Tööalane läbielamine 09.12.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere

Olen alates aasta algusest uuel tööpostil. Olen üritanud teha oma tööd nii hästi kui võimalik ja kõik asjad ära teha, kuigi koormus on olnud meeletu. Ülemus ei paista eriti aru saavat, et mul on üksi võimatu hakkama saada. Väga kiiretel aegadel andsin mõista, et mul oleks abi vaja, aga sellele ei reageeritud. (Kusjuures teistel on abilised,st praktikandid). Olen mõelnud, et ehk tahab ta vaadata, kuidas ma hakkama saan ja seega kas ma oma kohta õigustan.

See selleks, aga kuna töö on osaliselt seotud klientidega, siis annavad nad ka aeg-ajalt tagasisidet. Korraldasin mõni aeg tagasi ühe suure ürituse ja tundus, et asi õnnestus. Paar nädalat hiljem saatsid aga mõned osalejad mulle kirja, kus nad nurisesid kvaliteedi osas.

Panustasin tohutult sellesse üritusse ja nüüd siis selline tulemus... Olen alati oma asjadega häst hakkama saanud, kui mul on piisavalt aega ette valmistada. Praegustes oludes tegin oma parima, aga tõesti aega ja teadmisi nappis.

Nüüd ma siis istun juba mitmendat nädalat ja seedin olukorda. Töö ei motiveeri enam nii nagu enne. Ülemusele pole asjast rääkinud (ta arvab, et üritus oli suurepärane. Ei taha tema arvamust minust rikkuda. Niigi on mul ette näidata liiga vähe positiivseid tulemusi).

Mida teha, kas põleda edasi ja loota, et maha rahunen, minna psühholoogi jutule või rääkida neist paarist kliendist ülemusele. Mul on ka raske varjata valet (varem või hiljem küsib ta, kas tagasisidet üritusele on tulnud).
Olen rääkinud asjast mitme kolleegiga ja kõik ütlevad, et asi pole muretsemist väärt. See ei ole ka just mu unistuste töö, aga praegu ei tahaks hakata normaalsemat kohta vaatama ka.

Mida Teie teeksite, et südamesse rahu tagasi saada ?

Tänan ette vastuse eest.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1) Ülemus ei paista eriti aru saavat, et mul on üksi võimatu hakkama saada.
# Ülemus ei ole telepaat-mõtetelugeja ja seetõttu tuleb avada suu ning rääkida asjast. Asjalikult rääkida.
2) Korraldasin mõni aeg tagasi ühe suure ürituse ja tundus, et asi õnnestus
# Kadetsejaid on alati, on ka naljavendi, kes niisama sõbralikult "villast viskavad". Nendele tuleb samaväärselt vastata. Tähtis on objektiivne tagasiside, tähtis on enda hinnang toimunule. Ütlejate tähelepanekuid tasub läbi kaaluda, et mõni tarkusetera sealtki leida.
3) Töö ei motiveeri enam nii nagu enne. Ülemusele pole asjast rääkinud
# Töörõõm ei ole lineaarne, sirgjooneline. Lainetused on reeglipärased. Motivatsioon tuleb loomingulisest tegutsemisest - Looming motiveerib looma, tükitöö vajab motiveerimist.
Suurmeeste elulood on õpetlikud!
Tabletid siin ei õpeta, siin õpetab elu ja sellest tulebki rõõmu tunda.
Teiste arvamine, enda arvamine ja ideaal-mõõdupuu - selline oli S. Kierkegaardi mõõdikute hierarhia. Minu arusaam ei ole hierarhiline, - nende kolme ühisosa on kõige õigem mõõdik.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?