BREXIN

Osteoartroosi, reumatoidartriidi ja anküloseeriva spondüliidi sümptomaatiline ravi.
Ravimi ohtusprofiili tõttu ei ole piroksikaam esmavalikuravim MSPVA-te määramise korral (vt lõik
4.2, 4.3 ja 4.4). Otsus määrata patsiendile piroksikaami peab põhinema üldise riski hindamisel igal
üksikjuhul (vt lõik 4.3 ja 4.4).

Ravi alustamiseks tohib piroksikaami määrata põletikuliste või degeneratiivsete reumaatiliste haiguste
diagnoosimise ja ravi kogemusega arst.
Maksimaalne soovitatav ööpäevane annus on 20 mg.

Täiskasvanud
Üks tablett või 1 pakike pulbriga (20 mg piroksikaami) päevas.

Eakad patsiendid
Annuse suuruse üle peab otsustama arst. Vajalikuks võib osutuda annuse vähendamine (pool tabletti
või pool pakikest) ning ravi kestuse piiramine.

Alla 18-aastased lapsed
BREXIN’i kasutamise kohta lastel puuduvad piisavad kogemused.


Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese ajooksul, mis sümptomite kontrollimiseks vajalik. Ravist saadavat kasu ja taluvust tuleb hinnata 14
päeva jooksul. Kui ravi jätkamist peetakse vajalikuks, peab ka patsiendi jälgimine olema sagedasem.

2
Kuna on näidatud, et piroksikaami manustamisega kaasub seedetrakti kahjustuse suurem risk, tuleks
kaaluda kombineeritud ravi seedetrakti kaitsvate ravimitega (nt misoprostool või prootonpumba
inhibiitorid), eriti eakate patsientide puhul.

Kasutamisjuhendit vt lõigust 6.6.

- Anamneesis seedetrakti haavandid, verejooksud või perforatsioon.
- Patsiendil anamneesis seedetraktihäired, mis on eelsoodumuseks veritsushäiretele, nt haavandiline
koliit, Crohn'i tõbi, seedetrakti vähkkasvajad või divertikuliit.
- Äge peptiline haavand, põletikulised seedetrakti haigused või seedetrakti verejooks.
- Samaaegne teiste MSPVA-te kasutamine, k.a selektiivsed COX-2 inhibiitorid ja atsetüülsalitsüülhape
analgeetilistes annustes.
- Samaaegne antikoagulantide kasutamine
- Anamneesis varasemad rasked igat tüüpi allergilised reaktsioonid, eriti nahareaktsioonid, nt
multiformne erüteem, Stevens-Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs.
- Ülitundlikkus toimeaine suhtes, anamneesis ülitundlikkusreaktsioonid (sõltumata raskusastmest)
piroksikaami, teiste MSPVA-te või muude ravimite suhtes.
- Raske maksa- või neeruhaigus, raske südamepuudulikkus, raske hüpertensioon, rasked verehaigused,
hemorraagiline diatees.
- Preparaadi kasutamine on vastunäidustatud teadaoleva või oletatava raseduse korral, imetamise ajal
ja lastel.

Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja
jooksul, mis sümptomite kontrollimiseks vajalik.
Ravist saadavat kasu ja taluvust tuleb perioodiliselt hinnata ning esimeste nahanähtude või vastavate
seedetrakti nähtude ilmnemisel ravi koheselt katkestada.

Seedetrakti nähud, risk seedetrakti haavandumise, verejooksu ja perforatsiooni tekkeks
MSPVA-d, k.a piroksikaam võivad põhjustada raskeid seedetrakti nähte, k.a verejooks,
haavandumine, ja mao, peensoole või jämesoole perforatsioon, mis võib olla letaalse lõppega. Need
rasked kõrvaltoimed võivad MSPVA-ravi mistahes ajahetkel, kas hoiatavate sümptomitega või ilma.
Nii MSPVA-te pika- kui lühiajaline kasutamine võib suurendada seedetrakti raskete kõrvaltoimete
riski. Jälgimisuuringute tulemusel võib eeldada, et piroksikaami kasutamine võib olla seotud
seedetrakti raske toksilisusega, mis on omane ka teistele MSPVA-tele.
Seedetrakti kõrvaltoimete tekkeks märkimisväärsete riskifaktoritega patsiente tohib piroksikaamiga
ravida ainult pärast ravivajaduse hoolikat kaalumist (vt lõik 4.3 ja allpool).
Kaaluda tuleks seedetrakti kaitsvate ravimitega (nt misoprostool või prootonpumba inhibiitorid)
kombineeritud ravi vajadust (vt lõik 4.2).
Rasked seedetrakti komplikatsioonid
Riskigrupi patsientide identifitseerimine
Raskete seedetraktitüsistuste risk suureneb patsiendi vanusega. Vanus üle 70-aasta on seotud tüsistuste
suure riskiga. Manustamist üle 80-aastastele tuleb vältida.
Seedetrakti raskete tüsistuste suurema riskiga on patsiendid, kes samal ajal kasutavad suukaudseid
kortikosteroide, selektiivseid serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid (SSRId) või trombotsüütide
agregatsiooni pärssivaid ravimeid, nt atsetüülsalitsüülhapet väikestes annustes (vt allpool ja lõik 4.5).
Sarnaselt teiste MSPVA-tega tuleb ka piroksikaami manustamisel riskigrupi patsientidele kaaluda
seedetrakti protekteerivate ravimite (nt misoprostool või prootonpumba inhibiitorid) kombineeritud
manustamist.
Nii patsiendid kui raviarst peavad piroksikaamravi ajal hoolikalt jälgima seedetrakti haavandite ja/või
verejooksu nähte ja sümptomeid. Patsientidele tuleb selgitada, et nad teataksid igast uuest või

3
ebatavalisest kõhusümptomist, mis tekib ravi ajal. Kui ravi käigus kahtlustatakse seedetrakti tüsistusi,
tuleb piroksikaam koheselt ära jätta ja kaaluda täiendavat kliinilist läbivaatust ja ravi.
Nahareaktsioonid
MSPVA-te kasutamisel on väga harva tekkinud tõsised nahakahjustused, millest mõned võivad
lõppeda surmaga, sealhulgas eksfoliatiivne dermatiit, Stevens-Johnsoni sündroom ja toksiline
epidermaalne nekrolüüs (vt lõik 4.8). Jälgimisuuringute tulemusel võib eeldada, et võrreldes teiste
MSPVA-tega võib piroksikaamil olla suurem risk tõsiste nahakahjustuste tekkeks.
Patsiendid on nahareaktsioonide tekkest ohustatud enamasti ravi varajases staadiumis, suuremalt jaolt
ilmnevad need ravi esimese kuu jooksul. Piroksikaam tuleb ära jätta nahalööbe, limaskesta kahjustuste
või muude ülitundlikkusreaktsioonide esimeste nähtude tekkimisel.

Erilise ettevaatusega kasutada südameveresoonkonna puudulikkuse, hüpertensiooni, maksa- või
neerufunktsiooni häirete ning neerude hüpoperfusiooni korral; patsientidel, kellel on esinenud või
esinevad verehaigused; diureetikumidega ravitavatel patsientidel ja eakatel patsientidel. Kõikidel
nendel juhtudel on soovitatav perioodiliselt jälgida kliinilisi ja laboratoorseid näitajaid, eriti pikaajalise
ravi korral.
Arahhidoonhappe metabolismi mõjutamise tõttu võib ravim astma või astmasoodumusega patsientidel
tekitada bronhospasmihooge ja isegi šokki ning teisi allergilisi reaktsioone.
Nagu teistegi samasuguse toimega ravimite puhul, võib mõnedel patsientidel suureneda vere
jääklämmastiku sisaldus, mis ravi jätkamisel ei ületa kindlaid piire. Need väärtused muutuvad pärast
ravi katkestamist tagasi normaalseteks.
Suhkurtõvega patsientidel on soovitatav sagedasti kontrollida veresuhkru sisaldust ja samaaegselt
antikoagulant dikumariini derivaatidega ravitavatel isikutel protrombiiniaega.
Nagu teisedki MSPVRid, vähendab piroksikaam trombotsüütide agregatsioonivõimet ja pikendab
veritsusaega. Seda tuleb arvestada vereanalüüside tegemisel ja siis, kui patsienti ravitakse samaaegselt
vereliistakute agregatsiooni inhibiitoritega.
MSPVRite kasutamisel on täheldatud mõnikord silmadega seotud muutusi, mistõttu pikaajalise ravi
korral on soovitatav perioodiliselt kontrollida silmi.
Piroksikaam inhibeerib prostaglandiinide sünteesi ja vabanemist. Nagu teistelgi MSPVRitel, on see
toime seotud düstookiajuhtude rohkenemise ning tiinetel loomadel sünnituse pikenemisega, kui ravimi
manustamist jätkatakse tiinuse hilises staadiumis.
BREXIN’i nagu iga teist prostaglandiinide ja tsüklooksügenaasi sünteesi inhibiitorit ei soovitata
kasutada naistel, kes plaanivad rasestuda.
BREXIN'i manustamine tuleb katkestada naistel, kellel esineb fertiilsuseprobleeme või kellele tehakse
fertiilsusteste.

Sarnaselt teiste MSPVA-tega, tuleb vältida piroksikaami manustamist koos atsetüülsalitsüülhappe või
teiste MSPVA-tega, k.a piroksikaami teiste ravimvormidega, sest andmed on ebapiisavad, et näidata
taolise kombinatsiooni paremat ravitoimet võrreldes ainult piroksikaami manustamisel saaduga, lisaks
sellele suureneb ka kõrvaltoimete tekke võimalus (vt lõik 4.4).
Inimuuringud on näidanud, et piroksikaami ja atsetüülsalitsüülhappe koosmanustamisel väheneb
piroksikaami plasmakontsentratsioon ligikaudu 80% algväärtusest.
Kortikosteroidid: suurenenud risk seedetrakti verejooksu või haavandi tekkeks (vt lõik 4.4).
Antikoagulandid: MSPVA-d, k.a piroksikaam, võivad suurendada antikoagulantide, nt varfariini
toimet. Seetõttu tuleb vältida piroksikaami manustamist koos selliste antikoagulantidega nagu
varfariin (vt lõik 4.3).
Trombotsüütide agregatsiooni pärssivad ja selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRId):
seedetrakti verejooksude suurenenud risk (vt lõik 4.4).
Liitiumi ja MSPVRite samaaegne manustamine suurendab liitiumi plasmakontsentratsiooni.
Piroksikaami väga hea seondumise tõttu plasmavalkudega võib oodata teiste, plasmavalkudega hästi
seonduvate ravimite väljatõrjumist. Patsiente, kes saavad teisi plasmavalkudega hästi seonduvaid
ravimeid, tuleb hoolikalt jälgida annuse muutmise vajaduse osas.

4
Pärast tsimetidiini manustamist suurenes veidi piroksikaami imendumine. See ei olnud aga kliiniliselt
oluline.
Teised võimalikud koostoimed: piroksikaam võib vähendada diureetikumide ja võimalik, et ka
antihüpertensiivsete ravimite toimet. Kaaliumi sisaldavate ravimite või kaaliumi säästvate
diureetikumide samaaegsel manustamisel on risk, et kaaliumikontsentratsioon seerumis suureneb
liigselt.
Glükokortikosteroidide samaaegne manustamine võib suurendada seedetrakti verejooksu riski.
Vältida tuleb alkoholi tarbimist.
Piroksikaam võib vähendada emakasiseste vahendite toimet.
MSPVReid ei soovitata manustada koos kinolooni derivaatidega.

Rasedus ja imetamine

Preparaadi kasutamine teadaoleva või oletatava raseduse korral ning imetamise ajal, samuti lastel, on
vastunäidustatud.
Vt ka lõik 4.4

Piroksikaam võib muuta tähelepanuvõimet sellisel määral, et võib mõjutada autojuhtimist või kiiret
reageerimist nõudvate toimingute tegemist.

Kõige tavalisemateks kõrvaltoimeteks on seedetrakti sümptomid. Sinna hulka kuluvad iiveldus,
ebamugavustunne maos, kõhukinnisus, kõhulahtisus, kõhupuhitus, valu ülakõhus, anoreksia. Harva on
tekkinud maohaavand koos verejooksuga või ilma ja maohaavandi perforatsioon, mis harvadel
juhtudel võib lõppeda surmaga.
Teisteks esinenud kõrvaltoimeteks on ülitundlikkusreaktsioonid (nt lööve), peavalu, pearinglus,
unisus, ebamugavustunne, tinnitus, kuulmiskadu, asteenia, verenäitajate muutused, hemoglobiini ja
hematokriti vähenemine, vere jääklämmastiku sisalduse suurenemine.
Harva on esinenud oksendamisest, allergilist turset kätel ja näol, naha valgustundlikkuse suurenemist,
nägemishäireid, aplastilist ja hemolüütilist aneemiat, pantsütopeeniat, trombotsüütide arvu vähenemist,
Schoenleini-Henochi purpurit, eosinofiiliat, maksafunktsiooni näitajate tõusu, ikterust koos harvadel
juhtudel surmaga lõppeva hepatiidiga. Kui esinevad maksafunktsiooni häirete kliinilised nähud ja
sümptomid, tuleb piroksikaamravi katkestada. Harvadel juhtudel on esinenud pankreatiiti. Mõningatel
juhtudel on esinenud hematuuriat, düsuuriat, ägedat neerupuudulikkust, veepeetust, mis tavaliselt
väljendub alajäsemete tursena, või südameveresoonkonna häireid (hüpertensioon, südame
dekompensatsioon).
Üksikjuhtudel on esinenud järgmisi kõrvaltoimeid: epistaksis, veriokse, veriroe, seedetrakti verejooks,
suukuivus, multiformne erüteem, verevalumid, naha ketendus, higistamine, hüpoglükeemia,
hüperglükeemia, kehamassi muutused, tugev erutus, unetus, depressioon, Stevensi-Johnsoni
sündroom, Lyelli sündroom, agranulotsütoos, põiehäired, šokk ja selle hoiatussümptomid, äge
südamepuudulikkus, stomatiit, juuste kadu, küünte kasvuhäired.

BREXIN'i üleannustamise korral on näidustatud toetav ja sümptomaatiline ravi.

5

BREXIN on piroksikaami preparaat, milles toimeaine on kompleksis β-tsüklodekstriiniga. β-
tsüklodekstriin on tsükliline oligosahhariid, mis on saadud tavalise tärklise ensümaatilisel hüdrolüüsil.
Oma erilise keemilise struktuuri tõttu võib β-tsüklodekstriin moodustada erinevate ravimitega
sulgühendeid (molekulaarne kapseldamine), parandades seega nende omadusi (nagu lahustuvus,
stabiilsus ja biosaadavus).
Piroksikaam-β-tsüklodekstriin osutus vees väga hästi lahustuvaks ja imendus pärast suukaudset ja
rektaalset manustamist kiiremini kui piroksikaam.
Parema lahustuvuse tõttu suurenes piroksikaami plasmatase kiiresti ja kiiremini saabus ka
maksimaalne plasmatase, avaldades kliiniliselt kiiremat ja tugevamat analgeetilist ning põletikuvastast
toimet.
Piroksikaam-β-tsüklodekstriini poolväärtusaeg ei muutu võrreldes piroksikaamiga, mis võimaldab
manustada preparaati üks kord päevas.
Piroksikaam-β-tsüklodekstriin on tänu oma farmakodünaamilistele ja farmakokineetilistele
omadustele sobiv tugeva valuga seotud reumaatiliste ja/või põletikuliste haiguste raviks juhtudel, kui
oluline on kiire ja tugev terapeutiline toime.

Pärast piroksikaam-β-tsüklodekstriini suukaudset manustamist imendus ainult toimeaine
(piroksikaam) ja mitte kogu kompleks.
Uuringud tervetel vabatahtlikel näitasid, et pärast võrdsete annuste (20 mg piroksikaami) ühekordset
suukaudset manustamist saabus piroksikaami maksimaalse plasmakontsentratsiooni algus varem
piroksikaam-β-tsüklodekstriini kasutamisel (suukaudsel manustamisel 30...60 minuti jooksul võrreldes
puhta piroksikaamiga saadud kahe tunniga). Eliminatsiooni parameetrid Kel ja poolväärtusaeg ei
muutunud võrreldes puhta piroksikaamiga, sest kompleksi moodustamine β-tsüklodekstriiniga
mõjustab ainult imendumist, mitte eliminatsiooni kineetikat.
Toimeaine eritumine uriiniga 72 tunni jooksul on nii kõikidel piroksikaam-β-
tsüklodekstriinipreparaatidel kui ka puhtal piroksikaamil umbes 10% manustatud annusest.
Pärast kompleksi suukaudset manustamist ei avastatud muutumatut β-tsüklodekstriini ei veres ega
uriinis. β-tsüklodekstriin metaboliseeritakse käärsooles soole mikrofloora abil lineaarseteks
dektriinideks, maltoosiks ja glükoosiks.

(piroksikaamiannused)

Akuutne toksilisus
DL50 (rotid)

298 mg/kg (suukaudselt), >214 mg/kg (rektaalselt),
DL50 (hiired)

167 mg/kg (suukaudselt),
DL50 (merisead) 270 mg/kg (suukaudselt),
DL50 (küülikud) 232 mg/kg (suukaudselt).

Subakuutne toksilisus
Ahvid (28 päeva, suukaudselt): 1,2...4,0 mg/kg päevas oli hästi talutav, 12...36 mg/kg päevas: esines
maokahjustusi, mis olid olulised ainult suurima annuse puhul.

Merisead (14 päeva, rektaalselt): 4 mg/kg päevas, hea lokaalne talutavus, kerged aneemia sümptomid,
vere jääklämmastiku sisalduse suurenemine.

Krooniline toksilisus
Rotid (26 nädalat, suukaudselt): 0,6 mg/kg päevas oli väga hästi talutav, 1,9 ja 6,0 mg/kg päevas: mao-ja neerutoksilisuse nähud. Pärast 8-nädalast taastumist kadusid aneemia, leukotsütoosi, neutrofiilia ja
neeru-, põrna- ning mao-soolekahjustused.

Ahvid (26 nädalat, suukaudselt): 1,2 mg/kg päevas oli väga hästi talutav, 4,0 ja 12,0 mg/kg päevas:
kerged või mõõdukad neerutoksilisuse nähud, mis möödusid annuse vähendamisel.


6
Teratogeensus ja lootetoksilisus
Küülikutel ja rottidel läbiviidud uuringud ei näidanud lootetoksilist ja teratogeenset toimet, samuti
toimet fertiilsusele, reproduktsioonifunktsioonile ega tiinusele.

Mutageensus
In vitro ja in vivo testides ei leitud mingeid tõendeid mutageense või kartsinogeense toime kohta või
mingeid immuunsüsteemi mõjustavaid toimeid.

Poolitusjoonega tabletid: laktoosmonohüdraat, krospovidoon, naatriumtärklisglükolaat, kolloidne
hüdraatunud ränidioksiid, modifitseeritud tärklis, magneesiumstearaat.

Kaheosalised pakikesed: sorbitool, tsitrusvilja maitseaine, aspartaam, veevaba kolloidne ränidioksiid.

Ei ole kohaldatav.

3 aastat.
See periood kehtib avamata pakendis korrektselt säilitatava preparaadi kohta.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Sisepakend
Tabletid on pakendatud PVC/PVDCst valmistatud läbipaistmatusse blisterpakendisse, mis on kaetud
Al/PVDCga.
Pulber suukaudse lahuse valmistamiseks on pakendatud termiliselt kokkusulatatud
paberist/alumiiniumist/madaltihedast polüetüleenist (LDPE) valmistatud pakikestesse, mille on keskel
lõikejoon.

Välispakend
Õhuke trükitud pappkarp.
Karbis on 6, 10, 20 või 30 poolitusjoonega 20 mg tabletti.
Karbis on 20 pakikest, mis sisaldavad 20 mg pulbrit.

Kasutamis- ja käsitsemisjuhend

Tabletid: tableti poolitamiseks asetage see lamedale pinnale poolitusjoonega ülespoole. Kergelt
pöidlaga vajutades murdub tablett kaheks võrdseks osaks.
Pakikesed: 10 mg annus saadakse siis, kui pakike avatakse "pool annust" joone kohalt. 20 mg annus
saadakse siis, kui pakike avatakse "täisannus" joone kohalt.