaanalüüsina.

Lapsed
Kasvupeetuse riski tõttu lastel, tuleks kasvu jälgida vastavalt nagu on kirjeldatud lõigus 4.4.

Budesoniidi äge üleannustamine, isegi väga kõrgetes annustes, ei ole eeldatavalt kliiniline probleem.
Üleannustamise sümptomid
Budesoniidi akuutne toksilisus on väike. Liiga suurte annuste pikaajaline kasutamine võib põhjustada
kortikosteroidide süsteemset toimet, nagu suurenenud vastuvõtlikkus nakkustele, hüperkortitsism ja
adrenokortikaalne supressioon. Võib esineda neerupealise koore atroofiat ja stressiga kohanemise
võime võib olla halvenenud.
Üleannustamise ravi
Ägeda üleannustamise korral ei ole spetsiaalsete hädaabimeetmete kasutamine vajalik. Ravi
inhaleeritava budesoniidiga astma kontrollimiseks tuleb jätkata soovitatud annuses. HPA-telje
funktsioon taastub mõne päevaga.

Farmakoterapeutiline grupp: teised inhaleeritavad hingamisteede obstruktiivsete haiguste raviks
kasutatavad ained, glükokortikoidid.
ATC-kood: R03BA02.

Budiair’i toimeaine budesoniid on sünteetiline mittehalogeenitud kortikosteroid, mida kasutatakse
ainult paikseks inhalatsiooniks. Sellel on tugev põletikuvastane toime ja soovitatud annustes ei avalda
süsteemset ega neerupealiste funktsiooni supresseerivat toimet.
Kontrolli paranemine astma üle pärast budesoniidi inhaleerimist võib saabuda 24 tunni jooksul pärast
ravi algust, ent maksimaalne toime saabub pideva ravi korral mõne nädalaga.
Kortikosteroidide täpne toimemehhanism astmast tingitud põletikule ei ole teada. On näidatud, et
budesoniid avaldab inhibeerivat toimet väga mitmesugustele hingamisteede allergiliste ja
mitteallergiliste põletikega seotud rakutüüpidele (nt eosinofiilid, makrofaagid, nuumrakud,
lümfotsüüdid ja neutrofiilid) ning mediaatoritele (nt tsütokiinid, leukotrieenid, eikosanoidid ja
histamiin). Need budesoniidi toimed võivad suurendada tema tõhusust astma ravis, vähendades
hüpersekretsiooni, hüperreaktiivsust ja takistades bronhospasmi tekkimist.
Hüperreaktiivsetel patsientidel vähendab budesoniidi manustamine pärast stimulatsiooni histamiini või
metakoliiniga hingamisteede reaktiivsust.

Budesoniidi turustatakse kahe epimeeri (22R ja 22S) seguna. Glükokortikoidiretseptorite afiinsuse
uuringutes on 22R-vorm kaks korda aktiivsem kui 22S-epimeer. Need kaks budesoniidi vormi ei lähe
üksteiseks üle.

Imendumine ja jaotumine
Budesoniid on mõõdukalt lipofiilne ravim, millel on suur afiinsus glükokortikoidiretseptorite suhtes ja
mis kiiresti imendub hingamisteede limaskestades.
Ligikaudu 20 minutit pärast budesoniidi manustamist inhaleerimisel moodustuvad estrid
intratsellulaarsete rasvhapetega pöörduva konjugatsiooni teel, mistõttu pikeneb paikne põletikuvastane
toime kopsudes.
Vereringesse minev kogus, osaliselt kopsude kaudu ja osaliselt suu kaudu alla neelatuna, varieerub
vahemikus 10…30% ja see metaboliseeritakse kiiresti ning ulatuslikult maksas vähese aktiivsusega
metaboliitideks. Seondumine plasmavalkudega on 88% ja jaotusruumala on suur.

Biotransformatsioon
Budesoniid elimineerub peamiselt metaboliitidena. Budesoniid metaboliseeritakse kiiresti ja
ulatuslikult maksas tsütokroom P4503A4 vahendusel kaheks peamiseks metaboliidiks. Nende
metaboliitide glükokortikoidne aktiivsus in vitro moodustab lähteravimi omast vähem kui 1%. Inimese
kopsu- ja seerumipreparaatides on täheldatud ebaolulist metaboolset inaktivatsiooni.

Eliminatsioon
Budesoniid eritub uriini ja väljaheitega konjugeeritud ja mittekonjugeeritud metaboliitidena.
Eliminatsiooni poolväärtusaeg pärast inhalatsiooni on ligikaudu 3 tundi.

Patsientide erirühmad
Budesoniidi toime võib tugevneda maksahaigusega patsientidel. Lastel on eliminatsiooni
poolväärtusaeg plasmas märkimisväärselt väiksem kui täiskasvanutel.

Toksilisus, mida täheldati budesoniidiga läbi viidud loomuuringutes, oli seotud liiga tugeva
farmakoloogilise toimega.
Konventsionaalsetes genotoksilisuse uuringutes ei leitud budesoniidil genotoksilist toimet.
Reproduktsiooniuuringutes loomadel on näidatud, et kortikosteroidid, nagu budesoniid, põhjustavad
väärarengute teket (suulaelõhe, luustiku väärarengud). Oletatakse, et inimestel ei esine tõenäoliselt
selliseid toimeid, kui kasutatakse terapeutilisi annuseid.
Spetsiifilise talutavuse uuringud näitasid budesoniidipreparaatide, milles propellendiks oli HFA 134a,
head paikset talutavust.
Manustatuna kuni kaks aastat iga päev nebuliseerimise teel erinevatele loomaliikidele ei avaldanud
propellent HFA 134a toksilist toimet isegi kontsentratsioonides, mis on palju suuremad kui need, mida
soovitatakse inimestele.
Loomuuringutes propellendi HFA 134a toimete reproduktiivsele funktsioonile ja embrüo/loote
arengule ei õnnestunud tuvastada mingeid kliiniliselt olulisi kõrvaltoimeid. Seega ei ole tõenäoline, et
sellised kõrvaltoimed võiksid inimestel esineda.

1,1,1,2-tetrafluoroetaan (HFA 134a),
Etanool, veevaba,
Glütserool.

Ei ole kohaldatav.

18 kuud.

Aerosooliballoon on rõhu all. Mitte läbi torgata, kaitsta kuumuse, külmumise ja otsese päikesevalguse
eest isegi tühjalt. Hoida temperatuuril kuni 25 ºC.

Sisepakend: monoplokist alumiiniumballoon, mis on survestatud tagasipööratava mõõteklapi abil,
varustatud kas standardse aplikaatori ja huuliku kaitsekattega või polüpropüleenist nebulisaatori,
vahemahuti ning huuliku kaitsekattega.

Vahemahutiga nebulisaatori parameetrid
Uuriti nebulisaatorit, et parandada annustatud inhalaatori tõhusust ja soodustada patsientide (eriti
eakate patsientide ja laste) nõustumist raviga perekondades, kus inhaleerimistehnika ei ole hästi
omandatav, sest selle seadme puhul ei pea vajutused ühtima sissehingamisega. Nebulisaator vähendab
suuõõnde ja neelu sadestuva toimeaine kogust, tagades hea paikse talutavuse.
Nebulisaatori ravimireservuaar tagab oma erilise kuju tõttu õhukeerise moodustumise, milles
väljutatud osakesed jäävad suspensiooni niikauaks, kui nad on vabanenud oma kineetilisest energiast
ja propellent on osaliselt aurustunud. Seetõttu toimub osakeste kokkupõrge peamiselt pigem seadmes
kui suuõõnes ja neelus, samal ajal kui tilgakeste suuruse vähenemine enne nende sisenemist
hingamisteedesse soodustab nende paremat tungimist alumistesse hingamisteedesse.

Välispakend: õhukesest papist karp.
Tootetutvustus: aerosooliballoon sisaldab 200 inhalatsiooni.
Pakendid:
- aerosooliballoon standardse aplikaatoriga, väljastab 200 inhalatsiooni;
- aerosooliballoon nebulisaatori ja vahemahutiga, väljastab 200 inhalatsiooni.

Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Pakend sisaldab aerosooliballooni, mis on varustatud standardse aplikaatori või nebulisaatori ja
vahemahutiga.
Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.